Raamatu algus

Pimesi hüpates

Ära hüppa vette tundmatus kohas. (Vanasõna)

1. Arvamused

„Hei! Mis mind kõige enam hämmastab, on see, et me tegelikult ikkagi ei olnud valmis... Saate aru, mis ma mõtlen!? Aastaid... heh – misasja! – aastakümneid on meile näidatud filme ja kirjutatud sellest tonnide kaupa raamatuid, kuidas tulnukad tulevad või kuidas me ise läheme või mida tahes... Kohtumine sõbralike tulnukatega või mingite kosmiliste õudelukate invasioon. On õnneliku lõpuga patriotismi sisendavaid lugusid ja ka päris mornsüngeid visioone sellest, mis võiks juhtuda. Ja ikkagi ei olnud me valmis! Mõtle ise, mees! Kui nad tõesti ühel suvalisel päeval saabusid, siis me lihtsalt ei olnud valmis! Ah et miks ma nii arvan? Vaadake, mis ümberringi toimub!? Rahutused, sõjaseisukorrad, viimsepäeva religioosne hullus...” (Daniel Macenzie; New Jersey; 34-aastane autoremonditöökoja omanik)

 

„Tõsiselt, ma ütlen teile, see on märk sellest, et maailma lõpp on ligidal! Kindel see – lõpuaja märk...” (Rachel Allen; Kentucky; 56-aastane raamatupidaja)

 

„Valitsuse vandenõu! Vot mis see on. Kindla peale on see valitsuse vandenõu. *** ma ütlen teile – ma näen sealt tagant *** CIA ja *** NASA kõrvu paistmas.” (Billy Connely; Boston; 29-aastane elektroonikatehase liinioperaator)

 

„Tulnukad? Siin, New Yorgis!? Poja, mida sa suitsetanud oled...?” (vana mees Brooklyni silla juures, New York)

 

„Kõigepealt neegrid, siis homod, nüüd siis varsti hakatakse rääkima tulnukate õigustest! Näita mulle mõnda halli lõusta, siis ma tean, mille pihta oma tukki tühjendada! Hei, Mary! Too mulle veel üks õlu...” (keskealine valge mees Mississippis)

 

„Võtke mind kaasa! Jep, mina oleks kohe käpp minema. Valitsus peaks neile survet avaldama, et nad inimkonna esindajad ka oma missioonile kaasaksid. Diplomaatiline esindus või nii. Kui NASA hakkaks värbama vabatahtlikke, kes lendaksid koos nendega Alfa Centaurile, siis minu küsimus oleks üksnes: kus ma saan end kirja panna!” (Roger Emmanuel; Los Angeles; 27-aastane äsja erru läinud merejalaväelane, seersant)

1. Ärkamine

Kuidas kirjeldada seda õõva, mis kaasneb kosmoselaevas külmaunest ärkamisega? Mul puuduvad selleks sobivad sõnad. Paanika? Hirm. Meeletu hirm, mis tundub täitvat kogu mu olemust, mis röövib mõistuse. Arulage õudus, suurem kui maailm. Karjuda tahaks, sest tunne on selline, nagu ma oleks määratud igavesele hukule.

Tõmbusin lamamisasemel kokku, veeretasin end põrandale ja jäin sinna kägardunult lamama, hing kinni, silme eest must. Et mul oli ruumi seda teha, olin järelikult „riiulist” väljas. Riiuliks nimetasime tähelaeva „magamistuba” täitvat... noh, riiulit. See oligi riiul. Meetrite kaupa riiuleid, kuhu olid üksteise kõrvale mahutatud külmaune kapslid. Enamik meie missiooni liikmetest lebasid seal nagu sardiinid karbis, sest polnud ju mõtet nii paljudele meist lihtsalt rohkem kui neljaks aastaks tegevust leiutada. „Magamistuba” oli see osa Santa Mariast, mis mahutas riiuleid: ametlik nimetus oli elutoetussüsteemidega krüosektsioon.

Põrandale maandumine oli valus. See aitas mõistusel natuke koju tagasi tulla. Valu on sõber, eks ole!? Taastuva ümbrusetunnetuse, iseendast ja oma asukohast arusaamisega (Ah soo, õige jah, ma olen kuskil kosmilises tühjuses, tulnukatelt saadud tehnoloogia abil ehitatud laevas, suundumas teise tähesüsteemi...) tulid ka muud impulsid. Tundsin, et pean püsti saama, mis iganes hinnaga. Ajasin end jalule, hingemattev õudus taandus natuke, andes ruumi vahetust ümbrusest peale suruvatele muljetele.

Ärkamisruumis mu ümber valitses korralagedus. Inimesed jooksid siia-sinna. Kusagilt eemalt – jeerum, see oli mööda ringjoone kaart õige mitu kraadi minu suhtes nurga all (riiuliesine ärkamisruum oli niivõrd pikk, et laeva peamiste elusektsioonide sõõrikukujuline arhitektuur oli selgelt nähtav, tajutav) – kandus mu kõrvu hüsteeriline nutt. Vasakul, samasuguse aluse ees nagu see, millelt olin end maha veeretanud, oli naisterahvas käpuli põrandal ja öökis oma sisikonda välja. Tema kehalt tilkus unekapsli geeli ja ta suust väljusid otsekui aegluubis punakasroosad klombid. (Ta tõepoolest oksendab oma sisikonda põrandale! rabas mind selge mõte. Saast... Oi saast! Keerasin pilgu enda ette tagasi.) Mu ees ärkamisruumi seina ääres sehkendasid kaks naist elustamisaparaatidega paari inimese ümber, kelle organism samuti streikis. Üht limast keha (mees) nühiti rätikutega kuivaks, teine vappus juba südamestimulaatori elektroodide vahel („Teine katse... Laetud! Eemale...” Kummaline undamine ja tuhmid matsatused, kui elutud liikmed põrandat tabasid).

Tundsin sisikonnas jõnksatust. Oh, saast! Haarasin väikeselt laualt ärkamisaseme kõrval veepudeli ja jõin. Vesi oli leige ja tundus kuidagi lääge maitsega. Aga mu suu kuivas, spetsiifiline maitse vajas välja loputamist ja oi-oi-oi kui mõnus oli tunda vedelikku mööda suud ja kurku alla voolamas! (Loodetavasti sisikonda, mis erinevalt sellest naisest seal on veel ühes tükis.) Mul oli tõsine vedelikupuudus.

Pöörasin uuesti tähelepanu vasakule, kus oli oksendav naine. Ta ei öökinud enam, vaid lebas nüüd liikumatult selle olluse sees, mida oli hetk tagasi väljutanud. Instinktiivselt püüdsin end püsti ajada, et minna appi (Kuigi ta on juba ilmselt surnud ja teha pole midagi! torkas mõte mind justkui kuskilt tagantpoolt), aga niipea kui jalad alla sain ja asemest lahti lasin, haaras mind peapööritus ning kõrvu täitis kohin. Et mitte põrandale kokku kukkuda, toetasin end tagasi istuma.

See ajas lausa vihaseks: vaevalt mõni minut (tegelikult polnud mul ajataju ollagi) ärkvel ja ma tundsin end juba kohutavalt nõrgana! Jäin põrnitsema aseme peatsis olevaid seadmeid. Juhtmed ja tilgutid olid lahti ühendatud. Sirutasin käe ja tõmbasin enda juurde ekraani. Sellel ilutses minu pilt. Emotsioonitu dokumendikaader allkirjaga „Timothy Reese, keskkonnatehnoloog; prioriteet nr 5”. Viis tähendas, et ma olin kõigest veidi parema positsiooniga laevakoristajast; puhastusteeninduse juhtivinsener oli selle ametikoha täpne nimetus. Pildi kõrval oli inimese skeem, värvitud ühtlastes toonides kollase-rohelise kirjuks. Kollane oli peaosa. Peenes kirjas oli sealt näha hinnang: mõõdukas paanikahoog, desorientatsioon, vedelikupuudus. Kokkuvõtlik hinnang Timothy Reese’i tervislikule seisundile oli väga hea.

Mis mõttes!? Kui see oli väga hea, siis mida nad pidasid rahuldavaks või kehvaks? Ei kujuta küll ette, kuidas keegi võiks end pärast taolist „talveund” suurepäraselt tunda. Ja „palju õnne” neile, keda peaks tabama midagi tõsisemat kui „mõõdukas paanikahoog”...

Vaatlesin oma käsi ja jalgu. Need olid kahvatud. Tundusid kuidagi peenemad, kulunud. Proovisin meenutada. Kui kõik oli vahepeal läinud kavakohaselt, pidanuks me käesolevaks hetkeks olema läbinud pisut üle 4,3 valgusaasta. Väiksem osa meeskonnast viibis külmaunes vahetustega graafiku alusel, et laeval silma peal hoida. Automaatsüsteeme ei usaldatud 100%, sest olime ju ikkagi täiesti tundmatus kohas. See kaos siin oli ülejäänud missiooniliikmete etteplaneeritud äratamine külmaunest.

Kui see on plaan, siis mida nad veel kaoseks nimetavad!?

Veider pöörlemistunne sisikonnas andis märku laeva tehisgravitatsioonist, mis polnud muud kui suurte sõõrikute keerlemise tekitatud tsentrifugaaljõud. Mul olid randmete ümber elastsed käevõrud, millel ühes kohas oli surve avaldamiseks plastikust punkt. Nahk selle punkti all oli valus. Seal ilutsesid sinikad.

Minu voodoo-rõngad... Nii ma neid nimetasin.

Need vidinad olid mõeldud mu lolli tasakaalumeelt petma, et see arvaks kõik korras olevat ega saadaks ajusse signaale, mille tagajärg olnuks merehaigus kõige selle juurde kuuluvaga. Külmutamine ja äratamine olid treeningu ajal olnud kukepea, võrreldes alaliselt keerleva laeva poolt tekitatud tehisgravitatsiooniga. Sellega harjus, vähemalt lõpuks. Inimene harjub kõigega, eksole. Ja isegi suhteliselt kiiresti. Kuid senikaua oli lihtsalt süda paha.

Jõin veel vett. See maandus leigena sisikonna põhja, tegi seal keeru ja leidis tee tagasi välja. Öökisin käpuli põrandal, nii et hing kinni. (Jeesus! Palun... ainult mitte mu sisikond! kisendasin mõttes, kui mu keha läbistasid võimatult valusad krambid.) Kellegi käed haarasid minust hooletult ja sikutasid tagasi põlvili. Lõikavalt terav lõhn kargas ninna ja tundus lausa noana sõõrmeisse tungivat, lüües pildi selgemaks. Millegipärast oli eriliselt valus, kui mind hoiti kinni ja liigutati.

„Külm vesi kuluks ära,” pressisin kähinal.

Üks meedikutest surus mulle plastpudeli külma mineraalveega („Joo, sul on vedelikupuudus!” Ja-jah, kui mitte muud, siis vähemalt on, mida oksendada sisikonna tükkide asemel...) ja suundus edasi olulisemate asjatoimetuste juurde. Ma jõin. Istusin ärkamiskapsli serval ja jõin. Kuidagi õnnestus mul isegi pilk jalge ees ilutsevast venivast loigust lahti kangutada.

>Pühade vägi, ma olen puha paljas! jõudis kohale teadmine, et mu seisund ei ole põrmugi parem teistest, kes mu ümber ärkamisvaevasid läbi tegid. Kas see pidigi nii olema? Mis ometi toimus? Keegi polnud meid teavitanud, et külmast ärkamisega võiksid kaasneda sellised jamad. Neetud – keegi polnud varem sedasi külmaunes olnudki. Oli üks asi kopitada katsekambris kuskil orbiidil tiirlevas konservikarbis ja hoopis teine teema liikuda peaaegu valguse kiirusel läbi tähtedevahelise süvakosmose, ümbritsetuna laeva generaatorite poolt tekitatud väljadest, taludes kiirendust. Treeningul oli külmast ärkamisele järgnenud lihtsalt pohmakataoline enesetunne. Samas need, kes polnud kogu teekonda külmas mööda saatnud, olid täiesti teovõimelised.

Miskit pidi olema ikka väga valesti läinud.

Leidsin lamamisaseme jalutsist rätiku ja riided. Värisevate kätega harutasin rätiku lahti ja hakkasin maha nühkima venivat ollust, mis kattis suuremat osa mu kehast. Õudusega avastasin, et see koorub maha koos naha pindmiste kihtidega, paljastades sealt alt õrnroosa ihu, mis oli puudutades rämedalt valus.

Paanikasööst läbistas mu teadvuse ja ma röökisin oma hirmu välja, kuni pilt silme ees kustus.

۞

Nad ei olnud selleks ette valmistatud. Neil polnud piisavalt inimesi, polnud piisavalt vahendeid, polnud piisavalt oskusi.

Neetud! See polnud küll osa kokkuleppest... kirus Alice Maxwell endamisi. Surnud alasti mehekeha tema ja ta paarilise ees põrandal oli kuidagimoodi külmageelist puhastatud, ta oli tühjendanud süstlatäie elustussegu tema südamelihasesse, nad olid ettevaatlikult proovinud südamemassaaži ja suust suhu hingamist (plastikust toruke vedeles sealsamas põrandal). Viimase abinõuna läksid käiku elektrišoki vahendid. Stimulaator ei andnud mingit tulemust. Kui elektrilöök oli sulatanud (Alice polnud kindel, et see oli õige sõna, kuid nii talle tundus) surnud nahakoed metallplaadi külge ja ta oli selle mehe rinnalt latakatena lahti rebinud, asetas Angelina Rojas käe tema käele ja ütles rahulikult: „Kullake, nüüd on küllalt!”

Alice punnis vastu. „Jäta, Max!” ütles Angelina. Ta hääl oli vankumatu. „Me ei saa tema heaks enam midagi teha, kuid vaata, siin on jama silmini. Meid on vaja...”

Ta ajas end jalule. Kuidagi lõi sel hetkel laeva tehisgravitatsioon tema tasakaalumeele segi ja ta pidi seinalt tuge otsima.

„Kõik korras?”

Loomulikult mitte! Neetud, neetud, neetud! Ta tundis, kuidas klomp tõusis kurku. „Jah,” vastas ta. „Minuga on normis. Lihtsalt see hais...”

Ärkamisruumi täitis külmageeli, okse, väljaheidete, higi ja kes teab mille veel segunenud lehk. Tema vastas istus ärkamisalusel mees (See on Reese! Heldene aeg...), kes proovis rätikuga endalt maha pühkida külmageeli, kuid tegi seda hooletult ja tõmbas maha oma surnud naha. Üleüldisesse häälte kakofooniasse lisandus tema võigas röökimine.

Angelinal oli juba süstal käes. „Tule!” kamandas ta.

Alice liikus edasi automaatselt, suutmata pöörata silmi kisendava mehe ripnevate naharibade vahelt paistvalt roosalt ihult. Oli see liha? Verd ei paistnud... Vennike rabeles, kui nad ta kahekesi alusele surusid, kuid oli liialt nõrk, et tõsisemat vastupanu osutuda. Alice hoidis teda paigal ja Angelina suskas talle annuse rahustit, mispeale mees jäi vait ja lõtvus.

„Järgmine!”

Nad liikusid vasemale. Seal oli põrandal okseloigu keskel maas naisterahvas. Alice keeras ta ettevaatlikult ringi. Silmad, mis talle vastu vaatasid, olid elutud. Pulssi polnud tunda. Ta asetas surnukeha põrandale, vajutas ta silmad kinni ja tõmbas lamamisaseme jalutsist rätiku, et sellega alasti keha kinni katta.

Järgmine.

Nad liikusid ühe ärkaja juurest teise juurde. Abistades veepudelite, rahustite, elustuspüüete ja surnute katmisega. Kui kaua see kestis? Tundus, et terve igaviku. Korraga jäi ärkamisruum vaikseks. Ta tõusis püsti ja vaatas ringi. Tema ja veel seitse tehnikut-meedikut seisid ruumis justkui lahinguväljal.

„Kas keegi ütleks mulle, mis siin juhtus!?” See oli Mario Conzales, laevaarsti abi.

Ärkamisruumi uks avanes ja sisse astus komandör Frank H. Donaghue. Murepilved lasusid ta näol, kui ta vaatas ruumis valitsevat olukorda. Donaghue oli vana kooli mees, kasvanud välja NASA teise generatsiooni korduvkasutusega kosmoselaevade pilootide põlvkonnast. Tema ja ta kaaslased olid osalenud inimeste Kuule tagasiviimise, Marsile lendamise ja Jupiteri kuude uurimise projektides. Ta oli valitud UNRS Santa Maria komandöriks kümne kandidaadi hulgast. Parimatest parim.

„Situatsiooni kokkuvõte!?” ütles ta napilt Conzales’i poole pöördudes.

Laevaarsti abi pühkis otsaesiselt higi ja vaatas hetke ringi. Tal oli vaja mõtteid koguda. Põrandalt leidis ta tahvli ja sealt äratatavate nimekirja. Pilguga loendas ta inimesed üle. Täitsa... ta hammustas omale huulde.

Komandör Donaghue ootas kannatlikult sõjaväelase vabaseisakus ukse ees.

„Esimeses grupis pidime äratama viiekümnest külmas viibivast missiooniliikmest pooled,” ütles Conzales. „Kahekümne viiest inimesest on meil siin kuusteist surnut, kaks koomas, seitsmele andsime rahustit ja neil on ilmnenud tõsiseid tüsistusi, alustades desorientatsioonist, lõpetades... ee... naha koorumisega, ainevahetushäiretega ja võimalike ajukahjustustega. Kõik ellujäänud vajavad põhjalikku meditsiinilist läbivaatust ja järelravi. Aga...” ta jäi vait ja vaatas ebalevalt komandörile otsa.

„Mis?” küsis Donaghue.

„Seda, et söör, meie laevaarst, dr Aldricht, on üks meie kahest koomapatsiendist...” Conzales osutas käega lamamisalusele endast paremal, millel oli keskealise naisterahva pealtnäha elutu keha, mida ühendasid elutagamisseadmetega erinevad juhtmed ja voolikud.

Komandör seedis hetkeks kuuldut.

Jah, mis perssekukkunud riskianalüüs see oli, mille kohaselt arst, keda me nüüd vajame, pandi külma? mõtles Alice kibestunult. Ta surus hambad kokku ja tõmbas sügavalt nina kaudu haisvat õhku kopsudesse, et pisaraid tagasi hoida.

„Olgu pealegi, rahvas!” ütles Donaghue natuke häält tõstes. „Hoolitsege nende eest, kes on elus, koristage siit see laga kokku! Kui olete lõpetanud, siis Conzales ja Rojas – tulge operatsioonikeskusesse, et panna paika järgmised sammud.”

Conzales vaatas kaks hetke komandörile vaikides otsa. Ta sundis end meenutama, et see siin oli lõppkokkuvõttes ikkagi sõjaväeline missioon (Lõuad pidada ja edasi teenida!), koos kõigi selle juurde kuuluvate käsuahelatega. „Saab tehtud... söör!” vastas ta.

Neli ja pool tundi hiljem lahkus Maxwell ruumist pigem end lohistades kui kõndides. Ta läks kajutisse; see kaks korda kaks-ja-pool meetrit kast, mis sisaldas kitsast voodit, väikest riiulit, lauda ja kappi, oli tema privaatne kohake. Nelja ühetaolise ruumi omavahelises kokkupuutenurgas oli duširuum, kuhu ta end nüüd lukustas. Ta kooris räpased tööriided seljast, jättes need sinnasamma põrandale, ja lasi kuumal veel mööda keha alla valguda. Aeglaselt vajus ta kitsa ruumi põrandale, võttis põlvede ümbert kätega kinni ja nuttis. Ta nuttis, kuni vesi sai otsa dušisüsteemist, nuttis, kuni ta pisarad otsa said ja terve mõistus, ilma milleta teda poleks kosmoselaeva lähedalegi lastud (või mine sa tea – mille olemasolu korral oleks ta ehk ise taibanud selle lähedale mitte sattuda), sundis teda end kokku võtma ja tagasi kajutisse minema.

۞

[Timothy Reese’i missioonilogi; sissekanne 2028-07-31; kell 18:57; T-miinus 761 päeva, 14 tundi, 3 minutit...]

Ilmselt kõige lähedasem asi blogimisele, mida ma teinud olen, on oma töökalendri rutiinne täitmine. Seega saaksin ma tagasi vaadata ilmselt ca 20 aastat ja enam-vähem öelda, millega ma tegelesin. Kui veel fotod ja koduvideod ka juurde liita, siis saan üsna hea ülevaate oma elust sel perioodil...

Meile öeldi, et isiklike märkmete võimalikult regulaarne (loe: igapäevane!) tegemine on äärmiselt oluline taolise missiooni puhul. See aitab luua „põhjalikku mudelit” sellise ettevõtmise jaoks. Mis iganes stsenaariumeid ka läbi ei jooksutata, mis iganes simulatsioone, reaalseid katseid ei korraldata, suuresti on meie ekspeditsioon Santa Mariaga ikka tundmatus kohas vette hüppamine ja me peame õppima ujuma allavoolu minnes.

Viibin hetkel NASA väljaõppebaasis [asukoha viited peidetud – avamiseks vajalik 7. taseme turvapääse] oma toas. Meile eraldatud eluruumid on väidetavalt täpne koopia sellest, mis ootab meid ees kosmoselaeval. Ei teagi, kas see on hea või halb. Mingis mõttes võimaldab see mul harjuda sellega, mis ootab ees, teisalt tundub natuke hirmutav mõte, et mine sa tea, võibolla tüdinen ma sellest niivõrd, et lihtsalt juba see fakt, et puudub igasugune keskkonnavaheldus, ajab hulluks. Hea küll – tõsi on see, et suurema osa asjast peame veetma külmaunes. Mis ühest küljest saab olema kergendus, sest säästab meid nürivast ajakulust ja sellega kaasnevatest kõikvõimalikest erinevatest probleemidest (loe – üksteisel kõri läbi närimisest), kuid teisest küljest tekitab mõte olla uue tehnoloogia juurutamisel inimkatsejäneseks kusagil kuklas ja alakõhus imelikult õõnsa tunde...

[sissekande
osa peidetud – avamiseks vajalik 7. taseme turvapääse]

...Ei taha küll esimeses postituses jätta kõlama negatiivseid noote, sest kuulge ometi – ma saan osaleda inimkonna esimesel tähtedevahelisel ekspeditsioonil, aga... Alati on mingi aga. Minu aga on see, et hirm närib hinge. Noh, kui ma ei kardaks, siis ma ilmselt oleks loll. Ja ma ju ometi pole loll. :)

2. Maailm lõppes maikuus

Gewtakid – nii nad endid nimetasid, tõlkes oleks selle vaste loomulikult inimesed, rahvas – sattusid Maale juhuslikult. Umbes nagu Columbus mõtles minna Indiasse, kuid „komistas” hoopis Ameerikale. Mastaabid on tõepoolest veidi erinevad: Gewtak asub Maast 153,7 valgusaasta kaugusel; ja nemad olid teekonnal Alfa Centaurile. Valikute tegemise asi. Sama hästi oleksid nad võinud otsustada Maa kasuks, kuid valisid hoopis naabertähe. Riivamisi päikesesüsteemi äärealast möödudes „komistasid” nad 1977. a teele saadetud Voyagerile. Ma kujutan ette, et kusagil asustamata ürgmetsade sügavuses, kilomeetrite kaugusel igasugusest inimasustusest, võib matkaja üllatus olla samasugune, kui satutakse maas vedelevale konservikarbile. Nende laeva aju peatas lennu, äratas üles meeskonna, kosmosesond korjati pardale ja – ennäe imet! – leidsimegi end silm-silma vastas tulnukatega.

Ilmselt ootas kogu maailm hinge kinni pidades, et kosmoselaevast väljuvad mingid „Roswelli” või „X-Filesi” vaimus väikesed rohekashallid, ülemõõduliste peade, tohutute tumedate silmade ja vibalike kolmesõrmeliste kätega mehikesed. Või hoopis mitmejalgsed, putukate, limukate või millegi veel hullema sarnased peletised. Noh, paranoia, mis lahvatas, kui saabujad osutusid häbematult inimlikeks, ületas kõik ootuspärased piirid. Kindlasti on nad kujumuutjad! Inimsarnasus varjab mingeid sootuks hirmsamaid olevusi. Niikuinii on nende eesmärk võita meie usaldus ja sellele järgneb halastamatu invasioon.

Ei tundu ju kuigivõrd tõenäoline, et tulnukad kosmosest on lihtsalt suurt kasvu inimesed. Gewtaki gravitatsioon on 1,23 Maa gravitatsioonist, mis selgitab gewtakide massiivsemat luu- ja lihassüsteemi, nende keskmist kasvu 198 cm ja seda, et pikimad neist küündivad isegi kuni kolme meetrini. Neil on rassitunnustena valdav pronksjas nahatoon, ulatuslik tedretähnilisus (mitte üksnes ninaümbruses ja põsesarnadel nagu tihti inimestel, vaid üle keha ja sageli lausa suurte laikudena, meenutades isegi natuke kamuflaaži) ja tumepruun kuni süsimust juuksevärv, kusjuures esineb ka loomulikku juuste mitmevärvilisust. Sellistena mõjuvadki nad tahes-tahtmata sõdalasrahvana.

Paranoialainele ja vandenõuteooriatele ei suudetud muud moodi piiri panna, kuni gewtakid pakkusid välja mõne avaliku, neutraalse, rahvusvaheliselt usaldatava riigi teadusinstituudi poolt teostatud uuringu. Valik langes Stockholmi Kuninglikule Meditsiiniinstituudile; seal mängisid kaasa rootslaste Nobeli traditsioon ja muud sellised kaalutlused.

Tulemused: inimeste ja gewtakide füsioloogilised ja geneetilised erinevused on kõigest murdosa võrra suuremad kui Maal erinevate põhirasside europiidse, negriidse ja mongoliidse erinevused. Sisuliselt võiks öelda, et kui kunagi oli rassipiiriks kontinent või maailmajagu, siis antud juhul lahutas inimkonda neljandast, gewtaki põhirassist 153,7 valgusaastat. Tegelikult olid inimesed liigina homo sapiens gewtakidele geneetiliselt lähemal kui näiteks neandertallastele, keda ometi oleme harjunud endi eellasteks pidama.

Kuidas on see võimalik? Sellele küsimusele ei ole olnud seni võimalik teaduslikult vastata. Me saame teha vaid loogilisi oletusi. On tegelikult saatuse iroonia, et kosmosetsivilisatsiooniga kontakti sattumine ei andnud ammendavaid vastuseid mõningate inimkonna põhiküsimuste kohta.

Oma uurimisrännakutel olid gewtakid leidnud veel kaks Maa-laadset enklaavi, kus elasid erinevad inimese alamliigid: ühel planeedil tegutsesid varase raua-aja tasemel nomaadid, kes olid planeedi külmale kliimale sobilikult üle keha kaetud tiheda karvkattega ning kelle keskmine pikkus küündis 130 sentimeetrini. Neid hakati meedias kiirelt kutsuma väikesteks lumeinimesteks. Teise planeedi asukad olid parema analoogia puudumisel vaste meie polüneeslastele: nad elasid sisuliselt veemaailmas, sest kogu nende planeedi elamiskõlblik maa oli kas põhja- ja lõunamandri rannikul või nende vahele jäävatel arhipelaagidel. Peamised energiaallikad olid tuul, vesi ja päike; olemas olid esimesed elektriseadmed, sidet peeti raadio teel.

Kogu muu elusloodus, mida gewtakid olid leidnud ja mis oli kõrgem mikroobide tasemest, ei erinenud olemuselt Maa elusloodusest. Jah, vormid, toitumisahelad ja muu varieerus, kuid elu keemia – süsinik, vesinik, hapnik, lämmastik, fosfor – olid ikkagi põhilised. Palju spekuleeritud ränipõhist elu ei esinenud kusagil, kuhu nad seni jala olid tõstnud. Sellest sai üks peamisi teaduslikke küsimusi, mille kallal järgnevatel aastatel pead murti.

Meil on sel teemal välja kujunenud mõned peamised müüdid, mis on tänaseks päevaks elujõuliseks jäänud. Nimetan neid müütideks, sest viisil, kuidas tavaline rahvatarkus neid esitab, ei pretendeeri neid teooriad enamaks kui loomis- või saamislugudeks. Ja loomulikult heidavad ühe loo uskujad teistele ette mida tahes, alates religioossest ignorantsusest kuni teaduse müstifitseerimise ja faktide eitamiseni. Rääkimata muidugi sellest, et kogu asi on üldse valitsuse vandenõu...

See osa religioossest kogukonnast, kes ei olnud mõtlemisvõimet päriselt kaotanud, tõttas elu universaalsuse fenomeni nimetama selgeks märgiks Jumala olemasolust. Mis veel võis olla ilmsem, kui et Jumal on igal pool elu loonud üht mudelit järgides? Loomulik ju, et „loonud inimese oma näo järgi”, ei saa me eeldada, et Jumala loodud intelligentsed olendid mujal universumis võiksid välja näha nagu hiidkalmaari ja prussaka ristandid.

Katoliku kirik, mis paljude jaoks üllatuslikult oli teiste universumist pärit rassidega kohtumise võimalikkuse (ja selle järelmõjude) üle arutlenud juba alates 20. sajandi viimastest aastakümnetest, tõttas pärast Rio de Janeiro kirikukogu teatama, et loomulikult on kiriku perspektiiv laiem kui üksnes üks maailm. Paavst isiklikult kutsus gewtake üles alustama religioosseid, filosoofilisi ja eetika-alaseid dialooge.

Oli ka väike vähemus, kes leidis, et nüüd lõpuks on saatana võim ilmseks saanud ja gewtakid pole muud kui lihast ja luust deemonid, kes püüavad eksitada pühasid väljavalituid. Sellise mõtteviisi pinnalt kasvas välja ka paar äärmusrühmitust, kes püüdsid algatada vastupanuliikumist gewtakidele. Terrorismivastase sõja käigus omandatud kogemused aitasid küll õnneks vältida tõsiseid intsidente.

Suur osa populaarteaduslikust mõttetööst tegeles versioonidega, mille kohaselt elu siinses Galaktika nurgas pidi olema mingi kunagise ülitsivilisatsiooni biotehnoloogiline eksperiment, mis mõnes maailmas vilja kandis. Lennukatest fantaasiatest kantud mõtlejad kujutlesid inimkonda, gewtake ja viimaste poolt avastatud intelligentseid rasse iidsetel aegadel eksisteerinud tähtedevahelise tsivilisatsiooni mandunud riismetena, mis on kaotanud oma tehnoloogilise taseme ja paraku ilmselt ka ajalooteadmised. Gewtakid on nüüd viimaks suutnud „Pimedast ajastust” läbi murda, käsutades taaskord tehnoloogiat tähtedevaheliste ühendusteede rajamiseks. Muidugi ei olnud kuskilt võtta (teaduslikke) tõendeid, mis kasvõi kaudselt kinnitanuks ülitsivilisatsiooni olemasolu.

Ega gewtakidel endil targemaid selgitusi anda olnud. Nende jaoks oli see Suur Küsimus. Inimkonna avastamise ajaks olid neil valgusest kiiremini liikuvad tähelaevad, nad suutsid ehitada portaale (kunstlikud ussiurked), mille läbilaskevõime oli meie mõistes veoautosuurune. Lisaks põhisüsteemile Gewtakil olid nad rajanud kolooniate võrgustiku, mis ulatus ligikaudu viiekümne valgusaasta kaugusele koduplaneedist, hõlmates kokku kümmet maailma. Nende tähelaevad olid laiendamas läbiuuritud kosmilist ruumi suurusjärgus 150 – 200 valgusaastat. Eeskätt pakkus neile huvi Gewtaki ja Linnutee keskme vahele jääv ruum. Perifeeriat, kus tähti oli järjest hõredamalt, loeti vähem prioriteetseks, sest selle uurimine oli ressursimahukam. Kuid nad ei olnud leidnud oma Suurele Küsimusele selgitust. Mitte kusagil ei olnud jälgi muistsetest tsivilisatsioonidest, olgu siis inimeste või mistahes teiste olevuste omast.

Gewtakide kolooniad sidus emamaaga terviklikuks ruumiks nimetatud portaalide võrgustik. Nad liigutasid ühest punktist teise inimesi ja nende esmaseks ellujäämiseks ning edasiseks sidepidamiseks vajalikku varustust. Kõik muu tuli ehitada kohapeal. Seega näiteks ei olnud mõeldav, et lisaks Maale saabunud tähelaevale olnuks vaja karta terve vaenuliku laevastiku ilmumist või kasvõi immigrantide lainet. Lähim gewtaki koloonia oli rohkem kui 50 valgusaasta kaugusel, mis tähendas seda, et otselennul kuluks siiajõudmiseks igal juhul mitukümmend aastat. Portaalindus oli alles lapsekingades ja niivõrd kallis tehnoloogia, et nad poleks vaevunud seda ressurssi niimoodi raiskama. Mis huvi pidanuks neil olema meid rünnata või massidena siia trügida, kui mujal oli ruumi küllaga?

Kui rahumeelsed diplomaatilised suhted inimkonnaga olid sisse seatud, jätkas nende tähelaev (ühelt poolt hea tahte märgina, teisalt tulenevalt nende algsest missioonist) oma teekonda Alfa Centaurile. Nad jätsid Maale esinduse: kokku kakskümmend viis gewtakit. Teadlased ja diplomaadid ning neid teenindav personal (julgeolek). Koostöös ÜRO-ga hakati ehitama Maa esimest portaali. Nad võtsid riski jagada meiega oma tehnoloogiat.

>Ebameeldiv üllatus tabas aga inimkonda ja gewtake sootuks teise nurga alt, kui meie mõnevõrra heidutav komme endid hambuni relvastada või nende võimalik soov allutada tehnoloogiliselt madalama arengutasemega maailma. Enne kui nemad ja meie jõudsime piisavalt kaugele endi immuniseerimisega, suutis meie kohalik kuri gripp koostöös nende organismis leiduvate viirustega muteeruda millekski sootuks uueks. Kahest võistlevast teooriast võõrast maailmast pärit haigustekitajate suhtes osutus tõeks halvem variant. Nimelt arvas päris suur hulk teadlasi, et teistel planeetidel elutsevad bakterid, viirused ja nende vasted ei ole suutelised inimesi ja teisi Maa elusorganisme mõjutama, sest nad ei oska meid nii-öelda lugeda – me oleme liialt erinevad. Õigus oli aga neil, kes meenutasid Kolumbuse aegu ning seda, kuidas rõuged ja süüfilis edasi-tagasi üle Atlandi purjetasid. Erinevused ei olnud piisavad ja pisikud olid vägagi „kirjaoskajad”.

Tulemuseks oli pandeemia, mille rahvasuu ristis g-viiruseks. Siinkohal on avalikult kättesaadavates andmetes mõnevõrra tühi maa. Teada on, et suurem osa gewtaki diplomaatilise esinduse liikmeid suri g-viirusesse, mis mõjus neile tõsisemalt kui inimestele. Vaatamata ränkadele kaotustele, suutsid nad lõpule viia portaali ehitamise. Selle käivitamine oli suur sündmus inimkonnale. Ilmselt veelgi suurem oli šokk, kui portaalist tungis meie poolele gewtaki eriüksus, mis viis endaga kaasa ellujäänud diplomaadid ja laskis seejärel portaali õhku, põhjustades Staten Islandil tõsiseid purustusi ja inimkaotusi.

Kuna puudusid teise poole sidekoodid, siis ei võimaldanud uue portaali ehitamine gewtakidega ühendust võtta. Nad vaikisid, vältisid kontakti. See oli kriisihetk. Mis saab edasi? Kas nad on siiski mingil põhjusel otsustanud meid rünnata? Maal võttis nii mõnigi valitsus (sealhulgas USA president) seda intsidenti otsese sõjakuulutamisena. Rahumeelsemad mõtlejad ja arvamusliidrid spekuleerisid valdavalt teemadel nagu gewtaki ühiskonna enese sisemine kriis või siis näiteks g-viiruse järelmõjud, kuigi ei ole teada, kuidas võinuks haigus jõuda nende emaplaneedi ja kolooniateni, enne kui Maa portaal valmis sai. Järeldusena tulnuks käsitleda portaali hävitamist ennetava rünnakuna. Vandenõuteoreetikud jällegi arendasid ideid stiilis maalaste püüdlus imbuda gewtaki ühiskonda selle vallutamise eesmärgil.

Inimestele on kombeks tugev sisemine konkurents. Kui ÜRO hakkas koostöös EL-i, Venemaa, India ja Brasiiliaga ette valmistama grandioosset projekti, mille tulemusena pidi saadetama inimkonna esimesed tähelaevad Gewtakile, siis USA ja Hiina alustasid oma tähelaevastiku ehitamise programmidega. Eesmärgiks oli valduste hõivamine lähimates tähesüsteemides. Alanud oli võidujooks uute kolooniate ja nendes leiduda võivate ressursside nimel.

Räsitud maailma jaoks oli sellest vähemalt niigipalju kasu, et omavaheliseks kaklemiseks ei jagunud enam niipalju aega.

۞

[Alice „Max” Maxwelli missioonilogi; sissekanne 2028-08-14; kell 19:44; T-miinus 747 päeva, 13 tundi, 14 minutit...]

Nate Hague [missiooni psühholoog // tsensori märkus] – see siin on kummardus sinu tagasihoidliku isiku ees! Et sul oleks rõõmu, lisaks kõigi meie napakuste ja sisemiste umbsõlmede ärakuulamisele, ka seda lugeda, kuni oskad peast tsiteerida. Kuigi ilmselt on sul õigus – rääkimine ja kirjutamine aitab asju enda jaoks läbi mõelda. Ja isegi kui ma sellest aru ei saa, siis teadlane minus käsib usaldada teadlast sinus...

Kus ma olin siis, kui toimus esimene kontakt? Jumal, kuidas ma vihkan seda küsimust! Hinge vaakuv Facebook, siis veel Twitter, Google+ ja kõik need teised virtuaalsed seinad on kaetud ilmselt eksabaitideni küündivates kogustes selleteemaliste repliikidega.

Mina niisiis istusin ehtsa nohiku kombel, kummikindad käes, kittel seljas ja prillid ees, tõmbekapi juures ning nägin kurja vaeva, et sünteesida hapnikku klorofülli sisaldava tehismuru, UV-lambi, veeauru ja rohke süsihappegaasi abil. Biokeemia magistrantuuri projekt. California Ülikool. Ma ei teadnud üldse, mis toimumas oli.

Õhtupimeduses sõitsin oma autoloksuga koju ja leidsin Craigi (poiss, kellega tollal koos elasin) majatrepil istumas ja kitarri tinistamas ja ümisemas Beatlesi laulukest „Eile veel muretu ja meeldiv maailm näis...” Kui kummardusin teda tervituseks suudlema, siis lõi tema hingeõhust vastu pahvakas ebamäärast lehka – stiilis 1 osa viskit, 2 osa kanepit ja muud sellist, mis kedagi kainemaks ei tee.

„... täna siis...” jõmises ta edasi, kui ajasin end sirgu ja tõmbasin juba kopsud õhku täis, et midagi sapist öelda – kurat küll! Mina raban nii, et perse lohkus, ja tema on siin täis kui tinavile ja selle asemel et kasvõi kuskil all linnas mõnes kõrtsis paar dollaritki teenida, kulutab oma viimase, et saaks korraks end pilve tõmmata! „...varjud, need me ümber kokku lõid...”

Aga midagi oli nagu teisiti. Temas oli kuidagi mingi süngus, lootusetu ahastus, kui ta mulle seal uimase pilguga otsa vaatas, kitarriplõnnimise lõpetas ja küsis: „Sa uudiseid p’le vaadan’d või?” Läksin sisse, võtsin laualt puldi ja lülitasin teleka sisse. Ja seal see oli: tulnukate laev New Yorgis. Ja suur tähelaev orbiidil. See sürreaalsuse tunne sarnanes ilmselt sellega, mis valdas inimesi 11. septembri rünnakute ajal kaksiktornide kokkukukkumist reaalajas vaadates. Et kas see on mingi film või päris asi? Ja siis kui keegi nägi inimest kuskil n-korruselt kukkumas ja taipas, et persse – ta just nüüdsama seal mu oma silme all kukubki surnuks – siis saabus šokk.

„Mis meist saab?” küsis Craig mu selja tagant. Seisin ikka veel keset elutuba ja jõllitasin ekraani, nagu oleksin puuga pähe saanud.

Pühade vägi! Tulnukad on saabunud New Yorki ja ta küsib minu käest, mis nüüd edasi saama hakkab!? Kas polnuks mitte tema asi tõeliselt tubli ja mõistva mehena mul ümbert kinni võtta ja ütelda midagi stiilis: ära muretse, kallis, kõik saab korda...? Teravamalt kui eales varem tajusin seal ja sel hetkel, et sellest – rahu tema hingele – luuserist ei tule kunagi sellist meest, kellega koos mul võiks tulevikku olla...

Muidugi. Tagantjärgi tarkus olla täppisteadus. See oli ju ikkagi maailma lõpp. Ma tahaks näha seda tegelast, kes tol hetkel teadis, mis järgmiseks juhtub.

Tol mõnusalt sumedal maiõhtul, kui maailma senine pale otsa lõppes, asutasin end magama, jättes pilves Craigi juurdlema selle üle, mis edasi saab. Omas mõttes olin juba „meie-osa” sellest võrrandist välja taandanud. Meist ei saa küll midagi, kullake!

Ärkasin vastu hommikut. Vaatasin kella. Kolm läbi nelikümmend kolm minutit. Midagi oli valesti. Minu sisemine alarm andis häiret. Midagi oli väga valesti. Tõusin üles, tõmbasin hommikumantli selga ja läksin elutuppa. Laual oli see, mis tema kokaiinist järele oli jäänud, krediitkaart, juhiluba, rahakott, kaks tühja klaasi. Pudel vedeles diivani ees kummuli põrandal. Ninna lõi vänge hais: väljaheited, okse, mis iganes...

Keerasin ta enam-vähem istuma. Ta oli külm ja elutu. Otsisin ta kaelal pulssi, seda ei olnud.

Olin telefoni õhtul jätnud kööki lauale laadima. Hüppasin püsti ja tormasin läbi koridori. Seal, köögi laual oli tühi tabletipurk. Mu enda unerohud... Mõnikord oli mul raskusi unega. Palju ta neid neelanud oli? Piisavalt.

Võtsin telefoni ja valisin 911.

3. Loomulik kadu

[Alice „Mac” Maxwelli missioonilogi; sissekanne 2035-03-13; kell 23:07; 1654. missioonipäev]

Tegelikult peaksin ma magama. Aga persse kõik! vot mis ma selle kohta ütlen. On olnud hetki, kus olen jäänud eriarvamusele Vana [komandör Donaghue // tsensori märkus] lähenemisele laeva sisekorrareeglitele alkoholi suhtes. Täna on mul aga tõsiselt hea meel, et Remy [Hallowe – peakokk // tsensori märkus] seadis juba esimestel päevadel kööginurka väikse pruulikoja üles. Vana mõõtis meile täna korralikud ratsioonid Tulist Jutti, öeldes, et vajame hingelist tuge (Nate! ära võta isiklikult, kuid tõesti-tõesti, seekord näikse Remy pruul olema paremaks tasakaalustajaks kui südamlikud vestlused sinuga...) ja kui kellelgi peaks järgmisel päeval pohmakas olema, siis pigistab ta ses suhtes silma kinni. A’ kui keegi meist peaks seepi ja nööri tarbima, siis äratab ta meid isiklikult surnuist üles üksnes selleks, et meid oma käega maha lüüa...

... kui ma panen silmad kinni ja püüan magama jääda, siis näen ja kuulen ma ikka veel seda, mis ärkamisruumis toimus... Tunne on, justkui oleks see hais ja need hääled minusse imbunud.

۞

Mismoodi ma kujutasin ette sihtpunktini jõudmist? Pigem sellise rõõmsameelse sündmusena: juubeldused, kallistused, õlalepatsutused, õnnesoovid. Juhtide motivatsioonikõned. Inimestel hing teotahtest pakitsemas. Kui vaid oleks šampanjat!

Missiooni ettevalmistusperiood kestis kokku kaks aastat. Üks osa füsioloogilistest testidest oli olnud poole aasta pikkune külmaune tsükkel NASA uues kosmosejaamas. Ärkamist oskan võrrelda vahest ehk üldnarkoosiga: tunne on selline tühi, nagu kistaks sind kuskilt pimedusest välja ja samas toimuks kõik justkui aegluubis. Vastuoluline, seda küll. Pärast oli õige mitu päeva selline külm tunne.
Mis kõige kummalisem – külmkapp tekitas tõsist vastumeelsust. Teine paralleel on sel seisundil loomulikult pohmakaga. Rahvasuu nimetab seda kassiahastuseks. Minu meelest peaks rõhk olema sõnal ’ahastus’.

Nagu juba korra mainitud, siis jaotati kogu missioonimeeskond kaheks grupiks: väiksem osa meeskonnast jagati vahetusteks, mis roteeruvas järjekorras pidid laeva käigus hoidma. See väiksem seltskond hõlmas komandöri, piloodi ja kaht abipilooti, laevaarsti abi, käputäie insenere, füsioterapeute ja psühholoogi, kokku kaheksateist meest-naist; minimaalselt vajaliku hulga inimesi laeva käigus hoidmiseks. Tundsin külmavärinaid, mõeldes sellele, mismoodi need 18 inimest olid üle nelja aasta (1654 päeva, kui täpne olla, ja täpsus on laeva pardal üks peamisi väärtusi) sooritanud oma igapäevast rutiini – teinud tööd, et laeva käigus hoida. Mõni ime, et meil oli selle hulga peale olnud vaja tööle rakendada täiskohaga psühholoog. Me kõik olime teatud hindamiskriteeriumi alusel peast põrunud, et midagi niisugust ette võtsime.

Suurem osa meeskonnast – enamik teadusmissiooni liikmeid ja mõned insenertehnilise personali „varumängijad” – laoti kohe laeva pardale jõudmise järgselt kapslitesse ja külmutati.

Mu esimene kokkupuude krüokapsliga oli väljaõppe ajal. Kapsli pind tundus selja all kõva, aga samas mugav ja ei olnud külm. See oli minu kapsel, täpselt minu keha kuju järgi tehtud. Mu keha kleebiti andureid täis, veenidesse viidi toitelahuste voolikute jaoks kanüülid, teadsin, et uinutamise järgselt topivad nad mulle ka hingamisvooliku kurku. Külmauni tähendab, et ainevahetuse protsessid aeglustatakse miinimumini. Kuni raku tasemeni välja. 99,9% peatub ka vananemine, mis on protseduuri peamine võlu. Kuid see vähene, mis toimib, vajab ikkagi hapnikku, toitaineid ja võimalust jääke väljutada.

Unenäod oli see kõige jaburam osa. Tegelikult ei oska me ju ärgates öelda, millise osa ööst me und näeme. Millal unenägu algab ja millal lõppeb. Treeningul ei olnud mul unenägudega probleemi. Aga kuskilt läheb see ajajoon, mille ületamisel tekkisid kõrvalekalded. Kui tavaliselt öeldakse, et unenäod on justkui maandusjuhe, mida aju kasutab puhkamiseks, (defragmenteerimiseks, kui soovite arvutiterminoloogiat kasutada), siis unenäod, mis kestavad aastaid, ilma et sul oleks puhtfüüsiliselt võimalik ärgata, mõjuvad kardetavasti teistmoodi. Kogu tehnoloogia oli üks ühele gewtakidelt üle võetud. Me oskasime seda järele teha, kuid meil puudus kogu taustaks olev teadmiste ja uuringute kontekst.

Niipaljukest siis helge meeleolu saatel sihtpunkti jõudmisest.

Esimene ärkamisjärgne üldkogunemine operatsioonikeskuses oli süngevõitu. Komandör Donaghue näoilme oli murelik, kulm kortsus ja väsimus õhkumas kogu tema olemusest. Inimesed istusid toolidel, need meist, kes olid ärkamise käigus ellu jäänud ja vähegi suutsid meditsiinitiivast lahkuda, olid samuti kohal. Me olime justkui muumiad vanadest multifilmidest – rohkemal või vähemal määral sidemetes.

„Me oleme kaotanud oma 75-liikmelisest meeskonnast 46 inimest,” ütles komandör Donaghue. Ta hääl oli rahulik ja selge. Faktidel põhinev juhtimine.

Nahk mu sidemete all sügeles nii, et ilma rahustiteta oleksin end arvatavasti puruks kraapinud. Kuid need olid tüsistused, millega võisin end veel õnneseeneks lugeda. Proovisin mõttes tõrjuda pilte äratusest. Paanikahoog, desorientatsioon, vedelikupuudus, kontrollimatu oksendamine, naha koorumine, siseorganite lagunemine...

Ma olin elus! 46 meie hulgast ei elanud pooleteise tuhande päeva pikkust külmaund üle. Oli see nüüd loomulik kadu? Risk, millega missiooni planeerijad olid arvestanud, kuid millest meile polnud räägitud. Või oli see lihtsalt halb üllatus? Nagu keegi sõjaväelane oli öelnud, et kõik lahinguplaanid on väga head ja paikapidavad kuni esimese lasuni. Saast! Me pole ju lahingus!

„Ma saan aru, et olukord võib tekitada igasuguseid mõtteid ja emotsioone,” jätkas komandör, „kuid meil on missioon, mis on meie kätte usaldatud!” Siin see siis oligi: ikkagi sõjaline operatsioon.

Donaghue’l oli kasutada elukutselise sõjaväelase eelis: harjumus juhtida kriisisituatsioonis, harjumus kaotada enda alluvuses teenivaid inimesi. Oskus sealjuures jääda olukorra peremeheks, suutlikkus säilitada terve mõistus. Ma ei ütle, et see sõjaväelasi kuidagi vähem mõjutaks. Nad on ju ka ikkagi lihast ja luust inimesed, tunnetega ja puha. Lihtsalt see väike erinevus, et mingis võtmes oled selleks ikkagi paremini valmis.

Mida inimesed tõeliselt vajavad? Me vajame lootust; kui sa ei saa seda inimestele anda, siis anna neile armastust. Kui sa seda ka anda ei saa, siis anna neile lihtsalt tegevust. Donaghue koondas meie mõtteid eesmärgile, tegevusele, põhjusele, miks me üldse siin olime ja mis ei sõltunud sellest, keda me kaotasime või kui palju.

„Tuletan teile meelde, meie missioonil on kolm peamist eesmärki. Esiteks: leida gewtaki uurimislaev, millega kaotati kontakt,” jätkas Donaghue. „Teiseks: võimalusel tuua selgust, miks gewtakid meiega suhted katkestasid, ja kolmandaks: kaardistada Maale lähim tähesüsteem Alfa Centauri ja tema kaaslane Proxima Centauri. Eriline huvi on keskendunud koloniseerimiskõlblike planeetide leidmisele. Nende missioonieesmärkide suhtes ei ole mitte midagi muutunud.”

Teine piloot Goodwill Chijioke andis käega märku, et tal on küsimusi.

Donaghue noogutas. „Ma kuulan, C.J.”

„Söör, kas poleks siiski mõistlik pöörduda kohe koju tagasi?” küsis C.J. „Ma mõtlen, panna meid mingile orbiidile tiirlema, lükata kaasas olev portaal kokku ja selle kaudu saaksime tagasi minna, ja siis võiks Houston saata siia juba portaali kaudu uue missiooni, varustust...”

Mustanahaline Chijioke oli sarnaselt minuga sidemetesse mähitud. Tema tume nahk, mis siin-seal sidemete vahelt paistis, oli veidra roosakaslilla alatooniga.

„Nagu ma alustuseks ütlesin, oleme me kaotanud 46 kaaslast,” katkestas Donaghue piloodi jutu. Ta oli endiselt rahulik, ei tõstnud häält ega midagi. Ometi tundus, et tema olekusse sigines mingit sorti külmust. „Täna on meil puudu tegelikult valdav enamik teaduspersonalist. Seega ei ole meil tõesti võimalik teostada suuremat osa meie missiooni jaoks planeeritud teadustööst.” Ta vaatas otsa mulle. „Ma ei taha paista lugupidamatu meie langenud kaaslaste suhtes, kuid Santa Maria on endiselt manööverdusvõimeline. Laeva toimimise seisukohalt oleme täiesti operatsioonivalmis...”

„Komandör, kogu lugupidamise juures, me oleme...” segas Chijioke komandörile omakorda vahele, kuid tema sõnakus kustus, kui Donag­hue talle vaikides otsa vaatama jäi. Ruumis võttis maad ebamugav vaikus.

Huvitav, paljud meist tegelikult C.J-ga nõus on? käis mõte läbi mu pea.

„Meeldetuletuseks, hr Goodwill,” tähendas Donaghue vaikselt. „See siin ei ole mingi külademokraatia. Selge?”

C.J. noogutas sõnatult.

„Meie võimuses on otsida gewtakide laeva!” Donaghue puuris pilguga koosviibijaid. „Me saame vähemalt 99% kindlusega määrata selle viibimist siinses tähesüsteemis. Meie teine ülesanne on otseses seoses sellega, kuidas laheneb esimene. Niipalju kui me saame, peame gewtakide laeval infot hankima.”

Ta tegi käega ebamäärase žesti. „Ja kui me oleme juba nii pika maa maha sõitnud, siis vähim, mida sellele lisada, oleks natuke ringi vaadata. Ma ei taha paista lugupidamatu meie langenud kaaslaste suhtes, kuid on lihtne fakt, et me ei saa nende heaks enam midagi teha.” Ta lasi sellel mõttel paar hetke meie mõtetes settida. „Hetkel pole ühtegi objektiivset põhjust missiooni katkestamiseks. Ei muud peale meie mutta pekstud emotsioonide. Ja see ei ole mingi põhjus!” Ta osutas C.J. poole: „Iseenesestmõistetavalt peame me üles seadma portaali, mille kaudu on meil võimalik pöörduda tagasi Maale. Samuti on portaali kaudu võimalik tuua siia tagasi vajalik tehnoloogia ja inimesed, et asuda ehitama vahejaama. Sellest peaks saama kui mitte just koloonia, siis vähemalt eelpost... Kuid mitte mingil juhul ei tee me seda siin ja praegu! Me ei jäta missiooni pooleli, me ei anna alla!

Daamid ja härrad, ilma liigse dramaatikata, me oleme juba teinud ajalugu! Nüüd tuleb sellele üksnes lisada.”

Alalhoidlikkuse ja uudishimu konflikt, vot mis see oli. Mingis mõttes oli see üllatav, et selline mees nagu piloot tegi ettepaneku tagasi pöörduda. Võisin vaid oletusi teha, kui heidutav pidi ärkamiskogemus olema Chijioke’i jaoks. Südame põhjas tundsin ma õige väikest poolehoidu tema suhtes. Nii tore olnuks tagasi koju, turvalisse keskkonda tervenema pääseda, et siis tagasi tulla. Loomulikult tagasi tulla! Ei juhtu ju ometi iga päev, et saad teise tähesüsteemi minna...

„Kas me korraldame vähemalt mingisuguse tseremoonia... ee... kaotatud kaaslaste mälestuseks?” küsis Mario Conzales. Tundus, et komandöri motivatsioonikõne ei langenud just kuigivõrd viljakale pinnasele.

Rahva seast kostis reaktsioonina heakskiitvaid mõminaid ja repliike. Toimus pingelangus. Vaid C.J. istus ülejäänud aja vaikselt mornil ilmel enese ette põrnitsedes.

Komandör ootas natuke, et jutuvada vaibuks. „Jah, ma usun, et see on hea mõte,” ütles ta. Laeva aja järgi oli varajane ennelõuna. Kaosega lõppenud äratusest oli möödunud natuke rohkem kui 48 tundi. „Täna, enne õhtusööki, mis on tavalisel ajal, see tähendab kell 1800, koguneme vahedekil, et öelda hüvasti langenud kaaslastele.”

Infotunni
ülejäänud osa kulus selleks, et arutada edasisi tegevusi. Alfa Centauri süsteemini jõudmiseni oli hinnanguliselt aega veel 63 päeva. Paar teekonna jooksul laevalt välja lastud sondi olid kogunud ja edastanud piisaval hulgal vaatlusandmeid, millele tuginedes oli suudetud tähesüsteemi kaardistada.

Panin enda jaoks tallele teadmise, et laeva andmebaasides on hunnikute viisi informatsiooni, mida on vaja läbi töötada. Olin lõpuks üks kahest ellu jäänud teadusmissiooni liikmest. Bioloog Thomas LeQuinn istus siinsamas kõrval, sama sandis (või pigem siiski heas) seisus nagu minagi. Kogu missiooni teadusprogramm tuli ümber hinnata ja kohandada muutunud oludele.

Enne nõupidamise lõppu tutvustas Mario Conzales meile laeva füsioteraapia rutiine. „Loomulikult peame me alustuseks keskenduma sellele, et aidata teid kõiki üle ärkamisjärgsetest tüsistustest ja šokist,” rõhutas ta. „Kuid nagu me ülejäänud oleme siin lennu jooksul selgeks saanud, on äärmiselt oluline pidada kinni treeningukavast. Lisaks on end igati õigustanud meie psühholoogiline tugi,” ta viipas Nate Hague’i poole, kes seepeale end kergitas ja ärkajatele kummarduse tegi. „Nate’i... ee... dr. Hague’i regulaarne külastamine on äärmiselt oluline meie kõigi jaoks... Ja et kellelgi ei tekiks teisiti arvamusi, siis see on kohustuslik.”

„Arvestades olukorda, on meil vaja kõigil üheskoos tublisti vaeva näha, et missiooni programm ümber korraldada,” ütles komandör Donaghue uuesti jutujärge enda kätte haarates. „Me koostame töögrupid, mis tegelevad uute tegevusplaanide väljatöötamisega ja seejärel ka elluviimisega. Seega kõigi eelduste kohaselt ei tohiks meil järgmise paari kuu jooksul igav küll hakata.”

Miks küll tundus sel hetkel, et igav kosmosereis võrdunuks hea kosmosereisiga?

4. Olgu vaakum teile kerge

[Timothy Reese’i missioonilogi; sissekanne 2035-03-16; kell 22:38; 1657. missioonipäev]

Väga suur osa inimkonnast on end pühendanud surnutekultusele. Isegi kui me ei pane enam surnutele hauda kaasa „manuseid” toidu, tarbeesemete, ehete ja isegi teenijate näol, mida kunagi arvati lahkunul teises ilmas vaja minevat, siis on ikkagi surnuaed olnud see „koht”, kuhu minna, kus mälestada, meenutada, mille juurde ikka ja jälle tagasi tulla. Hindud on heitnud sadu aastaid surnute tuhka pühasse Gangese jõkke, hiinlastel on ujuvate laternate traditsioon, Põhja-Ameerika indiaanlased sidusid surnuid tekkidesse ja tõstsid neid puude latva, vanad kreeklased ja roomlased pidasid auväärseks tulematust...

Tihti on juhtunud, et teisest kultuurist pärit rahvaste matusekombed tunduvad meile kummastavad, olgu siis müstifitseeritud või hoopiski barbaarsed, hoolimatud, justkui ei peetakski lahkunutest lugu. Huvitav, kuidas muudab meie suhtumist surnutega hüvasti jätmise viisidesse täherännakute muutumine igapäevaseks loomulikuks inimtegevuse osaks? Kas saab olema nii, nagu kunagi meremeestel oli kombeks surnud veevoogudesse saata – ma mõtlen, et kas me hakkame ühel hetkel tundma, et surnukeha õhulüüsist välja laskmine ei olegi külm, hoolimatu sigadus, vaid täiesti auväärne „matuse” viis?

۞

Mida öelda matustel, mida peetakse avakosmoses? „Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama” ei kõla justkui kohaselt. Pole ju mulda... Olgu vaakum sulle kerge? „Puhka rahus” kõlab samuti mõnitusena inimesele, kes suri üle nelja aasta kestnud (külma)une tüsistustesse. Hea küll – kedagi neist 46-st ei lasknud me õhulüüsist välja. Võib-olla need ajad veel tulevad, kui leitakse, et see on täiesti sobiv viis lahkunutel minna lasta. Kui ollakse valgusaastate kaugusel igast objektist, millel oleks vähimatki sarnasust maapinnaga, millesse on võimalik kaevata auk surnukeha matmiseks. Nii nagu ajastuid tagasi oli tekkinud arusaam, et purjeriidest kott ja natuke raskust lisaks on täiesti sünnis viis meremehe lähetamiseks märga hauda.

Ma tean, et see ei tee minust just kuigivõrd populaarset tegelast, kuid vaadates neid vahetekile rittalaotud tugevast riidest laibakotte (keegi ettenägelik inimene oli laeva varustuse hulka arvestanud neid piisava varuga) oli minu peamine emotsioon tänulikkus, et ma olen elus. Kuskil teadvuse taganurgas kollitas teadmine, et tegelikult on minu jaoks ju ka laoriiulil olemas taoline tumedat värvi tõmblukuga kott.

Alice Maxwell oli pakkunud end vabatahtlikult tseremooniat juhatama. Komandör ütles mõne sõna, mille kokkuvõtlik mõte oli julgustuses keskenduda olevikule ja tulevikule, mitte jääda kinni juhtunud tragöödiasse. Max luges ette surnute nimed ja kirjeldas lühidalt nende planeeritud rolli missioonil.

Matused pole just päris minu rida. Halvad mälestused...

„Kõik korras?” sosistas LeQuinn, kes istus minust vasemal.

Hingasin sügavalt sisse, hoidsin hinge kinni ja sulgesin silmad. Kaks hetke hiljem hingasin vaikselt välja ja noogutasin. „Pole hullu.”

„Sa ei taha midagi öelda?” küsis LeQuinn

Raputasin pead. „Ei tunne küll sedamoodi...”

„Miks mitte?”

„Matused pole päris minu rida.”

Vaatasin ringi. Inimeste ilmed olid tõsised. Oli pisaraid, oli kurbust. Võib-olla vähem, kui võinuks oodata. Mis meid hetkel ühendas, oli lihtsalt sündmusejärgne šokk. Vaja oli kuidagi lihtinimlikult juhtunule joon alla tõmmata ja edasi liikuda. Ärasaatmisteenistus andis võimaluse väljendada inimlikkust. Saime üksteisele kinnitada, et me pole kaotanud seda olulist osa iseendist – võimet hoolida kaasinimesest.

„Sa olid ju ometi kunagi jutlustaja?” LeQuinn tundus olevat siiralt üllatunud.

Sedan’d küll. Surnutega – või kui hoolikalt järele mõelda, siis pigem leinajatega – tegelemine oli aga minu nimekirjas viimane valik. Mu naine Maria töötas meie kodulinnas arstina, kui gewtakid saabusid. Selleks ajaks, kui g-viirus kontrolli alla saadi, olin matnud linnas 98 inimest: 57 last vanuses mõni kuu kuni kaheksateist aastat, 21 pensionäri, 19 täies elujõus olnud inimest ja omaenda naise...

Kui tema haud oli kinni aetud, läksin koju ja kirjutasin kiriku vanematekogule avalduse, milles teatasin, et ärgu nad minuga enam arvestagu.

„See ei tähenda, et mulle matused meeldima peaksid,” vastasin.

Kõik surnukehad pakiti kokku ja paigutati laeva lastiruumi.

۞

Kolm päeva pärast äratust tabas Santa Maria meeskonda uus kaotus. Nigel Bauer, krüosüsteemide insener ja parameedik, poos ennast oma väikeses kajutis üles.

Alice Maxwell pidi assisteerima laevaarstiks ülendatud Mario Conzalest meditsiinilisel läbivaatusel. Ta pidi vaikimisi endale tunnistama, et mingi tuimus hakkas tema üle võimust võtma. Ta sulges emotsioonid kuhugi enda sisse, paksu seinaga kapslisse. Õnneks ei võtnud protseduur kaua aega. Nad pakkisid lõpuks õnnetu Baueri surnukeha samasugusesse musta kotti, komandör korraldas lühida teenistuse, millele ka seekord kogunesid kõik, kel vähegi jalg kandis ja töökohustused võimaldasid.

Õhtul istus Alice koos teise krüotehnikuga, Angelina Rojasiga köögi kõrval söögiruumi nurgas laua taga. Peakokk Remy oli neile kummalegi kallanud plasttopsi topeltkoguse oma kuulsat pruuli, mida meeskond kutsus Tuliseks Jutiks, sest see maandus neelamise järel sisikonda nagu tulejuga.

„Kuidagi eriliselt imelik tunne on olla laevas ainuke krüosüsteemide tehnoloog.” Rojas silmitses Maxwelli ja naeratas siis, kuid see oli pigem selline morn naeratus. „Sinul on vähemalt see ökoloog-planetoloog, Reese.”

„Mis mõttes?” küsis Maxwell.

„Noh, teil oli hea klapp juba ettevalmistuses ja teie mõlema teema on ökoloogia, mis siis, et sinul laeva elutagamissüsteemid ja temal planetoloogia...”

Eks ole, mõtles Maxwell topsipõhjas järel olevat kollaka tooniga Tulise Juti lonksu silmitsedes. Siin me oleme, kodust miljardite kilomeetrite kaugusel, inimkonna esimesel tähtedevahelisel missioonil ja kogu see laibarida ja... ja... See siin mängib kosjamoori!?

Ta tühjendas topsi ja tõmbas kõrvetuse peale hinge. „Kas ma kuulen sinu hääles kadeduse noote, chiquita?” Võib-olla peaksingi minema ja Reese’i üles otsima... Selle mõtte juures tundis ta õhetust näole kerkimas.

Rojas tõstis topsi otsekui toostiks ja ütles naerdes: „Sul pole õrna aimugi, kullake!”

Saast! Maxwell tõusis, ütles teisele head ööd ja läks oma punkrisse.

۞

[Alice „Max” Maxwelli missioonilogi; sissekanne 2035-03-16; kell 21:04; 1657. missioonipäev]

Ma pole kunagi pidanud matuseteenistust. Kuni tänaseni. Kusjuures meil on ju pardal endine jutlustaja. Ilmselt oleks Vana [komandör Frank H. Donaghue // tsensori märkus] palunud Reese’il [Timothy Reese – keskkonnatehnoloog, terraformeerimise insener // tsensori märkus] teenistus läbi viia, kuid ta on omadega suht sandis seisus. Conzales [Mario Conzales – laevaarsti abi // tsensori märkus] ütleb, et need, kellel olid nahakahjustused, kurdavad hetkel kõige enam kiheluse ja sügelemise üle. Rahusteid ja valuvaigisteid pidi kuluma sellise tempoga, et varsti on meie ladu tühi...

Ega ma tegelikult teagi, kuidas üks korralik matusetalituse korraldamine välja peaks nägema. Loomulikult olen ma matustel osalenud. Enamasti on kohal kirikuõpetaja, kes loeb
midagi Piiblist, lauldakse, kodusel kogunemisel süüakse, juuakse, räägitakse midagi lahkunu kohta. Aga 46 inimest! Mida sa oskad nende kohta öelda? Heakene küll, me oleme treeningute ajal kõik üksteisega rohkem või vähem tuttavaks saanud. Mõnega lähemalt tuttavaks, teisega isegi sõbraks... Ja siiski on see niivõrd suur seltskond, et parimal juhul on nad head kolleegid, tuttavad. Kõigi kohta ei jõua kõnesid pidada.

...nimede lugemine ja igaühe kohta mingigi asja ütlemine tundus olema õige asi, mida teha. Et mitte keskenduda niivõrd sellele numbrile – 46 surnut! Vaid pigem tuua mõtteid sellele, et nendes surnukottides on meie kaaslased, inimesed nagu sina ja mina...

5. Amet ei riku meest

[Timothy Reese’i missioonilogi; sissekanne 2028-08-14; kell 20:03; T-miinus 747 päeva, 12 tundi, 57 minutit...]

Nate [Hague; missiooni psühholoog // tsensori märkus] andis täna kõigil missiooni liikmetele kohustusliku „koduse ülesande” – panna isiklikku missioonilogisse kirja väike jutt nimega „Kus ma olin siis, kui toimus esimene kontakt?” Jälgides rahva reaktsiooni sellele, kujutan ette, et tal saab olema kas väga põnev või äärmiselt masendav lugemiskogemus...

...võin siira silmavaatega kinnitada kõigile, et mitte miski ei suuda jutlust rohkem rikkuda, kui uudistevõrkudesse prahvatanud teade sellest, et New Yorki, nii silma järgi hinnates ÜRO peahoone kohale, on ilmunud UFO. Me nägime kogudusena tublisti vaeva, sättides jumalateenistuse aega sedasi, et see sobiks võimalikult paljudele inimestele; ma tegin nädalast nädalasse kannatlikult tööd, valmistades ette oma sõnumit kokku tulnud mõnekümnele inimesele.

Tõsiselt: mõnikord pead ajud pahupidi keerama, et leida midagigi tähendusrikast, mis võiks inimeste eludesse jätta positiivse jälje. Kuidas see lugu oligi: prostituudilt küsiti, kas ta on kunagi mõelnud kirikust abi otsida, ja tema oli segaduses: „Mis mõttes? Ma tunnen end niigi sitasti!” Kui inimene ei saa jumalateenistusel positiivse, innustava kogemuse osaliseks, siis kus veel? Ja-jah – see oli tegelikult retooriline küsimus...

Ja siis keerab üks kusagilt galaktika avarusest meie planeedile seilanud kosmoselaev kogu minu ponnistuse, töö ja vaeva tuksi!

Oli imeilus maiõhtu. Kevadlilled lõhnasid, rohi ja puulehed olid esimeses roheluses. Lähedal võpsikus laulis ööbik; ilmselt nii kuis kõrist tuli ja kops kandis. Veel ei olnud sääski. Vaatasin, kuidas inimesed rahutult vesteldes end koduteele asutasid. Parkimisplats jäi autodest tühjaks. Majahoidja, südamlik vanatädi, patsutas mulle õlale ja ütles midagi mõttetut, ning lahkus siis, jättes mind üksi kiriku ette; Maria, mu abikaasa, pidi tol pühapäeval linnakese medpunktis 24-tunnises vahetuses valvearstiks olema.

Vaatasin üles sügavsinisesse taevasse, mööda kirikutorni ehtivast lihtsast puuristist. Justkui lootes seal näha lähemale laveerivaid kettakujulisi tähelaevu. Neid muidugi ei olnud.

۞

Kuidas koostada esimese tähtedevahelise missiooni meeskond? Meetodeid selleks on ilmselt seinast seina. NASA lahendas asja lihtsalt: neil oli oma seltskond, kelle hulgast valida missiooni juhid, laeva piloodid-navigaatorid, samuti insenertehniline personal. Ja siis olid neil seal mõned kohad, mis täideti avaliku konkursi korras. Pole just kõige tüüpilisem töö, aga lõppude lõpuks on meil vaba maa ja vaba rahvas ning tegelikult ju nii mõnestki poisist ja tüdrukust, kes väiksena unistas astronaudiks saamisest, saigi astronaut. Kui eeldused on täidetud, võimalused olemas ja inimene ise ka soovib, siis võib ta kosmosesse lennata küll.

Erinevate ametitega on ikka nii, et kuni pole turgu, seni pole ka selle valdkonna ameteid. Veel sajand tagasi polnud ühtegi IT-inseneri ega programmeerijat, poole sajandi eest polnud meil neid väga palju. Ja siis korraga olid kõik kohad neid täis. Noh, poole sajandi eest ei olnud meil ühtegi keskkonnatehnoloogi, kelle erialaks oleks olnud maasarnastamine. Täna pole meil neid eriti palju. Varsti – kui läheb hästi – võib juhtuda, et neid on kõik kohad täis... Mina olin piisavalt hull ja leidsin Wisconsini Ülikoolist professori, kes ei kohkunud mõtte juurest tagasi ja nii sai alguse UWTI. Kui MIT keskendus gewtakide poolt maha jäetud portaalitehnoloogiale ning NASA ja CALTECH koostöös sõjatööstusega (Boeing ja NGC) hakkasid arendama energiaallikaid, laevamootoreid, kaitseväljasid, kerekonstruktsioonide materjale ja loomulikult relvastust, siis Wisconsinis keskendusime sellele, mida ja kuidas peale hakata nendes kohtades, kuhu me lõpuks peaksime välja jõudma: elukeskkonna loomisele teistel planeetidel.

Me alustasime eeldusest, et kosmoses puutume kokku peamiselt kaht tüüpi maailmadega: liiga külmad ja liiga kuumad. Paremate analoogiate puudumise tõttu nimetame esimesi marsilaadseteks ja teisi veenuselaadseteks. Marsil on elutagamise süsteemide osas peamisteks puudusteks oluliselt väiksem gravitatsioon – raskused atmosfääri „kinnihoidmisel” –, samuti pole seal magnetväljasid, mis tekitaksid loomuliku kaitse kosmilise kiirguse vastu. Veenuse probleem on ilmselge: kui sa just pole hüljatud rauakaevanduse reovees elutsev termofiilne bakter, mis kannatab pH-tasemeid alla nulli (sellised on muide päriselt ka olemas!), siis suuremates kogustes CO₂ ja väävelhapet sisaldav atmosfäär ja temperatuurid üle 700K on tõsiseks väljakutseks. Ehk siis kaks põhilist probleemi: kuidas luua atmosfääri ja vee keskkonda planeedil, kus need puuduvad, ning kuidas „konditsioneerida” üle võlli aetud kasvuhooneefektiga atmosfääri?

Keskendusin doktoritöös esimesele probleemile.

Minu käest on korduvalt küsitud, kuidas endisest jutlustajast sai terraformer. Kuidas ma üldse Wisconsini Ülikooli sattusin? Tegelikult olin ma selle kasvandik juba niikuinii. Magistrikraad keskkonnatehnoloogias, spetsialiseerumine ökosüsteemide taastamisele. Seega on vastus küsimusele pigem selgitus, mismoodi minust jutlustaja sai.

Esiteks tuleb võtta arvesse, et Põhja-Ameerika kultuurilugu on suuresti religiooniga läbi põimunud. Kirikul ja kirikuõpetajal on olnud kogukonnas sajandeid keskne ja lugupidamist vääriv koht. Religiooni ja teaduse konflikt pole siin kunagi olnud nii terav kui Euroopas. Ja tihti on pigem teadlased sellest tagasi tõmbunud. Suurem enamik teaduskogukonnast ei väida küll omavat „isiklikku jumalasuhet”, kuid kalduvad pigem siiski tunnustama maailmavaadet, mida võiks nimetada teistlikuks, kui mitte otseselt kristlikuks.

Mu isa ja vanaisa olid olnud erinevates paikades jutlustajateks. Vanem vend läks nende jälgedes ja ma ise õppisin ameti nii-öelda põlveotsas meistrite kõrvalt selgeks. See oli niisugune nädalavahetuse tegevus. Hobi pole just õige sõna, kuid mõte on selles, et inimestena soovime me elule ka mingit sotsiaalset väljundit. Minu ja mu abikaasa jaoks tekitas sotsiaalse sidususe kogukonnaga, mille liikmed me olime, kohaliku väikese kiriku tegevuses osalemine. Ja nagu ikka teinekord juhtub, kui vanad olijad eest maha surevad, siis kukub niimoodi välja, et mõni noorem ja kogemata natuke aktiivsem (suurema suuga) kodanik tundub olevat nii loogiline valik tühjaks jäänud ametipostile.

Noh, kui loed loomislugu ja kui sulle pakutakse võimalus ise olla see, kes ütleb „tühja ja palja maa kohal hõljudes”, et siia tulgu vesi ja seal saagu kihama elu, siis mina igatahes kaks korda ei mõtle. NASA-l ei olnud ka vaja pikalt mõelda. Me olime UWTI-s loonud piisavalt palju simulatsioone ja reaalseid mudeleid, olime saanud patendid esialgsetele tehnoloogilistele lahendustele ja kui NASA jõudis sinnamaale, et Marsile baas rajati, siis lisaks portaalide, energiaallikate, kaitseväljade ja muude lahedate kellade-vilede katsetamisele saime meie hea võimaluse rajada kümneaakrine haljasala, mille eesmärgiks oli kujuneda neto hapnikutootjaks. Sellest kasvas välja pilootprojekt Marsi maasarnastamiseks.

Santa Maria missiooni nimekirjade koostamise ajal esitasin taotluse ning mind kutsuti katsetele. Olin tegelikult alles teine või isegi kolmas valik. Ega meil ametlikke pingeridasid olnud. Aga – vanus 49 pole just enam esimene noorus, et asuda esimest korda kosmosereisile. (Marsil käis meie töörühm portaali kaudu – päris sürreaalne kogemus, mida soovitan soojalt kõigile, kui võimalust on.) Füüsilistelt näitajatelt, mis on paraku äärmiselt olulised taolise ettevõtmise käigus, olin tagasihoidlik. Samuti ei lahterdu ma kategooriasse „noored ja vihased teaduse tegijad”. Kuid juhtus nii, et üks kandidaatidest sattus autoõnnetusse (tal endal polnud häda, kuid naine sai surma ja lapsed jäid tema hooldada) ja teine ei sobinud psühholoogilise profiili alusel, mida peeti õige veidi kaalukamaks teguriks kui mõningaid füüsilise vormi vajakajäämisi. Ja nii saigi minust astronaut.

۞

[Timothy Reese’i missioonilogi; sissekanne 2030-08-31; kell 20:03; T-miinus 0 päeva, 12 tundi, 57 minutit...]

Ma heidan magama viimast korda enne starti. Viimane normaalne, loomulik uni enne pikka mälestusteta (mälu)auku. Mind on alati uni kui niisugune natuke nagu heas mõttes häirinud. Ma ei väsi imestamast selle üle, millise nihke see tekitab
ajatajus, kui sulgen õhtul silmad ja siis avan need hommikul ja vahepeal on möödunud mitmeid tunde. Kunagi ei jää mälusse jälge isegi sellest päris une-eelsest seisundist. Mõnikord juhtub küll, et mõtled ja mõtled ja mõtled millegi üle ning siis korraga, kui mõtted eriti jaburaks lähevad, ärkad arusaamisega, et tegelikult olid magama jäänud...

Homme hommikul kell 9:00 on süstiku väljalend. 12 tundi hiljem laekume NASA Space Port One’i, mille külge haagituna ootab „väljalendu” Santa Maria. Seal mahutatakse meid kapslitesse, külmutatakse ja laotakse siis „riiulitesse”, kus oleme enamiku teekonnast. (Huvitav, milline oleks õigem termin: teekond, lend, „hüpe” läbi tähtedevahelise ruumi või midagi veelgi omapärasemat?)

Äratus on planeeritud selliselt, et meil jääb enne Alfa Centaurini jõudmist piisavalt aega viia end kurssi sellega, mida oleme selleks hetkeks süsteemi kohta suutnud välja selgitada. Jääb aega, et taastuda. Ilmselt me seda siiski vajame. Mis määral? Ei oska öelda. Igatahes oli proovikülmutamise järgne ärkamine seotud ebameeldiva enesetundega, mille NASA laborivennad kiirelt ristisid krüomelliks (tuletis sõnadest krüogeeniline pohmell)...

Kõik mu isiklikud asjad, millega soovisin kajutit sisustada, on juba saadetud Santa Mariale. Homme pole mul teha muud kui kaks kätt taskus (siiski-siiski – skafander seljas) jalutada süstikule ning ongi kõik. Kuidagi eriliselt jube tunne: mis siis, kui ma midagi maha unustan?

6. Kosmosereisi ABC

NASA väljaõppebaasi saabusin ma ühena viimastest missiooni liikmetest. Varumees. See ma olin. Mitte just kõige meeldivamal talvisel päeval, pikast teekonnast väsinud, külmast ilmast väntsutatud, jõudsin kohale parasjagu õhtusöögi ajaks. Mulle näidati mu tuba kätte, panin koti voodi kõrvale maha, vahtisin ruumis ringi mõttega, et kas see ongi tõepoolest selline punker, ning suundusin siis koos saatjaga mitu korrust allpool ja kuskil teises üüratu hoone servas olevasse sööklasse. Toiduletilt sain kandiku, kuhjasin sellele õhtusöögi ja asusin pilguga otsima kohta suminat täis ruumis. Mõni tõstis pilgu taldrikult ja vaatas mind korraks uudishimulikult, kuid kusagilt ei paistnud kutset.

Üks seltskond istus kuueses lauas viiekesi: kaks naist, kolm meest. Läksin nende juurde.

„... St. Mary on tegel’t suht’ väike laev...” seletas üks meestest, sportliku olekuga tõmmu, hallikirjude lühikeste juustega mees, kelle tasku kohal oli nimesilt HALLER. „Muidugist – võta näiteks ISS või hiinakate jaam... mis-ta’s-nüüd-oligi? Või eelmise põlvkonna süstikud... Siis nojah – meie oma on kui hiiglane sipelgate hulgas.”

„Jõudu!” ütlesin. „Tohib teie seltskonnaga liituda?” Toetasin kandiku lauale, ilma et oleksin oodanud kellegi poolt- või vastuväiteid. Lõpuks oli see ainus vaba koht, mida nägin ja ma olin liialt väsinud viisakusega üle pingutamiseks.

„Olgu jõud sinugagi,” vastas Haller tõsisel ilmel, mille peale naised (siltide kohaselt MAXWELL „Max” ja MCCONNELY) rõõmsalt muigasid.

Tõmbasin tooli eemale ja istusin.

„Reese,” sõnasin enese tutvustuseks. „Mina olen Timothy Reese.”

„Oot’ – sina oled see jutlustajast ökovend või?” pahvatas LEQUINN i sildiga vibalik sell mu vasemal käel.

Haller pani kahvli taldrikule ja pühkis sõrmed salvrätikusse puhtaks ja sirutas mulle käe. „Joel, lukkseppade brigaadi ülem.”

Kulmukergituse peale lisas ta: „Peatehnoloog, noh!”

„Kuule, varumees!” Teises lauaotsas istus ROBBINSON-i nimesildiga mees. „Missuguste palvetega sa kavatsed seal planeeti reformeerima asuda?”

Statistilise tõenäosuse kohaselt on igas vähegi suuremas tavapärases inimkoosluses ikka mõni jobu. Nate Hague selgitas meile ühes loengus, et kosmoselendude ajastu algusest alates oli tehtud kõige erinevamaid katseid, et õppida selgeks, kuidas koostada täiuslikku missioonimeeskonda. Üllatavat oli nende uuringute tulemustes niipaljukest, et igas võrdluskatses toimisid nii-öelda normaalsed kontrollgrupid paremini kui (teoreetiliselt) ideaalsete näitajatega meeskonnad.

Seal sel hetkel aga mõtlesin korraks juhmilt, mida sellise asja peale kosta. „Veed kogunegu taeva all ühte paika, et kuiva näha oleks, ja maast tärgaku haljas rohi... Need vist peaks asja ära ajama?”

„Aamen selle peale!” laksatas Haller käega vastu lauda, pälvides naeru ja ümberringi peade pööramist.

Robbinson põrnitses mind korraks pahuralt ja pööras siis tähelepanu oma söögi viimastele raasudele.

Maxwell lehvitas mulle LeQuinni kõrvalt: „Mina olen Alice Maxwell, sõpradele Max.” Ta naeratas rõõmsalt ja loomulikult ei tundunud seepeale mulle kõik enam nii tume ja masendav.

Järgmine kohtumine Alice Maxwelli ja Thomas LeQuinniga toimus mul juba hommikul. Alustasin orientatsiooni ja leidsin oma rõõmuks, et Alice oli minuga ühes töörühmas. Lisaks muidugi veel LeQuinn ja trobikond keemikuid, biolooge, geneetikuid, klimatolooge, geolooge, astronoome, kokku kaksteist teadusmissiooni inimest. Alustasime tutvumisest, õppekavade läbi käimisest, füüsiliste treeningute plaani selgeks tegemisest. Lõppude lõpuks ei saa üle ega ümber sellest, et meile kõigile tambiti tundide kaupa pähe teooriat, kuidas on Santa Maria konstrueeritud, kuidas selle erinevad sõlmed töötavad, kuni sinnamaani, et pidime virtuaalsuses isegi proovima laeva ja süstikutega lendamist, elutagamissüsteemide töös hoidmist, reaktorite käivitamist ja seiskamist; rääkimata kinnisilmi ja pimedas laevas orienteerumisest, tulekahjuõppustest ja tuhandetest muudest pisiasjadest.

Haller oli see, kes pidas meile loenguid laeva ehitusest. Sellest, kuidas tegelikult oli Santa Maria ju pisike paat võrreldes gewtakide uurimislaevaga, kuidas isegi juba samuti töös olevad UNRS Infinity ja UNRS Endeavour, laevad, mida planeeriti läkitada Gewtakile enesele, olid suuremad ja kiiremad.

„Ma tean küll, et ega see teil olemist paremaks ei tee, kuid olgem ausad – Santa Maria on väike ja armas prototüüp,” sõnas ta särasilmi meile laeva skeeme presenteerides ja sinna juurde selgitusi andes.

„Tegelikult ma ei tahtnud seda teada!” sosistasin Alice’ile, kellega istusime (muidugi juhuslikult) loengusaalis kõrvuti.

„Nagu te näete, siis on laeva kandvateks osadeks mootorid, väljageneraatorid, lasti, kütuse ja elukeskkonna moodulid, relvatornid – jajah, me oleme tõepoolest relvastatud – ja loomulikult termotuumareaktor,” seletas Haller, osutades skeemidel erinevatele elementidele. „Meie selge tänuvõlg austet gewtaki rahvale, kes asendasid meie kivikirved ja aurumootorid natuke kaasaegsema tehnoloogiaga...”

Tegelikult ei olnud Haller kuigivõrd hea loengupidaja.

„Alcubierre’i mootor, lühidalt alcub-mootor. Ei midagi ülearu uut siin päikese all – see käis kontseptsioonina NASA töölaualt läbi juba millalgi 1990. aastatel, kuid jäi pidama paari tehnilise „pisiasja” taha: negatiivne mass ja loomulikult selle tekitamiseks vajalik energiakogus...” Ta vaatas loengusaalis ringi justkui lootuses, et keegi midagi vahele ütleb. „Nii et olemegi tagasi reaktori juures...”

„Kuidas me oleme kaitstud tähtedevahelise vesiniku radiatsiooni eest?” esitas üks geneetikutest küsimuse.

Haller oli silmaga nähtavalt õnnelik auditooriumi panuse üle.

„Kaitseväljad – tänu reaktorile on meil piisavalt energiat, et tekitada magnetväljad ja hoida need üksikud vesiniku aatomid ohutus kauguses. Või kui täpsem olla, me oleme läinud sammukese edasi,” ta aktiveeris skeemil mingid laeva osad. „Need on vesinikukollektorid. Sedasi saame liikumise ajal kütust ammutada. Ei, see ei tee laevast igiliikurit, kuid vähendab oluliselt kütusepaakide mahtu.”

„Ma saan aru, et me liigume ligikaudu valguse kiirusel...” ütles keegi teine.

„0,98 LS’iga, kui täpne olla...” pistis Haller vahele.

„... kuidas on lahendatud erirelatiivsuse teema? Me peaksime ju valguse kiirusele lähenedes muutuma lõpmatult raskeks ja aeg liigub hoopis teisiti...?”

„Noh... See konks peitub jällegi alcub-mootoris ja energiaallikas,” seletas Haller. „Gewtakid näiteks käitavad oma laevu isegi 1,35 LS’iga. Lihtsalt – suurem on parem, eks ole... Vaadake, mida alcub-mootor tegelikult teeb, on see, et ta „surub kokku” laeva ees olevat ruumi ja „venitab välja” laeva taga olevat ruumi. Selliselt oleme me justkui „mullis”, mille tõttu liigume tavaruumist sõltumatult ja kiiremini kui valgus teoreetiliselt ja ei ole ka konfliktis vana hea Einsteiniga...”

„Ausõna, kui teoreetilise füüsika koolkond suu lahti teeb, siis ilmselt juba Max Plancki ja Niels Bohri ajast peale kõlab nende jutt nagu mingi erilisemat sorti posimine,” sosistasin Alice’ile. „Sama hästi võiksime panna nõia luua selga lendama ning püüda seda inimestele müüa teaduse pähe.”

„Sa oota, kuni ta portaalideni jõuab!” vastas Alice vaikselt naerdes. „Mu noorem vend ilmselt arvaks, et ta on surnud ja sattunud ulmekirjanike paradiisi...”

Portaalid. Jah... Kunstlikud ussiaugud toimisid hästi – oli
võimalik liikuda silmapilkselt ühest punktist teise –, aga olid üüratult kulukad. Energiakogused, mida need vajasid tööks, olid astronoomilistes suurusjärkudes. Seetõttu liigutatigi väikeseid masse. Santa Maria pardale oli portaal kaasa antud. Juppidena, sest niimoodi võttis see vähem ruumi. Idee oli selles, et lähme kohale, paneme portaali püsti ja selle kaudu saame ilusti tagasi „hüpata” ning järgmiste tulijate jaoks on loodud sillapea. Ainus oluline viga seisnes selles, et portaaliseanss, mis taganuks meile kõigile kojupääsu, jätnuks laeva sisuliselt minimaalse avariiressursi peal kuhugi orbiidile tiirlema.

Lõpuks – kas ongi nii tähtis sellest aru saada, kuidas see töötab? Ma mõtlen minul, keskkonnatehnoloogil? Peaasi, et see toimib ja et meil on mõni teoreetiline füüsik miljardi inimese kohta, kes sellest aru saab, ning trobikond insenere iga miljoni inimese kohta, kes oskavad teooria baasil töötava masina ehitada ning seda käitada ja vajadusel hooldada. Et meie ülejäänud võiksime õndsa naeratusega lennata.

۞

Süstikureis Cape Canaverali kosmodroomilt üles Space Port One’i dokki ei olnud üldse lõbus. Lennukiga lendamine on ilmselt maksimum, mida ma heal meelel üle elan. Kuidagi eriliselt tobeõnnelik tunne tekkib iga kord, kui lennuk hoovõturajal „gaasi põhja” paneb ning mootorite üürgamise saatel sind vastu seljatuge vajutab. Sel hetkel saab igaüks olla justkui natuke kiire ja vihane. Kosmoselendudega tegelevatel kodanikel on kombeks nimetada gravitatsiooni õelaks eideks. Selle eest pole pääsu ning kui kanderakett lasti ja inimesed sisikonda pahupidi pöörava rappumise, pöörlemise ja su keha laiaks vajutava ülekoormuse saatel taevasse lennutab, siis mina küll imestan, kuidas on olnud niivõrd vähe õnnetusi. Ilmselt seetõttu, et kõike seda kontrollitakse üle, kontrollitakse üle ja vaadatakse siis veel mitu korda üle, enne kui nupule vajutatakse.

Ja siis on korraga surve möödas, kaadervärk mu ümber ei rappu enam ning on vastupidiselt kõigile mu hirmudele ikka veel ühes tükis. Inimesed juubeldavad (mis sest, et nad on kõik pidanud juba treeningute ajal seda korduvalt üle elama), mõned lahti päästetud esemed hõljuvad mu ümber ning veider tunne kuklas annab märku, et süstik on vabalangemises. Kaaluta olekus ei ole mõistlik oksendada. See tasub endale meelde jätta. Kahelda pole tarvis. Kuid ikka leidub keegi, kel pidamist pole. Näiteks mina või Nate Hague.

Üksteise järel, ohutut vahet hoides väljusime pärast dokkimist süstikust ja liikusime sadamatehniku juhendamisel ootava tähelaeva poole. Meid oli kokku kümme inimest, viimane grupp, kes enne väljumist laevale jõudis.

„Jälgige ümbrust!” kamandas tehnik valjul häälel. „Pole meil siin vaja nädal aega teie verepiiskadele jahti pidada, kui te kuskile vastu end lõhkuma peaksite...”

Santa Marial võttis meid lüüsi juures vastu Alice Maxwell. Vahetasime tervitusi ja ta suunas meid esimese sõõriku kodarate sõlmpunkti.

„Väärib meelde tuletamist, et mõistlik on kodarates liikuda nii, et su pea on laeva kesktelje suunas!” hõikas ta esimestele, kes temast juba möödas olid.

„Rattad pöörlevad?” esitasin tarbetu küsimuse. Sõõrikud olid kaks viiekümnemeetrise raadiusega ratast, mis pööreldes kiirusel kolm tiiru minutis tekitasid kunstlikku raskusjõudu 0,5 g.

Max naeratas ja noogutas. „Jep, bioloogilised materjalid ja külmutatud reisikaaslased vajavad gravitatsiooni. Kõik elutagamissüsteemid on juba kolm nädalat töös olnud. Ilma vähimagi tõrketa, muide,” lisas ta ja pilgutas silma. Me olime olnud koos lugematutes rühmatöödes (tegelikult oli neid ühisülesandeid väljaõppeperioodil kokku 217), sest kuulusime mõlemad niinimetatud ökokampa, mille liikmete roll oli vastutada elutagamissüsteemide ja hilisemate terraformimise alaste eksperimentide eest. Ütleme nii, et mul oli kolleegiga vedanud.

Tõukasin end mööda käiku edasi kuni kodarani, mis osutas noole ja kirjaga ühisruumidele elusektsioonis. Keerasin jalad ette ja pusisin allapoole liikuda. Alguses pidin seinale kinnitatud redelil käte jõul liikuma, kuid siis hakkas raskusjõud tunda andma ning ühel hetkel tuli juba end korralikult kinni hoida. Tunnel mu ümber näis liikuvat, kui tasakaalumeel defineeris uuesti kategooriad „all” ja „üleval” ning taaskord pidin pingutama, et mitte oksele hakata. Allpool olijad poleks minu suhtes erilist tänulikkust ilmutanud.

Ligemale viiskümmend meetrit laskumist... Üldiselt võiks ju nüüd arutleda teemal, et lift leiutati rohkem kui sada aastat tagasi. Lift oli teises kodaras täiesti olemas. Kuid nelja põhikodara peale kokku oli kaks lifti ja kaks manuaalse läbimise käiku. Topeltsüsteemid, seda esiteks. Teiseks: igasugune liikumine avardab silmaringi ja võitleb lampjalgsuse vastu. See on tuntud rahvatõde. Kui sinu saatuseks on olla kosmoses, siis igasugune tegevus ja koormus, kui seda on mõistlik rakendada, on ainult kasuks. Seega me ronisime.

Ühisruumi seinal võttis meid vastu suur ekraan, mis näitas paigalpüsivat pilti kosmosest lõigukese Maaga ühes servas.

„Vaadake hoolega, daamid ja härrad!” tervitas meid komandör Donaghue ekraani kõrvalt. „See on viimane, mis me kodust näeme võrdlemisi pika aja jooksul.”

Santa Maria liigutamiseks kosmosedokist (kus see oli muide suurem kui „sadam” ise, sest ka sadamat ja orbitaaltehast ehitati koos esimeste tähelaevadega) stardipositsioonile kasutati puksiiri – kosmoselaeva, mille peamiseks komponendiks olid kütusepaagid ja mootor. See lohistas suure masinavärgi dokist ohutusse kaugusesse, et oleks võimalik käivitada laeva enda kiirendusmootorid ilma ümbritsevat õhku laskmata. Kui reaktor oli saavutanud töövõimsuse, olime Maast juba 1 AÜ kaugusel ja tegelikult ammu külmutatud. Siis käivitati alcub-mootorid ja Santa Maria hakkas sirges joones „lõikama” läbi kosmose Alfa Centauri suunas.

Mina ise olin selleks hetkeks, kui laev liikuma hakkas, suundunud magalasse, koorinud end paljaks, lasknud tehnikul ühendada juhtmed, voolikud ja seadistada masina. Surusin alla kerge paanikaimpulsi, kui magamiskapsel mu ümber sulgus. Loendasin numbreid tagurpidi, nagu hääl mu kõrvus käskis: 10...9...8...7...6... Pimedus.

Ja siis tulid unenäod...

Saast! mõtlesin (või nägin unes mõtet sellest), aga ei suutnud ärgata.

۞

[Timothy Reese’i missioonilogi; sissekanne 2035-03-23; kell 18:04; 1664. missioonipäev]

Piin, nuhtlus, häda ja viletsus, totaalne ikaldus... Vera [Kpowsky, füsioterapeut // tsensori märkus] jätkas täna taastusraviga. Ma pole kunagi olnud eriline spordifanaatik, ei rajal ega tugitoolis. Kui missiooni ettevalmistuse ajal olid treeningud mu jaoks need kõige raskemad asjad ja nii mõnigi kord tundus, et ma tõesti katken nende otsa, siis ausõna – poolgravitatsioonis taastusravi, taevas halasta...! Isegi mu väike varvas on treenimisest haige. Keegi võiks välja mõelda sellised tabletid, et võtad ühe, ja nahk kasvab tagasi, võtad teise ja oled midagi Tony Starki ja Clark Kenti vahepealset. Või vähemasti oled jälle seesama sina ise, kellega oled ilusasti harjunud, eks ole...

... Mul ei lastud laatsaretis kaua mõnuleda. Juba järgmisel päeval pärast matusetalitust kupatas Vera mind koikust välja, pistis tahvli pihku ja näitas harjutustekava ette. Mitte et mul pr. Kpowsky vastu midagi personaalselt oleks (rahu tema ja kõigi tema poolataridest esiemadega), kuid meie vahel on mingi lihtsalt seal olev antipaatia. Minu õnnetund seisnes selles, et Max [Alice Maxwell // tsensori märkus] määrati mulle personaalseks juhendajaks...

... Võiks ju mõelda, et kosmoselaevas on ainult „kellad-ja-viled” – kõik käib käeviipe, liikumissensorite, kavalate lülitite, naha alla siirdatud kiipide, AI-tasemel über-arvutite ja muu taolise saatel. Ei, kus sa sellega!? Ma pidin end seaks vihastama, kui tahtsin laatsaretist välja saada ning pidin selleks pusima lükandukse avamisega. Käsitsi! Proovige ise, kui olete oma nahast enamiku kaotanud ja seetõttu pealaest jalatallani sidemetes, kui te olete ikka veel poolenisti krüomellis ja koordinatsioon on võrdlemisi häiritud ja kõige tipuks peate veel jagelema poolgravitatsiooniga, mida tekitab hiigelsõõrik, mille sisemine pind on teile jalgealuseks; proovige sellistes tingimustes käsitsi avada lükandust...

... Rada on meil elusektsiooni keskel olev koridor, mida kasutatakse jalutamiseks ja jooksmiseks. Nagu vanad head mitmerealised kiirteed: äärmised read on lonkijatele, sisemised kiirkõndijatele ja päris sisemine on jooksjatele. Kas poleks lihtsam sisustada mingi ruumikene jõusaalile omaste seadmetega, sh kõndimis-jooksmis-masinaga? St Mary pardal on võimla ka olemas. Aga siin pole midagi, mis poleks läbi mõeldud, mäletate! See va jooksurada on meie vaimsele tervisele äärmiselt vajalik. Õnneks pole see niisugune nagu Space Port One’i treeningmoodulis, mis oli pöörlev silinder, mille sisepinnal käis elutegevus. Seal sa nägid kodanikke, kes olid 180 kraadi sinu kohal, ja neid, kes olid 90 kraadi eespool või selja taga. Ma nägin ikka ja jälle und sellest, kuidas ma kõnnin või jooksen seal ringil ja siis korraga on all ja üleval omadega sassis ja ma kukun ja kukun ja kukun...

7. Hommikused uudised

Alice Maxwell ärkas missiooni 1670. päeval hommikuse rutiini kohaselt kell 0615. Ta tõusis, pesi silmist une ja loputas suud. Järgmised
minutid, kuni kell näitas 0625, kulutas ta võimlemisharjutustele oma punkri vabal pinnal: venitused, painutused, kätekõverdused, kõhu- ja seljalihaste harjutused. Saanud sedasi pulsi natuke kiiremini lööma ja luud-liikmed-lihased soojaks, tõmbas ta selga lühikesed spordiriided, kinnitas kella käele, pistis kuularid kõrva ja suundus kõrvu paitava muusika saatel kergel sörgil läbi koridori jooksurajale.

Nagu enam-vähem kõigil hommikutel iga varasema 1669 päeva jooksul, leidis ta eest tuumafüüsik Inga McConnely, Alexander Mayham Connori, Marina Martinezi ja Joel Halleri, kes igaüks endale sobivas tempos mööda rada liikusid. Tavapärasest rutiinist erines üksnes see, et McConnely ja Haller sörkisid teisel rajal kõrvuti ja vestlesid.

Rada oli 312 m pikk. Terve sõõriku sisemise pinna ümbermõõt. Maxwell alustas kiire kõnniga, läbides sedasi ühe ringi, ja läks seejärel üle sörgile, veel kolm tiiru hiljem tõstis ta tempot ja läbis järgmised kolm ringi päris kiiresti, misjärel sörkis kaks ja kõndis viimase. Kokku 3120 meetrit. Ta oli selleks hetkeks läbinud rajal 5 207 280 meetrit, üle viie tuhande kilomeetri. Ikka 3,12 kilomeetrit korraga... Nigel Cavanaugh, matemaatik-navigaator, kelle teeneid ei vajatud, enne kui nad jõuavad Alfa Centauri süsteemi, oli treeninguperioodi ajal arutlenud võimaluse üle töötada välja 312-ndik-süsteem.

Kell 0800 oli tema valitud hommikusöögiaeg. Talle meeldisid hommikud, mil ta ei pidanud kiirustama. Hetked köögis, kui sai lihtsalt olla. Tema „tööpäev” algas kell 0900 ja kestis kuni 1800. Kui midagi ei juhtunud, oli tal seejärel aega rahulikult missioonilogi täiendada, lugeda või vaadata midagi, tüüpiliselt käis ta õhtuti ka jõusaalis. Une jaoks tuli temal kasutada vähemalt 8 tundi (personaalne norm), mis tähendas, et enamasti oli ta voodis ja püüdis uinuda kell 2200. Mõnikord ei olnud see nii lihtne.

Ökoloog Reese, kes oli laatsaretist välja lastud, istus seinaäärse laua taga ja nokitses toidu kallal. Alice kõhkles hetke ja manööverdas siis kandikuga, millel oli taldrik muna, peekoni ja salatiga ning klaas mahla ja tass kohvi, Reese’i juurde ja istus teisele poole lauda.

„Hommik!” ütles ta. „Ma nagu ei näinud sind jooksurajal...”

Reese kergitas pilgu taldrikult ja naeratas naisele natuke virilalt. „Ma olen pigem selline õhtune trennitegija tüüp.”

„Niipalju kui mina aru saanud olen, siis sa pigem pole üldse trennitegija tüüp.”

Mees lõikas poolenisti söödud peekoni küljest killu ja noogutas. „Vastab tõele.”

„Kuidas enesetunne on?” uuris Alice. Ökoloog oli olnud tema hoole all. Viimastel päevadel pidid kõik, kel oli vähegi mingeid meditsiinilisi oskusi, tegelema külmast äratatutega, abistama neid taastusravis, hoidma neil silma peal, pakkuma emotsionaalset tuge. Alice oli pidanud vähendama igapäevatööd elutagamissüsteemidega miinimumini, et leida aega nendeks lisategevusteks. Omajagu nöökimist oli tulnud Angelina Rojasi poolt, kui selgus, et Reese määrati tema hoolealuseks. Mehe enda varjamatu heameel oli ilmselt näha kõigile, kes temaga kokku puutusid. Alice oli lõpuks mõttes õlgu kehitanud ja kõik pikalt saatnud. Tegelikult ju ökoloog meeldis talle.

„Käib kah, kui paremat ei ole,” vastas Reese. Ta jättis lõigatud peekonikillu suhu pistmata. Asetas hoopis kahvli taldrikule ja lükkas poolenisti söömata toidu natuke kõrvale. „Kuidas sa seda süüa suudad?” küsis ta, vaadates naist, kes hävitas isukalt toitu.

Alice kehitas õlgu. „P’le see nii ’ull midagi,” ütles ta täis suuga. „Küll sa harjud...” Ta võttis toeka lonksu mahla. „Selle kohta võiks öelda: parem elu tänu kemikaalidele. Sel toidul on võrdlemisi vähe ühist tegelike munade, sealiha või aedviljadega. Valgud, süsivesikud, rasvad, kiudained, vitamiinid. Värvi, lõhna ja maitset ka näpuotsaga juurde. Eks ole – lõpuks helendame kõik pimedas, a’ kui sul ikka on kõht tõsiselt tühi, siis hakkab hernesupp ka hästi maitsema.”

„Mis mõttes?” Reese kergitas kulmu.

Nende laua juurde jõudis kandiku ja toidulaadungiga peainsener Haller. Ta maandus laua otsa.

„Hei-hei!” „Hommikust!” „Mis siis uudist laias ilmas?”

Haller määris krõbuskile väikesest kuubikust urgitsetud margariinikillu ja asetas sellele vorstimaitselise proteiinilaastu. Krõmpsatuse saatel haukas ta sellest suutäie, saates puruvalangu kandikule.

„Mida Max sulle hernesupiga öelda tahtis,” teatas insener Reese’ile, „on see, et isegi kui miski su jaoks jälk tundub, siis teeb tühi kõht imesi’. Nimelt tõeliselt tühi kõht.”

„Aga hernesupp?” Reese’i nägu väljendas mõistmatust. „Miks peaks keegi hernestest suppi keetma?”

„See on niisugune vanamoodne traditsioon: võtad hernest, sibulat, porgandit ja soovitavalt suitsutatud sealiha, keedad seni, kuni moodustub enam-vähem selline ühtlane roheline löga, ja siis sööd ja tunned ennast hästi.” Alice muigas kõveralt.

„Ilmselt pole ma piisavalt kaua söömata olnud,” pomises Reese. Teised naersid tema näol olevat vastikuseilmet.

„Noh – kui nüüd päris aus olla, siis ilmselt on isutus ja vastumeelsus meie meeldivalt tehisliku toidu suhtes pigem psühholoogiline reaktsioon ja jätkuv krüomelli kõrvalmõju...” ütles Alice.

„...ei midagi niisugust, millest lahke Max sind tapva koormuse ja füsioteraapia-nimelise piinamismaratoniga vabastada ei suudaks...” pistis Haller vahele.

„... millest me... Nojah. Just see, mis Joel ütles.” Alice tegi meestele grimassi ja jõi tassist viimase lonksu kohvi. Ta tõusis ja läks lisa tooma.

„Mis siis üldiselt toimunud on?” küsis Reese insenerilt.

„Viimase 24 tunni jooksul või alates Maalt lahkumisest?” küsis Haller.

„Sinu vabal valikul nende kahe äärmuse vahel,” vastas Reese.

„Hmmm. Las ma mõtlen. Me oleme lennanud Centauri suunas. Üsna sirges joones. Söönud palju „võltstoitu”, teinud loendamatuid teaduslikke katseid. Nokitsenud masinate kallal. Vahepeal maganud. Lennanud, söönud, nokitsenud, katsetanud, maganud, lennanud, söönud, nokitsenud, katsetanud, maganud. Nii omajagu päevi järjepanu... Üldiselt oli meil võrdlemisi igav kuni selle õnnetu äratuse päevani.” Haller tõsines ja pööras pilgu Reese’ilt oma taldrikusse.

Igav võrdub hea... mõtles Reese.

„Mis viimastesse päevadesse puutub, siis kulgeb kõik suht’ rutiinselt,” ütles Haller. „Komandör juhib kõike raudse käe ja tahtega, inimesed paranevad, meeleolu... Noh, ma ei tea – C.J. toriseb jätkuvalt teemal, et peaks tagasi minema. On neid, kes temaga nõustuvad, kuid enamik arvab siiski, et komandöril on õigus.”

Maxwell tuli kohviga tagasi.

„Kas kodust ka midagi kuulda on? See on palju põnevam laevasisesest klatšist. Idee kohaselt oleks pidanud öösel toimuma sideseanss...” Ta kühveldas kohvi sisse suhkrut ja segas tassi sisu energiliselt.

„Jaa, loomulikult!” vastas Haller entusiastlikult. „Me saime infopaki kätte. Sõnumeid kõigile. Pärast hommikusööki peaks toimuma isiklike sõnumite laiali jaotamine... Ja lisaks tuli ka uuenduste komplekt St Mary tarbeks.”

Nähes Reese’i nõutut pilku, tegi ta käega žesti enda ümber, justkui püüdes kogu laeva haarata. „See siin, vennas, on hunnik rauda ja polümeere, lisaks tarkvara ja trobikond inimesi. Ei taha sinu kasvuhooneid ja laudasektsiooni kuidagi solvata, Maxie, kuid ütleme, et põhiosas on see nii... Mõtle nüüd ajas tagasi – mis juhtus tehnikaga vahemikus 1900–2000? Mis juhtus tehnoloogiaga ajavahemikus 1990–2010? Heldeke! Kui me ei saaks regulaarselt iga paari kuu tagant uuendusi, siis oleks St Mary tänaseks juba sama hea kui termotuumareaktori najal ringi hulpiv muuseumieksponaat. Sisuliselt oli laev juba Maalt lahkumise hetkel vananenud... Ee... Hmmm... Seda te vist jälle ei tahtnud teada?

Noh... Igatahes on meil lastiruumis mõned tonnid materjale ja töötoas igast’ vahvaid mänguasju. Niikui vähegi saame, uuendame laeva pidevalt. Tarkvara on see kõige lihtsam asi, seni kuni suudame arvutitele komponente ise toota. Aga me kõpitseme ka seadmete kallal, parendame väljageneraatoreid, timmime reaktoreid ja mootoreid, navigatsiooniseadmeid.”

„Kuidas see info meieni jõuab?” küsis Reese. „Ma mõtlen, et me oleme ju nelja valgusaasta kaugusel Maast...?”

„Kuidas Hans ja Grete koju said?” küsis Haller.

„Eh...? Mingi leivaraasukeste jama oli. Aga minu meelest sõid linnud selle kraami ära ja nad ei jõudnudki ju koju, vaid hoopis sügaval metsas elava nõiamoori juurde, kes neist ahjupraadi teha tahtis.”

Maxwell ja Haller naersid mõlemad. Insener vangutas pead. „Sul ikka on tõeliselt sünge maailmapilt, Reese!” ütles ta. Pühkinud kandikult krõbuskipudi peopesasse, võttis ta Reese’i kohvitassi ja oma tühjaks joodud mahlaklaasi, asetas need teineteisest paarikümne sentimeetri kaugusele ja puistas siis krõbuskiraasud kahe vahele ritta, sättis paar laiali veerenud tükikest paremini ja osutas sellele: „Näed sa: Maa ja meie. Staatiline mudel, eks ole, proportsioonid pole õiged ja mis kõik veel. Vahemaad on räme-suured. Me poetame sabast välja
mõned majakad, mis on olemuselt nanoportaalid: suur kolakas reaktor, et tekitada nõelaaugu suurune ühendustee. Midagi materiaalset sealt läbi pressida ei õnnestu või kui, siis ehk aatomeid, pole tegelikult proovinud... Aga elektromagnetlaineid edastab ta küll. Kokkuvõttes on see niisugune väikest viisi nagu lahti keritud telegraafikaabel meie ja kodu vahel. Viskad siitpoolt sõnumi sisse ja voilà!, tuleb teiselt poolt hetkel ligi 10-minutilise viibega välja. Sedasi on isegi veel võimalik suhelda. Suurte andmemassiivide teisaldamine võtab muidugi kauem aega – protsessorite läbilaskevõime ja nii.”

Reese silmitses installatsiooni laual. Nõiad ja luuad.

„Ja mis siis viimase uudistepakiga meile laekus?” küsis Alice. Ta teadis hästi, et kui Haller endale kuulaja leidis, siis võis ta vaimustusega rääkida igasugustest asjadest, mis tema töövaldkonda puutusid, alustades tähtedevahelise vesiniku kontsentratsioonist ja sellest, kuidas prognoosidega puusse panek 0,1% võrra võis mõjutada nende missiooni õnnestumise tõenäosust ja võimalusi koju tagasi jõuda; jätkates uute nanoprotsessorite süsinik-struktuuri ja termotuuma reaktorite mõõtmete vähendamisvõimaluste teemal (Kui vaid õnnestuks mõistlikul moel suurendada nende töös hoidmiseks vajaliku magnetvälja tihedust üle senise kriitilise piiri!) ning lõpetades näiteks antud vestlusteema juures aruteluga, mida oleks ikkagi vaja teha, et raasukesterea asemel reaalajas portaalside alcub-liikumises tähelaeval tööle hakkaks. Maxwell ei olnud Halleri jaoks hea kuulaja.

„Ah? Mis seal ikka, sama vana jama...” lõi Haller käega.

۞

„Kuidas enesetunne on?”

See tundus olevat viimastel päevadel Alice Maxwelli lemmikküsimus. Me istusime koos tema farmis, nagu ta oma töötuba-laboratooriumit nimetas. Kummalisel kombel oli see ka ainuke ruum terve laeva peale, kus minu seniste kogemuste kohaselt ei olnud õhus seda iseloomulikku steriilsuse hõngu. Põhjustatud oli see asjaolust, et Max kasvatas laboris orgaanilist toitu. Seda polnud seal küll palju, kuid laeva jäätmete ja heitvee puhastus- ja regenereerimissüsteemi kaasabil toodetud väetiste, stabiilse valgus-, temperatuuri- ja niiskusrežiimiga suutis ta tänu tihedale külvitsüklile üsna püsivalt iga nädal natuke värskeid aedvilju ja maitseaineid kööki suunata. Lisaks oli tal seal kohalik kanala. Nädala aja munavaru pluss iga kuu natuke värsket päris liha. Ta oli proovinud ka tõuke kasvatada, need olla head proteiiniallikad, kuid ei osutunud meeskonna seas populaarseks. Raske arvata miks, eks ole...

Oli üks teine hommik. Enamik mu sidemetest olid maha võetud, roosakas nahk muutus tasapisi normaalsemaks, ei sügelenud enam nii hullusti ja ohtra salviga määrimise tulemusena ei kestendanud ka eriti. Hakkasin harjuma söögiga, millest koosnes laeva menüü, lihastesse oli jõud tagasi tulemas, mis tähendas, et taastusravi polnud enam selline hiina piin nagu esimestel päevadel. Ettevalmistused, mida tegime Alfa Centaurile jõudmiseks (meil oli veel ligikaudu kolmkümmend päeva teekonda jäänud) tähendasid seda, et mind määrati Alice Maxwelli ja Thomas LeQuinniga ühte töörühma, mille ülesandeks oli läbi töötada stsenaariumid võimalikel avastatavatel planeetidel elu olemasolu ja elusobivuse (inimeste jaoks) analüüside läbiviimiseks.

Kuid hoolimata progressist tervise taastumise rindel polnud mu enesetunne suurem asi midagi. Nii ma talle ütlesingi.

Ta keeras pilgu viiekümnetolliselt seinale kinnitatud ekraanilt, mis oli jaotatud kümneteks väiksemateks pildikesteks, ja silmitses mind natuke imestunult.

„Mis siis viga?” küsis ta.

Kuidas seletada seda sisemist ängi, mida ma tundsin? Kehitasin õlgu.

„Mis sul seal õigupoolest toimub?” küsisin ekraanile osutades, et teemat endalt kõrvale juhtida.

Alice mängis kaasa (kiitus talle, et oskas õiges kohas urgitsemise pooleli jätta) ja kraamis kuskilt sahtlist lagedale plastkarbi, mis oli täis metallist ja plastikust mutukaid, mitte suuremad kui harilikud prussakad või keskmist mõõtu koduämblikud. Nende mõte oli teostada rutiinseid vaatlusi sellistes laeva osades, kuhu inimesed mingi valemiga ligi ei pääsenud. Samas oli äärmiselt oluline, et hallitus ei vohaks vales kohas või et tõesti kuskil prussakad või sipelgad endile pesa ei ehitaks. Teoorias peaks muidugi sellised asjad olema välistatud, kuid niisugustes süsteemides nagu Santa Maria pidi keegi (antud juhul mina ja Alice) tegelema ka sisuliselt võimatute asjade toimumise ennetamisega.

Vaatasin neid tillukesi, keeruka programmiga juhitavaid masinaid ja juurdlesin oma halva enesetunde üle. Ma arvan, et see oli koduigatsus.

۞

[Timothy Reese’i missioonilogi; sissekanne 2035-03-29; kell 20:17; 1670. missioonipäev]

Sõnumid kodust. Loen neid ja tekkib selline veider nihestatud tunne, et kustmaalt läheb reaalsuse ja fiktsiooni piir ja kummal pool piiri olen mina. Hullem veel – kumb on „päris” ja kumb „väljamõeldis”. Siin on kuskil mõnekümne sentimeetri kaugusel seina taga külm ja elutu vaakum, sealt tuleb uudistevoos infot sellest, kuidas tänu termotuumareaktorite rakendamisega energeetikasektoris muutub kogu majanduse struktuur, alustades toidu hindadest ja lõpetades kontinentidevahelise transpordiga, kuidas lõpuks ometi on inimkond relvastatud reaalsete vahenditega, millega saab pöörata globaalseid kliimamuutusi ümber...

... Kodus ei ole tegelikult kõik mitte ilmtingimata hästi: loen kohalikke uudiseid, siis näen, et Sheboygan, Manitowoc, Two Rivers ja teised väikelinnad Michigani järve kaldal püsivad veel võrdlemisi elusad tänu Milwaukee ja Madisoni jõukale keskklassile, kes tahavad ikka jätkuvalt suveks kuhugi ära, metsa, jõe või järve äärde, loodusesse, kuid üldjuhul tõmbavad suured tehnoloogiaarenduskeskused nagu Chicago ja tuhast tõusev Detroit inimesi aina suurema jõuga...

... Jäänud on veel paar nädalat, siis oleme Alfa Centauri süsteemis. Täna alustasime pidurdusega. Peaksin olema elevil, põnevil. Ilmselt on mu pea paks kõigist nendest andmetest, mis sondide kaudu kogu aeg peale jooksevad, et lisaks mõtlemisele on raske midagi tunda...