Raamatu algus

I OSA

ÜKS

Keegi ei märganud kivi.

Ja väga heal põhjusel. Kivi oli tavaline, üks miljonist kivi- ja jäätükist, mis tiirlesid päikeselähedase ammusurnud komeedi orbiidil, nähes välja just nagu kõik teisedki tükid lagunenud komeedist. Kivi oli paljudest väiksem, paljudest jälle suurem, kuid muidu teistega täiesti sarnane. Isegi kui mingil ülimalt ebatõenäolisel juhul oleks planeedikaitse kivi märganud, oleks skaneerimine näidanud, et see koosneb silikaatidest, lisaks natuke maake. Ehk teisiti öeldes – kivi; liiga väike, et mingit reaalset kahju tekitada.

See kivisadu oli tavapärane asi kõnealuse kivi ja tuhandete tema vendade teele jääval planeedil, mil polnud planeedikaitsevõrgustikku. Oli ainult korralik gravitatsioonikaev, kuhu too kivi koos kõigi oma vendadega kukkus, ja kui kord aastas ristus planeedi orbiit kivist ja jääst komeedijäänuste orbiidiga, tekitas suur hulk läbi atmosfääri tungivaid jää- ja kivitükke korraliku tähesaju. Selle kibekülma planeedi pinnal polnud ühtki intelligentset olendit kivi langemist jälgimas, ent kui oleks olnud, oleks ta näinud toredaid triipe ja vööte, kui atmosfääritakistus tükid hõõgvele kuumutas.

Enamik neist meteooridena lõpetavatest tükkidest aurustus atmosfääris, mõnedest jäi järele tihedam tuum, teistest vaid mikroskoopilise prahi hajus pilv. Viimane oleks põhimõtteliselt võinud igaveseks hõljuma jääda, kuid varem või hiljem muutusid osakesed kondensatsioonitsentriteks; ehk siis kogunes nende ümber vesi, mille mass need vihmana (sel planeedil küll pigem lumena) alla tõi.

Sellel kivil oli aga massi pisut rohkem. Tükid lendasid laiali, kui suruõhk tungis kõigisse pragudesse, survestas kõik nõrgad kohad ja rebis neid laiali seda jõulisemalt, mida tihedamaks atmosfäär muutus. Eemalelennanud killud põlesid hetke heledalt ja kustusid taevas. Ent ikkagi oli leegitsevat tuuma veel piisavalt järel, et teekonna lõpus anda paras põrakas planeedi kaljupinnale kohas, kus tugev tuul oli selle jääst ja lumest puhtaks pühkinud.

Kokkupõrkel aurustus järelejäänud kivitükk ja pisut planeedipinda ning tekkis suhteliselt tagasihoidlik kraater. Kalju, mis ulatus üsna sügavale ja kaugele, helises kokkupõrkel nagu kell, kuigi need sagedused olid mitu oktavit madalamad kui enamiku tuntud mõistuslike liikide kuuldavuspiir.

Maapind värises.

Ja lõpuks märkas kivi keegi kaugemal planeedi pinna all.

„Maavärin,” ütles Sharan. Ta ei vaadanud monitorilt üles.

Mõni hetk hiljem hakkas maa uuesti värisema.

„Maavärin,” ütles Sharan.

Cainen vaatas üle monitori oma assistendi poole. „Kavatsed sa seda iga kord teha?” küsis ta.

„Ma tahan sind toimuvaga võimalikult hästi kursis hoida,” ütles Sharan.

„Ma hindan su hoolitsust,” ütles Cainen. „Aga tõesti pole vaja seda iga kord mainida. Ma olen teadlane. Ma saan aru, et kui maapind liigub, kogeme maavärinat. Sinu esimene teade oli omal kohal. Viiendal või kuuendal muutub see üksluiseks.”

Veel üks värin. „Maavärin,” ütles Sharan. „See on seitsmes. Muide, sa ei ole tektoonik. See ei kuulu nende paljude valdkondade hulka, milles sa võiksid kaasa rääkida.” Sarkasmi oli raske märkamata jätta, mis sest, et Sharan säilitas oma tavalise ükskõikse ilme.

Kui Cainen poleks oma assistendiga maganud, oleks ta võib-olla ärritunud. Kuna ta aga seda tegi, lubas ta endale leplikku lõbusust. „Mul ei tule meelde, et sinagi eriline tektoonik oleksid.”

„See on hobi.”

Cainen avas vastamiseks suu, kui korraga põrand talle ootamatult ja jõuliselt vastu sööstis. Tal kulus mõni hetk taipamiseks, et muidugi polnud põrand hüpanud temaga kokku saama, vaid ta oli järsult jalust rabatud. Et ta lebab nüüd põrandaplaatidel koos umbes poolte asjadega, mis hetke eest olid olnud ta töölaual. Iste oli temast kehapikkuse jagu paremal, kummuli ja kõikus ikka veel.

Ta vaatas Sharani poole. Viimane ei vahtinud enam oma monitori, vaid vedeles sealsamas lähedal põrandal.

„Mis see oli?” küsis Cainen.

„Maavärin,” pakkus Sharan lootusrikkalt ja karjatas, kui labor nende ümber uuesti rängalt põrus. Heli- ja valguspaneelid pudenesid laest, Cainen ja Sharan üritasid töölaudade alla roomata. Neil tuli seal mõnd aega varjus püsida, sest maailm nende ümber jätkas kokkuvarisemist.

Lõpuks jäi rappumine järele. Cainen vaatas ringi säilinud hubisevas valguses ja nägi, et enamik tema laborist on põrandal laiali koos osa lae ja seintega. Tavaliselt oli labor täis töölisi ja Caineni teisi assistente, kuid seekord olid nad Sharaniga tulnud pärast tööaega, et lõpetada mõned sekveneerimised. Suurem osa töötajatest oli elubarakkides ja arvatavasti magas. Noh, nüüd enam mitte.

Laborisse viivas koridoris kajas kõrge läbilõikav vilin.

„Kas sa kuuled seda?” küsis Sharan.

Cainen nõksatas nõustuvalt pead. „See on lahinghäire.”

„Kas meid rünnatakse?” küsis Sharan. „Ma arvasin, et see baas on varjestatud.”

„On. Või oli. Või vähemalt pidi olema.”

„Noh, paistab, et suurepärane töö.”

Nüüd Cainen ärritus. „Miski ei ole täiuslik, Sharan.”

„Vabandust.” Sharan muutis bossi ootamatut ärritust tajudes tooni. Cainen mühatas, libistas end oma töölaua alt välja ja kõndis ühe tagurpidi keeratud laokapi juurde. „Tule aita mind sellega.”

Kahekesi keerasid nad kapi niipidi, et Cainen sai selle ukse avada. Kapis oli väike projektiilrelv ja padrunipide.

„Kust sa selle said.” küsis Sharan.

„See on sõjaväebaas, Sharan,” ütles Cainen. „Neil on relvad. Mul on neid kaks. Üks on siin ja teine elubarakis. Mõtlesin, et kuluvad ära, kui midagi taolist juhtub.”

„Me ei ole sõjaväelased,” märkis Sharan.

„Ja kindlasti on see tohutu vahe sellele, kes iganes baasi ründab,” sõnas Cainen, pakkudes relva Sharanile. „Võta see.”

„Ära anna seda mulle. Ma pole kunagi relva kasutanud. Las jääb sinu kätte.”

„Oled sa kindel?”

„Olen kindel. Mul lõppeb see ainult endale jalga tulistamisega.”

„Olgu,” lausus Cainen. Ta lükkas magasini relva ja libistas selle jakitaskusse. „Peaksime tagasi barakkidesse minema. Meie inimesed on seal. Ükskõik mis juhtub, peaksime olema koos nendega.” Sharan nõustus vaikides. Tema tavaline sarkastiline olek oli kadunud, nüüd nägi ta välja nõutu ja hirmunud. Cainen embas teda kiiresti.

„Tule, Sharan. Kõik saab korda. Aga kõigepealt proovime barakkideni jõuda.”

Nad olid just otsimas teed koridori täitva risu vahel, kui kuulsid, kuidas allkorrusel trepikoja uks lahti lükatakse. Cainen üritas selles väheses valguses läbi tolmu piiluda ja nägi kaht suurt vormis kogu uksest sisse tulemas. Cainen hakkas taanduma tagasi labori suunas; palju kiirema mõtlemisega Sharan oli juba labori ukse taha kadunud. Ainus teine tee laborist välja oli lift trepikoja taga. Nad olid lõksus. Cainen patsutas taganedes jakitaskut; relvadega polnud ta Sharanist oluliselt kogenum ja kahtles seetõttu, kas ta suudaks selle maa pealt tabada ühtki märkidest, seda enam kaht, kes lisaks olid koolitatud sõdurid.

„Administraator Cainen,” ütles üks vormis kuju.

„Mida?” ütles Cainen tahtmatult ja kahetses samal hetkel, et oli end välja andnud.

„Administraator Cainen,” ütles kuju uuesti. „Tulime sulle järele. Siin pole ohutu.” Kuju kõndis lähemale ja osutus heledamas valguslaigus Aten Randtiks, üheks baasi juhtidest. Cainen tundis ta lõpuks soomusele graveeritud klannimärgi ja pagunite järgi ära. Aten Randt oli eneshalane ja Cainenil oli pisut häbi tunnistada, et vaatamata kogu baasis veedetud ajale nägid nad kõik tema jaoks ühesugused välja.

„Kes meid ründab?” küsis Cainen. „Kuidas nad baasi leidsid?”

„Me ei tea, kes ründab meid või miks,” ütles Aten Randt.

Väike kaelasrippuv asjandus tõlkis ta klõbisemise arusaadavasse keelde; Aten Randt sai Cainenist aru ilma selle seadmeta, kuid vajas seda rääkimiseks. „Pommitati orbiidilt ja tabasime alles nüüd nende dessantpaadi.” Aten Randt lähenes Cainenile; Cainen proovis mitte tagasi põrkuda. Vaatamata kogu sealveedetud ajale ja üsna headele töösuhetele tundis ta end suurekasvulise putukrassi läheduses endiselt ebakindlalt. „Administraator Cainen, sind ei tohi siit leida. Meil on vaja sind siit minema saada enne, kui baasi rünnatakse.”

„Olgu,” ütles Cainen. Ta viipas, et Sharan tema juurde tuleks.

„Mitte tema,” ütles Aten Randt. „Ainult sina.”

Cainen peatus. „Ta on mu abiline. Ma vajan teda.”

Baasi raputas järjekordne pommitabamus. Cainen paisati vastu seina ja ta kukkus maha. Kukkumise pealt pani ta tähele, et ei Aten Randt ega teine Enesha sõdur liikunud natukestki oma kohalt.

„Praegu pole õige hetk selliseid asju arutada, administraator,” ütles Aten Randt. Tõlkeaparaadi lame kõla muutis öeldu sardooniliseks, kuigi see polnud nii mõeldud.

Cainen tahtis uuesti protestida, kuid Sharan võttis õrnalt ta käe. „Cainen. Tal on õigus. Sa pead siit välja saama. On piisavalt halb, et siin on keegi meist. Aga kui sind siit leitakse, on see väga halb.”

„Ma ei jäta sind siia,” sõnas Cainen.

„Cainen.” Sharan osutas liikumatult ootavale Aten Randtile. „Ta on siin üks kõrgeimaid sõjaväelasi. Meid rünnatakse. Nad ei saadaks teda, kui asi poleks ülimalt tõsine. Ja vaidlemiseks tõesti aega ei ole. Nii et mine. Ma oskan ise tagasi kasarmutesse minna. Tuleb sul meelde, et oleme siin juba üks jagu aega elanud? Ma mäletan teed küll.”

Cainen vahtis Sharanit terve minuti ja osutas seejärel Aten Randti taga seisvale teisele Enesha sõdurile. „Sina,” ütles ta. „Saada ta kasarmutesse.”

„Ma vajan teda, administraator,” ütles Aten Randt.

„Sa saad minuga üksi ka hakkama,” ütles Cainen. „Ja kui ta teda ei saada, teen seda mina.”

Aten Randt kattis oma tõlkeseadme ja viipas sõduri lähemale. Nad kummardusid teineteise poole ja klõbisesid vaikselt; sel polnud suuremat tähtsust, sest Cainen ei mõistnud enesha keelt. Lõpuks nad eemaldusid teineteisest ja sõdur seisis Sharani kõrvale.

„Ta saadab ta kasarmusse,” ütles Aten Randt. „Aga ma ei taha sinult enam ühtki vastuväidet kuulda. Oleme juba liiga palju aega raisanud. Tule kohe minuga, administraator.” Ta haaras Cainenil käsivarrest ja tõmbas teda trepikoja ukse poole. Cainen vaatas tagasi ja nägi, et Sharan jõllitab kartlikult tohutut Enesha sõdurit. Aten Randt juhtis ta läbi ukseava ja see jäi tema viimaseks pilguks oma assistendile ja armukesele.

„Mul on valus,” ütles Cainen.

„Tasa,” ütles Aten Randt ja lükkas Caineni trepile. Nad hakkasid ronima ja Caineni tempo sobitus hästi eneshalase üllatavalt lühikeste ja õrnade alajäsemete omaga. „Sinu leidmiseks ja liikumasaamiseks läks liiga palju aega. Miks sa kasarmus ei olnud?”

„Me lõpetasime üht tööd,” ütles Cainen. „Siin pole ju niikuinii suurt muud teha. Kuhu me nüüd läheme?”

„Üles. Peame jõudma maa-aluse tehnilise raudteeni.”

Cainen peatus korraks ja vaatas tagasi Aten Randti poole, kelle pea oli temaga umbes samal kõrgusel, vaatamata sellele, et too oli paar astet madalamal. „See läheb hüdropoonikasse.”

Cainenil, Sharanil ja teistel baasi töötajatel oli teinekord kombeks minna maa-alusesse hüdropoonikasse rohelust nautima, sest planeedi enda pind ei olnud just kutsuv, kui sa just ei juhtu alajahtumist nautima. Hüdropoonika oli ainus aseaine väljaminekule.

„Hüdropoonika on looduslik koobas,” ütles Aten Randt Cainenit uuesti liikuma tonksates. „Selle all on suletud ala, kus voolab maa-alune jõgi. See voolab maa-alusesse järve. Sinna on sinu jaoks peidetud väike elumoodul.”

„Sa ei ole mulle sellest varem rääkinud,” märkis Cainen.

„Me ei oodanud, et seda oleks sulle kunagi öelda vaja.”

„Kas ma ujun sinna?”

„On väike allveesõiduk,” lausus Aten Randt. „See on kitsas, isegi sinu jaoks. Kuid sellesse on juba sisestatud mooduli asukoht.”

„Ja kui kauaks ma sinna jään.”

„Loodame, et mitte üldse, kuna vastasel juhul tõepoolest kauaks. Veel kaks trepivahet, administraator.”

Nad peatusid kaks korrust kõrgemal ukse taga, Cainen üritas hinge tagasi tõmmata ja Aten Randt plõgises oma kommunikaatoriga. Kõrgel nende kohal käiva lahingu müra kandus nendeni läbi kivi ja seinte betooni. „Nad on jõudnud baasini, kuid seni oleme suutnud nad pinnal hoida,” ütles Aten Randt Cainenile, langetades kommunikaatori. „Nad ei ole siia tasandile jõudnud. Võime veel jõuda sind ohutusse kohta saata. Hoia minu lähedusse, administraator. Ära jää maha. Saad aru?”

„Saan küll,” porises Cainen.

„Siis lähme.” Ta tõstis oma üsna muljetavaldava relva, avas ukse ja sammus halli. Kui Aten Randt liikuma hakkas, nägi Cainen, kuidas eneshalase alajäsemed laiali nihkusid, kui veel üks liiges end seljakilbi alt lahti keeras. See eriline lisand andis eneshalastele võitlussituatsioonides hirmuäratava kiiruse ja osavuse ning meenutas Cainenile kõiki jõledaid satikaid lapsepõlvest. Ta surus maha vastikusvärinad ja tormas edasi, komistades rohkem kui korra koridoripõrandat katval prahil ja liikudes kaaslasega võrreldes aeglaselt tasandi teises otsas asuva raudteejaama poole.

Cainen jõudis hingeldades kohale, kui Aten Randt juba vagoneti juhtseadmeid uuris, sõitjateruumi uks pärani kõrgel õhus. Ta oli juba mootorvagoneti teiste eest lahti ühendanud. „Ma ütlesin sulle, et ära jää maha.”

„Mõned meist on vanad ega saa oma jalgu kaks korda pikemaks teha,” ütles Cainen, ja osutas vagonetile. „Lähen sisse?”

„Parem oleks jala mina,” ütles Aten Randt, ja Cainen tundis, kuidas ta jalad iseenesest krampi kisuvad. „Kuid ma ei usu, et sa suudad kogu tee tempot hoida, ja meie aeg hakkab otsa saama. Peame riskima seda kasutada. Peale.” Cainen ronis tänulikult üsna ruumikasse, kahele eneshalasele arvestatud reisijateossa. Aten Randt lülitas mootori täiskäigule – see oli ainult umbes kaks korda suurem eneshalaste liikumiskiirusest, kuid tundus kitsas tunnelis ebameeldivalt suur –, pöördus ja asus üle relvasihiku jälgima tunnelit nende taga.

„Mis minust saab, kui baas vallutatakse?” küsis Cainen.

„Sa oled elumoodulis väljaspool ohtu,” ütles Aten Randt.

„Jah, aga kui baas vallutatakse, siis kes mulle järele tuleb? Ma ei saa sinna moodulisse igaveseks jääda ja ma ei tea, kuidas sealt välja saab. Ükskõik kui hästi varustatud see su moodul on, saavad varud lõpuks otsa. Rääkimata õhust.”

„Moodul suudab vees lahustunud hapnikku kätte saada. Sa ei lämbu.”

„Kena. Kuid kuidas jääb näljaga?”

„Järvel on väljapääse...” alustas Aten Randt, kui nende vagonett ootamatu tõukega rööbastelt välja jooksis. Kokkuvariseva tunneli müra summutas kõik muud hääled, Cainen ja Aten Randt leidsid end korraga õhus, lendamas vagonetist kuhugi tolmusesse pimedusse.

Teadmata aja pärast märkas Cainen, et Aten Randt raputab teda ärkvele. „Ärka üles, administraator.”

„Ma ei näe midagi,” ütles Cainen. Vastamise asemel lülitas Aten Randt sisse lambi oma relval. „Aitäh,” ütles Cainen.

„On sinuga kõik korras?”

„Tundub küll,” ägas Cainen. „Kui ainult oleks kuidagi võimalik veeta ülejäänud päev maapinnaga põrkumata.” Aten Randt klõpsatas nõustuvalt ja pööras valguse sisselangenud tunneli poole. Cainen hakkas end püsti ajama ja libises killustikul.

Aten Randt pööras valguskiire temale tagasi. „Jää sinna, administraator. Seal on turvalisem.” Valgusvihk libises piki rööpaid. „Need võivad olla endiselt pinge all.” Valgusvihk läks jälle uurima nende uue koopa sakilisi seinu. Kas juhuslikult või tahtlikult oli pommitamine nad kindlalt tunnelisse sulgenud, rusuvallides polnud ainsatki läbipääsu. Cainen märkis endamisi, et lämbumisest oli taas saanud akuutne probleem. Aten Randt jätkas nende lõksu seinte uurimist ja aeg-ajalt proovis oma kommunikaatorit, mis näis mitte töötavat. Cainen sättis end lamama ja püüdis mitte liiga sügavalt hingata.

Mõni aeg hiljem lülitas vahepeal uurimisest loobunud ja nad pimedusse jätnud Aten Randt lambi uuesti sisse ja pööras selle baasipoolse rususeina poole.

„Mis on?” küsis Cainen.

„Ole tasa,” ütles Aten Randt ja hiilis seinale lähemale, justkui püüdes kuulatada. Mõni hetk hiljem kuulis ka Cainen seda – kõmin, mis võis olla kellegi hääl, kuid kindlasti polnud see midagi tuttavat või sõbralikku. Varsti pärast seda tuli lõhkamise müra. Kes iganes ka oli teisel pool rususeina, oli otsustanud läbi tulla.

Aten Randt astus kiiresti seina juurest eemale ja tuli tõstetud relvaga Caineni juurde, pimestades teda valgusega. „Mul on kahju, administraator,” ütles ta ja korraga Cainen taipas, et Aten Randtile antud käsk tema julgeolek tagada ulatus palju kaugemale. Rohkem instinktide kui mõistuse ajel viskus Cainen valgusvihust kõrvale ja otse temast läbi minema mõeldud kuul tabas selle asemel ainult kätt, pani ta pöörlema ja virutas vastu maad. Cainen rabeles põlvili ja nägi oma varju enda ees, kui Aten Randti valgusvihk ta seljale langes.

„Oota,” ütles Cainen oma varjule. „Mitte selga. Ma tean, mida sa pead tegema. Ainult mitte selga. Palun.”

Paar hetke oli kuulda ainult seina lõhkuvaid plahvatusi.

„Pööra ümber, administraator,” ütles Aten Randt.

Cainen pöördus aeglaselt, rapsis põlvi ja pani käed oma jakitaskutesse, nagu oleksid need käerauad. Aten Randt sihtis, ja kuna tal oli selleks võimalus, tõstis relva, et tulistada Cainenile pähe.

„Kas sa oled valmis, administraator?” küsis Aten Randt.

„Olen,” ütles Cainen, ja tulistas Aten Randti oma relvast läbi jakitasku, sihtides otse valguskiirde.

Caineni lask langes kokku plahvatusega teisel pool seina. Aten Randt ei paistnud aru saavat, et teda tulistati, enne kui veri hakkas voolama haavast kilbis; selles valguses oli haav vaevunähtav. Cainen nägi, kuidas Aten Randt vaatab haava ja siis uuesti segaduses tema poole. Selleks ajaks oli Cainen relva taskust välja võtnud. Ta tulistas Aten Randti veel kolm korda, tühjendades relva magasini eneshalase pihta. Aten Randt nõjatus veidi oma esijalgadele ja langes siis umbes samapalju tagasi tagajalgadele, kuni ta suur keha vajus maapinnale, iga jalg ise suunas kõverdatud.

„Vabandust,” ütles Cainen värskele laibale.

Koobas täitus tolmu ja siis valgusega, kui sein läbi murti ja relvadega olevused sealt sisse valgusid. Üks neist märkas Cainenit ja haugatas; mitu valguskiirt ristus temal. Cainen lasi relval langeda, tõstis terve käe ja astus Aten Randti kehast eemale. Aten Randti mahalaskmisest, et ise ellu jääda, poleks mingit kasu olnud, kui sissetungijad ta kohe auklikuks täkiksid. Läbi valguskiirte tuli üks sissetungija lähemale, plädises midagi oma keeles ja lõpuks nägi Cainen, mis liigiga tal on tegemist.

Tema ksenobioloogi koolitus pääses mõjule ja ta loetles mõttes olevuste fenotüübi tunnuseid: kaheli sümmeetriline ja kahejalgne, ja selle tagajärjel üksteisest erinevate esi- ja tagajäsemetega; nende põlved paindusid valele poole. Ligikaudu sama suured ja sama kehaplaaniga, mis polnud üllatav, sest tohutu enamik niinimetatud intelligentseid liike olid kahejalgsed, kaheli sümmeetrilised ja umbes ühesuguste mõõtmete ja massiga. Mis omakorda oli üks neist asjadest, mis tegi liikidevahelised suhteid selles universumiosas nii pingestatuks, nagu need olid – nii palju sarnaseid mõistusega liike ja nii vähe kõlblikku kinnisvara nende kõigi jaoks.

Aga nüüd tulevad erinevused, mõtles Cainen, kui olend uuesti tema peale haukus: laiem rindkere ja kõhuosa ning üsna kohmakas luustik ja lihaskond. Tömbid jalad ja kaikamoodi käed. Väliselt nähtavad seksuaalsed erinevused (see siin tema ees oli emane, kui ta õigesti mäletas). Väheefektiivsed meeleelundid, vaid kaks pisikest optilist ja akustilist sisendit Caineni peaaegu tervet pead ümbritsevate nägemis- ja kuulmisribade asemel. Peas ainult pisut peent keratiinfiibrit soojust hajutavate nahakurdude asemel. Cainen ei mõelnud mitte esimest korda, et füüsilises mõttes pole evolutsioon neile olenditele küll ühtki teenet teinud.

See aga muutis nad agressiivseks ja ohtlikuks ja neid oli neetult raske planeedi pinnalt minema kraapida. Ühesõnaga – probleemiks.

Olend Caineni ees plädises jälle midagi ja tõmbas välja lühikese, vastiku välimusega asjanduse. Cainen vaatas otse olendi optilistesse sisenditesse.

„Kuradi inimesed,” ütles ta.

Olend nähvas talle asjandusega; Cainen tundis elektrilööki, nägi värvikirevat valgust ja kukkus sel päeval viimast korda maha.

*

„Kas sa mäletad, kes ma olen?” küsis inimene laua taga ruumis, kuhu Cainen viidi. Tema vangistajad andsid talle tooli, mis sobis tema (nende seisukohast) valepidi käivate põlvedega. Inimese rääkis ja tõlge tuli laual olevast valjuhääldist. Peale kõlari oli laual ainult läbipaistva vedelikuga täidetud süstal.

„Sa oled sõdur, kes mu meelemärkusetuks lõi,” ütles Cainen. Valjuhääldi ei andnud edasi ta sõnade tõlget, seega võis oletada, et sõduril oli kusagil mingi teine tõlkeseade.

„See on õige,” ütles inimene. „Ma olen leitnant Jane Sagan.” Ta osutas toolile. „Palun istu.”

Cainen istus. „Polnud vaja mind meelemärkusetuks lüüa. Ma oleksin ise kaasa tulnud.”

„Meil olid omad põhjused, et sa poleks teadvusel,” ütles Sagan. Ta viipas Caineni käele, kuhu teda oli tabanud Aten Randti kuul. „Kuidas su käsi on?”

„Tundub korras,” ütles Cainen.

„Me ei suutnud seda täielikult terveks teha. Meie meditsiinitehnika parandab kiiresti enamiku meie vigastustest, kuid sa oled rraeylane, mitte inimene. Meie tehnoloogiad ei ühildu täielikult. Aga tegime, mida suutsime.”

„Tänan.”

„Eeldan, et sind tulistas eneshalane, kelle juurest me su leidsime? See, kelle sa maha lasid.”

„Jah.”

„Tahaksin hirmsasti teada, miks te kaks tulevahetust pidasite?” küsis Sagan.

„Ta tahtis mind tappa, ja ma ei tahtnud surra,” sõnas Cainen.

„See tekitab küsimuse, miks too eneshalane sind tappa tahtis?”

„Ma olin tema vang. Ma oletan, et tal oli käsk mind pigem tappa, kui lasta elusalt kinni võtta.”

„Sa olid tema vang,” kordas Sagan. „Ja sellest hoolimata oli sul relv.”

„Ma leidsin selle.”

„Tõesti? Eneshalaste kohta väga halb turvakorraldus. See pole nende moodi.”

„Me kõik teeme vigu.”

„Ja kõik teised rraeylased, kelle me baasist leidsime? Kas nad olid ka vangid.”

„Olid.” Cainen hakkas muretsema Sharani ja teiste töökaaslaste saatuse pärast.

„Kuidas te kõik eneshalaste juurde vangi sattusite?” küsis Sagan.

„Me olime koos Rraey laevas, mis viis meid meditsiinipersonali vahetuse korras ühest kolooniast teise,” ütles Cainen. „Eneshalased ründasid meie laeva. Nad tulid pardale, võtsid mu meeskonna vangi ja saatsid siia.”

„Millal see oli?”

„Mõni aeg tagasi. Ma ei ole päris kindel. Kasutasime seal Enesha militaaraega ja ma ei tunne selle ühikuid. Ja planeedi enda pöörlemisperiood on üsna lühike ja ainult lisab segadust. Ja lisaks ei tunne ma inimeste ajaarvamissüsteemi, nii et mul pole võimalik seda täpselt öelda.”

„Meie luure andmetel ei ole eneshalased viimase aasta jooksul ühtki Rraey laeva rünnanud; see oleks umbes kaks kolmandikku hked'i sinu jaoks,” ütles Sagan, kasutades rraey terminit nende koduplaneedi päikese ümber tiirlemise perioodi kohta.

„Võib-olla teie luure ei ole nii hea, kui sa arvad.”

„See on võimalik, kuid arvestades, et Enesha ja Rraey on veel tehniliselt sõjaseisukorras, ärataks laeva ründamine kindlasti tähelepanu. Teie kaks olete vähemagi pärast sõda pidanud.”

„Ma ei oska selle kohta rohkem öelda, kui ma tean,” ütles Cainen. „Meid võeti laevalt maha ja viidi baasi. Mul pole vähimatki aimu, mis juhtus või ei juhtunud kogu selle aja jooksul väljaspool baasi.”

„Sind hoiti baasis vangis.”

„Jah.”

„Me otsisime baasi läbi ja leidsime ainult mõned ruumid, mida saaks vanglana kasutada,” lausus Sagan. „Mitte millestki ei saa järeldada, et teid hoiti luku taga.”

Cainen tegi häält, mis rraeylastel vastab nukrale mühatusele. „Kui oled näinud baasi, oled kahtlemata näinud ka planeedi pinda. Põgenemiskatse oleks lõppenud surnukskülmumisega enne, kui me eriti kaugele oleksime jõudnud. Rääkimata sellest, et seal pole kuhugi minna.”

„Kuidas sa seda tead?”

„Eneshalased ütlesid. Ja keegi mu kaaslastest ei soovinud minna ekskursioonile, et ise järele proovida.”

„Nii et sa ei tea sellest planeedist rohkem midagi?”

„Vahel on seal külm, teinekord veel külmem. Sellega on minu teadmised planeedi kohta ammendatud.”

„Sa oled arst,” ütles Sagan.

„See on mulle tundmatu termin,” ütles Cainen kõlarile osutades. „Su masin pole piisavalt taibukas, et mu keelt õigesti tõlkida.”

„Sa oled meditsiinitöötaja. Tegeled meditsiiniga.”

„Olen,” sõnas Cainen. „Olen spetsialiseerunud geneetikale. Sel põhjusel olingi kogu oma meeskonnaga seal laeval. Üht meie kolooniatest tabas haigus, mis mõjutas geenijärjestust ja rakkude paljunemist. Meid saadeti uurima ja loodetavasti ravi leidma. Kindlasti leidsite baasi läbi otsides meie varustuse. Meie vangistajad olid nii lahked, et andsid meie käsutusse laboriruumi.”

„Miks nad seda tegid?”

„Võib-olla nad arvasid, et kui hoida meid oma töödega hõivatuna, on meiega lihtsam toime tulla? Kui see nii oli, siis see töötas, sest üldiselt katsusime omaette hoida ja mitte probleeme tekitada.”

„Välja arvatud relvi varastades, eks ole.”

„Mul oli see päris tükk aega, nii et ilmselt ma ei äratanud neis kahtlust,” ütles Cainen.

„Relv, mida sa kasutasid, oli kohandatud rraeylastele. Veider asi Enesha sõjaväebaasis.”

„Küllap nad leidsid selle meie laevast, kui selle vallutasid. Olen kindel, et baasis ringi vaadates leiab veel hulga rraeylastele kasutamiseks mõeldud asju.”

„Võtame siis kokku,” lausus Sagan. „Eneshalased võtsid sinu ja su meeskonna määramata aja eest kinni ja tõid siia, ning sellest peale pole sul oma rahvaga ühendust olnud. Sa ei tea, kus sa oled või mis plaanid eneshalastel teiega on.”

„See on õige. Kui välja arvata, et ilmselt nad ei tahtnud, et keegi saaks teada, et mina olen seal, sest üks neist proovis mind tappa niipea, kui baasi rünnati.”

„See on tõsi. Sa said paremini hakkama kui su kaaslased, ma kardan.”

„Ma ei saa aru, mis sa sellega mõtled,” ütles Cainen.

„Sa oled ainus rraeylane, kelle me leidsime elusana. Eneshalased tapsid ülejäänud, lasid maha. Tundusid olema eluruumid, kus enamik neist viibis. Ühe leidsime nende ruumide lähedusest, kus arvatavasti oli su labor, sest seal oli üsna palju Rraey tehnikat.”

Cainenil hakkas paha. „Sa valetad.”

„Ma kardan, et mitte.”

„Te, inimesed, tapsite nad,” ütles Cainen vihaselt.

„Eneshalane püüdis sind tappa,” ütles Sagan. „Miks nad ei võinud siis su ülejäänud töökaaslasi tappa?”

„Ma ei usu sind.”

„Ma saan aru, miks sa ei taha uskuda. Kuid see on tõde.”

Cainen istus mõnda aega leinast tummana. Sagan andis talle aega.

„Hea küll,” ütles Cainen lõpuks. „Ütle mulle, mida sa minust tahad.”

„Alustuseks, administraator Cainen,” lausus Sagan, „tahaksin tõde.”

Cainenil kulus hetk taipamiseks, et see oli esimene kord, kui inimene pöördus tema poole ta nime kasutades. Ja tiitlit. „Ma rääkisin tõtt.”

„Härjasitt.”

Cainen osutas uuesti kõlarile. „Sain ainult osalise tõlke.”

„Sa oled administraator Cainen Suen Su,” ütles Sagan. „Ja kuigi on tõsi seegi, et sul on pisut meditsiinilist haridust, on kaks su peamist tegevusvaldkonda ksenobioloogia ja poolorgaanilised närvivõrkude kaitsesüsteemid – ja need kaks uurimisvaldkonda sobivad minu arvates väga hästi kokku.”

Cainen ei öelnud midagi. Sagan jätkas. „Kui sa lubad, administraator Cainen, siis las ma räägin natuke sellest, mida meie teame. Viisteist kuud tagasi võitlesid rraeylased ja eneshalased sedasama kord vaibuvat, siis jälle lõkkele puhkevat sõda, mida te olete sõdinud juba viimased kolmkümmend aastat ja mida me oleme õhutanud, sest see hoiab teid mõlemaid meist eemal.”

„Mitte päris. Oli lahing Koralli pärast.”

„Jah, oli. Ma olin seal. Sain peaaegu surma.”

„Ma kaotasin seal oma venna. Noorima. Võib-olla kohtusite.”

„Võib-olla tõesti,” nõustus Sagan. „Viisteist kuud tagasi olid Rraey ja Enesha vaenlased. Ja siis äkki ei olnud ja meie luure ei taibanud, miks.”

„Me juba arutasime teie luure puudusi. Sõjad rasside vahel lõppevad ikka teinekord. Meie ju lõpetasime ka pärast Koralli sõdimise.”

„Lõpetasime võitlemise, sest lõime teid. Te taandusite ja meie hakkasime Koralli uuesti üles ehitama,” ütles Sagan. „Ja just seda ma tahangi öelda – sellel, et me lõpetasime – vähemalt ajutiselt – sõdimise, on mingi põhjus. Teil ja Eneshal ei olnud põhjust. See pani meid muretsema.

Kolm kuud tagasi teatas luuresatelliit, mille olime parkinud selle planeedi orbiidile, et korraga liigub siin, teadupärast asustamata planeedil, päris palju Enesha ja Rraey laevu. Eriti huvitavaks muutis selle asjaolu, et planeeti ei pea omaks mitte Enesha või Rraey, vaid Obin. Obinlased ei suhtle teistega ja nad on piisavalt tugevad, et nii eneshalased kui rraeylased mõtlevad tõsiselt järele, enne kui panevad nende territooriumil poe püsti.

Nii me siis saatsime siia orbiidile võimsama luuresatelliidi ja hakkasime otsima asustuse märke. Me ei leidnud midagi. Kaitsespetsialistina, administraator, julged sa ehk pakkuda, miks?”

„Arvatavasti sellepärast, et baas oli varjestatud.”

„Oli.” sõnas Sagan. „Ja juhtumisi täpselt sedasorti kaitsemehhanismiga, millele sa oled spetsialiseerunud. Siis me seda muidugi ei teadnud, kuid nüüd teame.”

„Kuidas te baasi leidsite, kui see oli varjestatud?” küsis Cainen. „Küsin professionaalsest uudishimust.”

„Viskasime kive.”

„Vabandust?”

„Kive,” kordas Sagan. „Kuu aega tagasi külvasime planeedile mitukümmend seismoandurit, mis olid programmeeritud otsima maa-alustelt tehisrajatistelt põrkunud signaale. Kogemused kinnitavad, et salajasi baase on lihtsam varjestada, kui need on maa all. Kasutasime planeedi enda seismilist aktiivsust, et määrata alad, mida täpsemalt uurima hakkasime. Siis hakkasime huvipakkuvatele aladele kive viskama. Lõpuks viskasime täna mitu tükki vahetult enne rünnakut, et saada teie baasi täpne sonaripilt. Kive on hea kasutada, sest need näevad välja nagu looduslikud meteoriidid. Nad ei hirmuta kedagi. Ja keegi ei varjesta seismilise kajaloodimise vastu. Enamik rahvaid tegeleb, kuidas jaksab, optilise ja elektromagnetilise kõrgenergiaskaneerimise eest varjestamisega, ega loe helilaineid kuigi ohtlikuks. Kõrgtehnoloogia pettekujutelm – kiputakse ignoreerima madalama tehnoloogia efektiivsust. Nagu kivide viskamine.”

„Kivide loopimine las jääda inimestele.”

Sagan kehitas õlgu. „Me ei pahanda, kui keegi tuleb püssiga noavõitlusse,” ütles ta. „Seda lihtsam on meil ta süda välja lõigata. Või mida iganes see kasutab vere ringipumpamiseks. Teie enesekindlus töötab meie kasuks. Nagu näed ka sellest, et siin sa oled. Aga tegelikult tahaksime hoopis teada, administraator, miks sa siin oled. Eneshalased ja rraeylased koos töötamas on juba niigi mõistatuslik, seda enam Enesha ja Rraey ja Obin? See ei ole lihtsalt mõistatuslik. See on huvitav.”

„Mul pole aimugi, kelle planeet see on.”

„Ja veelgi huvitavam oled sina, administraator Cainen,” ütles Sagan ta viimast märkust ignoreerides. „Kuni sa magasid, tegime geenianalüüsi, et teada saada, kes sa selline oled, seejärel vaatasime üle laeva mälu, et end su minevikuga kurssi viia. Me teame, et ksenobioloogias on inimene su peamine huviobjekt. Võimalik, et sa oled Rraey juhtiv inimgeneetika autoriteet. Teame ka seda, et sa oled eriti huvitatud sellest, kuidas töötab inimese aju.”

„See on osa minu üldisemast huvist närvivõrkude vastu,” sõnas Cainen. „Ma ei ole eriliselt huvitatud inimajust, nagu sa väidad. Kõik ajud on omal viisil huvitavad.”

„Kui sa nii ütled. Aga mida iganes sa seal all ka tegid, oli see piisavalt oluline, et eneshalased pigem tapsid teid kui lasid elusalt meie kätte langeda.”

„Ma ütlesin. Me olime nende vangid.”

Sagan pööritas silmi. „Prooviks korraks mängida seda mängu, et me ei ole lollid, administraator Cainen.”

Cainen kummardus ettepoole, üle laua Saganile lähemale. „Mis liiki inimene sa oled?”

„Mis mõttes?”

„Meie teada on olemas kolme tüüpi inimesi,” ütles Cainen ja tõstis loendamiseks oma sõrmed; palju pikemad ja liikuvamad sõrmed kui inimesel. „On modifitseerimata inimesed, kes koloniseerivad planeete. Neid on väga erineva suurusega ja väga erinevat värvi – ehk siis nende hulgas on suur geneetiline varieeruvus. Teise rühma kuulub suurem osa teie sõduriseisusest. Ka neid on erineva suuruse ja kujuga, kuid erinevused on väiksemad ja nad on kõik üht värvi – rohelised. Me teame, et need sõdurid ei ole oma algsetes kehades – nende teadvus on teie rahva vanadest kehadest üle kantud tugevamatesse ja tervematesse kehadesse. Need kehad on geneetiliselt ulatuslikult muudetud, nii et need ei suuda paljuneda ei omavahel ega modifitseerimata inimestega. Aga nad on ikka äratuntavalt inimesed, eriti aju poolest.”

Cainen naaldus toolil tagasi. „Kuid kolmas rühm! Me kuuleme lugusid, leitnant Sagan.”

„Milliseid lugusid?”

„Et nad on loodud surnuist. Et surnud inimeste protoplasmat segatakse teiste liikide geenidega, et näha, mis sealt kasvama hakkab. Et mõned neist ei meenuta välimuseltki inimest, nagu teie end ette kujutate. Et nad sünnivad täiskasvanutena, oskuste ja võimetega, kuid ilma mäluta. Ja mitte ainult ilma mäluta. Ilma minata. Ilma moraalita. Ilma piiranguteta. Ilma...” Ta peatus, justkui otsides õiget sõna. „Ilma inimlikkuseta,” ütles ta lõpuks. „Nagu te ise seda väljendaksite. Lapssõdalased täiskasvanute kehades. Jäledused. Monstrumid. Tööriistad, mida teie Kolooniate Ühendus kasutab operatsioonidel, kuhu nad ei taha saata sõdureid, kel on elukogemus ja moraalsed väärtused või kes võiksid muretseda oma hinge pärast siin või järgmises ilmas.”

„Teadlane mures hingede pärast. See ei ole väga pragmaatiline.”

„Ma olen teadlane, kuid ma olen ka rraeylane,” lausus Cainen. „Ma tean, et mul on hing, ja ma hoolitsen selle eest. Kas sul on hing, leitnant Sagan?”

„Minu teada mitte, administraator Cainen. Neid on raske mõõta.”

„Nii et sa oled kolmandat sorti inimene.”

„Olen.”

„Ehitatud surnute lihast.”

„Geenidest. Mitte lihast.”

„Liha kasvab geenidest, leitnant. Liha, milles elab hing, on geenide unistus.”

„Nüüd oled luuletaja,” märkis Sagan.

„Ma tsiteerin,” sõnas Cainen. „Üks meie filosoof, kes oli ka teadlane. Sa ei tunne teda. Tohin ma küsida, kui vana sa oled?”

„Ma olen seitse, peaaegu kaheksa. Umbes neli ja pool sinu hked'i.”

„Nii noor. Sinuvanused rraeyd on vaevu alustanud oma haridusteed. Ma olen sinust rohkem kui kümme korda vanem, leitnant.”

„Ja ikkagi, siin me oleme.”

„Siin me oleme,” nõustus Cainen. „Soovin, et oleksime kohtunud teistel asjaoludel, leitnant. Oleksin väga tahtnud sind tundma õppida.”

„Ma ei tea, kuidas sellesse suhtuda,” ütles Sagan. „„Tänan” ei ole asjakohane, arvestades, mida sinu poolt uurimine ilmselt tähendaks.”

„Sind hoitaks elus.”

„Oh, seda rõõmu. Aga teatud mõttes su soov täitub. Ilmselt oled selle aja peale taibanud, et seekord oled tõesti vang; ja oled seda elu lõpuni.”

„Selle peale tulin juba siis, kui sa rääkisid mulle asju, mis meie valitsust väga huvitaksid,” ütles Cainen. „Nagu trikk kividega. Kuigi ma arvasin, et sa kavatsed mu tappa.”

„Inimesed on pragmaatilised, administraator Cainen. Sul on kasulikke teadmisi ja kui oled valmis koostööks, pole mingit põhjust, miks sa ei võiks jätkata inimgeneetika ja -aju uuringuid. Ainult et Rraey asemel meie heaks.”

„Pean kõigest reetma oma rahva.”

„Nii see on,” nõustus Sagan.

„Ma arvan, et ma eelistan surma.”

„Kogu lugupidamise juures, administraator, kui sa tõesti seda usuksid, poleks sa lasknud maha eneshalast, kes sind pisut aega tagasi tappa üritas. Ma arvan, et sa tahad elada.”

„Sul võib õigus olla. Aga olenemata sellest, kas sul on õigus või mitte, laps, olen hetkel lõpetanud sinuga rääkimise. Olen öelnud kõik, mis ma ütlesin oma vabast tahtest.”

Sagan naeratas Cainenile. „Administraator, sa tead, mida inimestel ja rraeylastel on palju ühist.”

„Meil on palju ühiseid asju,” ütles Cainen. „Vali üks.”

„Geneetika. Ma ei pea sulle ütlema, et inimese geenijärjestus ja rraey geenijärjestus erinevad detailides tugevasti. Aga makrotasandil jagame teatud sarnasusi, sealhulgas asjaolu, et saame ühe komplekti geene ühelt vanemalt ja teise teiselt. Kahe vanemaga seksuaalne paljunemine.”

„Tavaline paljunemismoodus seksuaalselt paljunevate liikide seas. Mõnedel liikidel on vaja kolme või isegi nelja vanemat, kuid neid ei ole palju. See on liiga ebaefektiivne.”

„Kahtlemata. Administraator, oled kuulnud Fronigi sündroomist?”

„See on haruldane geneetiline haigus rraeyde hulgas. Väga haruldane.”

„Niipalju kui mina sellest taipan, põhjustavad seda häired kahes muus osas sõltumatus geenis,” ütles Sagan. „Üks geen vastutab närvirakkude arengu eest, täpsemalt elektriliselt isoleeritud kesta eest nende ümber. Teine geenikomplekt reguleerib organit, mis toodab rraey jaoks seda, mis inimestel puhul on lümf; mõned asjad käivad seal samamoodi ja mõned hoopis erinevalt. Inimestel juhib lümf mõnevõrra elektrit, kuid rraey vastav vedelik on isolaator. Niipalju, kui me rraey füsioloogiast teame, pole isolaatoriks olemisest mingit erilist kasu või kahju, täpselt nagu inimese lümfi elektrijuhtimisvõimel pole ei plusse ega miinuseid, see lihtsalt on olemas.”

„Jah,” lausus Cainen.

„Aga rraeyle, kel on läinud nii halvasti, et ta närvisüsteemi arengus on häired, on sellest isoleerivast omadusest palju kasu. See vedelik ümbritseb kudedes rraey rakke, sealhulgas närvirakke. See hoiab närvide elektrilisi signaale segi minemast. Rraey lümfi juures on huvitav veel see, et selle koostis on hormonaalselt juhitav ja väike muutus hormoonitasakaalus võib muuta selle isolaatorist elektrijuhiks. Veelkord, suurema osa rraeyde jaoks pole sel tähtsust. Aga neile, kel närvirakud on arenenud avatuna...”

„... põhjustab see värinaid ja krampe ja lõpuks surma, kui nende närviimpulsid kehasse lekivad,” ütles Cainen. „See on väga haruldane sellepärast, et see on surmav. Need, kel on elektrit juhtiv lümf ja isoleerimata närvirakud, surevad tavaliselt juba lootestaadiumis, kohe pärast seda, kui rakud hakkavad eristuma ja sündroom avaldub.”

„Aga on siiski ka Fronigi sündroomiga täiskasvanuid. Geenikood muudab hormonaalseid signaale hiljem, varases täiskasvanueas. Mis on piisav paljunemiseks ja geeni edasikandumiseks. Aga selle avaldumiseks on ka vaja kaht vigast geeni.”

„Jah, muidugi,” sõnas Cainen. „See on üks põhjusi, miks Fronig on nii haruldane; ei juhtu tihti, et keegi saab kaks vigast närvigeeni ja kaks geeni, mis põhjustavad hilisemas elus hormonaalseid muutusi nende lümfisõlmede töös. Ütle, kuhu sa sellega välja tahad jõuda.”

„Administraator, geeniproov, mille me võtsime, kui sa pardale tulid, näitab, et sul on vigane närvikood.”

„Aga mu geenides ei ole hormonaalseid muutusi. Muidu ma oleksin juba surnud. Fronig avaldub varases täiskasvanueas.”

„See on tõsi. Aga hormonaalsed muutused võib ka esile kutsuda, tappes teatud rakugrupid rraey lümfisõlmedes. Võib tappa üsna palju sõlmi, mis toodavad õiget hormooni, ja lümfi tootmine toimib ikka. Sel lihtsalt on erinevad omadused. Sinu puhul surmavad omadused. Seda saab teha keemiliselt.”

Cainen tähelepanu koondus süstlale, mis oli lebanud laual kogu nende vestluse aja. „Ja see on kemikaal, mis võib seda teha, ma arvan?”

„See on vastumürk,” ütles Sagan.

*

Jane Sagan leidis administraator Cainen Suen Su olevat omal moel imetlusväärse – ta ei murdunud lihtsalt. Ta kannatas palju tunde, kui lümfielundid asendasid järk-järgult kogu lümfi ta kehas uue, muudetud vedelikuga. Ta tõmbles ja võbeles, kui elektrit juhtiva lümfi kontsentratsiooni tõus vallandas valed närviimpulsid. Mida enam juhtivus kasvas, seda hullemaks tal läks iga mööduva hetkega. Kui ta poleks murdunud siis, kui ta murdus, poleks ta enam saanud sellest märku anda, sest poleks olnud enam võimeline rääkima.

Aga ta murdus ja palus vastumürki. Lõpuks tahtis ta elada. Sagan süstis talle vastumürki ise (tegelikult polnud see vastumürk, sest surnud rakukogumid jäid alatiseks surnuks; seda vedelikku pidi ta nüüd süstima iga päev kogu oma ülejäänud elu). Sellal, kui vastumürk Caineni kehas oma tööd tegi, sai Sagan teada inimkonna vastu ette valmistatavast sõjast, plaanidest kogu oma liigi alistamiseks ja likvideerimiseks. Genotsiidist, mis oli planeeritud väga täpselt ja mis põhines kolme rassi ennekuulmatul koostööl.

Ja ühe inimese.