Raamatu algus

Pühendatud inimkonnale
Ja lootusele, et sõda narruse vastu saab viimaks siiski võidetud

 

Märkus: See lugu algab 6. peatükiga. See pole eksitus. Mul on selleks oma delikaatne põhjus. Nii et lihtsalt lugege ja, loodetavasti, nautige.

1. osa

Lolluse vastu…

6

“Ei midagi!” ütles Lamont teravalt. “Ma ei jõudnud kuhugi.” Tal oli süngelt mõtlik ilme, mis sobis ta sügaval koobastes asuvate silmade ja pika lõua kerge ebasümmeetrilisusega. Süngelt mõtlik nägi ta välja oma parimatel päevadel, see aga ei kuulunud parimate hulka. Ta teine ametlik vestlus Hallamiga oli olnud veel suurem nurjumine kui esimene.

“Ära ole nii dramaatiline,” lausus Myron Bronowski rahustavalt. “Sa ei lootnudki midagi. Ise ütlesid mulle.” Ta viskas maapähkleid õhku ja püüdis need langemise pealt oma paksude huultega suhu. Ta sai need kõik alati kätte. Ta polnud väga pikk ega väga kõhn.

“See ei tee asja meeldivamaks. Aga sul on õigus, vahet pole. On teisi asju, mida ma võin teha ja kavatsen teha ning lisaks sõltun ma sinust. Kui sa suudaksid ainult…”

“Aitab küll, Pete. Ma olen seda kõike juba kuulnud. Mul tuleks kõigest dešifreerida mittehumanoidse mõistuse mõtteviis.”

“Inimesest targema mõistuse. Need olevused parauniversumist püüavad end mõistetavaks teha.”

“See võib nii olla,” ohkas Bronowski, “aga nad püüavad seda teha minu mõistuse kaudu, mis on, nagu mulle vahel tundub, inimmõistusest küll parem, kuid mitte palju. Vahel ärkan ma keset ööd üles, laman und saamata ja mõtlen, kas erinevad mõistused üldse saavadki omavahel suhelda – või kui mul on olnud eriti kehv päev, siis kas “erinevad mõistused” üldse tähendabki midagi.”

“Tähendab küll,” ütles Lamont tigedalt, ta käed tõmbusid laborikitli taskutes rusikasse. “See tähendab Hallamit ja mind. See tähendab seda lolli kangelast, doktor Frederick Hallamit ja mind. Me oleme erinevad mõistused, sest kui ma temaga räägin, siis ta ei mõista. Ta idioodinägu läheb punasemaks, ta silmad lähevad punni ja kõrvad lähevad lukku. Ma ütleksin, et ta mõistus lülitub välja, aga mul pole tõendeid mingi muu režiimi kohta, millest see võiks välja lülituda.”

“Ja nii räägid sa elektronpumba isast,” pomises Bronowski.

“Just nimelt. Oletatavast elektronpumba isast. Suurim sohilaps maailma ajaloos. Tema panus oli küll kõige tühisem. Ma tean.”

“Mina tean ka. Sa oled seda mulle sageli rääkinud,” ütles Bronowski ja viskas järgmise maapähkli õhku. Ta ei eksinud püüdmisel.

1

See oli juhtunud kolmekümne aasta eest, Frederick Hallam oli radiokeemik, kelle doktoritöö polnud veel jõudnud trükivärvist kuivada ning ükski märk ei näidanud, et temast võiks saada maailma muutja. Maailma muutumine algas aga sellest, et tema laual seisis tolmune reagendipudel kirjaga “Metalliline volfram”. See ei kuulunud talle, tema polnud seda kunagi kasutanud. See oli pärandus mingist hämarast päevast, mil keegi selle ruumi varasematest asukatest oli mingil ammuunustatud põhjusel volframi vajanud. See polnud isegi enam õige volfram. Pudelis olid väikesed, paksu oksiidikihiga kaetud graanulid – hallid ja tolmused. Neil polnud mitte kellegi jaoks mingit otstarvet. Ja ühel päeval astus Hallam laborisse (noh, täpsemalt oli see 3. oktoobril 2070), alustas tööga, tegi veidi enne kümmet pausi, põrnitses liikumatult pudelit ja kergitas seda. See oli endiselt tolmune, silt oli endiselt tuhmunud, ent ta hüüatas: “Mida põrgut, kes kurat on sellega lollitanud?”

Vähemalt nii väitis Denison, kes oli seda pealt kuulnud ja kes sellest terve inimpõlv hiljem Lamontile rääkis. Avastuse ametlik kirjeldus, nii nagu sellest raamatutes kirjutatakse, jätab sõnastuse välja. Jääb mulje, nagu oleks terava silmaga keemik muutust märganud ja silmapilkselt sügavmõttelise järelduse teinud.

Nii see polnud. Hallam polnud volframit kasutanud, sellel polnud tema jaoks vähimatki väärtust ja kui keegi ka oli sellega lollitanud, polnud sel tema jaoks mingit tähtsust. Ent ta vihkas seda, kui keegi tema laual midagi liigutas (selles osas pole ta ainus) ning ta kahtlustas, et teistel võib puhtast õelusest tekkida kange soov seal siiski midagi liigutada.

Kõik aga kinnitasid, et ei tea asjast midagi. Esimest hüüatust kuulnud Benjamin Allan Denisoni kabinet oli otse teisel pool koridori ja mõlemad uksed olid lahti. Ta tõstis pea ja nägi Hallami süüdistavat pilku.

Hallam talle eriti ei meeldinud (nagu ei meeldinud ka kellelegi teisele) ja ta oli öösel halvasti maganud. Nagu ta hiljem meenutas, oli tal siis lausa hea meel võimaluse üle kellegi peal oma halba tuju välja elada ning Hallam oli selleks ideaalne kandidaat.

Kui Hallam pudeli talle nina alla pistis, tõmbus Denison selge vastumeelsusega eemale. “Mis kuradi pärast peaks mind huvitama sinu volfram?” uuris ta. “Või üldse kedagi? Kui sa seda pudelit vaatad, siis sa näed, et keegi pole seda juba kakskümmend aastat avanud, ja kui sa poleks seda oma räpasesse pihku võtnud, oleksid sa näinud, et keegi pole seda puudutanud.”

Hallami nägu värvus aeglaselt vihast punaseks. Ta ütles pingsalt: “Kuule, Denison, keegi on sisu ära vahetanud. See pole volfram.”

Denison lubas endale väikese, kuid selgestimärgatava ninakrimpsutuse. “Kust sina seda tead?”

Sellistest asjadest, väiklasest pahameelest ja mõttetutest solvangutest ajalugu koosnebki.

Igal juhul oli see ebaõnnestunud märkus. Denisoni teadlasekarjäär polnud Hallami omast pikem, küll aga tähelepanuväärsem, ja teda peeti osakonna nooreks-ja-andekaks. Hallam teadis seda ja, veel hullem, Denison ise teadis ka ning ei teinud sellest saladust. Kui ta ütles: “Kust sina tead?”, oli rõhk selgesti, igasuguse kahtluseta “sina” peal, mis osutus piisavaks ajendiks kõigele järgnevale. Ilma selleta poleks Hallamist eales saanud suurimat ja suurima tagasilanguse teinud teadlast inimkonna ajaloos, nagu Denison teda hiljem Lamontiga vesteldes nimetas.

Ametliku versiooni kohaselt oli Hallam sel saatuslikul hommikul tööle tulles märganud, et tolmused hallid graanulid on kadunud – isegi tolmu polnud pudeli siseküljele jäänud –, nende asemel oli aga haljas terashall metallitükk. Loomulikult hakkas ta uurima…

Aga jätame ametliku versiooni esialgu kõrvale. See oli Denisoni süü. Kui ta oleks end vaos hoidnud, piirdunud lihtsalt eitusega või õlakehitusega, siis võinuks juhtuda, et Hallam küsitleb ka teisi, lõpuks aga tüdineb saladuslikust juhtumist, asetab pudeli lauale tagasi ja jätab järgnenud tragöödia, olgu siis vaevumärgatava või radikaalse (olenevalt sellest, millal asi lõpuks avastatakse) tuleviku hooleks. Igatahes poleks see olnud Hallam, kes keeristormiga kõrgustesse kerkib.

Aga kui Hallamile oli üleolevalt öeldud: “Kust sina tead?”, siis ei jäänud tal muud üle, kui vihaselt vastu torgata: “Ma näitan sulle, et tean.”

Ning pärast seda ei suutnud enam miski takistada teda äärmuslikke samme astumast. Vanas pudelis oleva metalli analüüsimine sai tema kõrgeimaks prioriteediks ja ta suurim eesmärk oli pühkida upsakus Denisoni õhukese ninaga näolt ja alaline irve tema kahvatutelt huultelt.

Denison ei unustanud seda hetke kunagi, sest see oli tema märkus, mis viis Hallami Nobeli preemiani, ta enda aga unustusse.

Ta poleks saanudki teada (ja kui olekski teadnud, poleks ta sellest hoolinud), et Hallamis on tohutu hulk jonnakust, lisaks veel keskpärasusele omane ehmunud vajadus eneseuhkuse säilitamiseks, ning need kokku kannavad kaugemale kui kogu Denisoni loomupärane andekus seda suutnuks.

Hallam alustas kohe ja sirgjooneliselt. Ta viis oma metallitüki massispektromeetria osakonda. Tema kui radiokeemiku jaoks oli see loomulik otsus. Ta tundis sealseid spetsialiste, oli nendega koos töötanud ja ta oli teotahteline. Lausa sedavõrd, et tema probleem tõusis ettepoole hetke palju pakilisematest projektidest.

Lõpuks ütles spektrograafi operaator: “Noh, volfram see ei ole.”

Hallami lai ja sünge nägu kõverdus kalgiks naeratuseks. “Hästi. Öelge seda lapsgeenius Denisonile. Ma tahan kirjalikku analüüsi ja…”

“Üks hetk, doktor Hallam. Ma ütlesin, et see pole volfram, aga see ei tähenda, et ma teaksin, mis see on.”

“Mida te sellega öelda tahate, et ei tea, mis see on?”

“Ma pean silmas, et tulemused on naljakad.” Operaator mõtles veidi. “Tegelikult võimatud. Laengu ja massi suhe on täiesti vale.”

“Mis mõttes vale.”

“Liiga kõrge. Nii ei saa olla.”

“Noh, sel juhul,” ütles Hallam ja olenemata tema selle hetke motiividest andsid ta järgmised sõnad suuna teele, mis viis – ehk isegi õigustatult – Nobeli preemiani, “mõõtke selle karakteristliku röntgenikiirguse sagedus ja arvutage laeng. Pole mõtet siin istuda ja rääkida, et miski on võimatu.”

Sama murelik operaator tuli mõne päeva pärast Hallami kabinetti.

Hallam ei teinud teise ilmest välja – ta polnud kunagi eriti osavõtlik – ja alustas: “Kas te määrasite…” Siis heitis ta aga mureliku pilgu oma laua taga istuva Denisoni poole ning läks ja sulges kabineti ukse. “Kas te määrasite tuumalaengu?”

“Jah, aga see on vale.”

“Hea küll, Tracy. Tehke siis katse uuesti.”

“Ma tegin seda juba tosin korda. Tulemus on vale.”

“Kui te saite mõõtmisel sama tulemuse, siis peab see õige olema. Ärge vaielge faktidega.”

Tracy hõõrus kõrva ja ütles: “Mis mul muud üle jääb, doktor. Kui ma võtan mõõtmise tulemusi tõena, siis on see, mille te mulle andsite, plutoonium-186.”

“Plutoonium-186? Plutoonium-186?”

“Laeng on +94. Mass on 186.”

“Aga see on võimatu. Sellist isotoopi pole olemas. Ei saa olla.”

“Seda ma ju teile räägingi. Aga sellised on mõõtmiste tulemused.”

“Aga sel juhul puudub tuumast üle viiekümne neutroni. Plutoonium-186 ei saa olemas olla. Pole võimalik suruda 94 prootonit ühte tuuma koos ainult 92 neutroniga ja loota, et see püsiks koos joktosekunditki.”

“Seda ma teile räägingi, doktor,” ütles Tracy kannatlikult.

Ja siis jäi Hallam mõtlema. Kaduma oli läinud volfram ja üks selle isotoopidest, volfram-186 oli stabiilne. Volfram-186 tuumas oli 74 prootonit ja 112 neutronit. Kas miski võis olla muutnud kakskümmend neutronit kahekümneks prootoniks? See oli ju ometi võimatu.

“Kas on mingeid märke radioaktiivsusest?” küsis Hallam, otsides mingit teed labürindist välja pääsemiseks.

“Ma mõtlesin sellele,” ütles operaator. “See on stabiilne. Absoluutselt stabiilne.”

“Siis see ei saa olla plutoonium-186.”

“Ma räägin teile, doktor.”

Hallam ütles lootust kaotades: “Hea küll, andke see siia.” Jälle üksi jäädes põrnitses ta hämmeldunult pudelikest. Lähim stabiilne plutooniumi isotoop oli plutoonium-240, kus oli vaja 146 neutronit, et hoida 94 prootonit mingisuguseski stabiilsust meenutavas seisundis.

Mida ta nüüd tegema pidi? Probleem käis tal üle pea ja ta kahetses, et oli üldse alustanud. Lõpuks ootas ju tegelik töö ammu tegemist ja see… see saladus polnud üldse tema asi. Tracy oli teinud mingi lolli vea või oli spektrograaf rikkis või… Noh, ja siis? Kogu see asi tulnuks unustada! Ainult et seda Hallam ei suutnud. Varem või hiljem astub Denison sisse, ärritav muie näol, ja küsib volframi järele. Mida Hallam siis vastata saab? Lihtsalt: “See pole volfram, just nagu ma sulle ütlesin.”
Muidugi küsib Denison seepeale: “Oh, ja mis see siis on?” ning Hallam poleks miski hinna eest julgenud esile kutsuda pilgetetormi, mis järgneks, kui ta väidaks, et see on plutoonium-186. Ta pidi kindlaks tegema, mis see on, ja tegema seda ise. Ilmselt ei saanud ta mitte kedagi usaldada.

Nii et kui ta umbes kahe nädala pärast Tracy laborisse sisenes, võis tema meeleseisundit kirjeldada esmaklassilise raevuna.

“Hei, kas te mitte ei öelnud mulle, et see kraam ei ole radioaktiivne?”

“Mis kraam?” küsis Tracy automaatselt, enne kui talle meenus.

“See kraam, mida te plutoonium-186ks nimetasite.”

“Oh. See oli stabiilne.”

“Umbes niisama stabiilne kui teie vaimne seisund. Kui te nimetate seda mitte-radioaktiivseks, siis peaksite pigem torumehena töötama.”

Tracy kortsutas kulmu. “Hea küll, doktor. Andke siia ja proovime.” Õige pea ütles ta: “Arusaamatu! See on radioaktiivne. Mitte palju, aga siiski. Ma ei tea, kuidas ma sain seda mitte märgata.”

“Ja kui palju ma saan usaldada kogu seda teie jama plutoonium-186 kohta?”

Nüüd oli probleem Hallamil juba kõrist haaranud. Saladus oli saanud ärritavaks nagu isiklik solvang. Kes iganes oli vahetanud pudelid või pudeli sisu, oli seda ilmselt uuesti vahetanud või leiutanud mingi metalli spetsiaalselt selleks, et teda lolliks teha. Igal juhul oli ta valmis probleemi lahendamiseks maailma laiali lõhkuma, kui muud üle ei jää – ja kui see tal vaid õnnestub.

Tal jätkus jonnakust ja tahet, mida polnud kuigi kerge tõrjuda, nii et ta tungis otse G. C. Kantrowitschi juurde, kel oli parajasti käsil samuti ju küllaltki väljapaistva akadeemilise karjääri viimane aasta. Kantrowitschi toetust oli raske saada, ent kui ta millestki huvitus, siis tuliselt.

Õigupoolest tormas ta juba kahe päeva pärast ärevalt Hallami kabinetti.

“Kas te olete seda asja käes hoidnud?”

“Mitte eriti,” vastas Hallam.

“Noh, ärge seda tehke. Kui teil on aru peas, siis ärge seda tehke. See kiirgab positrone.”

“Oh?”

“Suurima energiaga positrone, mida ma kunagi olen näinud… Ja teie näidud radioaktiivsuse kohta on liiga madalad.”

“Liiga madalad?”

“Selgesti liiga madalad. Mulle teeb aga muret see, et iga mõõtmisega saan ma pisut kõrgema tulemuse kui eelmisel korral.”

6 (järg)

Bronowski leidis oma pintsaku mahukast taskust õuna ja lõi sellele hambad sisse. “Hästi, sa käisid Hallami juures ja sind visati välja, just nagu sa arvasidki. Mida sa nüüd teed?”

“Ma ei ole veel otsustanud. Aga mis see ka poleks, kaotab see irve tema rasvaselt lõustalt. Ma olin seda kord enne ka näinud, siis, kui ma esimest korda siia tulin – kui ma teda suurmeheks pidasin. Suurmees – ta on teaduse ajaloo suurim lurjus. Ta on Pumba ajaloo ümber kirjutanud, eks ole, siin ümber kirjutanud…” Lamont koputas vastu oimukohta. “Ta usub oma ettekujutust ja võitleb selle eest haiglase vihaga. Ta on kääbus üheainsa andega – ta suudab teistele selgeks teha, et on hiiglane.”

Lamont vaatas Bronowski laia rahulikku näkku, mis oli nüüd muigele tõmbunud, ja sundis end naerma. “Oh, jah, sellest pole mingit kasu ja ma olen seda sulle juba ennegi öelnud.”

“Korduvalt,” nõustus Bronowski.

“Aga mind lihtsalt hämmastab, kuidas kogu maailm…”

2

Peter Lamont oli olnud kaheaastane, kui Hallam esimest korda oma muundunud volframi leidis. Kui ta oli kakskümmend viis ja trükivärv tema enda doktoritööl oli vaevu kuivanud, asus ta tööle Esimeses Pumbajaamas, võttes samas vastu ka töökoha ülikooli füüsikateaduskonnas.

Noore mehe jaoks oli see tähelepanuväärselt rahuldustpakkuv saavutus. Esimesel Pumbajaamal puudus küll hilisemate jaamade sära, kuid see oli nende kõigi vanaisa, esimene jaamade vööst, mis ümbritses nüüdseks kogu maakera, kuigi tehnoloogia oli ainult paarkümmend aastat vana. Ükski varasem tehnoloogiline läbimurre polnud levinud nii kiiresti ja nii kõikehaaravalt – ja miks ka mitte? See oli tasuta energia mingite piirangute või probleemideta. See oli Jõuluvana ja Aladini imelamp kogu maailmale.

Lamonti töö oli seotud probleemidega kõrgel teoreetiliste abstraktsioonide tasemel, kuid ta märkas ka, et talle pakub huvi elektronpumba avastamise hämmastav lugu. Seni polnud seda üksikasjaliselt kirja pannud ükski inimene, kes oleks mõistnud selle teoreetilisi põhimõtteid (nii palju, kui neist üldse oli võimalik aru saada) ja oleks olnud võimeline lihtlugejate jaoks kogu selle keerukuse ära tõlkima. Tõsi, Hallam ise oli kirjutanud mõned artiklid populaarteaduslikesse ajakirjadesse, kuid need ei kujutanud endast täielikku ja loogilist ajalugu – just seda igatses Lamont aga koostada.

Ta alustas Hallami artiklitest ja teistest avaldatud memuaaridest, nii-öelda ametlikest dokumentidest, taastades sündmuste käiku Hallami maailma muutnud sõnadeni, Suure Nägemuseni, nagu seda sageli nimetati (ilmtingimata suurte algustähtedega). Hiljem muidugi, kui Lamont oli kogenud pettumust, hakkas ta kaevama sügavamalt ning tal tekkis küsimus, kas Hallami kuulsad sõnad kuulusid üldse Hallamile. Need olid kõlanud seminaril, millest elektronpump õigupoolest alguse sai, ent nagu selgus, oli äärmiselt raske leida selle seminari kohta täpsemaid andmeid ning täiesti võimatu kätte saada helisalvestust.

Lõpuks hakkas Lamont kahtlustama, et sellest seminarist aegade liiva jäänud jäljed pole mitte juhuslikult nii ähmased. Pannes mitu asja leidlikult kokku, hakkas talle tunduma järjest tõenäolisemana, et John F. X. McFarland oli öelnud midagi üsna sarnast Hallami otsustavale väitele – ning teinud seda enne Hallamit.

Ta otsis üles McFarlandi, keda ametlikes aruannetes üldse ei mainitud ja kes tegeles nüüd ülemiste atmosfäärikihtide, eriti aga päikesetuule uurimisega. See polnud just väga tähtis töö, kuid sellel olid oma eelised ja sellel oli mitte just vähe pistmist elektronpumba toimega. Ilmselt oli McFarlandil õnnestunud vältida täielikku unustusse langemise saatust, mis oli osaks saanud Denisonile.

McFarland suhtus Lamonti piisava viisakusega ja oli nõus rääkima kõigest muust peale seminaril toimunu. Seda ta lihtsalt ei mäletanud.

Lamont käis peale, tsiteerides tõendeid, mida ta oli kogunud.

McFarland võttis piibu välja, täitis selle, uuris põhjalikult selle sisu ja ütles siis veidra otsustavusega: “Ma olen otsustanud mitte mäletada, sest sel pole tähtsust, tõepoolest ei ole. Oletame, ma väidaksin, et ütlesin midagi. Mitte keegi ei usuks mind. Ma paistaksin idioodina, seejuures suurushullustusega idioodina.”

“Ja Hallam hoolitseks selle eest, et teid erru saadetaks?”

“Seda ma nüüd ei ütleks, aga ma ei näe ka, et mul sellest midagi kasu oleks. Ja mis vahet seal üldse on?”

“Küsimus on ajaloolises tões!” ütles Lamont.

“Ah, jama. Ajalooline tõde on see, et Hallam ei andnud järele. Ta pani kõik uurimistööga tegelema, tahtsid nad seda või mitte. Ilma temata oleks see volfram lõpuks plahvatanud, mis oleks kaasa toonud kes-teab-kui-palju ohvreid. Teist sellist näidist poleks pruukinud kunagi tekkida ja meil poleks kunagi pumpa olnudki. Hallam väärib selle eest au ja kuulsust isegi juhul, kui ta seda ei vääri, ja kui see ei tundu loogilisena, siis ei saa mina sinna midagi parata, sest ajalugu ei olegi loogiline.”

Lamont ei jäänud sellega rahule, aga ta pidi leppima, sest McFarland lihtsalt ei öelnud rohkem.

Ajalooline tõde!
Üks osa ajaloolisest tõest, milles keegi ei paistnud kahtlevat, oli see, et just radioaktiivsus tegi “Hallami volframi” (ajalooliselt oli saanud traditsiooniks seda nii nimetada) tähtsaks. Polnud oluline, kas see oli volfram või mitte; kas keegi oli sellega midagi ette võtnud või mitte; isegi see, kas selline isotoop võis võimalik olla või mitte. Kõik neelati alla hämmastusest, et millegi – oli see siis mis tahes – radioaktiivsus võis pidevalt suureneda oludes, mis välistasid kõik senituntud radioaktiivse lõhustumise viisid ja nende kombinatsioonid. Mõne aja pärast pomises Kantrowitsch: “Me peaksime selle hajutama. Kui me hoiame seda suurtes tükkides, siis see aurustub või plahvatab või teeb mõlemat korraga ja saastab pool linna ära.”

Nii et see pulbristati ja segati algul tavalise volframiga, siis aga, kui ka see muutus omakorda radioaktiivseks, segati grafiidiga, mis pidurdas kiirgust.

Vähem kui kaks kuud pärast seda, kui Hallam oli märganud pudeli sisu muutumist, võttis Kantrowitsch ühendust ajakirja Nuclear Reviews toimetajaga ning teatas – Hallamit kaasautorina nimetades – plutoonium-186 olemasolust. Tracy esialgne otsus sai nii kinnitust, aga tema nime ei nimetatud – ei siis, ega ka hiljem. Sellest peale hakkas Hallami volframilugu omandama hiiglaslikke mõõtmeid ja Denison märkas esimesi muutusi, mis lõpuks tegid temast teadusmaailmas paaria.

Juba plutoonium-186 olemasolugi oli piisavalt halb. Et see oli algul stabiilne ja läks siis veidral kombel üha radioaktiivsemaks, oli veel palju hullem.

Probleemiga tegelemiseks organiseeriti seminar. Seda juhatas Kantrowitsch ning ajaloo seisukohast oleks huvitav märkida, et tegemist oli viimase korraga, mil mingit suuremat elektronpumbaga seotud üritust juhtis keegi muu kui Hallam. Tegelikult suri Kantrowitsch viie kuu pärast ja nii oli kõrvaldatud ainus piisavalt kõrge prestiižiga isik, kes võinuks Hallami varju jätta.

Seminar oli erakordselt viljatu, kuni Hallam teatas oma Suurest Nägemusest, kuid Lamonti taastatud versioonis sündmuste käigu kohta leidis tegelik pöördepunkt aset lõunavaheajal. Just siis ütles McFarland, keda nimetatakse küll seminarist osavõtjate seas, kuid ei tsiteerita kordagi: “Teate, meil oleks siin vaja pisut kujutlusvõimet. Oletame…”

Ta rääkis Diderick van Klemensiga ja van Klemens nimetas seda möödaminnes oma kiirkirjas tehtud märkmetes. Van Klemens oli surnud ammu enne seda, kui Lamontil õnnestus need märkmed avastada, ning nii pidi ta tunnistama, et ilma täiendavate tõenditeta ei kõla see lugu eriti veenvalt. Enamgi – polnud võimalik tõestada, et Hallam oleks McFarlandi sõnu kuulnud. Lamont oleks võinud kihla vedada, et Hallam oli olnud kuuldeulatuses, kuid küllaldane tõestus puudus ikkagi

Ja oletame, et Lamontil õnnestuks seda tõestada. See võiks riivata Hallami hiiglaslikku uhkust, kuid ei kõigutaks tegelikult tema positsiooni. Võinuks vaielda, et McFarland lihtsalt fantaseeris. Ent just Hallam nägi selles midagi enamat. Hallam oli valmis kokkukogunenute ees püsti tõusma ja seda ametlikult, naeruvääristamisega riskides välja ütlema. Kindlasti poleks McFarland mõelnudki sellele, et lasta oma “pisut kujutlusvõimet” protokolli kanda.

Lamont oleks võinud omalt poolt väita, et kui McFarland oli tuntud tuumafüüsik, kes võinuks kaotada maine, siis Hallam oli noor radiokeemik, kes võis tuumafüüsika kohta öelda kõike, mis pähe tuli, sest keegi ei eeldanudki temalt sellealaseid teadmisi.

Igal juhul ütles Hallam ametliku protokolli kohaselt järgmist.

“Härrased, nii ei jõua me kuhugi. Ma pakun seepärast välja variandi – mitte et see oleks tingimata väga loogiline, aga see on vähem jabur kui kõik, mis ma seni olen kuulnud… Meil on tegemist ainega plutoonium-186, mida ei saa olemas olla, veel vähem saaks see hetkegi stabiilsel kujul eksisteerida, kui universumi loodusseadused mingilgi määral kehtivad. Kuna see aga kahtlemata eksisteerib ja eksisteeris esialgu stabiilsena, siis järeldub, et algul pidi see eksisteerima kohas või ajas, kus universumi loodusseadused on teistsugused kui siin. Otse välja öeldes: aine, mida me uurime, pole pärit meie universumist, vaid mingist teisest, alternatiivsest või paralleelsest universumist. Ükskõik, kuidas me seda nimetame.

Siia sattudes – ja ma ei hakka väitma, nagu teaksin, kuidas see juhtuda sai – oli see stabiilne, kuna, ma oletan, selles säilisid oma universumi seadused. Tõsiasi, et see muutus aeglaselt radioaktiivseks ja siis üha enam radioaktiivseks, tähendab, et sellesse imbusid meie universumi seadused – kui te mõistate, mida ma öelda tahan.

Ma rõhutan, et samal ajal, kui tekkis plutoonium-186, läks kaduma mitmest stabiilsest isotoobist koosnev volframinäidis, milles sisaldus ka volfram-186. See võis minna paralleeluniversumisse. Lõpuks oleks ju loogiline oletada, et masside vahetus on lihtsam kui ühepoolne ülekanne. Paralleeluniversumis võib volfram-186 olla niisama anomaalne kui plutoonium-186 siin. See võib seal olla algul stabiilne ja aeglaselt radioaktiivseks muutuda. See võib toimida energiaallikana, just nagu plutoonium-186 siin.”

Kohalviibijad kuulasid seda ilmselt üsna hämmastunult, sest vahelesegamisi pole registreeritud, vähemalt kuni eeltoodud lauseni; sel kohal tegi Hallam aga nähtavasti pausi, et hinge tõmmata ja võib-olla ka oma hulljulguse üle imestada.

Keegi kuulajatest (oletatavasti Antoine-Jerome Lapin, ent dokumentatsioon pole selge) küsis, kas professor Hallam tahab öelda, nagu oleks parauniversumi mõistuslik esindaja tahtlikult teostanud vahetuse, et nii hankida energiaallikas. Keeleuuenduslik väljend “parauniversum” oli ilmselt mõeldud lühendina “paralleeluniversumist”. Esitatud küsimus oli selle sõna esimeseks ametlikuks kasutamiskorraks.

Tekkis paus ning siis ütles Hallam söakamalt kui kunagi varem – ning selles seisneski tema Suure Nägemuse tuum: “Jah, nii ma arvan, ja ma arvan, et energiaallikas ei osutu praktiliseks, kui meie universum ja parauniversum ei tee selleks koostööd, kumbki omal pumbapoolel, lükates energiat neilt meile ja meilt neile, kasutades ära kahe universumi loodusseaduste erinevust.”

Hallam oli sõna “parauniversum” üle võtnud ja nii selle enda omaks teinud.

Lisaks kasutas ta selles kontekstis esimesena sõna “pump” (mida hiljem hakati kirjutama suure algustähega).

Ametlik käsitlus kaldub jätma muljet, et Hallami versioon leidis kohe tunnustust, kuid nii see polnud. Need, kes olid nõus sellest üldse rääkima, piirdusid väitega, et tegemist on huvitava mõttekäiguga. Väärib rõhutamist, et Kantrowitsch ei öelnud ainsatki sõna. See sai Hallami karjääri jaoks otsustavaks.

Vaevalt oleks Hallam suutnud üksi läbi töötada kõiki oma nägemuse teoreetilisi ja praktilisi tähendusi. Selleks oli vaja meeskonda, mis ka koostati. Aga keegi sellesse kuulunutest ei sidunud end ideega avalikult – enne, kui oli juba hilja. Selleks ajaks, kui edus polnud enam kahtlust, oli laiem avalikkus harjunud mõtlema sellest kui Hallami – ja ainult Hallami – projektist. Kogu maailma silmis oli see Hallam, ainuüksi Hallam, kes esimesena aine avastas, Hallam tuli oma Suure Nägemuse peale ja teatas sellest, niisiis oli just Hallam elektronpumba isa.
Seejärel jäeti mitmetes laborites volframigraanuleid ahvatlevalt nähtavale. Igas kümnendas toimus vahetus ja plutoonium-186 varud täienesid. Söödaks jäeti ka teisi keemilisi elemente, aga neid ei tahtnud keegi… Ent ükskõik, kus plutoonium-186 välja ilmus või kes selle kesksesse uurimisorganisatsiooni tõi, oli see avalikkuse jaoks ikka ja jälle “Hallami volfram”.

Hallam oli ka see, kes kõige edukamalt tutvustas avalikkusele mõningaid oma teooria aspekte. Endalegi üllatuseks (nagu ta hiljem väitis) avastas ta, et oskab ladusalt kirjutada ja et populariseerimine meeldib talle. Liiatigi on edul oma inerts ja avalikkus ei võtnud projekti kohta käivat teavet vastu kelleltki muult peale Hallami.

Oma kuulsakssaanud North American Sunday Tele-Times Weekly artiklis kirjutas ta:

“Me ei oska öelda, kui mitmel viisil erinevad parauniversumi loodusseadused meie omadest, kuid me võime teatud kindlusega oletada, et tugev vastasmõju, mis on kõige tugevam teadaolev jõud meie universumis, on parauniversumis veelgi tugevam – võimalik, et sada korda tugevam. See tähendab, et prootonid püsivad vaatamata nende elektromagnetilisele vastasmõjule kergemini koos ja tuumas piisab stabiilsuse hoidmiseks väiksemast arvust neutronitest.

Plutoonium-186, mis on stabiilne nende universumis, sisaldab kaugelt liiga palju prootoneid või liiga vähe neutroneid, et olla stabiilne meie omas, kus tuumasisesed jõud on vähemefektiivsed. Meie universumisse sattudes hakkab plutoonium-186 kiirgama positrone ja iga väljunud positron näitab, et tuumas on üks prooton muutunud neutroniks. Lõpuks on kakskümmend prootonit muutunud neutroniteks ja plutoonium-186 asemel on meil volfram-186, mis on meie universumi seaduste kohaselt stabiilne. Selle protsessi käigus on tuumast eraldunud kakskümmend positroni. Need kohtuvad elektronidega ja annihileeruvad, vabastades täiendavalt energiat, nii et iga meie universumisse saadetud plutoonium-186 tuum jätab meid ilma kahekümnest elektronist.

Samal ajal on parauniversumisse jõudnud volfram-186 seal ebastabiilne täpselt vastupidisel põhjusel. Parauniversumi seaduste kohaselt on selles liiga palju neutroneid või liiga vähe prootoneid. Volfram-186 tuumad hakkavad kiirgama elektrone, vabastades seejuures järjepanu energiat, ning iga kiirgunud elektroniga muutub neutron prootoniks, kuni lõpuks on neil jälle plutoonium-186. Iga parauniversumisse saadetud volfram-186 tuumaga lisandub sinna kakskümmend elektroni.
Plutoonium/volfram võib meie universumi ja parauniversumi vahel lõputult edasi-tagasi käia, tootes energiat algul ühes ja siis teises, kusjuures kogusummas kantakse iga tuumaga meilt neile üle kakskümmend elektroni. Sisuliselt oleks tegemist universumitevahelise elektronpumbaga, mis annaks energiat mõlemale poolele.”

Selle mõtte realiseerimine ja elektronpumba kui tõhusa energiaallika rajamine toimus hämmastava kiirusega ja iga edukas faas sellest projektist tõstis lugupidamist Hallami vastu.

3

Lamontil polnud põhjust kahelda selle lugupidamise õigustatuses ja kui ta esimest korda taotles oma kavatsetava ajalooraamatu pärast Hallamilt luba tema intervjueerimiseks, oli selles mõningane annus kangelasekultust – mälestus sellest oli tema jaoks hiljem piinlik ja ta püüdis seda oma mälust kustutada, olles isegi teataval määral edukas.

Hallam näis sõbralikuna. Kolmekümne aastaga oli avalikkuse austus tõstnud ta sellisesse kõrgusse, et jäi vaid imestada, miks ta nina verd ei jookse. Füüsiliselt oli ta vananenud kui mitte kaunilt, siis vähemalt muljetavaldavalt. Ta keha oli raskekaaluline just sel moel, mis viitas ka vaimsele kaalukusele, ja kuigi ta näojooned olid jämedakoelised, oskas ta anda neile sügava meelerahu ilme. Punetama hakkas ta nägu aga endise kiirusega ja oli üldtuntud, et tema eneseuhkust sai kergesti riivata.

Ilmselt oli Hallam enne Lamonti sisenemist end kiiruga instrueerida lasknud. “Te olete doktor Peter Lamont ja nagu ma kuulnud olen, olete teinud parateooria alal tublit tööd. Mulle meenub teie väitekiri. See oli paratuumasünteesist, eks ole?”

“Jah, sir.”

“Noh, värskendage mu mälu. Rääkige mulle sellest. Mitteametlikult, muidugi, nagu võhikule seletades. Lõpuks,” muheles Hallam, “ma omal kombel ju võhik olengi. Ma olen kõigest radiokeemik, eks ole, mitte mingi suur teoreetik, kuigi paar ideed on mulle ju aeg-ajalt pähe tulnud.”

Lamont võttis seda tollal otsekohesusena ja tõepoolest ei pruukinud Hallami jutt olla ebasündsalt üleolev, nagu Lamont hiljem väitis seda mäletavat. Küll aga avastas ta hiljem ühe Hallamile tüüpilise meetodi: haarata teiste tehtud tööst olulisem. Pärast seda võis ta ise teemat reipalt käsitleda, pühendamata liiga suurt – kui üldse – tähelepanu mõtete autorlusele.

Aga noor Lamont oli tollal meelitatud ning alustas kohe innukalt oma avastuste kirjeldamisega. “Ma ei saa öelda, et oleksin palju ära teinud, doktor Hallam. Parauniversumi loodusseaduste – paraseaduste – tuletamine on keeruline asi. Meil on väga vähe toetuspunkte. Ma alustasin sellest vähesest, mida me teame, ega pakkunud välja midagi sellist, mille kohta meil poleks tõendeid. Tugevamate tuumasiseste interaktsioonide korral tundub ilmsena, et väikestes tuumades toimub süntees kergemini.”

“Paratuumasüntees,” ütles Hallam.

“Jah, sir. Küsimus oli ainult üksikasjade väljatöötamises. Matemaatiline külg oli mõneti komplitseeritud, aga pärast teatud teisendusi hakkasid raskused hajuma. Selgub näiteks, et liitiumhüdriidi saab panna plahvatama neli suurusjärku madalamal temperatuuril kui meil. Kui meil on selleks vaja tuumapommi temperatuuri, siis parauniversumis, piltlikult väljendudes, piisab dünamiidilaengust. Võimalik, et parauniversumis võiks liitiumhüdriidi tikuga põlema panna, aga eriti tõenäoline see ei ole. Me oleme pakkunud neile liitiumhüdriidi, eks ole, kuna tuumaenergia peaks neile tuttav olema, aga nad ei puudutagi seda.”

“Jah, ma tean.”

“Ilmselt on see nende jaoks liiga riskantne, umbes nagu meil rakettidesse mootorikütusena tonnide kaupa nitroglütseriini laadida – ainult veelgi hullem.”

“Väga hea. Ja lisaks te kirjutate pumba ajalugu.”

“Mitteametlikku, sir. Kui käsikiri on valmis, siis ma paluksin teil see üle vaadata, teie teate ju kõiki neid sündmusi väga lähedalt ja nii saaksid üksikasjad paika. Õigupoolest meeldiks mulle teie teadmisi kohe praegu ära kasutada, kui teil juhtuks pisut aega olema.”

“Veidi aega saan ma vabaks teha. Mida te teada tahate?” Hallam naeratas. See oli viimane kord, mil ta Lamonti juuresolekul naeratas.

“Tõhusa ja praktilise pumba väljatöötamine toimus erakordse kiirusega, professor Hallam,” alustas Lamont. “Kui pumba projekt oli…”

“Universumitevahelise elektronpumba projekt,” täpsustas Hallam ikka veel naeratades.

“Jah, muidugi,” ütles Lamont ja köhatas kurgu puhtaks. “Ma kasutasin lihtsalt rahva seas levinud nime. Kui projekt oli käivitunud, arendati kõik tehnilised detailid välja kiiresti ning väga väheste eksimustega.”

“See on tõsi,” ütles Hallam üsna rahulolevalt. “Mõned inimesed on püüdnud väita, et see oli nii tänu minu energilisele ja kujutlusvõimelisele juhtimisele, aga ma ei tahaks, et te seda oma raamatus üleliia rõhutaksite. Tõsiasi on see, et projekti kallal töötasid harukordselt andekad inimesed ja ma ei tahaks, et üksikute liikmete sära tuhmuks minu rolli ületähtsustamise tõttu.”

Lamont raputas pisut tüdinult pead. Tema meelest polnud see märkus asjakohane. “Ma ei pidanud üldsegi seda silmas,” ütles ta. “Ma pidasin silmas mõistuslikku elu seal teisel pool – paramehi, kui kasutada rahvalikku väljendit. Nemad ju alustasid. Me avastasime nad pärast seda, kui nad olid esimest korda volframi plutooniumi vastu vahetanud; et see vahetus saaks toimuda, pidid nemad teadma meist juba enne, kusjuures nemad said lähtuda puhtalt teooriast, ilma sellise vihjeta, nagu nad meile andsid. Ja siis on veel see foolium, mille nad saatsid…”

Nüüd oli Hallami naeratus kadunud, ja jäädavalt. Ta kortsutas kulmu ja ütles valjusti: “Neist sümbolitest ei saanud keegi kunagi aru. Mitte miski selles…”

“Geomeetrilised kujundid olid arusaadavad, sir. Ma olen seda uurinud ja on päris selge, et need juhatasid pumba geomeetria juurde. Mulle tundub, et…”

Hallami tool nihkus vihase kriiksatusega lauast eemale. “Lõpetame selle, noormees,” ütles ta. “Meie tegime selle valmis, mitte nemad.”

“Jah – kuid kas pole siis tõsi, et nad on…”

“Mida nad on?”

Lamont märkas nüüd, millise emotsionaalse tormi ta on vallandanud, kuid ei mõistnud selle põhjust. Ta ütles ebakindlalt: “Et nad on targemad kui meie – et nemad mõtlesid selle välja. Kas selles on vähimatki kahtlust, sir?”

Näost punetav Hallam oli end püsti ajanud. “See on ülimalt ekslik,” hüüatas ta. “Ma ei taha siin mingit müstikat. Seda on niigi liiga palju. Vaadake, noormees,” lähenes ta sõrmega vehkides ikka veel istuvale ja läbinisti jahmunud Lamontile, “kui teie raamat võtab seisukoha, et meie olime hüpiknukud parainimeste käes, siis ei avaldata seda siin ega üldse mitte kusagil, nii palju kui see minust sõltub. Ma ei lase inimkonda ja selle helgemaid päid alaväärtustada ja ma ei lase parainimesi näidata jumalate rollis.”

Lamontil jäi üle vaid hämmeldunult lahkuda, täiesti segaduses sellest, kuidas tema parimad kavatsused olid esile kutsunud vihase vastulöögi.
Ja siis ta avastas, et tema ajalooallikad kuivasid järsku kokku. Need, kes veel nädala eest olid olnud piisavalt jutukad, et mäletanud enam midagi ja neil ei olnud uuteks vestlusteks enam aega.

Algul oli Lamont ärritunud ja siis sai pikkamööda üha vihasemaks. Ta vaatas oma olemasolevaid materjale uue nurga alt ning kui ta enne oli lihtsalt küsinud, siis nüüd hakkas ta pigistama ja nõudma. Kui ta kohtas Hallamit teaduskonna üritustel, kortsutas Hallam kulmu ja vaatas temast läbi ning Lamont omalt poolt saatis teda põlgliku pilguga. Kokkuvõttes leidis Lamont, et tema esmane karjäär parateoreetikuna hakkab katkema, ning ta pöördus senisest põhjalikumalt varuvariandi ehk teadusajaloolase karjääri poole.

6 (järg)

“See neetud narr,” pomises Lamont meenutades. “Sa oleksid pidanud seal olema, Mike, ja nägema, kuidas ta sattus paanikasse vähimastki vihjest, et liikumapanevaks jõuks võis olla teine pool. Tagantjärele ei saa ma ise ka aru, kuidas oli teda põgusaltki tundes mitte ette näha, et ta niiviisi reageerib. Ole tänulik, et sa pole pidanud temaga koos töötama.”

“Olengi,” lausus Bronowski ükskõikselt, “kuigi ega sina ka alati ingel ei ole.”

“Ära kurda. Selle tööga, mida sa teed, ei teki sul mingeid probleeme.”

“Ega mingit huvi. Minu töö ei huvita kogu maailmas kedagi peale minu enda ja veel viie inimese. Võib-olla kuue, kui sa mäletad.”

Lamont mäletas. “Oh, jah,” ütles ta.

4

Bronowski rahumeelne välimus ei petnud neid, kes olid teda vähegi paremini tundma õppinud. Ta oli terane ja pures igat ülesannet seni, kui oli lahenduse kätte saanud või teinud sellest niisugused räbalad, et ta võis olla kindel lahenduse puudumises.

Võtkem või etruskide raidkirjad, millele ta oli oma maine rajanud. Elus oli see keel olnud esimesel sajandil, aga roomlaste kultuuriimperialism oli kõik maatasa teinud ja etruski keel kadus peaaegu jäljetult. Roomlaste vaenulikkuse ja – veel hullem – ükskõiksuse üle elanud hauakirjad olid kirja pandud kreeka tähtedega, nii et neid sai hääldada, aga muud polnud teada. Etruski keelel ei paistnud olevat seost ühegi naabruses kõneldud keelega, see tundus väga arhailisena ja võis kahelda, kas see kuulubki indoeuroopa keelte hulka.

Bronowski võttis seepärast ette teise keele, millel ei paistnud olevat seost ühegi naabruses kõneldud keelega, mis tundus väga arhailisena ja mille puhul võis kahelda, kas see kuulubki indoeuroopa keelte hulka – aga see keel oli elus ja seda kõneldi mitte väga kaugel etruskide kunagisest elupaigast.

Kuidas on lood baski keelega, mõtles Bronowski. Ja võttis baski keele endale lähtekohaks. Enne teda olid teisedki seda proovinud ja loobunud. Bronowski ei loobunud.

See oli ränk töö, sest juba iseenesestki väga raske baski keel oli vaid üsna ebamääraseks abiks. Mida kaugemale Bronowski aga jõudis, seda enam oli tal põhjust oletada kultuurilise sideme olemasolu ammuse Põhja-Itaalia ja ammuse Põhja-Hispaania vahel. Ta võis koguni väita, et enne keltide tulekut oli Lääne-Euroopat asustanud rahvas, kelle keelest olid alles jäänud ainult omavahel üsna kaudselt seotud etruski ja baski keeled. Ent kahe tuhande aasta jooksul oli baski keel arenenud ning hispaania keelest tugevasti läbi imbunud. Kõigepealt tuli välja mõelda, milline oli selle struktuur Rooma ajal, siis aga seostada etruski keelega – kokkuvõttes oli tegemist suuremat sorti intellektuaalse vägiteoga ja oma triumfiga tekitas Bronowski filoloogiamaailmas täielikku hämmingut.

Etruski tõlked olid imekspandavalt igavad ega omanud vähimatki tähtsust – enamasti olid need rutiinsed hauapealdised. Tõlkimise fakt oli aga rabav ning nagu hiljem selgus, osutus Lamonti jaoks väga oluliseks.
Mitte kohe. Päris aus olles oli tõlkimisest möödas ligikaudu viis aastat, enne kui Lamont esimest korda kuulis, et kunagi olid olemas olnud sellised inimesed nagu etruskid. Aga Bronowski tuli ülikooli loengut pidama ja Lamont, kes tavaliselt hoidis taoliste loengute kuulamise kohustusest kõrvale, oli sel korral kohal.

Mitte et ta oleks mõistnud selle tähtsust või tundnud teema vastu vähematki huvi. Lihtsalt ta käis sel ajal neiuga, kes oli ülikooli romaani keelte erialal lõpetamas, ning oli valida, kas minna loengut kuulama või muusikafestivalile, mida ta lausa eriliselt soovis vältida. Suhe oli nõrguke, Lamonti vaatenurgast vaevu rahuldustpakkuv ja ajutine, kuid igatahes sai see ta loengut kuulama.
Nagu selgus, ta päris nautis seda. Hämar etruskide kultuur tungis ta teadvusse algul kui midagi pisut huvipakkuvat, seni dešifreerimatu keele lahtiharutamise probleem tundus aga põnevana. Noorena oli salakirjade lahendamine talle meeldinud, aga ta oli selle harrastuse koos muude lapsikute asjadega kõrvale jätnud, eelistades looduse enda poolt pakutavate, märksa suuremate saladuste lahendamist, ja jõudiski parateooriani.
Ent Bronowski jutt tõi talle taas meelde selle noorusliku rõõmu, mida pakkus nägemine, kuidas esmapilgul seosetute sümbolite kogu vähehaaval sõnumiks muutus – ning kui ülesanne oli piisavalt keeruline, tõi lahendamine kaasa ka au ja kuulsust. Bronowski oli salakirjade lahendaja kõige kõrgemal tasemel ning Lamont nautis tema kirjeldust sellest, kuidas mõistuse jõud järjepideva tööga tundmatusest jagu sai.
Kogu see kolmekordne kokkusattumus – Bronowski loeng, Lamonti noorepõlve huvi salakirjade lahendamise vastu ja vastutulek veetleva noore daami soovile – oleks võinud tühja minna, kui Lamont poleks järgmisel päeval kohtunud Hallamiga, see vestlus aga, nagu selgus, tõrjus ta kindlalt ja püsivalt kõrvale seniselt uurimissuunalt.
Tund aega pärast selle vestluse lõppu oli Lamont juba veendunud, et peab Bronowskiga kohtuma. Teema oleks sama, mille tähtsus oli talle ilmselge ja mis oli nii väga Hallamit solvanud. Kuna piirangud olid juba toimima hakanud, tundis Lamont, et oleks vaja vastu lüüa – ning just seoses sellega, millest tüli oli tekkinud. Parainimesed olid inimestest arukamad. Lamont oli seda enne uskunud kuidagi möödaminnes – kui midagi enesestmõistetavat ja mitte eriti olulist. Nüüd oli see saanud oluliseks. Nüüd tuli seda tõestada ja tõsiasi Hallamile kurku suruda – kui võimalik, siis põigiti ja kõik teravad nurgad väljas.
Lamont leidis end oma hiljutisest iidolist juba nii kaugel olevat, et lausa nautis seda väljavaadet.

Bronowski oli veel ülikoolilinnakus, Lamont leidis ta ja nõudis kohtumist.

Lõpuks nurka aetud Bronowski oli ükskõikselt viisakas.

Lamont reageeris viisakusväljendustele järsult, tutvustas end kärsitult ja teatas: “Doktor Bronowski, mul on väga hea meel, et tabasin teid enne lahkumist. Ma loodan veenda teid pikemalt siia jääma.”

“See pole ehk väga raske,” ütles Bronowski. “Mulle pakuti siinses ülikoolis tööd.”

“Ja kas te võtate selle vastu.”

“Ma kaalun seda. Ma arvan, et võin võtta.”

“Peate võtma. Võtate, kui kuulete, mis mul öelda on. Doktor Bronowski, mis on nüüd, kui te olete etruskide hauakirjad lahendanud, teie järgmine eesmärk?”

“See pole mu ainus töö, noormees.” (Ta oli Lamontist viis aastat vanem.) “Ma olen arheoloog ja etruski kultuur ei koosne ainult hauakirjadest – ning klassikalise ajastu eelses Itaalias oli teisigi kultuure peale etruskide.”

“Aga miski muu pole teie jaoks nii põnev, nii suur väljakutse kui etruski hauakirjad?”

“Selles on teil õigus.”

“Nii et teie jaoks oleks teretulnud probleem, mis on põnevam, väljakutsuvam ja umbes triljon korda tähtsam kui need hauakirjad.”

“Mida te silmas peate, doktor… Lamont?”

“Meil on kirjad, mis ei kuulu surnud kultuuri või üldse millegi maise juurde, isegi mitte meie universumi juurde. Meil on midagi, mida nimetatakse parasümboliteks.”

“Ma olen neist kuulnud. Ausalt öeldes olen ma neid näinud.”

“Siis tekkis teil ju kindlasti soov see probleem lahendada, doktor Bronowski? On teil juba kirg välja selgitada, mida need märgid ütlevad?”

“Mitte mingit soovi, doktor Lamont, sest probleemi ei ole.”

Lamont silmitses teda kahtlustavalt. “Te tahate öelda, et suudate neid lugeda?”

Bronowski raputas pead. “Te saite minust valesti aru. Ma tahan öelda, et mul ei ole võimalik seda lugeda – ning kellelgi teisel ka ei ole. Puudub lähtekoht. Maiste keelte puhul, olgu nad nii surnud kui tahes, on alati võimalus leida elus keel, mis sellele natukenegi sarnaneks – või surnud, aga juba dešifreeritud keel. Kui see ei õnnestu, jääb vähemalt tõsiasi, et kõik maised kirjad on kirjutatud inimolendite poolt, inimlikust mõtteviisist lähtudes. See on vähemalt mingi lähtepunkt, kuigi väga napp. Parasümbolite kohta ei saa seda öelda, seega on tegemist ülesandega, millel puudub lahendus. Lahendamatus ei ole probleem.”

Lamont oli end vaevu vaos hoidnud ja pahvatas nüüd välja: “Te eksite, doktor Bronowski. Ma ei tahaks jätta muljet, nagu tuleksin ma teid teie erialal õpetama, aga te ei tea mõningaid tõsiasju, mida minu eriala on avastanud. Me tegeleme parainimestega, kelle kohta me ei tea peaaegu midagi. Me ei tea, millised nad välja näevad, kuidas nad mõtlevad või millises maailmas nad elavad – peaaegu mitte midagi kõige algelisemat ja põhilisemat. Selles on teil õigus.”

“Aga see on ainult peaaegu mitte midagi, mida te teate, kas pole nii?” Bronowski poolt polnud märgata mingit elavnemist. Ta võttis taskust paki kuivatatud viigimarju, avas selle ja hakkas sööma. Ta pakkus ka Lamontile, too aga raputas pead.

“Tõsi,” ütles Lamont. “Me teame ühte tähtsat asja. Nad on arukamad kui meie. Tõend number üks: nemad suudavad universumitevahelist lõhet ületada, meie aga suudame osaleda ainult passiivse partnerina.” Ta katkestas oma mõttekäigu, et küsida: “Kas te teate midagi universumitevahelisest elektronpumbast?”

“Pisut,” vastas Bronowski. “Piisavalt, et teid jälgida, doktor, kuni te väga tehniliste detailideni ei lähe.”

Lamont kiirustas edasi. “Tõend number kaks: nad saatsid meile juhendi, kuidas ehitada pumba meiepoolset osa. Me ei osanud küll seda lugeda, kuid saime joonistest piisavalt vihjeid. Tõend number kolm: nad suudavad meid kuidagi tajuda. Näiteks nad vähemalt märkavad, kui me neile volframi jätame. Nad teavad, kus see on, ja tegutsevad vastavalt. Meie midagi võrreldavat ei suuda. Tõendeid on veelgi, aga sellest peaks piisama tõestuseks, et parainimesed on selgesti meist arukamad.”

“Ma oletan siiski, et te kuulute selles küsimuses vähemuse hulka,” ütles Bronowski. “Teie kolleegid kindlasti nii ei arva.”

“See on tõsi. Aga kuidas te sellisele järeldusele jõudsite?”

“Sest mulle näib, et te päris kindlasti eksite.”

“Mu faktid on õiged. Ja kui see on nii, kuidas ma saan siis eksida?”

“Te tõestate ainult seda, et parainimeste tehnika on meie omast kaugemale arenenud. Mis on sellel pistmist arukusega? Vaadake…” Bronowski tõusis, et pintsak seljast võtta, ning seadis end siis poollamaskile istuma, ta keha pehme ümarus näis lõdvestuvat ja mõnuga tooli järgi kuju võtvat, nagu aitaks füüsiline kergendus tal mõelda, “… umbes kahe ja poole sajandi eest juhatas Ameerika admiral Matthew Perry laevastiku Tokio sadamasse. Seni isolatsioonis püsinud jaapanlased leidsid end vastamisi nende omast märgatavalt kõrgemal tasemel tehnikaga ja taipasid, et vastupanuga riskimine poleks tark tegu. Terve suur ja sõjakas riik oli mõne mere tagant tulnud laeva ees abitu. Kas see tähendas, et ameeriklased olid jaapanlastest arukamad, või ainult seda, et Lääne tsivilisatsioon oli valinud teise arengutee? Ilmselt viimast, sest poole sajandi jooksul võttis Jaapan Lääne tehnoloogia edukalt üle, järgmise poolsajandiga kerkis aga üheks tähtsamaks majanduslikuks jõuks – hoolimata isegi sellest, et sai ühes tollases sõjas haledalt lüüa.”

Lamont kuulas tõsiselt ja ütles: “Me oleme ka sellele mõelnud, doktor Bronowski, kuigi ma neist jaapanlastest ei teadnud – oleks mul vaid aega ajaloo kohta lugeda. Siiski pole see võrdlus õige. See pole lihtsalt tehniline üleolek, siin on tegemist kõrgemal tasemel mõistusega.”

“On teil selle väitmiseks midagi oletustest konkreetsemat?”

“Juba ainuüksi tõsiasi, et nad saatsid meile juhendi. Nad tahtsid, et me seaksime üles oma poole pumbast – neil oli vaja, et me seda teeksime. Ise nad füüsiliselt üle tulla ei saa; isegi need õhukesed raualehed, millesse nende sõnumid olid pressitud – raud on mõlemas maailmas suhteliselt stabiilne – muutusid aja jooksul liiga radioaktiivseteks, et neid üheskoos hoida, ent muidugi me tegime oma materjalidest püsikoopiad.” Ta peatus, et hinge tõmmata, tundes end ülemäära äreva ja innukana. Ta ei tohtinud oma jutuga üle pingutada.

Bronowski piidles teda uudishimulikult. “Hea küll, nad saatsid meile teateid. Mida te püüate sellest järeldada?”

“Nad eeldasid, et me mõistame. Kas nad võiksid olla nii lollid, et saadaksid meile keerukaid sõnumeid – mõned neist üsna pikad –, ise teades, et nagunii ei saa me neist aru? Kui poleks olnud nende jooniseid, poleks me kuhugi jõudnud. Aga eeldada, et me mõistame, said nad ainult arvates, et kõik olendid, kes on jõudnud oma tehnikaga ligikaudu nende tasemele – ja neil pidi olema võimalus seda kuidagi kontrollida, mis samuti räägib minu hüpoteesi kasuks – on ka arukuselt enam-vähem nende tasemel ja seega ei valmista sümbolite mõistmine siis ka suuremat vaeva.”

“Või olid nad lihtsalt naiivsed,” vastas Bronowski ükskõikselt.

“Te tahate öelda, et nende arvates on olemas ainult üks kõne- ja kirjakeel, ning mõistlikud olendid teises universumis räägivad ja kirjutavad just nii, nagu nemad? Jätke nüüd!”

“Aga isegi kui ma peaksin teiega nõusse jääma, mida te siis tahate, et ma teeksin?” küsis Bronowski. “Ma olen neid parasümboleid vaadanud – ma usun, et neid on näinud iga viimane kui arheoloog ja filoloog Maa peal. Ma ei kujuta ette, mida ma teha saaksin, ja ma olen kindel, et keegi teine ka ei kujuta. Rohkem kui kahekümne aasta jooksul pole toimunud mingit edasiminekut.”

“Tõsiasi on see, et kahekümne aasta jooksul pole olnud soovi edasiliikumiseks. Pumba juhtkond ei taha, et kirja mõistetaks,” ütles Lamont pingsalt.

“Miks nad ei peaks seda tahtma?”

“Selle tüütu võimaluse pärast, et äkki selgubki parainimestega suheldes, et nad on märksa arukamad. Sest siis selguks, et inimesed on pumba projektis hüpiknuku rollis, mis riivaks nii mõndagi eneseuhkust. Ja eriti seepärast,” Lamont püüdis mürgist tooni vältida, “et Hallam kaotaks oma kuulsuse Elektronpumba Isana.”

“Oletame, et need, kellest see sõltub, sooviksid dešifreerimisega edasi liikuda. Mida oleks võimalik teha? Tahtmisest üksi ei piisa, eks ole.”

“Oleks võimalik kaasata parainimesed. Saata sõnumeid parauniversumisse. Seda pole kunagi tehtud, aga see oleks võimalik. Võib panna fooliumil sõnumi volframigraanuli alla.”

“Oh? Kas nad nüüd, kui pumbad juba töötavad, ootavad ikka veel volframit?”

“Ei, aga nad märkaksid seda ja mõistaksid, et me püüame sellega nende tähelepanu haarata. Me võiksime oma sõnumi isegi volframilehele kirjutada. Kui nad võtavad sõnumi vastu ja seda vähimalgi määral mõistavad, saadaksid nad vastu enda oma, lisades oma tulemused. Nad võivad koostada võrdlustabeli oma ja meie sõnadest või kasutada segamini enda ja meie sõnu. Tekiks selline kordamööda tõukamine, algul nemad, siis meie, siis nemad ja nii edasi.

“Kusjuures nende pool,” ütles Bronowski, “teeks ära suurema töö.”

“Jah.”

Bronowski raputas pead. “Mitte eriti lõbus, mis? See ei meelita mind.”

Lamont vaatas teda vihase pilguga. “Miks? Kas te arvate, et see ei too teile piisavalt au ja kuulsust? Kas te naudite kuulsust? Millist kuulsust te oma etruski hauakirjade eest võitsite, kurat võtaks. Jõudsite ette neist viiest uurijast, kes kogu maailmas selle asjaga tegelesid. Võib-olla kuuest. Nendele on teie nimi ja edu tuttavad ning nad vihkavad teid. Mis veel? Te reisite ringi, peate loenguid auditooriumites, kus teid kuulab mõnikümmend inimest – ja järgmiseks päevaks on nad teie nime juba unustanud. Kas see ongi kõik, mille poole te pürgite?”

“Ärge olge nii dramaatiline.”

“Hea küll. Ei ole. Ma leian kellegi teise. Aega kulub ehk rohkem, aga nagu te ütlete, teevad parainimesed nagunii suurema osa tööst. Kui vaja, siis ma võin selle ise ära teha.”

“On see teie kinnitatud projekt?”

“Ei. Aga mis siis? Või on see veel üks põhjus, miks te ei taha end siduda? Distsiplinaarprobleemid? Ükski seadus ei keela tõlkimist proovida ja ma võin alati oma laua peal volframitükikest hoida. Ma otsustan volframi abil saadud sõnumitest mitte teatada ja sellega ma rikun teadlase-eetikat. Kuid keda see siis enam huvitab, kui tõlge on tehtud? Kas te töötaksite koos minuga, kui ma tagan teie turvalisuse ja hoian teie rolli saladuses? Võimalik, et te kaotate niiviisi kuulsuses, aga võib-olla hindate turvalisust kõrgemalt. Ah, noh,” Lamont kehitas õlgu. “Kui ma seda ise teeksin, ei peaks ma muretsema kellegi teise turvalisuse pärast.”

Ta tõusis, et lahkuda. Mõlemad mehed olid vihased, säilitades kange kombekuse, nagu ikka, kui suheldakse kellegagi, kes on küll vaenulik, kuid siiski viisakas. “Ma eeldan,” ütles Lamont, “et see vestlus jääb ainult meie vahele.”

Bronowski ajas end samuti jalule. “Võite selles kindel olla,” vastas ta jahedalt ja kaks meest vahetasid kiire käepigistuse.
Lamont oli kindel, et ei kuule Bronowskist enam midagi. Ta hakkas endale selgeks tegema, et parem oleks tal ikkagi ise tõlkimistöö ette võtta.

Kuid kahe päeva pärast astus Bronowski Lamonti laborisse. Ta ütles üsna järsult: “Ma sõidan nüüd ära, aga ma tulen septembris tagasi. Ma hakkan siin tööle ja kui te olete endiselt huvitatud, siis ma vaatan ka, mida ma oskan teie nimetatud tõlkeprobleemiga ära teha.”

Lamontil jäi vaevu aega üllatunud tänusõnadeks, kui Bronowski juba minema kõndis, seejuures näis, et järeleandmine oli teinud ta vihasemaks kui vastupuiklemine.

Ajapikku said neist sõbrad ja ajapikku sai Lamont teada, mis oli sundinud Bronowski meelt muutma. Nende vestlusele järgnenud päeval oli Bronowski einestanud koos ülikooli juhtkonnaga õppejõudude klubis ning loomulikult oli kohal ka president. Bronowski oli teatanud, et võtab tööpakkumise vastu ja saadab kokkulepitud ajaks sellekohase ametliku kirja ning kõik olid väljendanud oma rahulolu.

President oli öelnud: “Meile on uhkuseasjaks saada oma ülikooli kuulus Itasca raidkirjade tõlkija. See on meile suur au.”

Eksitus jäi muidugi parandamata ja Bronowski näolt ei kadunud pingul naeratus. Pärast selgitas Vanema ajaloo teaduskonna dekaan, et kuna president on rohkem minnesotalane kui klassikaliste teaduste spetsialist ja Itasca järv on võimsa Mississippi lätteks, siis on selline keelevääratus kerge tulema.

Ent meenutades Lamonti põlglikku suhtumist direktori laialdasse kuulsusesse jäi see viga Bronowskile valusasti meelde.

Kui Lamont lugu viimaks kuulis, tegi see talle nalja. “Pole vaja selgitada,” ütles ta. “See on mulle tuttav tunne. Sa kinnitasid endale: “Jumala eest, ma teen midagi sellist, et isegi see juhmakas peab aru saama.””

“Midagi sinnapoole jah,” nõustus Bronowski.

5

Aasta jagu tööd andis aga väga vähe tulemusi. Sõnumid olid lõpuks kohale tulnud, uued sõnumid olid teele läinud. Ei midagi.

“Kuid oleta!” oli Lamont Bronowskile palavikulise õhinaga öelnud. “Lihtsalt püstita mingi hüpotees. Ja proovi seda nende peal.”

“Täpselt seda ma teengi, Pete. Miks sa närvitsed? Ma kulutasin etruski raidkirjadele kaksteist aastat. Kas sa arvad, et see töö võtab vähem aega?”

“Jumal hoidku, Mike. Me ei saa kulutada kahtteist aastat.”

“Miks mitte? Kuule, Pete, ma olen tähele pannud, et su suhtumine on kuidagi muutunud. Juba umbes kuu aega oled sa täiesti võimatu. Minu arvates oli meil algusest peale selge, et see töö ei lähe kiiresti ja et meil tuleb olla kannatlik. Ma mõtlesin, sa mõistad, et mul on ülikoolis ka igapäevased kohustused. Kuule, ma olen seda nüüdseks mitu korda küsinud. Las ma küsin veel üks kord. Miks sul sellega järsku nii kiire on?”

“Sest mul on kiire,” vastas Lamont järsult. “Sest ma tahan sellega edasi jõuda.”

“Õnnitlen,” ütles Bronowski kuivalt, “mina samuti. Kuule, ega sa surema ei hakka, mis? Arst pole öelnud, et avastas sul pahaloomulise kasvaja?”

“Ei, ei,” oigas Lamont.

“Milles siis asi on?”

“Ah, ei milleski,” ütles Lamont ja kõndis kiiresti minema.

Esimest korda Bronowskit endale appi kutsudes oli Lamonti häirinud ainult Hallami jonnakalt tige reaktsioon hüpoteesile, et parainimesed on targemad. Selle – ja ainult selle – tõestamiseks oli Lamont igatsenud läbimurret. Vähemalt alguses ta muud ei kavatsenudki.

Kuid järgnenud kuude jooksul sai talle osaks lõputu hulk ärritavaid sündmusi. Esitas ta avalduse katseseadmete, abitööjõu või täiendavate arvutiressursside saamiseks, ikka lükati see edasi; komandeeringud takerdusid äkitselt rahapuuduse taha; kui ta koosolekutel midagi välja pakkus, ei vaevunud keegi sellele reageerimagi.

Murdepunkt saabus siis, kui Lamontile nii staaži kui võimekuse poolest alla jäävale Henry Garrisonile pakuti mainekat konsultandikoha, mis loogiliselt oleks pidanud minema Lamontile. Siis kerkis Lamonti pahameel sellise piirini, et ainult oma õigsuse tõestamisest enam ei piisanud. Ta ihkas Hallami purustada, täielikult hävitada.

Seda tunnet tugevdas iga päevaga, peaaegu iga tunniga Pumbajaama ülejäänud töötajate selgesti tuntav suhtumine. Lamonti kare iseloom ei korjanud just palju kaastunnet, kuid seda siiski leidus.

Garrisonil endal oli piinlik. Ta oli vaikse jutuga sõbralik noor mees, kes kindlasti ei tahtnud mingeid pahandusi ja seisis nüüd üsna mureliku ilmega Lamonti labori ukselävel.

“Kuule, Pete, on sul paar hetke aega?” küsis ta.

“Nii palju, kui tahad,” vastas Lamont kulmu kortsutades ja talle otsa vaatamata.

Garrison tuli sisse ja istus. “Pete,” ütles ta, “ma ei saa pakkumisest keelduda, aga ma tahan sulle öelda, et mina tagant ei torkinud. See tuli mulle üllatusena.”

“Kes on palunud sul keelduda? Mind ei huvita see mitte üks raas.”

“Pete. Asi on Hallamis. Kui mina loobun, pakub ta seda kellelegi teisele, ainult mitte sulle. Mida sa vanamehele teinud oled?”
Lamont pöördus nüüd teise poole. “Mida sina Hallamist arvad? Mis sorti mees ta sinu meelest on?”

Küsimus üllatas Garrisoni. Ta muigutas huuli ja hõõrus nina. “Noh…” alustas ta ja jäi siis vait.

“Suurmees? Hiilgav teadlane? Vaimustav juht?”

“Noh…”

“Las ma ütlen sulle. See mees on võlts! Ta on kelm! Ta sai kätte oma kuulsuse ja positsiooni ning istub nüüd kabuhirmu tundes nende otsas. Ta teab, et ma näen teda läbi, ja seepärast ta ongi minu vastu.”
Garrison naeris kohmetult. “Sa pole seda ometi talle otsesõnu…”

“Ei, otse pole ma talle midagi öelnud,” tunnistas Lamont pahuralt. “Ühel päeval ma teen seda. Aga ta saab aru. Ta teab, et mina olen üks neist, keda tal ei õnnestu petta – isegi kui ma midagi ei ütle.”

“Pete, mis mõtet on lasta tal endale krae vahele pugeda? Ma ei ütle, et ta minu meelest maailma parim oleks, aga milleks seda laialt kuulutada? Meelita teda natuke. Sinu karjäär on tema käes.”

“On või? Tema reputatsioon on minu käes. Ma paljastan ta. Näitan, mis ta väärt on.”

“Kuidas?”

“See on juba minu asi!” pomises Lamont, kellel hetkel polnud küll aimugi, kuidas seda teha.

“Aga see on naeruväärne,” ütles Garrison. “Sa ei saa võita. Ta lihtsalt hävitab su. Kuigi ta pole just Einstein ega Oppenheimer, on ta maailma jaoks suurem kui kumbki neist. Maa kahe miljardi elaniku jaoks on ta Elektronpumba Isa ning nii kaua, kui elektronpump on inimkonna paradiisi aluseks, ei saa sa neid mingil moel mõjutada. Kuni see on nii, ei puuduta Hallamit miski ja sa pead hull olema, kui arvad, et saad tema vastu. Mida kuradit, Pete, ütle talle, et ta on suurepärane ja ole korraks alandlik. Mis mõte on sul uueks Denisoniks hakata!”

“Tead mis, Henry,” ütles Lamont äkitselt vihastades. “Mine ja tegele parem oma asjadega.”

Garrison tõusis järsult ja lahkus sõna lausumata. Lamont oli leidnud veel ühe vaenlase või vähemalt kaotanud veel ühe sõbra. Ta otsustas aga lõpuks, et asi oli seda väärt, sest Garrisoni öeldu oli andnud ta mõtetele uue suuna.

Sisuliselt oli Garrison öelnud: “… nii kaua, kui elektronpump on inimkonna paradiisi aluseks… ei puuduta Hallamit miski.”

See peas kajamas, pööras Lamont esimest korda tähelepanu Lamontilt kõrvale ja keskendus elektronpumbale.

Kas elektronpump oli inimkonna jaoks võti paradiisi? Või oli see, taevas hoidku, hoopis lõks? Ajaloo vältel oli igal kasulikul leiutisel olnud oma varjukülg. Mis oli elektronpumba puhul see ohtlik omadus?

Lamont tundis parateooria ajalugu piisavalt hästi, et teada – varjuküljele oli mõeldud. Kui esimest korda sai teatavaks, et elektronpumba põhimõtteks on pumbata elektrone meie universumist parauniversumisse, polnud vähe neid, kes otsekohe küsisid: “Aga mis saab siis, kui kõik elektronid on välja pumbatud?”

Sellele oli lihtne vastata. Ka suurima ettekujutatava pumpamisvõimsuse korral piisaks elektrone vähemalt septiljoniks aastaks – ning kogu universum ja oletatavasti ka parauniversum kestavad vaid tillukese osa sellest ajast.

Järgmine vastuväide oli keerulisem. Polnud võimalik kõiki elektrone teisele poole pumbata. Elektronide pumpamise käigus omandas parauniversum negatiivse laengu ja meie universum positiivse laengu. Iga aastaga laengute erinevus kasvas ja sellega muutus järgmiste elektronide pumpamine ikka raskemaks. Tegelikult liikusid pumpamisel muidugi neutraalsed aatomid, aga seejuures toimuva orbitaalelektronide distorsiooni mõjul tekkis laeng, mis järgnevate radioaktiivsete muutuste käigus tohutult kasvas.

Kui need laengud oleksid kontsentreerunud pumpamispunktidesse, oleks moondunud orbiitidega aatomite pumpa sattumine peatanud kogu protsessi peaaegu kohe, aga muidugi tuli arvestada difusiooniga. Laengud hajusid Maa pinnast eemale ning sellega oli protsessi puhul ka arvestatud.

Maa kasvav positiivne laeng sundis samuti positiivse laenguga päikesetuult planeedist kaugemalt mööduma ja magnetosfäär kasvas. Tänu McFarlandi (kes oli Lamonti jaoks Suure Nägemuse tegelik autor) tööle sai näidata, et olid olemas tasakaalupunktid, milles päikesetuul haaras kaasa ikka rohkem Maa pinnalt pärit, eksosfääri kerkinud positiivse laenguga osakesi. Pumpamise intensiivsuse kasvades, ehk siis iga järgmise pumbajaama rajamisega kasvas pisut Maa positiivne laeng ja magnetosfäär laienes mõne miili võrra. Muutus oli siiski väike ja päikesetuul viis positiivse laengu viimaks eemale, hajutas selle päikesesüsteemi kaugematesse piirkondadesse.

Siiski, isegi kui arvestada laengu kiireima võimaliku hajumisega, jõuaks kätte aeg, mil pumpamispunktide lokaalne potentsiaalide erinevus universumi ja parauniversumi vahel kasvaks nii suureks, et peataks pumpamisprotsessi – ning see aeg jõuaks kätte märksa varem kui elektronide otsasaamise korral.

Aga ka sel juhul jääks pumpamine võimalikuks veel triljoniks aastaks. Ainult üheks triljoniks aastaks, aga sellest jätkus; seda oli piisavalt. Triljon aastat oli pikem inimkonna – ja ka päikesesüsteemi – elueast. Ja kui inimkond peakski nii kaua kestma (või siis mingi olend, kes oli inimese järeltulija ning väljatõrjuja), siis kahtlemata mõeldakse olukorra parandamiseks midagi välja. Triljoni aastaga jõuab palju ära teha.

Sellega pidi Lamont nõustuma.

Kuid siis meenus talle veel midagi, mõttekäik, millega Hallam oli ise tegelenud oma ühes oma populaarteaduslikus artiklis. Mõningase põlgusega otsis ta artikli välja. Enne, kui teemaga jätkata, oli oluline teada, mida Hallam oli selle kohta öelnud.

Oluline osa artiklist algas niiviisi. “Kuna me viibime alati gravitatsioonijõu mõjuväljas, oleme harjunud seostama väljendit “allamäge” sellise vältimatu muutusega, mida me saame kasutada kasuliku töö tegemiseks vajaliku energiana. Allamäge voolav vesi pani möödunud sajanditel pöörlema rattad, mis andsid omakorda jõu masinatele – pumpadele ja generaatoritele. Ent mis saab siis, kui kogu vesi on mäest alla voolanud?

Tööd ei saa enam enne teha, kui vesi on jälle mäest üles viidud – ning see nõuab omakorda tööd. Tegelikult on vee mäest üles toimetamine suurem töö, kui me suudame ära kasutada selle alla voolamisel. Me töötame kogu aeg energiat kaotades. Õnneks töötab päike meie eest. See aurustab ookeane, nii et veeaur tõuseb kõrgele atmosfääri, moodustab seal pilvi ning sajab lõpuks vee või lumena jälle alla. See niisutab kõrgusele vaatamata maapinna, täidab allikad ja ojad ning hoiab vee igavesti allamäge voolamas.

Aga siiski mitte päris igavesti. Päike võib küll kergitada veeauru, kuid ainult seetõttu, et termotuumareaktsiooni mõttes voolab päike samuti allamäge. See allamäge voolamine on palju ja palju kordi võimsam sellest, mida suudaks ükski maine jõgi, ning kui kõik on allamäge ära voolanud, siis pole seni teada ühtegi asja, millega see jälle mäest üles vedada.

Kõik energiaallikad meie universumis voolavad allamäge. Me ei saa sinna midagi parata. Kõik liigub ühes suunas, allamäge, ja kui me sunnime seda tagasi ülesmäge, siis on see võimalik ainult tänu mingile suuremale läheduses asuvale allamäele. Kui me tahame kasulikku energiat, mis kestaks igavesti, siis me vajame teed, mis läheks mõlemas suunas allamäge. Selline on meie universumi paradoks; tundub loogilisena, et kui miski on ühes suunas allamäge, siis vastassuund viib ülesmäge.

Kuid kas me peame piirama end ainult meie universumiga? Mõelge parauniversumile. Ka seal on teed, mis ühes suunas viivad allamäge ja teises suunas ülesmäge. Need teed ei ühti aga meie teedega. On võimalik kasutada parauniversumist meie universumisse toovat allamäge teed, mis meie universumist tagasi parauniversumisse viies on samuti allamäge – sest universumitel on erinevad loodusseadused.

Elektronpump kasutab ära selle tee, mis viib mõlemas suunas allamäge. Elektronpump…”

Lamont vaatas uuesti artikli pealkirja. See oli “Tee, mis viib mõlemas suunas allamäge”.

Ta jäi mõttesse. Idee oli talle muidugi tuttav, nagu ka selle termodünaamilised tagajärjed. Aga miks mitte kontrollida eeldusi? Just neis oli iga teooria nõrk koht. Mis siis, kui juba definitsiooni kohaselt tõeks peetavad eeldused on valed? Millisele tulemusele jõutaks teistest eeldustest lähtudes? Vastupidistest?

Ta alustas pimesi, kuid vähem kui kuu aja pärast oli tal tunne, mis on tuttav igale teadlasele: lõputu klõpsumine, kui pusletükid ootamatult endale koha leiavad ja tüütud kõrvalekalded ei olegi enam kõrvalekalded – see oli Tõe tunne.

Sellest hetkest alates ta hakkaski Bronowskile täiendavat survet avaldama. Ning ühel päeval ütles ta: “Ma lähen uuesti Hallami jutule.”

Bronowski kergitas kulmu. “Miks?”

“Et ta mu minema ajaks.”

“Jah, just nii sa oma asju ajad, Pete. Sa oled õnnetu, kui su mured pisut järele annavad.”

“Sa ei saa aru. On tähtis, et ta keelduks mind kuulamast. Ma ei saa lubada, et ta pärast ütleks, nagu oleksin ma temast mööda läinud ja et tema ei teadnud sellest midagi.”

“Millest? Parasümbolite tõlkimisest? Mul ei ole ju veel midagi. Ära kiirusta, Pete.”

“Ei, ei, mitte sellest.” Lamont jättis jutu katki. Hallam ei teinud seda Lamontile lihtsaks, kulus mitu nädalat, kuni ta leidis aega noorema mehe vastu võtmiseks. Ent ka Lamont ei kavatsenud kohtumist Hallamile lihtsaks teha. Ta marssis sisse, kõik nähtamatud harjased turris ja teravad. Hallam ootas teda tardunud näo ja pahura pilguga.

“Mis kriisist te rääkisite?” küsis Hallam järsult.

“Teie artiklist inspireerituna selgus midagi uut, sir,” ütles Lamont kõlatult.

“Oh?” Ja kohe: “Millisest?”

““Tee, mis viib mõlemas suunas allamäge”, see, mille te koostasite noorteväljaandele, sir.”

“Ja mis sellega on?”

“Ma usun, et elektronpump ei tööta mõlemas suunas allamäge, kui ma tohin teie metafoori kasutada – see pole küll päris täpne viis termodünaamika teise seaduse kirjeldamiseks.”

Hallam kortsutas kulmu. “Mida te silmas peate?”

“Ma saaksin seda kõige paremini seletada, sir, pannes kirja väljateooria võrrandid mõlema universumi jaoks, sir, ja osutades vastastikule mõjule, millega seni pole arvestatud – minu arvates oleks aga pidanud seda tegema.”

Seda öelnud, läks Lamont puuteekraani juurde ja hakkas sinna kiiresti sõrmega võrrandeid vedama, ise innukalt rääkides.

Lamont teadis, et Hallam solvub ja ärritub seepeale, sest ei suuda matemaatilisest osast aru saada. Lamont oli sellega arvestanud.

“Vaadake, noormees,” urises Hallam, “mul ei ole praegu aega põhjalikuks vestluseks parateooria aspektide üle. Saatke mulle täielik ettekanne, praegu aga võite lühidalt teatada, kuhu te tahate välja jõuda.”

Lamont astus äratuntavalt põlglikul ilmel puuteekraani juurest eemale. “Hea küll,” ütles ta. “Termodünaamika teine seadus kirjeldab protsessi, mis vältimatult lõikab äärmused maha. Vesi ei jookse allamäge – tegelikult toimub gravitatsiooniliste potentsiaalide ühtlustumine. Samahästi võib vesi ka ülesmäge muliseda – kui on tegemist maa-alusesse reservuaari lõksu jäänud veega. Tööks vajalikku energiat võib saada kahe erineva temperatuuri ühendamisest ning lõpptulemusena võrdsustub temperatuur keskmisel tasemel – kuum keha jahtub ja külm keha soojeneb. Nii jahtumine kui soojenemine on ühtviisi teise seaduse aspektid ja sobivates tingimustes ka ühtviisi spontaansed.”

“Ärge hakake mulle termodünaamika algtõdesid õpetama, noormees. Mida te tahate? Mul on väga vähe aega.”

Lamont jätkas ilmet muutmata ja laskmata end tagant kiirustada: “Ka elektronpumbast saadav energia tuleb äärmuste ühtlustumisest. Antud juhul on äärmusteks kahe universumi erinevad füüsikaseadused. Tingimused, mille tõttu need seadused kehtivad – olgu need tingimused siis millised tahes – valguvad ühest universumist teise ja protsessi lõpptulemuseks on kaks ühesuguste loodusseadustega universumit, kusjuures need tingimused on midagi vahepealset võrreldes praegu kummaski kehtivatega. Kuna see toob kaasa seni veel teadmatuid, kuid kahtlemata suuri muutusi meie universumis, tuleks tõsiselt mõelda pumpade peatamisele ja kogu operatsiooni pöördumatule lõpetamisele.”

Lamont oli eeldanud, et sel hetkel Hallam plahvatab, muutes edasised selgitused võimatuks. Hallam ei vedanud alt. Ta hüppas toolilt, nii et see ümber kukkus. Ta tõukas tooli jalaga eemale ja astus need kaks sammu, mis teda Lamontist lahutasid.

Lamont tõukas oma tooli kiiresti eemale ja tõusis püsti.

“Teie idioot!” hüüdis Hallam vihast kogeledes. “Kas te arvate, et siin jaamas on keegi, kes ei teaks loodusseaduse ühtlustumisest? Kas te raiskate mu aega, et rääkida mulle midagi, mida ma teadsin juba siis, kui teie alles lugema õppisite? Kaduge siit, ja võite arvestada, et kui te mulle lahkumisavalduse toote, siis on see vastu võetud.”

Lamont lahkus, olles saavutanud just selle, mida ta tahtis, ent ometi vihasena selle üle, kuidas Hallam teda oli kohelnud.