Raamatu algus

I OSA

ÜKS

Oma seitsmekümne viiendal sünnipäeval tegin ma kaht asja. Külastasin oma naise hauda. Siis astusin sõjaväkke.

Kathy haua külastamine polnud üldse põnev. Ta on maetud Harris Creeki kalmistule, umbes miil mööda teed edasi sellest kohast, kus ma elan ja kus me oma lapsed üles kasvatasime. Hauaplatsi saamine oli olnud raskem, kui oleks võinud arvata; me polnud teinud mingeid ettevalmistusi, sest ei arvanud, et meid matta tuleb. Rabavalt täpselt väljendudes on tapvalt piinlik vaielda kalmistu haldajaga, et miks mu naine küll endale platsi kinni ei pannud. Lõpuks mu poeg Charlie, kes juhtus olema linnapea, lõi paar tüüpi peadpidi kokku ja lahendus leiti. Linnapea isaks olemises on oma eelised.

Niisiis, haud. Lihtne ja tähelepandamatu, suure kivi asemel lihtne nimesilt. Kontrastina puhkab Kathy kõrval Sandra Cain, kelle üsna ülemõõduline must hauakivi on lihvitud mustast graniidist, esiküljele graveeritud Sandy koolilõpufoto ja mingi Keatsi sentimentaalne tsitaat nooruse ja ilu surmast. Täpselt Sandy moodi. Kathyl oleks tore teada olnud, et Sandy on end koos oma suure uhke kiviga tema kõrvale parkinud; Sandy lõbustas teda terve elu, üritades temaga võistelda veidral passiiv-agressiivsel viisil. Kui Kathy läks kohalikule koogimüügile ühe pirukaga, pidi Sandy välja panema kolm, ja ta läks üsna ebadiskreetselt keema, kui Kathy oma enne müüdud sai. Mõnikord püüdis Kathy probleemi ennetada, ostes ühe Sandy pirukatest, kuid oli raske öelda, kas see tegi Sandy jaoks asjad paremaks või halvemaks.

Nii et Sandy hauakivi võib teatud mõttes pidada viimaseks sõnaks, vääramatuks argumendiks, mida pole võimalik üle trumbata, sest lõppude lõpuks oli Kathy juba surnud. Teisalt, mulle ei meenu, et keegi oleks kunagi Sandyt külastanud. Kolm kuud pärast Sandy lahkumist müüs Steve Cain maja ja kolis Arizonasse, kolbale kleebitud irve lai nagu Interstate 10. Mõni aeg hiljem saatis ta mulle postkaardi, ta oli kokku kolinud naisega, kes oli viiekümne aasta eest olnud pornostaar. See infokild pani mind end terve järgneva nädala räpasena tundma. Sandy lapsed ja lapselapsed elavad naaberlinnas, kuid otsustades selle järgi, kui tihti nad hauda külastavad, võiksid ka nemad Arizonas elada. Sandy Keatsi värsse pole võib-olla pärast matuseid keegi peale minu lugenud, kui kõnnin neist mööda oma naise hauale paar sammu sealt edasi.

Kathy sildil on tema nimi (Katherine Rebecca Perry), kuupäevad ja sõnad: armastatud abikaasa ja ema. Ma lugesin neid sõnu ikka ja jälle iga kord, kui seal käisin. Ma ei saa sinna midagi parata, kuid need neli sõna olid nii vähe ja samas võtsid need ta elu nii täiuslikult kokku. Need ei ütle tema kohta midagi, ei ütle, kuidas ta oma päevad veetis, kuidas töötas, mille vastu huvi tundis või kuhu talle meeldis reisida. Pole vähimatki vihjet, mlline oli ta lemmikvärv või kuidas ta oma juukseid kandis, kelle poolt ta hääletas ja millised naljad talle istusid. Sa ei tea temast teada muud, kui et ta oli armastatud. Ja seda ta oli. Ta arvaks, et sellest piisab.

Mulle ei meeldi siia tulla. Mulle ei meeldi, et naine, kellega elasin koos nelikümmend kaks aastat oma elust, on surnud. Et ühel laupäevahommikul segas ta köögis kausis vahvlitainast ja rääkis mulle eelmisel õhtul raamatukogu nõukogu koosolekul tekkinud tülist, ja siis järgmisel hetkel oli ta põrandal pikali ja tõmbles, kui insult ta aju puruks rebis. Mulle ei meeldi, et tema viimased sõnad olid: „Kuhu põrgusse ma panin vanilje.”

Mulle ei meeldi, et ma olen üks neist vanameestest, kes käivad kalmistul, et olla koos oma surnud abikaasaga. Kui ma olin (palju) noorem, tavatsesin Kathylt küsida, mis mõte sel võiks olla. Hunnik mädanenud liha ja konte, mis olid inimene, ei ole seda enam; need on vaid hunnik mädanenud liha ja luud. Inimene on läinud – põrgusse või taevasse või kuhu iganes või eikuhugi. Sama hästi võiksid külastada lehmakülge. Kui saad vanemaks, mõistad, et see on endiselt tõsi. Sa lihtsalt ei hooli. Muud sul pole.

Sest samavõrra, kui ma vihkan kalmistut, olen tänulik, et ta on siin. Ma tunnen oma naisest puudust. Lihtsam on temast puudust tunda kalmistul, kus ta on olnud ainult surnuna, kui kõigis neis kohtades, kus ta oli elusana.

Ma ei jäänud kauaks; ma ei jäänud kunagi kauaks. Just piisavalt, et tunda, et haav on ikka veel värske pärast kõike kaheksat aastat, ja ühtlasi tuletada meelde, et mul on muudki teha, kui seista keset haudu nagu vana lootusetu tola. Kui ma selleni jõudsin, pöördusin ja kõndisin tagasi vaatamata minema. See oli viimane kord, kui mul oli võimalik siia kalmistule oma naise hauale tulla, kuid ma ei näinud eriti vaeva, et seda mällu suruda. Nagu öeldud, oli ta siin olnud ainult surnuna. Selle meenutamine pole midagi väärt.

 

Järele mõeldes polnud ka sõjaväkke astumises tegelikult midagi põnevat.

Mu kodulinn oli värbamispunkti jaoks liiga väike. Enda ülesandmiseks pidin sõitma Greenville'i, maakonnakeskusesse. Värbamispunkt oli lihtsalt üks lahter tavalises kaubanduskeskuses, üheks naabriks alkoholipood ja teiseks tätoveerimisstuudio. Sõltuvalt sellest, mis järjekorras sa neid külastasid, võisid järgmisel hommikul ärgates avastada, et sul on tõsiseid pahandusi.

Kontor oli seespoolt veel vähem atraktiivne, kuigi see tundus võimatu. Seal polnud muud, kui kirjutuslaud arvuti ja printeriga, inimene laua taga, kaks tooli teispool lauda ja kuus seina ääres reas. Väikesel laual nende viimaste ees vedelesid värbamisvoldikud ja mõned vanad „Time'i” ja „Newsweeki” numbrid. Olime Kathyga siin käinud kümme aastat tagasi, eks ole, ja mulle tundus, et kõik on täpselt sama koha peal, miski pole muutunud, sealhulgas ajakirjad. Inimese näis siiski uus olevat. Igatahes ma ei mäletanud, et eelmisel värbajal oleks olnud nii tohutult juukseid. Ja rindu.

Värbaja oli hõivatud, kui ma sisse tulin, ta kirjutas midagi arvutis ja ei vaevunud ülesgi vaatama. „Üks hetk,” pomises ta rohkem-vähem Pavlovi refleksina ukse avanemisele.

„Ära lase end segada,” sõnasin. „Näen küll, et siin on tunglemine.” Mu hädine sarkasm ei leidnud mingit tähelepanu ega tunnustust; nii see kippuski viimastel aastatel olema, nii et vähemalt olin ühtlases vormis. Istusin toolile laua ees ja ootasin, kuni värbaja lõpetab selle, millega iganes ta ametis oli.

„Kas sa tuled või lähed?” küsis ta lõpuks, endiselt üles vaatamata.

„Vabandust?” ütlesin.

„Tuled või lähed?” kordas ta. „Tuled teatama oma kavatsusest teenistusse astuda või lähed aega teenima?”

„Ahah. Tänan, lähen teenima.”

See pani ta lõpuks läbi üsna paksude plilliklaaside silmi kissitades mulle otsa vaatama. „Sa oled John Perry,” ütles ta.

„Mina see olen. Kuidas sa ära arvasid?”

Ta vaatas tagasi arvutisse. „Enamik inimesi, kes tahavad teenistusse astuda, tulevad oma sünnipäeval, kuigi neil ametlikult on kolmkümmend päeva aega end üles anda. Täna on meil ainult kolm sünnipäeva. Mary Valory juba helistas, et ta ei kavatse tulla. Ja sa ei näe nii välja, et võiksid olla Cynthia Smith.”

„Seda on tore kuulda,” ütlesin mina.

„Ja kuna sa ei tule end kirja panema,” jätkas ta, ignoreerides mu järjekordset katset vaimukas olla, „on ilmne, et sa oled John Perry.”

„Ma võiks lihtsalt olla üksildane vanamees, kes uitab ringi seltskonda otsides?”

„Selliseid ei ole meil siin palju,” ütles ta. „Naaberkutid oma deemonitätoveeringutega kipuvad nad ära hirmutama.” Lõpuks lükkas ta klaviatuuri eemale ja pööras kogu tähelepanu mulle. „Niisiis. Kas ma võiksin näha mõnd dokumenti?”

„Aga sa juba tead, kes ma olen,” tuletasin talle meelde.

„Kontrolligem siiski,” ütles ta vähimagi naeratuse varjuta. Igapäevane tegelemine lobisevate vanade peerudega oli ilmselt nõudnud oma osa.

Ma andsin talle oma juhiloa, sünnitunnistuse ja isikutunnistuse. Ta võttis need vastu, ühendas arvutiga laual lebava käsiskanneri ja libistas selle minu ette. Asetasin sellele oma käe, peopesa allpool, ja ootasin, kuni aparaat seda luges. Ta võttis skanneri ja libistas mu isikutunnistusega mööda selle serva, et kontrollida info vastavust.

„Sa oled John Perry,” ütles ta lõpetuseks.

„Ja nüüd oleme tagasi seal, kust alustasime.”

Ta ignoreeris mind jälle. „Kümme aastat tagasi, kui sa andsid teada oma kavatsusest astuda Kolooniate Kaitseväkke, tutvustati sulle kohustusi ja ülesandeid, mis sind seal ees ootavad,” ütles ta toonil, millest kumas läbi, et ta räägib seda vähemalt kord päevas, iga päev, enamikul päevadel seal tööl. „Lisaks on sulle vahepealsel perioodil saadetud täiendavaid materjalide, et neid eeldatavaid kohustusi ja ülesandeid meelde tuletada.

Kas sa vajad antud hetkel täiendavat teavet või värskemaid esitlusi või teatad, et saad täielikult aru kohustustest ja ülesannetest, mida sa endale võtad? Rõhutan, et täiendavate materjalide küsimine või isegi teenistusse mitteastumine ei too hetkel kaasa mingeid sanktsioone.”

Meenutasin esimesi tutvustusi. Kõigepealt istus kari pensionääre Greenville'i kogukonnamajas klapptoolidel, sõi sõõrikuid ja jõi kohvi, sellal kui KKV aparatšik paristas ette inimeste kolooniate ajalugu. Siis jagas ta laiali voldikud teenistusest KKV-s ja nende järgi otsustades oli see samasugune kui mistahes armeeteenistus ükskõik kus mujal. Küsimustele vastamise ajal tuli välja, et ta ei ole tegelikult KKV-st, vaid lihtsalt palgatud Miami oru piirkonnas esitlusi läbi viima.

Järgmiseks tuli kiire arstlik läbivaatus – tuli arst, võttis vereproovi, kraapis mu põse siseküljelt mõned rakud ja tegi ajuskaneeringu. Ilmselt ma sobisin. Sellest ajast alates saadeti mulle kord aastas posti teel seesama voldik, mille olin saanud esimesel tutvustusel. Alates teisest aastast viskasin ma need avamata minema.

„Saan aru,” ütlesin.

Ta noogutas, sirutas käe üle laua, haaras paberilehe ja pliiatsi ning andis need mulle. Paberil oli tekst, mille iga lõigu lõpus oli koht allkirja jaoks. Ma olin sellist näinud – kirjutasin väga sarnasele alla kümne aasta eest, kinnitamaks, et saan aru, mis mind kümne aasta pärast tulevikus ees ootab.

„Ma loen selle nüüd sulle lõikhaaval ette,” ütles ta. „Pärast iga lõigu lugemist kirjuta palun allkiri ja kuupäev kohe sinna reale lõigu all, kui saad aru ja nõustud sellega. Kui sul on küsimusi, küsi need kohe pärast lõigu lugemist. Kui sa ei saa sisust täielikult aru või ei nõustu sellega, mida ma loen ja selgitan, ära kirjuta alla. Kas saad aru?”

„Saan aru,” ütlesin ma.

„Väga hea,” ütles ta. „Lõik üks: mina, allakirjutanu, tunnistan ja mõistan, et asun oma vabal tahtel ja ilma sunnita vähemalt kahe aasta pikkusesse teenistusse Kolooniate Kaitseväes. Lisaks mõistan, et Kolooniate Kaitsevägi võib sõja või sõjaohu korral ühepoolselt pikendada teenistusaega veel kuni kaheksa aasta võrra.”

See „kuni kümneks aastaks„ klausel ei olnud mulle uudiseks, ma ikka lugesin saadud materjale korra või paar, kuid mind oleks huvitanud, kui paljud selle üle küsivad, ja paljud nendest, kes ei küsi, saavad aru, et tegelikult istuvad nad teenistuses kümme aastat. Mul oli tunne, et KKV ei nõuaks kümme aastat, kui selle järele poleks tõsist vajadust. Tänu karantiiniseadusele ei teadnud me koloniaalsõdadest eriti midagi. Aga niipalju me ikka kuulsime, et mõista, et rahu polnud universumis kusagil.

Ma kirjutasin alla.

„Lõik kaks: ma saan aru, et ühinedes vabatahtlikult KKV-ga nõustun ma relvi kandma ja kasutama Koloniaalühenduse vaenlaste vastu, kaasa arvatud teiste inimeste vastu. Ma ei tohi keelduda teenistuse jooksul relva kandmisest ega kasutamisest ega tuua religioosseid või moraalseid põhjendusi relvastatud aktsioonidest hoidumiseks.''

Kui palju on inimesi, kes astuvad vabaatahtlikuna sõjaväkke ja kuulutavad end siis teenistusest keeldujateks? Kirjutasin alla.

„Lõik kolm: Ma saan aru ja nõustun, et täidan vastavalt KKV-i määrustikule ustavalt ja võimalikult kiiresti kõik käsud ja korraldused, mida KKV-i kõrgemad ohvitserid mulle annavad.”

Kirjutasin alla.

„Lõik neli: Astudes vabatahtlikuna KKV ridadesse, nõustun kõigi meditsiiniliste, kirurgiliste ja terapeutiliste suuniste ja protseduuridega, mida KKV leiab vajaliku olevat mu võitlusvõime tõstmiseks läbi viia.''

Siin see oli: põhjus, miks mina ja loendamatud teised seitsmekümne viie aastased igal aastal teenistusse astusid.

Ütlesin kord vanaisale, et selleks ajaks, kui saan nii vanaks kui tema, on välja mõeldud, kuidas inimeste eluiga tunduvalt tõsta. Ta naeris ja ütles, et sedasama arvas ka tema omal ajal ja midagi pole muutunud, ikkagi on ta vanamees. Ja nüüd olen mina samamoodi. Vananemisega ei ole nii, et tuleb üks neetud jama teise järel. See ongi üks neetud jama, kogu aeg ja korraga.

Vananemist ei saa peatada. Geeniteraapia ja asendusorganid ja ilukirurgia annavad sellele kõva vastulöögi. Aga see saab su ikka kätte. Saad uue kopsu ja süda lööb klapi eest. Saad uue südame ja maks paisub täispuhutava lastebasseini suuruseks. Vahetad välja oma maksa ja saad insuldilt kolaka. See on vananemise trumpkaart – ajusid ei saa ikka veel vahetada.

Eluiga ronis mõnda aega tagasi üheksakümne lähedale ja sinna on see jäänudki. Me nõrutasime välja ühe lisaringi „kolmele ringile ja kümnele„, kuid siis paistis jumalale aitavat. [„threescore and ten„ on siinmail tundmatu piiblil põhinev ütlemine inimese eluea kohta. „score„ tähistab 20-t, seega mõeldi algselt 70 aastat.] Inimesed võivad elada kauem ja elavadki, aga nad elavad need aastad vana inimesena. Selles osas pole midagi muutunud.

Vaata, kahekümneviiesena, kolmekümneviiesena, neljakümneviiesena või isegi viiekümneviiesena võib sulle tunduda, et elul on ikka midagi pakkuda. Kui aga oled kuuskümmend viis ja keha tüürib möödapääsmatu füüsilise hävingu suunas, hakavad need salapärased „meditsiinilised, kirurgilised ja terapeutilised ettekirjutused ja protseduurid„ huvitavalt kõlama. Siis oled seitsekümneviiene, sõbrad on surnud, vähemalt üks su elutähtis organ on asendatud, öö jooksul pead neli korda kusel käima, trepid võtavad hingeldama ja sulle öeldakse, et sa oled oma ea kohta heas vormis.

Vahetada see kümne värske aasta vastu kusagil sõjakoldes hakkab kuradi hea tehinguna tunduma. Eriti arvesse võttes, et vastasel juhul oled kümne aasta pärast kaheksakümmend viis ja ainus erinevus sinu ja rosina vahel on see, et te mõlemad olete kortsus ja ilma eesnäärmeta, kuid rosina pole eesnääret kunagi olnudki.

Niisiis, kuidas KKV õnnestub vananemine peatada? Siin all ei tea seda keegi. Maa teadlased ei suuda seda selgitada, veel vähem korrata, kuigi ei saa öelda, et nad poleks proovinud. KKV ei tegutse siin planeedil, nii et KKV veteranidelt küsida ei saa. Tegelikult KKV ainult värbab planeetidelt, nii et ka kolonistidelt ei tasuks küsida, isegi kui see kuidagi võimalik oleks. Ükskõik, mis protseduure KKV kasutab, teeb ta seda väljaspool planeete oma territooriumil, väljaspool riiklike ja üleplaneediliste valitsuste mõjuala. Seega Onu Samist ega kellestki teisest siin abi pole.

Iga natukese aja tagant otsustab mõni seadusandja või president või diktaator keelata KKV tegutsemise, kuni nad pole oma saladusi avaldanud. KKV ei vaidle kunagi, pakib asjad ja lahkub. Ja selle riigi seitsekümneviiesed võtavad ette pikki puhkusereise välismaale, kust nad kunagi tagasi ei tule. KKV ei selgita midagi, ei põhjenda, ei vihja. Kui tahad teada, kuidas nad teevad inimesi nooreks, pead teenistusse astuma.

Kirjutasin alla.

„Lõik viis: ma mõistan, et astudes vabatahtlikuna Kolooniate Kaitseväkke loobun oma rahvusliku poliitilise üksuse, antud juhul Ameerika Ühendriikide, kodakondsusest ja elamisloast, mis lubab asuda planeedil Maa. Ma saan aru, et mu kodakondsus läheb nüüdsest üle üldiselt Kolooniate Liidule ja konkreetselt Kolooniate Kaitseväele. Ma tunnistan ja mõistan, et seoses oma kohaliku kodakondsuse ja selle planeedi elamisloa lõppemisega ei tohi ma enam kunagi Maale tagasi pöörduda ja pärast teenistuse lõppu Kolooniate Kaitseväes asun elama mistahes kolooniasse, mille Kolooniate Ühendus ja/või Kolooniate Kaitesvägi mulle määrab.”

Lihtsamalt öeldes: sa ei saa enam kunagi koju. See on lahutamatu osa Karantiiniseadusest, mille kehtestasid Kolooniate Ühendus ja KKV vähemalt ametlikult selleks, et kaista Maad Krookija-taoliste ksenobioloogiliste katastroofide eest. Omal ajal olid kõik maalased selle poolt. Naljakas, kui endassetõmbunuks võib muutuda üks planeet, kui aasta jooksul muutub kolmandik meestest jäädavalt viljatuks. Nüüd oldi sellest palju vähem vaimustunud. Inimesed olid Maast tüdinud ja oleksid tahtnud näha universumit; lastetu vanaonu Walt oli ka täiesti unustatud. Aga ainult KÜ-l ja KKV-l olid hüppemootoritega kosmoselaevad, millega oli võimalik reisida tähtede vahel. Nii ongi.

(See muutis mõttetuks punkti, et sa lähed sellesse kolooniasse, kuhu KÜ su saadab, sest neil olid ainsana laevad ja nad viisid su sinna, kuhu tahtsid. Ega nad ei lasknud sul ju tähelaeva juhtida.)

Karantiiniseaduse ja hüppemootori monopoli kõrvalmõjuna oli Maa ja kolooniate suhtlus (ja ka kolooniate omavaheline suhtlus) muutunud praktiliselt võimatuks. Ainus võimalus mõistliku aja jooksul kolooniast vastust saada oli panna oma teade hüppemootoriga laevale. Planeedivalitsuste teateid ja muud infot KKV vastumeelselt niimoodi vahendaski, kuid kõigil ülejäänutel polnud vähimatki võimalust. Muidugi võisid taldriku üles panna ja kuulata, kas kolooniate sides midagi huvitavat ette tuleb, kuid lähim inimeste koloonia, Alfa, on kaheksakümne kolme valgusaasta kaugusel. Elava suhtluse planeetide vahel muutis see komplitseerituks.

Ma pole kunagi uurinud, kuid kujutan ette, et just see punkt pani paljud loobuma. Ühelt poolt tahad sa küll uuesti noor olla, kuid teisalt pead jätma selja taha kõik, mida seni tundunud oled, kõik inimesed, keda oled armastanud, kõik, mida sa üldse oled kogenud senise seitsme ja poole dekaadi jooksul. On põrgulikult raske jätta hüvasti kogu oma eluga.

Kirjutasin alla.

„Lõik kuus, viimane,” ütles värbaja. „Ma saan aru ja nõustun, et pärast seitsekümne kahe tunni möödumist selle dokumendi allkirjastamisest või hetkest, mil lahkun KKV transpordiga Maalt, kumb enne peaks toimuma, loetakse mind kõigi asjassepuutuvate poliitiliste üksuste – antud juhul Ohio osariigi ja Ameerika Ühendriikide – seaduste kohaselt surnuks. Kõigi mulle kuuluvate varadega käitutakse nagu pärandiga. Kehtetuks muutuvad kõik seadustest tulenevad õigused ja kohustused, mis lõppevad surma korral. Kõik juriidilised toimingud loetakse lõppenuks sõltumata nende võimalikust tulemusest ja kõik võlad kustutatakse vastavalt seadusele. Ma saan aru ja nõustun, et kui ma ei ole veel korraldatud oma vara jagamist, annab Kolooniate Kaitsevägi mulle sellekohase palve esitamisel järgneva seitsmekümne kahe tunni jooksul õiguslikku ja majanduslikku abi.”

Kirjutasin alla. Nüüd oli mul jäänud elada seitsekümmend kaks tundi. Nii öelda.

„Mis juhtub, kui ma ei lahku planeedilt seitsmekümne kahe tunni jooksul?” küsisin pabereid värbajale tagasi ulatades.

„Mitte midagi,” ütles ta neid vastu võttes. „Peale selle, et kuna oled juriidiliselt surnud, jagatakse su vara vastavalt testamendile, kõik elu ja tervise kindlustused-sissetulekuallikad on tühistatud, võimalikud summad pärijatele välja makstud ja kuna sa oled seaduse kohaselt surnud, ei oli sul ka õigust seaduse kaitsele, olgu tegu laimu või mõrvaga.”

„Nii et keegi võiks lihtsalt tulla ja mind tappa ning sel poleks õiguslikke tagajärgi?”

„Mitte päris. Kui keegi su tapab sel ajal, kui sa oled juriidilises mõttes surnud, siis minu teada karistatakse teda siin Ohios laibarüvetamise eest.”

„Hämmastav.”

„Muidugi,” jätkas ta oma üha enam häirivalt häirimatul toonil, „tavaliselt asi nii kaugele ei lähe. Sa võid iga hetk järgneva seitsmekümne kahe tunni jooksul teenistusse astumise suhtes meelt muuta. Ainult helista. Kui mind siin ei ole, jäta sõnum automaatvastajale. Kui oleme kontrollinud, et see oled tõesti sina, kes taotleb teenistuskohustuse tühistamist, vabastatakse sind sellest. Tuleb vaid meeles pidada, et see välistab lõplikult võimaluse kunagi teenistusse astuda. Seda saab teha ainult üks kord.”

„Selge. Pean ma vande andma?”

„Ei. Pean ainult andmed sisestama ja sulle pileti andma.” Ta pöördus arvuti poole, kirjutas mõne minuti ja vajutas siis sisestusklahvi. „Arvuti paneb sulle nüüd piletid kokku. Läheb umbes minut.”

„Olgu. Kas tohin midagi küsida?”

„Ma olen abielus.”

„Mitte seda ei tahtnud ma küsida. Tehakse sulle tõesti tihti abieluettepanekuid?”

„Kogu aeg. See on kohutavalt tüütu.”

„Kahju küll,” ütlesin. Ta noogutas. „Tegelikult tahtsin küsida, kas sa oled kohanud kedagi, kes päriselt oleks KKV-st.”

„Sa mõtled peale vabatahtlike?” Noogutasin. „Ei. KKV-l on siin värbamisega tegelev esindus, kuid keegi meist ei kuulu tegelikult KKV-sse. Arvatavasti isegi tegevjuht mitte. Me saame kõik oma informatsiooni ja materjalid Kolooniate Liidu saatkonna inimestelt, mitte otse KKV-lt. Minu teada ei tule nad kunagi Maale.”

„Kas sind ei häiri, et töötad organisatsiooni heaks, keda kunagi kohanud pole?”

„Ei. Töö on hea ja palk üllatavalt korralik, eriti arvestades, kui vähe nad siin sisustusele kulutavad. Samas, sinagi liitud organisatsiooniga, keda kunagi kohanud pole. Kas see ei häiri sind?”

„Ei,” tunnistasin. „Ma olen vana, mu naine on surnud ja mul pole mingit põhjus siia jääda. Kavatsed sa ise teenistusse astuda, kui aeg tuleb?”

Ta kehitas õlgu. „Mul pole midagi vanemaks saamise vastu.”

„Nooremana polnud minul ka midagi vanemaks saamise vastu,” ütlesin. „Vana olemine on see, mis mulle üldse ei meeldi.”

Tema arvutiga ühendatud printer tegi vaikset suminat ja sülitas välja visiitkaardi mõõdus asjanduse. Ta võttis ja andis selle mulle. „See on su pilet. See ütleb, et sa oled John Perry ja KKV vabatahtlik. Ära seda ära kaota. Su buss viib su kolme päeva pärast siitsamast kontori eest Daytoni lennujaama. See väljub kell 08:30, soovitame varakult kohal olla. Lubatud on ainult üks kantav kott, nii et vali hoolikalt, mida tahad kaasa võtta.

Daytonist viib kella üheteistkümnene lend Chicagosse, sealt läheb kell kaks pärast lõunat delta Nairobi. Nairobi aeg on üheksa tundi ees, nii et kohaliku aja järgi jõuad sa sinna keskööl. Seal ootab sind KKV esindaja ja sa võid valida, kas lähed öösel kella kahese oavarrega või puhkad natuke ja lähed kella üheksasega. Sealt edasi tegeleb sinuga KKV.”

Võtsin pileti. „Mida ma pean tegema, kui mõni neist lendude hilineb või lükatakse edasi?”

„Ükski neist lendudest pole mitte kunagi hilinenud kõigi nende viie aasta jooksul, mis ma siin töötan.”

„Vau. Vean kihla, et KKV rongid on ka alati graafikus.”

Ta vaatas mulle juhmilt otsa.

„Tead,” ütlesin, „olen püüdnud nalja teha kogu selle aja, mis ma siin olen.”

„Ma tean. Mul on kahju. Naljasoon lõigati mul lapsepõlves välja.”

„Ohh.”

„See oli nali,” ütles ta, tõusis ja ulatas mulle käe.

„Ohh.” Tõusin samuti ja võtsin selle.

„Palju õnne, vabatahtlik ja edu sulle seal tähtede keskel,” ytles ta ja lisas: Ma mõtlen seda päriselt.”

„Tänan, ma hindan seda.”

Ta noogutas, istus uuesti maha ja pööras pilgu arvutile.

Rivitult.

Teel välja nägin vana naist üle parkimisplatsi värbamispunkti poole jalutamas. Läksin tema juurde. „Cynthia Smith?” Küsisin.

„Jah,” ütles ta. „Kuidas sa seda tead?”

„Ma tahtsin ainult soovida palju õnne sünnipäevaks,” ütlesin ma, ja osutasin seejärel ülespoole. „Ja võib-olla kohtume seal üleval.”

Ta naeratas, kui asjast aru sai. Lõpuks olin suutnud sel päeval kellegi naeratama panna. Asjad hakkasid liikuma ülesmäge.

 

KAKS

Nairobi lahvatas meie all laiali ja kukkus siis allapoole; olime end sättinud külgseina juurde ja vaatasime üha kaugemale libisevat maad nagu kiirliftis; tegelikult oavars ju ongi kiirlift.

„Nad paistavad siit nagu sipelgad!” kaagatas Leon Deak end minu kõrvale sättides. „Mustad sipelgad!”

Mul oli kange tahtmine aken lahti kiskuda ja Leon sealt välja visata. Paraku polnud aknaid, mida lahti kiskuda – oavarre aken oli sellestsamast teemandilaadsest materjalist, mis kogu muu platvorm, see ainult paistis läbi, et reisijad saaksid all laiuvat vaadet imetleda. Platvorm oli hermeetiline ja mõne minuti pärast muutus see oluliseks – siis, kui olime piisavalt kõrgel, et akna purunemine tähendaks plahvatusliku dekompressiooni, hapnikupuudust ja surma.

Ja nii ei leidnudki Leon end järsku täiesti ootamatult Maa embusse tagasi pöördumas. Kahju küll. Leon oli ennast Chicagos mulle külge imenud nagu paks, õlut ja vorstikesi täis topitud täi. Tõeline ime, et keegi, kelle veri koosnes ilmselt poolenisti searasvast, oli elanud seitsmekümne viie aastaseks. Osa lennust Nairobi olin sunnitud kuulama tema peeretamist ja süngeid teooriaid kolooniate rassilise koostise kohta. Peeretamine oli selle monoloogi meeldivam osa; mitte kunagi pole ma lennul nii innukalt haaranud meelelahutuskeskuse kõrvaklappide järele.

Olin lootnud ta maha raputada, minnes Nairobist üles esimese oavarrega. Ta tundus olevat seda tüüpi mees, kes vajab puhkust, kui on terve päeva kõvasti gaasi lasknud. Ei vedanud. Väljavaade veeta veel kuus tundi Leoni ja tema peerude seltsis oli rohkem, kui ma suutsin taluda; kui oavarrel oleksid olnud aknad ja ma poleks suutnud Leoni sealt välja visata, oleksin võib-olla ise hüpanud. Nii ma siis tõin ainsa ettekäände, mis näis suutvat teda pisut eemal hoida, ja ütlesin, et pean minema end kergendama. Leon mühatas mõistvalt. Kõndisin vastupäeva eemale, suundudes enam-vähem tualettruumide suunas, kuid peamiselt otsides kohta, kuhu end Leoni eest peita.

See polnud kerge ülesanne. Oavarre platvorm oli sajameetrise läbimõõduga sõõriku kujuline. Sõõriku auk, kust jooksis läbi oavars ise, oli kahekümnejalase läbimõõduga. Kaabli läbimõõt oli ilmselt veidi väiksem, võib-olla umbes kaheksateist jalga, ja kui järele mõelda, polnud see üldse paks mitme tuhande miilise kaabli kohta. Ülejäänud ruum oli täidetud mugavate diivanite ja toolidega, kus inimesed võisid istuda ja juttu ajada, ning olid ka väiksemad piirkonnad, kus võis filme vaadata, mängida või süüa. Ja loomulikult oli palju aknapinda väljavaatamiseks kas alla Maale, teiste oavarte kaablite-platvormide või üles koloniaaljaama poole.

Üldiselt meenutas platvorm hubase turistihotelli ootesaali, mis on ootamatult geostatsionaarse orbiidi poole lendu lastud. Ainus häda oli see, et avatud planeering muutis raskeks end peita. Platvorm ei olnud sugugi täis; teisi reisijaid ei olnud piisavalt, et nende sekka kaduda. Lõpuks otsustasin otsida endale midagi juua puhvetist, mis asus platvormi keskel, umbes selle koha vastas, kus seisis Leon. Seal olin natukegi silma alt ära ja seega parimad väljavaated teda võimalikult kaua vältida.

Tänu vastikule Leonile oli Maalt äraminek füüsiliselt ebameeldiv, kuid vaimselt üllatavalt kerge. Olin juba aasta enne minekut otsustanud, et jah, ma lähen KKV-sse, ja sealtpeal oli see ainult asjade korraldamise ja hüvastijätmise küsimus. Juba kümne aasta eest, siis kui Kathyga otsustasime, et läheme teenima, olime kirjutanud maja meie poja Charlie nimele, et ta saaks selle endale pärimismenetlusega vaeva nägemata. Midagi muud väärtuslikku meil Kathyga tegelikult ei olnudki, ainult igasugust pudi-padi, mis elu jooksul koguneb. Enamiku paremast kraamist olin viimase aasta jooksul sõpradele laiali jaganud ja küll Charlie allesjäänuga aja jooksul toime tuleb.

Ka inimestest lahkumine polnud oluliselt raskem. Uudisele reageeriti üllatuse ja kurbusega, igaüks isemoodi, sest kõik teadsid, et kui sa astud Kolooniate Kaitseväkke, ei tule sa kunagi tagasi. Aga see pole päriselt nagu surm. Kõik teavad, et sa oled ikka elus ja, mida kuradit, ehk nad isegi tulevad ühel päeval koos sinuga teenima. Ma arvan, et midagi sarnast võisid inimesed tunda sajandite eest, kui keegi pakkis elamise vankrisse ja suundus läände. Nuteti, sinust tunti puudust ja siis mindi oma tegemiste juurde tagasi.

Igatahes rääkisin ma kõigile aasta ette, et ma kavatsen minna. See oli piisavalt pikk aeg, et öelda kõik, mida sa tahad öelda, seada asjad korda ja teha rahu. Mul oli terve aasta, et istuda vanade sõprade ja sugulastega maha, torkida viimast korda vanu haavu ja sorida tuhas; peaaegu alati lõppes see hästi. Paar korda palusin andestust millegi eest, mida ma tegelikult ei kahetsenud, ja kord sattusin voodisse kellegagi, kellega ma muul juhul oleksin eelistanud sinna pigem mitte minna. Aga asjade lõpuleviimiseks sa teed, mida tegema pead; inimesed tunnevad end paremini ja see ei nõua sult palju. Ma pigem vabandan millegi eest, mis mulle tegelikult üldse korda ei lähe, ja jätan Maale kellegi, kes mulle head soovib, kui olen põikpäine ja jätan ta siia lootma, et mõni tulnukas mu ajud välja imeb. Nimetagem seda karmakindlustuseks.

Charlie oli olnud kõige suurem probleem. Nagu paljud isad ja pojad, oli meil asju, millest me ei tahtnud rääkida. Ma ei olnud kõige hoolitsevam isa ja tema ei olnud kõige iseseisvam poeg; kolmekümnenda eluaastani hulpis ta ringi, oskamata endaga midagi peale hakata. Ta plahvatas, kui esimest korda teada sai, et me Kathyga kavatseme teenistusse astuda. Ta tuletas meile meelde, et olime protestinud kontinentidevahelise sõja vastu. Ta tuletas meile meelde, et oleme talle alati rääkinud, et vägivald ei ole lahendus. Ta tuletas meile meelde, et me olime ta kuuks ajaks koduaresti pannud kui ta oli koos Bill Youngiga laskmas käis; meie mõlema meelest oli pisut veider, et kolmekümneviiene mees sellist asja meelde tuletab.

Kathy surm lõpetas suurema osa meie tülidest, sest me mõlemad saime aru, et enamus asju, mille pärast tülitsesime, ei ole seda väärt. Mina olin lesk ja tema oli poissmees, mõnda aega olime teineteisele ainukesed kõige lähedasemad inimesed. Varsti pärast seda kohtas ta Lisat, abiellus temaga, sai umbes aasta pärast isaks ja valiti ühel tormilisel ööl teist korda linnapeaks. Charlie oli hilja õitsele puhkenud, aga õied olid seda väärt. Temaga olid meil oma istumine ja ma vabandasin mõne asja pärast (siiralt), ja sama siiralt ütlesin talle, et olen uhke selle üle, milline mees temast on saanud. Seejärel istusime verandal, jõime õlut, jälgisime, kuidas mu pojapoeg Adam eesõues T-balli pätsutab, ja lobisesime õige kaua igasugusest tühjast-tähjast. Kui me lahku läksime, tegime seda heas tujus ja armastusega, nii nagu see peab isade ja poegade vahel olema.

Seisin seal puhveti juures, limpsisin kokat ja ja mõtlesin Charliest ja tema perekonnast, kui kuulsin Leoni irisemist, millele vastas vaikne terav naisehääl. Ma ei suutnud vastu panna kiusatusele puhveti nurga tagant piiluda. Leonil oli ilmselt õnnestunud üks vaene naisterahvas nurka ajada ja kahtlemata määris ta sellele pähe mingit lollakat teooriat, mida ta härja tasemel seljaaju oli parasjagu kokku plätserdanud. Kavaler minus võitis kihu plehku panna, läksin vahele.

„Ma tahan ainult öelda,” ütles Leon, „ et pole just aus, et ameeriklased peavad sitta moodi kõrge vanuseni ootama, enne kui minna saame, samas kui need pisikesed hindud sõidutatakse uhiuude maailma sama kähku, kui nad sigida jaksavad. Ja see on sitta moodi kähku. See pole lihtsalt aus. Või on see sinu meelest aus?”

„Ei, see ei tundu eriti aus,” vastas naine. „Aga ma arvan, et nende seisukohast pole see ka aus, et me pühkisime New Delhi ja Mumbai maapinnalt.”

„Täpselt minu mõte!” hüüatas Leon. „Me säratasime täpipeadele tuumakaga! Me võitsime selle sõja! Võit peaks ju midagi tähendama. Ja vaata, mis nüüd toimub. Nad kaotasid, kuid lastakse nad universumit koloniseerima ja ainus viis, kuidas meie minna saame, on anda end vabatahtlikuna üles neid kaitsma. Vabandage väljendust, aga kas mitte piiblis pole öeldud, et „alandlikud pärivad maa?'' Ma ütleksin, et selle kuradi sõja kaotamine peaks sind pagana alandlikuks tegema.''

„Ma ei usu, et see väljend tähendab seda, mida sa arvad, et see tähendab, Leon,'' ütlesin neile kahele lähenedes.

„John! Näed, siin on mees, kes teab, mis ma räägin,'' ütles Leon mulle vastu irvitades.

Naine pöördus minu poole. „Sa tunned seda härrat?” küsis ta toonil, mis andis mõista, et kui see nii on, siis on minuga ilmselt midagi valesti.

„Me kohtusime teel Nairobi,” ütlesin, kergitades veidi üht kulmu, et anda mõista, et see polnud mu vabatahtlik valik. „Ma olen John Perry,” ütlesin ma.

„Jesse Gonzales,” ütles ta.

„Väga meeldiv,” vastasin ja pöördusin Leoni poole. „Leon,” ütlesin ma, „sa oled sellest ütlemisest valesti aru saanud. See on pärit Mäejutlusest ja selles öeldakse, et „õnnistatud on alandlikud, sest nemad pärivad maa.” Maa pärimine on tasu, aga mitte karistus.”

Leon pilgutas silmi, siis turtsatas. „Ikkagi me peksime neid. Me peksime nende pisikesi pruune perseid. Meie peame koloniseerima universumit, aga mitte nemad.''

Avasin vastamiseks suu, kuid Jesse jõudis minust ette. „„Õndsad on need, keda taga kiusatakse, sest nende päralt on taevariik„,” ütles ta Leonile, kuid piilus silmanurgast minu poole.

Leon vahtis terve minuti meile ammulisui otsa. „Sa ei mõtle seda tõsiselt,” ütles ta minuti lõpus. „Piiblis pole sõnagi selle kohta, et meie peame maa peale jääma kui kari pigisid, kes isegi ei usu Jeesust, tänan väga, galaktika üle ujutavad. Ja kindlasti pole seal öeldud midagi selle kohta, et me peame kaitsma neid väikseid värdjaid, kuni nad seda teevad. Kristus, mu poeg oli selles sõjas. Üks täpipea lasi tal ühe kera minema. Kera! Need litapojad said, mis olid ära teeninud. Ärge tulge mulle rääkima, et ma peaksin olema õnnelik, et kaitsen nende näruseid perseid seal üleval kolooniates.''

Jesse pilgutas mulle silma. „Kas sa tahad sellele vastata?”

„Kui sul midagi selle vastu pole.”

„Oh, üldse mitte.”

Tsiteerisin: „„Aga ma ütlen teile: armastage oma vaenlasi. Õnnista neid, kes teid neavad, tehke head neile, kes teid vihkavad, ja palvetage nende eest, kes teid alatult ära kasutavad ja teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase isa lasteks, sest tema laseb oma päikest tõusta halbade ja heade üle ja saadab vihma nii õiglastele kui ülekohtustele.”„

Leon läks näost punaseks nagu vähk. „Teil mõlemal on, türa, katus ära sõitnud,” ütles ta ja trampis minema nii kiiresti, kui ta rasv kandis.

„Tänan sind, Jeesus,” ütlesin ma. „Ja seekord sõna otseses mõttes.”

„Sul tuli piibli tsiteerimine päris hästi välja,” ütles Jesse. „Olid sa oma eelmises elus kirikuõpetaja?”

„Ei. Aga ma elasin linnas, kus oli kaks tuhat inimest ja viisteist kirikut. Keeleoskus tuli kasuks. Ja mäejutluse hindamiseks ei pea usklik olema. Mis on sinu vabandus?”

„Katoliku kooli religioonitunnid. Kümnendas klassis võitsin ma päheõppimise eest lindi. Hämmastav, mida aju hoiab alles kuuskümned aastat, kuigi praegu ei suuda ma sedagi meelde tuletada, kuhu poodi minnes auto parkisin.''

„Noh, igal juhul palun ma Leoni pärast vabandust. Ma vaevalt tunnen teda, kuid seda on piisavalt, et teada, et ta on idioot.”

„„Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut,”„ ütles Jesse ja kehitas õlgu. „Tegelikult kordas ta ainult seda, mida paljud usuvad. Ma arvan, et see on rumal ja vale, aga see ei tähenda, et ma ei saa sellest aru. Oleks tore olnud näha kolooniaid kuidagi teisiti, kui oodata kogu elu ja siis teenistusse astuda. Kui ma oleksin saanud nooremana kolonistiks hakata, ma oleksin seda teinud.”

„Seega ei astu sa sõjaväkke mitte militaarsete seikluste pärast?”

„Muidugi mitte,” ütles Jesse veidi põlglikult. „Kas sina panid ennast kirja selleks, et sul oli kange tahtmine sõjas võidelda?''

„Ei.”

Ta noogutas. „Mina ka mitte. Enamus meist ei teinud seda sellepärast. Su sõber Leon ei taha kindlasti võidelda – ta ei talu inimesi, keda kaitsma peab. Inimesed astuvad teenistusse, sest nad ei ole valmis surema ja nad ei taha olla vanad. Nad astuvad teenistusse, sest teatud east alates ei ole elu Maal enam huvitav. Või nad tulevad selleks, et näha midagi uut enne surma. Tead, mina tulin just sellepärast. Ma ei tulnud võitlema või et uuesti noor olla. Ma lihtsalt tahtsin teada, mis tunne on kusagil mujal olla.”

Ta pöördus aknast välja vaatama. „Muidugi on naljakas end seda ütlemas kuulda. Kas tead, et kuni eilseni ei olnud ma kordagi Texase osariigist väljas käinud?''

„Ära sellepärast kurvasta. Texas on suur osariik.”

Ta naeratas. „Tänan. Tegelikult ma ei kurvastagi sellepärast. See on lihtsalt naljakas. Väiksena lugesin kõik „Noore kolonisti„ raamatud läbi ja vaatasin kogu seriaali. Unistasin sellest, et kasvatan Arktuurial karja ja võitlen tigedate maaussidega Gamma Esimese koloonias. Siis ma sain vanemaks ja sain aru, et kolonistid tulevad Indiast ja Kasahstanist ja Norrast, kus ei suudeta elanikkonda ära toita, ja see, et ma sündisin Ameerikas, tähendab, et ma ei pääse kuhugi. Ja tegelikult ei ole olemas ei arktuuria karja ega maausse. Olin väga pettunud, kui kaheteistkümneselt seda teada sain.”

Ta kehitas uuesti õlgu. „Ma kasvasin San Antonios, läksin „ära„ õppima Texase ülikooli ja siis tulin tagasi tööle San Antoniosse. Mõne aja pärast ma abiellusin ja me veetsime oma puhkused Lahe rannikul. Kolmekümnendaks pulmaaastapäevaks kavatsesime minna abikaasaga Itaaliasse, aga me ei jõudnud sinna kunagi.”

„Mis juhtus?”

Ta naeris. „Tema sekretär juhtus. Nemad läksid Itaaliasse mesinädalaid veetma. Jäin koju. Teisest küljest, nad mõlemad said Veneetsias mereandidest toidumürgituse, nii et parem ongi, et ma ei läinud. Aga reisimisega ma pärast seda rohkem oma pead ei vaevanud. Ma teadsin, et astun teenistusse niipea kui võimalik ja siin ma olen. Kuigi nüüd ma soovin, et oleksin reisinud rohkem. Sõitsin deltaga Dallasest Nairobi. See oli äge. Ma soovin, et oleksin teinud seda rohkem kui kord elus. Rääkimata sellest„ – ta viipas käega aknast paistvate teiste oavarrekaablite poole – „kuigi ma poleks kunagi uskunud, et ma tahan sellega sõita. Huvitav, mis seda trossi üleval hoiab?”

„Usk,” ütlesin. „Sa usud, et see ei kuku alla ja nii ta püsibki. Püüa sellele mitte liiga palju mõelda või me kõik oleme hädas.”

„Tegelikult ma usun, et ma tahaksin midagi süüa. Tuled seltsi?”

 

„Usk,” ütles Harry Wilson ja naeris. „Jah, võib-olla tõesti hoiab usk seda trossi üleval. Sest on pagana kindel, et see pole tavaline füüsika.”

Kohtasime Harry Wilsonit, kui Jessega sööginurgas einestasime. „Te kaks näete nii välja, nagu te tunneksite teineteist, ja see on ühe võrra rohkem, kui ülejäänute kohta öelda saab,” sõnas ta ligi astudes. Palusime tal ühineda ja ta võttis kutse tänuga vastu. Ta enda sõnul oli ta kakskümmend aastat Bloomingtonis, Indianas, gümnasiumis füüsikat õpetanud ja oavars oli talle peamurdmist valmistanud sellest hetkest, kui liikuma hakkasime.

„Mida sa mõtled sellega, et füüsika ei hoia seda üleval?” küsis Jesse. „Usu mind, seda ei tahtnud ma kindlasti mitte praegu kuulda.”

Harry naeratas. „Vabandust. Las ma sõnastan ümber. Füüsika on kindlasti kuidagi seotud selle oavarre püstipüsimisega. Aga see füüsika ei ole aednike arsenalist. Siin on tegemist paljude asjadega, mis maapeal ei kehti.”

„Miski ütleb mulle, et on tulemas füüsikaloeng,” ütlesin.

„Ma olen aastaid teismelistele füüsikat õpetanud,” ütles Harry ja kaevas välja väikese märkmiku ja pliiatsi. „Uskuge, see pole valus. Okei, vaadake.” Ta joonistas lehe allaossa ringi. „See on Maa. Ja see” – ta joonistas väiksema ringi lehe keskele – „on Koloniaaljaam. See on geosünkroonsel orbiidil, mis tähendab, et see püsib tiireldes maapinna suhtes samal kohal. See ripub alati Nairobi kohal. Kas siiani on arusaadav?”

Me noogutasime.

„Olgu. Nii, oavarre mõte on selles, et Koloniaaljaam on Maaga ühendatud oavarre abil – see on see pinu trosse, mis siit aknast paistab – ja mööda neid trosse sõidavad üles-alla liftiplatvormid, nagu see, millel me praegu oleme.” Harry tõmbas trosse tähistava joone ja sirgeldas sellele platvormi kujutava ruudu. „Asja mõte on selles, et trosse mööda liikuvad liftid ei pea orbiidile jõudmiseks saavutama esimest kosmilist kiirust nagu raketid. Meile väga hea, nii ei pea me reisima Koloniaaljaama tundega, et elevant on meile rinna peale astunud. Lihtne, eks.

Häda on selles, et see oavars ei täida klassikalise Maa ja kosmose vahelise oavarre füüsikalisi tingimusi. Alustame sellest,” – Harry tõmbas veel ühe joone koloniaaljaamast edasi lehe servani – „et koloniaaljaam ei tohiks olla oavarre lõpus. Orbitaaldünaamika ja masside tasakaal nõuaksid, et teine kaabel peaks ulatuma kümneid tuhandeid miile koloniaaljaamast ülespoole. Ilma sellise vastukaaluta peaks iga oavars olema põhimõtteliselt ebastabiilne ja ohtlik.”

„Ja sa ütled, et see ei ole,” ütlesin ma.

„Mitte ainult ei ole ebastabiilne, vaid on ilmselt ohutuim kõigist kunagi välja töötatud reisimisviisidest,” ütles Harry. „Oavars on olnud pidevalt kasutuses juba üle sajandi. Kõik kolonistid lähevad sedakaudu. Mitte kunagi pole olnud ühtki ebastabiilsusest või ebastabiilsetes tingimustes materjalide väsimisest tingitud riket. Neljakümne aasta eest oli see kuulus pommirünnak oavarre vastu, aga see oli sabotaaž, sel pole mingit tegemist oavarre enda konstruktsiooniga. Oavars on hämmastavalt stabiilne ja on seda olnud sellest ajast, kui see ehitati. Aga füüsikaseaduste järgi ei tohiks see nii olla.”

„Nii et mis seda siis üleval hoiab?” küsis Jesse.

Harry naeratas jälle. „Jah, see on hea küsimus, kas pole.”

„Sa tahad öelda, et sa ei tea?” küsis Jesse.

„Mina ei tea,” tunnistas Harry. „Aga see iseenesest ei tohiks olla põhjust muretsemiseks, sest ma olen – või olin – ainult gümnaasiumi füüsikaõpetaja. Samas, niipalju kui mina tean, pole ka kellelgi teisel aimu, kuidas see töötab. Maal, ma mõtlen. Kolooniate Ühendus ilmselt teab.”

„Ja kuidas on see võimalik?” Küsisin. „Jumala eest, see on siin olnud terve sajandi. Keegi pole vaevunud välja selgitama, kuidas see tegelikult töötab?”

„Seda ma pole öelnud,” sõnas Harry. „Muidugi on proovitud. See pole olnudki mingi saladus kõigi nende aastate jooksul. Kui oavars ehitati, nõudsid valitsused ja ajakirjandus, et avaldataks, kuidas see töötab. Koloniaalühendus ütles ainult, et „mõelge välja”, ja sinna see jäi. Füüsikaringkondades ongi sellest ajast peale püüdnud seda lahendada. See on tuntud „oavarre probleemina”.”

„Mitte eriti originaalne nimetus,” ütlesin.

„Noh, füüsikud säästavad oma kujutlusvõimet teiste asjade jaoks,' muigas Harry. „Asja point on selles, et see pole lahendatud, ja seda põhiliselt kahel põhjusel. Esiteks – see on uskumatult keeruline. Ma rääkisin massiprobleemist, kuid on veel teisi asju, nagu trossi tugevus, oavarre võnkumine tormide ja muude ilmastikunähtuste mõjul ja isegi see, mismoodi tross kokku on mähitud. Igaüht neist on tegelikkuses määratult raske lahendada ja püüda lahendada neid kõiki korraga on lihtsalt võimatu.”

„Mis on teine põhjus?” küsis Jesse.

„Teine põhjus on see, et pole mingit põhjust. Isegi kui me ei nuputame välja, kuidas sellist ehitada, ei saa me selle ehitamist endale lubada.” Harry nõjatus tagasi. „Enne, kui minust sai õpetaja, töötasin General Electricu tsiviilehitusosakonnas. Sel ajal töötasime Atlandi-aluse raudtee kallal ja üks mu tööülesandeid oli vanade projektide ja projektitaotluste ülevaatamine, et kas neis pole merealuse raudtee puhul kasutatavaid tehnoloogiaid või ideid. Sisuliselt lootusetu üritus, et ehk annab kusagilt kulusid kokku tõmmata.”

„General Electric läkski sellega pankrotti, eks ole?” küsisin.

„Seega on mõistetav, miks nad tahtsid vähendada kulusid,” ütles Harry. „Ja miks minust sai õpetaja. Pärast seda ei suutnud General Electric endale mind – tegelikult eriti kedagi – lubada. Igatahes käisin läbi vanu ettepanekuid ja aruandeid ja osa sellest oli salastatud kraam ja üks aruanne oli oavarre kohta. USA valitsus oli tellinud General Electricult kui sõltumatult osapoolelt Läänepoolkera oavarre tasuvusuuringu; nad tahtsid raiuda Amazonasesse Delaware'i suuruse augu, et see otse ekvaatorile sättida.

General Electric ütles, et unustage ära. Ettekandes oli öeldud, et isegi oletades, et toimub mingi tehnoloogiline läbimurre – mida pole siiani juhtunud; midagi, mis ligilähedaseltki sarnaneks siin kasutatavatele tehnoloogiatele – ületaks oavarre eelarve USA aastase rahvusliku koguprodukti kolm korda. Ja seda eeldusel, et projekt ei ületa eelarvet, mis aga juhtub peaaegu kindlasti. Nüüd on sellest möödas kakskümmend aastat ja raport oli juba siis kümme aastat vana. Aga ma ei usu, et kulud oleksid sellest ajast oluliselt langenud. Seega ei mingeid uusi oavarsi – on palju odavamaid võimalusi inimesi ja materjale orbiidile vedada. Palju odavamaid.”

Harry kummardus taas ettepoole. „See viib kahe ilmse küsimuseni: kuidas Koloniaalühendus suutis luua sellise tehnoloogilise imeeluka ja miks nad sellega üldse vaeva nägid?”

„Noh, ilmselt on Koloniaalühendus tehnoloogiliselt paremal järjel kui meie siin Maal,” arvas Jesse.

„Ilmselt,” ütles Harry. „Aga miks? Kolonistid on lõpuks ju vaid inimesed. Enamgi veel, kuna kolooniatesse värvatakse just vaesunud, rahvastikuprobleemidega riikidest, kipuvad kolonisti olema vähe haritud. Kui nad oma uude koju jõuavad, näevad nad ilmselt hulga rohkem vaeva ellujäämisega, kui vingete oavarte väljanuputamisega. Ja hüppemootor, baastehnoloogia, mis tähtedevahelise kolonisatsiooni üldse võimalikuks tegi ja mis ei ole rohkem kui saja aasta jooksul eriti arenenud, töötati välja just siin Maal. Nii et selles valguses pole ühtki põhjust, miks kolonistid peaksid meist tehnoloogiliselt arenenumad olema.”

Mul käis äkki peas plõks. „Kui nad sohki ei tee.”

Harry naeratas. „Täpselt nii. Seda arvan minagi.”

Jesse vaatas mulle ja siis Harryle otsa. „Ma jäin teist nüüd maha,” ütles ta.

„Nad teevad sohki,” ütlesin. „Vaata, me oleme siin Maal lõksus. Me õpime ainult iseendilt – me teeme avastusi ja täiustame tehnoloogiat kogu aeg, aga see on aeglane, sest me teeme kogu töö ise ära. Aga seal üleval...”

„Seal üleval kohtuvad inimesed teiste mõistuslike rassidega,” ütles Harry. „Mõnedel neist on kindlasti täiuslikum tehnika kui meil. Me kas ostame selle või muugime selle lahti ja vaatame, kuidas see töötab. Palju lihtsam, kui hakata midagi otsast peale leiutama, on välja mõelda, kuidas miski asi töötab, kui eeskuju on olemas.''

„Seepärast ongi see sohk,” ütlesin ma. „Koloniaalühendus spikerdab.”

„No ja miks Koloniaalühendus ei jaga seda teavet meiega?” küsis Jesse. „Mis mõttega nad seda kõike endale hoiavad?”

„Võib-olla nad arvavad, et see, mida me ei tea, ei saa meile häda teha,” ütlesin.

„Või on asi hoopis muus,” ütles Harry ja viipas aknas poole, kust oavarre kaablid mööda jooksid. „Saage aru, oavart ei tehtud mitte selleks, et see on odavaim viis vedada inimesi Koloniaaljaama. See tehti selleks, et see on üks raskemaid, tegelikult kõige kallim, kõige tehnoloogiliselt keerukam ja poliitiliselt ähvardavam viis asja lahendada. See on siin pidevaks meeldetuletuseks, et KÜ on meist siin sõna otseses mõttes valgusaastate kaugusel ees.”

„Ma pole selles kunagi midagi heidutavat leidnud,” ütles Jesse. „Tegelikult pole ma sellele üldse eriti mõelnud.”

„See sõnum polegi sinu jaoks,” ütles Harry. „Ameerika Ühendriikide presidendina mõtleksid sa aga teisiti. Lõppude lõpuks hoiab KÜ meid kõiki siin Maal kinni. Ainus viis pääseda kosmosesse on kolonisatsioon või väeteenistus läbi KÜ. Juhtidelt nõutakse kogu aeg, et nad Koloniaalühendusele pähe istuksid, et inimesed tähtede juurde lasta. Aga oavars on siin pidevaks meeldetuletuseks. See ütleb, et kuni teil pole midagi sellist, ärge parem proovigegi. Ja oavars on ainus tehnoloogia, mida Koloniaalühendus tahab meile näidata. Mõelge, mida nad ei ole meile näidanud. USA president on kindla peale mõelnud. Ja et see paneb tema ja kõik teised Maa juhid ilusti paika.”

„Mis ei häälesta mind Koloniaalühenduse suhtes just eriti sõbralikult,'' ütles Jesse.

„See ei pruugi olla õelusest,” ütles Harry. „Võimalik, et Koloniaalühendus püüab Maad kaitsta. Universum on suur. Võib-olla me ei ole parimas naabruskonnas.”

„Harry,” küsisin, „oled sa alati nii paranoiline olnud või tuli see tasapisi aastatega?”

„Mis sa arvad, kuidas teisiti ma seitsekümne viieni välja vedasin?” ütles Harry ja muigas. „Üldiselt pole mul midagi selle vastu, et Koloniaalühendus on tehniliselt palju arenenum. See võib mulle kasuks tulla.” Ta tõstis käe. „Vaadake seda asja. See on lõtv ja vana ja mitte väga heas korras. Ikkagi on Kolooniate Kaitsevägi otsustanud võtta selle käe – ja kõik muu ka – ja taguda selle võitlusvormi. Ja kas te teate, kuidas?”

„Ei,” ütlesin. Jesse raputas pead.

„Mina ka ei tea,” ütles Harry, ja lasi oma käe lauale plartsatada. „Mul pole aimugi, kuidas nad seda teevad. Veelgi enam, tõenäoliselt ei suuda ma ettegi kujutada, kuidas nad seda teevad – võttes arvesse, et Koloniaalühendus on hoidnud meid suures tehnilises mahajäämuses, oleks selle selgitamine võib-olla sama edukas, kui püüda seda oavart selgitada kellelgi, kes pole kunagi näinud hobusest ja vankrist keerukamaid transpordisüsteeme. Aga ilmselt nad saavad sellega hakkama. Miks muidu värbavad nad seitsekümne viie aastaseid? Universumit ei valluta gerontide leegionid. Ärge solvuge,” lisas ta kiiresti.

„Ei solvugi,” ütles Jesse naeratades.

„Leedi ja džentelmen,” ütles Harry, vaadates meile otsa, „meile võib tunduda, et meil on mõned mõtted selle kohta, mis meid ees ootab, kuid ma arvan, et meil pole uduseimat aimugi. Oavars on ka selleks, et seda meile öelda. See on suurem ja võõras, kui suudame ette kujutada, ja see on alles päris teekonna algus. Kohe järgmiseks tuleb midagi veel suuremat ja võõramat. Valmistuge nii hästi kui oskate.”

„Kui dramaatiline,” ütles Jesse kuivalt. „Ma ei oska küll ennast kuidagi paremini valmis panna pärast sellist avaldust.”

„Mina küll,” ütlesin ja sättisin sööginurgast väljuma. „Ma lähen pissile. Kui universum on suurem ja võõram kui ma kujutleda suudan, on parim minna sellele vastu tühja põiega.”

„Tõeline skaudivaim,” ütles Harry.

„Skaudid ei pea nii tihti pissil käima kui mina,” ütlesin.

„Muidugi peavad,” ütles Harry. „Nii kuuekümne aastat pärast.”