Raamatu algus

1

Ta nimi oli Julia ja sel 30. aprillil, mil kõik algas, olin ma olnud neetult kindel, et ta on surnud. Algas, tähendab, umbes nii, et ma leidsin ta jubedalt räsitud keha ja sain jagu koeralaadsest elukast, kes oli ta minu arvates tapnud. Ja me olime Juliaga olnud armukesed ning küllap said asjad tegelikult alguse hoopis sellest. Nii et palju varem.

Võib-olla oleksin ma pidanud teda rohkem usaldama. Võib-olla poleks ma kunagi pidanud viima teda varjudetagusesse, sest pärast jäi mul üle vaid eitada, see omakorda aga viis ta minust eemale, hämarale teele ja jäleda okultisti Victor Melmani ateljeesse – hiljem olin ma sunnitud sellesama, Luke’i ja Jasra poolt haneks tõmmatud Melmani ära tapma. Nüüd aga olin ma – peaaegu – jõudmas olukorda, kus ma sain endale andestada selle, mida ma enda meelest olin teinud, sest lõppude lõpuks paistis selguvat, et ma polnudki seda teinud. Peaaegu.

Tähendab, ma sain teada, et mina polnud süüdi, just siis, kui ma olin seda tegemas. Siis, kui ma torkasin noa mind juba tükk aega tülitanud võlur Maski külge, sain ma teada, et Mask on tegelikult Julia. Mu poolvend Jurt, kel oli kõige pikem staaž nende seas, kes mind tappa üritasid, krahmas ta kaasa ja nad kadusid vahetult pärast protseduuri, mis oli Jurtist teinud umbes nagu elava trumpkaardi.

Põgenesin Nelja Maailma Kindluses põlevast, varisevast tornist, langev palk sundis mu paremale põikama, seal sattusin ma aga allasadanud kividest ja põlevatest taladest tupikusse. Minust vilksatas mööda tume metallist pall, mis näis liikudes kasvavat. Pall tabas seina ja läbis selle, jättes järele augu, millest võis välja karata – ma ei viivitanud selle vihje kasutamisega. Väljas hüppasin üle vallikraavi ning lükkasin oma Logruse pikendusi kasutades eest tüki tara ja paarkümmend sõdurit, siis vaatasin üle õla ja hõikasin: „Mandor!”

„Siinsamas,” kostis ta hääl pehmelt otse mu vasaku õla tagant.

Pöörasin ringi just õigel ajal, et näha teda püüdmas metallkuuli, mis meie ees korraks maha põrkas ja siis ta väljasirutatud kätte kukkus.

Ta pühkis mustalt vestilt tuhakübemeid ja tõmbas käega läbi juuste. Naeratas siis ja pöördus tagasi põleva torni poole.

„Kuningannale antud lubaduse sa täitsid,” märkis ta, „ja ma usun, et rohkem pole sul siin midagi teha. Kas lahkume?”

„Jasra on veel seal sees,” vastasin, „klaarib Sharuga vanu arveid.”

„Ma mõtlesin, et sa lõpetasid temaga.”

Raputasin pead. „Ta teab paljusid asju, mida mina ei tea. Asju, mida mul oleks vaja teada.”

Torni kohale kerkis tulesammas, peatus, kõikus veidi ja kerkis veel.

„Sellele ma ei mõelnud,” ütles ta. „Jasra paistab seda purskkaevu ikka kangesti endale tahtvat. Kui me ta praegu kõrvale tõmbaksime, võtaks too Sharu selle endale. On seal vahet?”

„Kui me ei tõmba teda kõrvale, võib Sharu ta ära tappa.”

Mandor kehitas õlgu. „Mul on tunne, et Jasra jääb peale. Tahad ehk mingi väikese panuse peale kihla vedada?”

„Sul võib õigus olla,” ütlesin, jälgides, kuidas tulesammas väikesi pause tehes ikka taeva poole kerkis. Viipasin sinnapoole. „See näeb välja nagu naftapuurtorn. Ma loodan, et võitja ikka oskab sellele korgi peale suruda – kui peaks leiduma võitja. Arvestades, kuidas kogu see krempel koost laguneb, ei pruugi kumbki neist enam kaua vastu pidada.”

Mandor muheles. „Sa alahindad jõude, mida nad on enda kaitsmiseks rakendanud,” ütles ta. „Ja tead, ühel võluril pole üldse lihtne teisele ainult võlukunsti kasutades otsa peale teha. Siiski, mis puutub maiste nähtuste inertsi, siis sul on õigus. Kui tohib…?”

Ma noogutasin.

Kiire altkäeviskega saatis ta metallkuuli üle kraavi, põleva hoone poole. Kuul kukkus maha ja paistis iga järgneva põrkega kasvavat. Samas kostis heli, nagu oleks taldrikuid kokku löödud, see polnud üldse proportsioonis kuuli massi ja kiirusega, ent heli valjenes iga järgmise põrkega. Siis kadus kuul põlevatesse, vankuvatesse varemetesse kindluse tagumises otsas ja kadus mõneks ajaks silmist.

Pidin just Mandorilt küsima, mis toimub, kui nägin suure palli varju ava taga, mille kaudu ma olin põgenenud. Leegid – peale muidugi nende, mis kerkisid keskmise torni kohale purunenud lättest – hakkasid vaibuma ja kusagilt kostis madalatoonilist urinat. Hetke pärast möödus veelgi suurem ümmargune vari ja ma hakkasin urinat tundma oma saapataldadega.

Üks sein varises. Kohe varsti langes alla tükk teisestki. Nägin torni sisemust päris selgesti. Hiigelpalli vari liikus jälle läbi tolmu ja suitsu. Leegid vaibusid. Logruse abil nägin ma vilksamisi Jasra ja Sharu vahel vonklevaid jõujooni.

Mandor sirutas käe välja. Umbes minuti pärast tuli väike metallist pall põrgates meie poole ja ta püüdis selle kinni. „Lähme sisse tagasi,” ütles ta. „Lõppvaatusest oleks kahju ilma jääda.”

Läbisime ühe tara paljudest aukudest ning ühes kohas oli vallikraavi varisenud juba nii palju kiviprahti, et saime sealt vabalt üle jalutada. Kasutasin ära barjääriloitsu, et end uuesti võitluskorda seadvad sõdurid mõneks ajaks meile jalgu ei jääks.

Purunenud seina kaudu sisenedes nägin Jasrat seismas, käed üles tõstetud, selg tulesamba poole. Higinired tegid ta tahmaga kaetud näo sebratriibuliseks ja ma tajusin ta keha läbivate jõudude tuikamist. Kümnekonna jala kõrgusel rippus Sharu tema kohal õhus, nägu tumepunane ja pea ühele poole viltu, nagu oleks ta kael murtud. Asjatundmatule võinuks paista, et ta on ise levitatsiooni kasutanud. Logrus näitas mulle aga jõujoont, mille otsas ta rippus – kui nii võib öelda – maagilise lintšimise ohvrina.

„Braavo,” kuulutas Mandor ning plaksutas aeglaselt ja pehmelt käsi. „Näed nüüd, Merlin? Ma oleksin kihlveo võitnud.”

„Sa oled alati osanud andeid paremini hinnata kui mina,” tunnistasin.

„… ja vannud mind teenida,” kuulsin Jasrat ütlemas.

Sharu huuled liikusid. „Ja vannun sind teenida,” kähistas ta.

Jasra langetas aeglaselt käed ja Sharut hoidev jõujoon hakkas pikemaks venima. Kui ta selle otsas rippudes pragunenud põrandani hakkas jõudma, tegi Jasra vasak käsi liigutuse, milletaolisega olin ma kord näinud dirigenti puupille sisse toomas, ja lättest tõusis suur tulepahvakas, langes Sharule, voolas üle tema ja kadus maasse. Liiga toretsev, leidsin, saamata aru, mis selle mõte oli…

Sharu aeglane vajumine jätkus, just nagu oleks keegi taevast temaga krokodille õngitsenud. Märkasin, et hoian hinge kinni, kui ta jalad maapinnale lähenesid, sest ootasin kaastundlikult, et siis pääseb ta kael pingest. Seda aga ei juhtunud. Kui ta jalad jõudsid maani, vajusid need maasse ning ta laskumine jätkus, nagu oleks ta mingi okultne hologramm. Maasse vajusid labajalad, siis oli ta sees juba põlvini ning läks ikka edasi. Ma ei saanud aru, kas ta üldse hingab veel. Jasra huultelt kostis vaikne käskuderida ning tulekeeled eraldusid perioodiliselt lättest, et Sharut üle kasta. Ta vajus vööni sisse, siis õlgadeni ja veel natuke. Kui näha jäi veel ainult pärani, kuid ei kuhugi vaatavate silmadega pea, tegi Jasra uue käeliigutuse ning Sharu teekond maa sügavusse peatus.

„Sa oled nüüd lätte valvur,” kuulutas Jasra, „ja täidad ainult minu korraldusi. Kas on selge?”

Sharu tumenenud huuled väänlesid. „Jah,” sosistas ta vastuseks.

„Mine siis ja ohjelda tulesid,” käskis Jasra. „Alusta oma teenistust.”

Pea näis noogutavat ja ühtlasi jälle vajuma hakkavat. Hetke pärast paistis veel ainult puuvillana tunduv juuksetutt ja kohe neelas maa ka selle. Jõujoon kadus.

Köhatasin. Seda kuuldes lasi Jasra kätel langeda ja pöördus minu poole. Ta muigas põgusalt.

„On ta elus või surnud?” küsisin, ja lisasin: „Ma lihtsalt akadeemilisest huvist.”

„Ma pole päris kindel,” vastas ta. „Aga ma arvan, et pisut mõlemat. Nagu me kõik.”

„Lätte valvur,” mõtisklesin. „Huvitav olemisviis.”

„Söandan kinnitada, et parem kui nagi,” märkis ta. „Ma oletan, sa eeldad, et ma peaksin sulle tänulik olema – staatuse ennistamise eest.”

Kehitasin õlgu. „Kui aus olla, siis on mul muudki, millele mõelda.”

„Sa tahtsid, et vaen lõppeks,” ütles ta, „ja mina tahtsin seda kohta tagasi. Ma ei arva Amberist endiselt midagi head, aga ma olen nõus tunnistama, et me oleme tasa.”

„Sellest mulle piisab,” ütlesin. „Ja üks väike ustavuskild on meil ehk ühine.”

Ta uuris mind hetke pilukil silmadega ja muigas siis. „Ära Luke’i pärast muretse,” ütles ta.

„Ma ei saa ju teisiti. See litapoeg Daft…”

Tema muudkui muigas.

„Kas sa tead midagi niisugust, mida mina ei tea?” küsisin.

„Neid asju on palju,” vastas ta.

„Oled sa valmis mõnda neist jagama?”

„Teadmised on turustatav kaup,” märkis ta; maapind õõtsus kergelt ja tulesammas kõikus.

„Ma pakun su pojale abi ja sina pakud, et võid mulle müüa teavet, kuidas seda teha?” uurisin.

Ta naeris. „Kui ma arvaksin, et Rinaldo vajab abi, oleksin ma hetke pärast tema kõrval,” ütles ta. „Aga küllap sul on lihtsam mind vihata, kui sulle paistab, et mul puuduvad emalikud tunded.”

„Hei, minu meelest sa ütlesid, et me oleme tasa,” tuletasin meelde.

„See ei takista meil teineteist vihata,” vastas ta.

„Jäta nüüd, emand! Peale tõsiasja, et sa püüdsid mind aastast aastasse tappa, pole mul sinu vastu midagi. Juhtumisi on sul poeg, kes mulle meeldib ja kellest ma lugu pean. Kui ta on hädas, siis tahan teda aidata, ja ühtlasi eelistaksin sinuga hästi läbi saada.”

Mandor köhatas, kui tulesammas kümmekond jalga madalamaks vajus, värises ja veel veidi langes. „Mul on mõned päris head kulinaarsed loitsud,” märkis ta, „kui äsjased pingutused peaksid olema kellelgi isu tekitanud.”

Jasra naeratas peaaegu koketeerivalt ja ma võin vanduda, et ta lehvitas Mandorile ripsmeid. Oma valge juuksesalguga näeb Mandor silmatorkav välja küll, aga ma ei usu, et teda saaks eriti nägusaks pidada. Ma pole kunagi aru saanud, mida naised temas leiavad, aga tunduvad leidvat küll. Ma isegi kontrollisin kord, kas ta kannab endal mingit sellekohast
loitsu, aga ei avastanud midagi. Ilmselt peab see olema mingi hoopis teist laadi maagia.

„Hea mõte,” vastas Jasra. „Minu poolt on koht, kui teie muu eest hoolitsete.”

Mandor kummardus; leegid vajusid maani välja ning kustusid siis. Jasra hüüdis nähtamatule valvurile Sharule, et nii nüüd hoidkugi. Pöördus siis meie poole ja juhatas meid alla viivale trepile.

„Maa-alune käik pisut enam tsiviliseeritud paika,” seletas ta.

„Mulle tuleb pähe,” märkisin, „et kõik, keda me kohtame, on tõenäoliselt ustavad Juliale.”

Jasra naeris. „Just nagu nad enne olid ustavad mulle ja veel enne Sharule,” vastas ta. „Nad on profid. Nad käivad selle kohaga kaasas. Palga toob võitjate kaitsmine, mitte kättemaks kaotajate eest. Pärast lõunat esinen ma nende ees ametlikult, annan teada, kuidas asjad on, ja naudin siis nende üksmeelset ja südamesttulevat ustavust kuni järgmise anastamiseni. Olge kolmanda astmega ettevaatlikud. See kiviplaat logiseb.”

Nii et ta näitas meile teed läbi võltsseina, pimedasse tunnelisse, mis minu arvates viis loodesse, Kindluse sellesse ossa, mida ma olin oma eelmisel käigul natuke uurinud. Tähendab siis, kui ma päästsin Jasra Maski/Julia käest ja viisin ta mõneks ajaks Amberisse nagiks. Tunnel oli täiesti pime, aga Jasra manas esile helendava punkti, mis virvatulena hüpeldes meie ees läbi pimeduse ja niiskuse liikus. Õhk oli läppunud ja seinad ämblikuvõrkudega kaetud. Põrand oli üldiselt lihtsalt muld, aga siin-seal olid tunneli keskel mõned kiviplaadid; külgedel leidus haisvaid loike ja mingid väikesed tumedad elukad lipsasid meist vahetevahel mööda nii maad mööda kui ka läbi õhu.

Tegelikult ma valgust ei vajanud. Tõenäoliselt keegi meist ei vajanud. Hoidsin enda ees Logruse märki, mis võimaldas näha maagia abiga, andes mulle hõbedase, mitte mingist konkreetsest suunast paistva valguse. Kasutasin seda, kuna see oleks mind hoiatanud ka maagiliste efektide, näiteks lõksuna toimivate loitsude või Jasra reetlike sammude eest. Nii nägin ma sedagi, et samasugune märk hõljus Mandori ees, kes minu teada polnud samuti silma paistnud ülemäärase usalduslikkuse poolest. Midagi ähmast ja kergelt Mustrit meenutavat oli samal kombel Jasra ees, nii et ettevaatlikkus oli meie seltskonnas täielik. Ja valgustäpp tantsis meie ees.

Tunnel viis meid vaatideriida taha, mis lähemal vaatlusel osutusid asuvaks hästivarustatud veinikeldris. Juba kuue sammu järel Mandor peatus ja tõmbas vasakul olevast restist ettevaatlikult välja tolmuse pudeli. Ta pühkis keebinurgaga selle silti.

„Oh, tõepoolest!” märkis ta.

„Mis see on?” uuris Jasra.

„Kui see pole veel hapuks läinud, siis ma võiksin ehitada selle juurde unustamatu söömaaja.”

„Või nii? Võta siis igaks juhuks juba mitu,” soovitas Jasra. „Need olid siin enne minu aega – tõenäoliselt ka enne Sharu aega.”

„Merlin, võta need kaks,” ütles Mandor mulle pudeleid ulatades. „Aga hoia hoolega.”

Ta uuris ülejäänud resti ja valis siis välja veel kaks; neid kandis ta ise.

„Ma hakkan mõistma, miks seda paika nii sagedasti piiratakse,” teatas ta Jasrale. „Ma oleksin ehk isegi tahtnud kätt proovida, kui ma oleksin vaid sellest keldrist teadnud.”

Jasra sirutas käe ja pigistas ta õlga. „On lihtsamaidki teid saada, mida tahad,” ütles ta naerdes.

„Ma jätan selle meelde,” vastas Mandor. „Ma loodan, et me jõuame tingimustes kokkuleppele.”

Ma köhatasin.

Jasra heitis mulle pahura pilgu ja pööras selja. Järgnesime talle läbi madala ukseava ja siis kägisevat puutreppi mööda üles. Jõudsime suurde sahvrisse ja sealt tohutusse inimtühja kööki.

„Kunagi pole ühtegi teenrit kohal, kui neid tarvis on,” märkis Jasra ringi vaadates.

„Meil pole ühtegi vaja,” ütles Mandor. „Otsi meile sobiv söögituba ja jäta ülejäänu minu hooleks.”

„Väga hea,” vastas Jasra. „Siis siiapoole.”

Ta juhatas meid köögist välja, läbisime mitu tuba, kuni jõudsime trepini ja läksime sellest üles.

„Jäälagendikud?” küsis Jasra. „Laavaväljad? Mäed? Või tormine meri?”

„Kui sa räägid võimalikest väljavaadetest, siis ma eelistaksin mägesid,” vastas Mandor.

Ta vaatas minu poole ja ma noogutasin.

Jasra juhatas meid pikka kitsasse tuppa ja me tegime seal aknaluugid lahti, avades nii vaate lumelaigulistele, ümarate tippudega mägedele. Tuba oli jahe ja pisut tolmune, kogu lähemat seina katsid riiulid. Seal oli raamatuid, kirjatarbeid, kristalle, suurendusklaase, väikesi värvitopse, mõned lihtsamad maagilised riistad, mikroskoop ja teleskoop. Keset tuba oli pukkidel laud ja selle kummaski küljes pikk pink.

„Kui palju aega sul ettevalmistusteks kulub?” küsis Jasra.

„Minut või kaks,” vastas Mandor.

„Sel juhul ma eelistaksin end enne natuke korrastada,” leidis Jasra, „Ehk kulub see teilegi ära.”

„Hea mõte,” ütlesin.

„Kahtlemata,” kinnitas Mandor.

Jasra saatis meid lähedal asuvasse tuppa, kuhu sai ilmselt külalisi majutada, ning jättis meile seepi, rätikuid ja vett. Leppisime kokku, et kohtume poole tunni pärast kitsas toas.

„Kuidas sulle tundub, ega ta midagi salakavalat ei plaanitse?” küsisin särki seljast tõmmates.

„Ei,” vastas Mandor. „Ma meelitan end mõttega, et ta ei raatsi sellest söömaajast ilma jääda. Mulle tundub ka, et ta tahaks end meile näidata oma kõige esinduslikumas vormis, sest seni on ta olnud sunnitud mõnevõrra vähemaga läbi ajama. Ja võimalus usalduslikult kuulujutte vahetada…” Ta raputas pead. „Võimalik, et sa pole kunagi varem saanud teda usaldada ja et ei tule ka uut sellist korda. Aga kui ma vähegi oskan selliste asjade üle otsustada, siis selleks söögiajaks on aeg maha võetud.”

„Meest sõnast,” ütlesin seebitama ja pladistama asudes.

Mandor muigas salakavalalt, võlus kusagilt korgitõmbaja ning avas pudelid – „et nad natuke hingata jõuaksid” –, enne kui ise pesema asus. Ma usaldasin ta hinnangut, kuid jätsin Logruse märgi alles lihtsalt juhuks, kui peaks vaja olema deemoniga kahevõitlust pidada või allavarisevat seina vältida.

Ühtegi deemonit ei ilmunud ja seinad püsisid paigal. Astusin Mandori järel söögituppa ning jälgisin, kuidas ta selle mõne sõna ja liigutusega ümber kujundas. Pukkidel laua ja pinkide asemele ilmusid ümmargune laud ja kolm mugavana tunduvat tooli, kusjuures toolid olid paigutatud nii, et kõik saaksid mägesid vaadata. Jasra polnud veel tulnud ja mina kandsin neid kahte veinipudelit, mille hingamine oli Mandorile kõige veetlevamana tundunud. Enne, kui ma oleksin jõudnud need lauale toetada, võlus Mandor kohale tikitud laudlina ja salvrätid, haprad portselantaldrikud, mis nägid välja nii, nagu oleks Joan Miró neid oma käega kaunistanud, ning kenad hõbedast lauanõud. Ta silmitses tekkinud pilti hetke, kaotas siis hõbeasjad ja asendas need veidi teistsugustega. Ta sammus vaikselt ümisedes ringi ja piidles lauda erinevate nurkade alt. Just siis, kui ma astusin lähemale, et pudelid lauale panna, manas ta laua keskele kristallkausi, milles ujusid lilleõied. Taganesin sammukese, sest ilmusid kristallpeekrid.

Urahtasin vaikselt ja näis, nagu oleks ta alles nüüd märganud, et minagi kaasas olen.

„Oh, pane need sinna. Pane sinna, Merlin,” ütles ta ja minust vasakul ilmus lauale eebenipuust kandik. „Me peaksime enne daami saabumist kontrollima, kuidas vein on vastu pidanud,” ütles ta siis ja valas kahte peekrisse natuke rubiinpunast vedelikku.

Me maitsesime, ja ta noogutas. See oli parem kui Bayle oma. Palju parem.

„Tundub korras olevat,” ütlesin.

Ta tegi tiiru ümber laua, läks akna juurde ja vaatas välja. Järgnesin talle. Oletasin, et kusagil neis mägedes oli Dave oma koopas.

„Mul on peaaegu süümekad sellise puhkehetke pärast,” ütlesin. „On nii palju asju, millega ma peaksin tegelema…”

„Tõenäoliselt isegi rohkem, kui sa kahtlustad,” ütles ta. „Ära võta seda kui puhkust – pigem kui lisakindlustust. Ja sa võid daamilt midagi kasulikku kuulda.”

„Tõsi,” vastasin. „Ma ei kujuta küll ette, mis see võiks olla.”

Mandor keerutas veini klaasis, võttis veel väikse lonksu ja kehitas õlgu. „Ta teab palju. Ta võib midagi poetada, või siis laseb ta end tähelepanust meelitada ning muutub suuremeelseks. Võta, mis antakse.”

Rüüpasin veini, ja kui ma tahaksin olla pahatahtlik, siis ütleksin, et mu pöidlad hakkasid sellest surisema. Tegelikult oli see Logrus, mis hoiatas mind, et Jasra läheneb mööda koridori. Ma ei hakanud seda Mandorile mainima, sest olin kindel, et ka tema tundis seda. Pöördusin lihtsalt ukse poole ja tema samuti.

Tal oli seljas madala lõikega, vaid ühel õlal (vasakul) rippuv valge kleit, õlal oli see kinnitatud briljantpandlaga ning ta kandis tiaarat – samuti briljantidest, mis näisid ta heledate juuste keskel säravat peaaegu infrapunases spektriosas. Ta naeratas, ja ta lõhnas hästi. Tundsin, kuidas ma end tahtmatult sirgu ajasin, ning piilusin, kas mu küünealused said ikka puhtaks.

Mandori kummardus oli minu omast õukondlikum, aga nii see tavaliselt ongi. Ja ma tundsin vajadust öelda midagi meeldivat. Nii et ma märkisin: „Sa näed välja väga… elegantne,” ja lasin pilgul selle kinnituseks ekselda.

„Juhtub ka harva, et ma saan einestada koos kahe printsiga,” lausus tema.

„Ma pole prints,” ütlesin, „ainult Läänepoolsete rabade hertsog.”

„Ma vihjasin Sawalli Kojale,” vastas Jasra.

„Sa oled end ette valmistanud,” märkis Mandor, „ja hiljuti.”

„Ma ei tahtnud ometi protokolli vastu eksida,” ütles Jasra.

„Ma kasutan oma Kaose tiitlit siinkandis väga harva,” seletasin.

„Kahju,” leidis Jasra. „Minu meelest on see küllaltki… elegantne. Kas sa pole pärimisjärjekorras mitte kolmekümnes?”

Ma naersin. „Isegi selline suur kaugus on liialdatud.”

„Ei, Merl, tal on õigus,” ütles Mandor mulle. „Pluss-miinus mõni, nagu ikka.”

„Kuidas see saab võimalik olla?” küsisin. „Kui ma viimati vaatasin…”

Mandor valas peekrisse veini ja pakkus Jasrale. Too võttis selle naeratades vastu.

„Sa pole ammu vaadanud,” ütles Mandor. „On tulnud ette uusi surmajuhtumeid.”

„Tõesti? Nii palju?”

„Kaose
terviseks,” ütles Jasra peekrit tõstes. „Et ta lainetaks kaua.”

„Kaose terviseks,” vastas Mandor oma peekrit tõstes.

„Kaos,” kordasin mina; me lõime kokku ja jõime.

Järsku tundsin üheaegselt mitut vaimustavat aroomi. Ringi pöörates nägin, et laual olid nüüd serveerimisanumad. Jasra oli samal hetkel laua poole pöördunud ning Mandor astus edasi ja viipas, mispeale toolid meie vastu võtmiseks lauast eemale libisesid.

„Palun võtke istet ja lubage mul teid teenindada,” ütles Mandor.

Tegime seda, ja toit oli enam kui hea. Kulus mitu minutit ja peale supi kiitmise ei öelnud keegi midagi. Ma ei tahtnud olla esimene, kes mingi jututeema üles võtab, kuid mul käis peast läbi, et nii võib see olla ka teistega.

Lõpuks köhatas Jasra kurgu puhtaks ja me Mandoriga vaatasime tema poole. Mind üllatas, et Jasra tundus isegi pisut närvilisena.

„Ning kuidas Kaoses siis asjad on?” küsis ta.

„Hetkel üsna kaootilised,” vastas Mandor, „ja see polnud naljaks öeldud.” Ta mõtles hetke, ohkas ja lisas: „Poliitika.”

Jasra noogutas, nagu kaaluks, kas küsida üksikasjade järele, mida Mandor ei paistnud tahtvat paljastada, ja otsustas, et sel pole mõtet. Nii pöördus ta minu poole.

„Paraku ei jäänud mulle Amberis viibides võimalust ringi vaadata,” ütles ta. „Selle põhjal, mida sa rääkisid, tundus elu sealgi pisut kaootilisena.”

Ma noogutasin. „Hea, et Dalt on läinud,” ütlesin, „kui sa seda silmas pidasid. Aga ta polnud kunagi tõsiseltvõetav ähvardus, pigem lihtsalt tüütus. Aga kui see kord juba jutuks tuli…”

„Parem mitte,” sekkus Jasra armsalt naeratades. „Tegelikult mõtlesin ma midagi muud.”

Naeratasin vastu. „Ma unustasin. Sa ei kuulu tema fännide hulka.”

„Asi pole selles,” vastas ta. „Sel mehel on oma otstarve. Lihtsalt et…” ta ohkas, „…poliitika,” lõpetas ta lause.

Mandor hakkas naerma ja meie tema järel. Kahetsesin, et ma polnud taibanud seda Amberi kohta öelda. Nüüd oli juba hilja.

„Ma ostsin mõne aja eest ühe Polly Jacksoni maali,” ütlesin. „Sellel on punane ‘57 aasta Chevy, mis mulle päris kõvasti meeldis. Maal on praegu San Franciscos hoiuruumis. Rinaldole meeldis see samuti.”

Jasra noogutas aknast välja vaadates. „Te käisite ju alatasa mööda galeriisid,” ütles ta. „Ta vedas mindki mitmele poole. Ma olen alati mõelnud, et tal on hea maitse. Anne puudub, aga hea asja ta tunneb ära.”

„Mida sa selle all mõtled, et anne puudub?”

„Ta oskab väga hästi maha joonistada, aga ta enda maalid pole kunagi eriti huvitavad.”

Ma olin selle teema valinud väga konkreetsel põhjusel ja vastus polnud see, mida ma ootasin. Aga mind hakkas huvitama Luke’i minu jaoks tundmatu külg ning ma otsustasin pisut edasi torkida.

„Maalid? Mul polnud aimugi, et ta maalis.”

„Ta proovis mitu korda, aga ta ei näidanud neid kellelegi, sest need polnud piisavalt head.”

„Kuidas siis sina nendest tead?”

„Ma käin regulaarselt tema elamist üle vaatamas.”

„Kui teda ennast kodus pole?”

„Muidugi. See on ema eesõigus.”

Võpatasin. Mulle meenus põlev naine Jäneseurus. Aga ma ei tahtnud seda mainida ja nii jutuvoolu katkestada, kui olin Jasra kord juba rääkima saanud. Otsustasin naasta esialgu kavandatud rajale.

„Kas ta sellega seoses Victor Melmaniga kohtuski?” küsisin.

Jasra uuris mind hetke silmi pilutades, siis noogutas ja lõpetas oma supi.

„Jah,” ütles ta lusikat kõrvale pannes. „Ta käis mõned korrad selle mehe juures õppimas. Talle olid mõned Melmani maalid meeldinud ja ta otsis mehe üles. Võib-olla ostis ka midagi. Ma ei tea. Aga mingil hetkel ta mainis oma katsetusi ja Victor küsis neid näha. Ütles Rinaldole, et need meeldivad talle, ja lubas, et võib õpetada mõnda asja, mis oleks ehk tulevikus abiks.”

Jasra tõstis peekri, nuusutas, rüüpas veini ja silmitses mägesid.

Tahtsin juba tagant õhutada, lootes, et ta jätkab, kui ta naerma hakkas. Ootasin ära.

„Tõeline persevest,” ütles ta siis. „Aga andekas. Seda ei saa eitada.”

„Uh… mida sa silmas pead?” küsisin.

„Mõne aja pärast hakkas ta rääkima isiklike võimete arendamisest, kasutades kõiki neid sõnakeerutusi, millega poolvalgustatud armastavad mängida. Ta andis Rinaldole mõista, et on okultist ja seejuures ikka päris võimekas. Siis aga vihjas, et oleks valmis oma oskusi õigele inimesele edasi andma.”

Jasra hakkas jälle naerma. Ma itsitasin samuti, kujutades ette, et samahästi võinuks treenitud hüljes Luke’ile midagi õpetada.

„Seepärast muidugi, et ta pidas Rinaldot rikkaks,” jätkas Jasra. „Victor ise oli sellal muidugi rahast lage, nagu ikka. Rinaldo ei näidanud üles mingit huvi ning lihtsalt loobus tema juures maalitundides käimast – talle tundus, et on õppinud selgeks kõik, mis sel mehel õpetada on. Kui ta aga sellest hiljem mulle rääkis, sain ma aru, et sellest mehest saaks ideaalse mustatöötegija. Ma olin kindel, et tõelisi võimeid maitsta saades on selline tüüp kõigeks valmis.”

Ma noogutasin. „Nii et siis te hakkasite Rinaldoga teda külastama? Ajasite talle kordamööda udu ja õpetasite talle ka paar tõelist asja?”

„Piisavalt tõelist,” ütles ta, „kuigi suuremalt jaolt tegelesin ta treenimisega mina. Rinaldo oli enamasti hõivatud eksamiteks õppimisega. Ta keskmine hinne oli üldiselt vist veidi parem kui sinul, kas polnud?”

„Tal olid tavaliselt päris head hinded,” möönsin. „Kui sa räägid, et andsid Melmanile võimu ja tegid temast tööriista, siis ma mõtlen paratamatult eesmärgile: sa häälestasid teda mind tapma, seejuures eriti värvikal moel.”

Jasra naeris. „Jah, aga tõenäoliselt mitte nii, nagu sa arvad. Ta teadis sinust ja teda oli treenitud sinu ohverdamises osalema. Aga sel päeval, kui ta seda teha proovis, tegutses ta oma nimel – sel päeval, mil sa ta tapsid. Teda oli sooloesinemise eest hoiatatud ja ta maksis selle eest. Tal oli nii kange tahtmine saada endale kogu võim, mis tema arvates pidi sellest tulema, ning ta ei tahtnud seda kellegagi jagada. Persevest, just nagu ma ütlesin.”

Tahtsin näida ükskõiksena, et ta jätkaks. Hoolimatuse väljendamiseks tundus einega jätkamine kõige parema võimalusena. Ent kui ma pilgu langetasin, siis avastasin, et mu supikauss on kadunud. Võtsin saiakese, murdsin pooleks ja tahtsin hakata võid peale määrima ning nägin, et mu käsi väriseb. Hetk hiljem taipasin, et see tuleb tahtmisest Jasra ära kägistada.

Nii et ma hingasin korra sügavalt, püüdsin lõdvestuda ja rüüpasin veel veini. Minu ette ilmus taldrik suupistetega, kerge küüslauguaroom ja veel mitmed ahvatlevad ürdid soovitasid mul rahulikuks jääda. Noogutasin tänulikult Mandorile ja Jasra tegi sedasama. Hetk hiljem määrisin saiale võid.

Mõned suutäied hiljem võtsin teema jälle üles. „Ma pean tunnistama, et ei saa aru. Sa ütlesid, et Melmanil pidi olema minu rituaalmõrva juures roll – aga ainult kõrvalroll?”

Jasra jätkas veel umbes pool minutit söömist, leidis siis järgmise naeratuse. „See oli käest laskmiseks lihtsalt liiga sobiv võimalus,” ütles ta, „kui te Juliaga lahku läksite, tema aga salateaduste vastu huvi hakkas tundma. Ma nägin, et pean ta Victoriga kokku viima, et mees talle mõned lihtsamad trikid õpetaks, ning siis jäi veel sisse kasseerida tema kurvastus sinu lahkumise pärast, pöörata see täievereliseks vihkamiseks, mis oleks nii tugev, et ta tahaks su kõri läbi lõigata, kui ohverdamise aeg kätte jõuab.”

Midagi üldiselt väga maitsvat läks mulle järsku kurku.

Mu parema käe kõrvale ilmus jääkülm kristallklaas veega. Tõstsin selle suule ja loputasin kõik alla. Siis võtsin veel ühe lonksu.

„Ah, igatahes sinu reaktsioon oli nägemist väärt,” märkis Jasra. „Sa pead tunnistama, et kui timukaks on keegi, keda sa kunagi armastasid, lisab see kättemaksule vürtsi.”

Nägin silmanurgast, et Mandor noogutas. Tegelikult pidin minagi nõustuma, et Jasral oli õigus.

„Ma tunnistan, et see oli hästi ettevalmistatud neimaplaan,” ütlesin. „Kas Rinaldo oli selle osaga kursis?”

„Ei, te olite selleks ajaks liiga headeks semudeks saanud. Ma kartsin, et ta hoiatab sind.”

Mõtlesin sellele veel umbes minuti või nii, enne kui küsisin: „Mis siis viltu läks?”

„See, mille peale ma kordagi ei tulnud,” vastas ta. „Julial oli tõepoolest annet. Mõned tunnid Victoriga, ja ta oli mehest parem kõiges, välja arvatud maalimine. Mida põrgut! Võib-olla ta maalib ka. Ma ei tea. Olin endale kaardipakist jokri tõmmanud ning see tegi mängu ise ära.”

Võpatasin. Mõtlesin oma vestlusele ty’igaga Bayle maamajas – siis, kui too oli parajasti Vinta Baylesse seestunud. „Kas Julia omandas need soovitud võimed?” oli see minult küsinud. Olin vastanud, et ei tea. Et ma polnud kordagi märganud tema juures märke väljakujunemata võlurivõimetest… Ning üsna kohe pärast seda oli mulle meenunud, kuidas me olime supermarketi parkimisplatsil kokku saanud, Julia oli koeranähvitsal istuda käskinud ja väga võimalik, et koer ei liigutanud pärast seda enam kunagi… Oli meenunud, aga…

„Ja sina ei pannud tähele mingit märki tema andest?” uuris Jasra.

„Päris nii ma ei ütleks,” vastasin, hakates vähehaaval mõistma, miks olid asjad just nii, nagu nad olid. „Ei, nii ma ei ütleks.”

…või see kord Baskin-Robbinsite juures, kus üllatavalt palju asju täiesti ootamatult valesti läks. Või see paduvihm, milles ta ilma vihmavarjuta kuivaks jäi…

Ta kortsutas hämmeldunult kulmu ja kissitas silmi. „Ma ei mõista,” ütles ta. „Kui sa teadsid, siis sa oleksid võinud teda ju ise õpetada. Ta oli sinusse armunud. Teist oleks saanud heidutav meeskond.”

Vingerdasin sisimas. Tal oli õigus, ma olin kahtlustanud, ehk isegi teadnud, aga teadlikult ignoreerinud. Võimalik, et ma ise päästsin need võimed temas valla – selle varjudes käiguga, oma keha energiaga…

„See on keeruline,” ütlesin, „ja väga isiklik.”

„Oh. Südameasjad on minu jaoks kas väga lihtsad või täiesti käsitamatud,” märkis Jasra. „Vahepealset võimalust ei paista olevat.”

„Võtame siis lihtsalt,” ütlesin. „Me olime juba lahku minemas, kui ma tema juures midagi märkasin, ja mul polnud mingit
soovi anda endisele kallimale võim, mida ta võiks ehk tahta ühel päeval minu peal harjutada.”

„Arusaadav,” ütles Jasra. „Isegi väga. Ja äärmiselt irooniline.”

„Tõepoolest,” kinnitas Mandor ja tegi liigutuse, mis tõi meie ette uued auravad road. „Ma tahaksin, et enne, kui te lasete end kaasa haarata intriigiderohkest narratiivist ja psüühika pimedast poolest, prooviksite pisut Mouton Rothschildis leotatud vutirinda vähekese metsiku riisi ja mõne toreda sparglinupuga.”

Mõistsin, et just mina olin suunanud Julia ahnelt õppima, näidates talle reaalsuse teist kihti. Ja ma olin ta endast eemale peletanud, sest polnud teda nii palju usaldanud, et talle endast tõtt rääkida. Küllap ütles see nüüd midagi minu võime kohta armastada ja usaldada. Aga nii oli mulle kogu aeg tundunud. Pidi olema veel midagi… Oli veel…

„Tõeliselt maitsev,” kuulutas Jasra.

„Tänan.” Mandor tõusis, läks ümber laua ja valas Jasra klaasi käsitsi täis, selle asemel et levitatsiooniga mängida. Märkasin, et seejuures riivasid ta vasaku käe sõrmed Jasra paljast õlga. Nagu järelmõttena loksutas ta mullegi natuke lisaks, enne kui tagasi läks ja jälle laua taha istus.

„Jah, suurepärane,” märkisin, jätkates kiireid meenutusi asjadest, mida varjanud tume klaas oleks nagu järsku läbipaistvaks muutunud.

Nüüd ma teadsin, et olin midagi tundnud, midagi kahtlustanud algusest peale. Meie jalutuskäik varjudes oli lihtsalt kõige silmatorkavam neist väikestest improviseeritud katsetest, mida ma olin talle ette sokutanud, lootes teda ootamatult tabada ning paljastada – kellena siis? Noh, potentsiaalse nõiana. Ja siis?

Lükkasin toidunõud kõrvale ja hõõrusin silmi. Seletus oli siinsamas, kuigi ma olin seda enda eest pikka aega peitnud…

„Kas juhtus midagi, Merlin?” kuulsin ma Jasrat küsimas.

„Ei. Ma sain ainult aru, et olen pisut väsinud,” ütlesin. „Kõik on korras.”

Olin otsinud temas nõida, mitte lihtsalt potentsiaalset nõida. Mõistsin nüüd, et sisimas olin ma tundnud hirmu, nagu võiks just tema olla nende 30. aprillil toimunud mu elu kallale kippumiste taga – ning olin selle hirmu maha surunud ja temast endiselt hoolinud. Miks? Sest ma teadsin, kuid ei pidanud oluliseks? Sest ta oli mu Nimue? Sest ma olin kalliks pidanud oma võimalikku hävitajat ning tõendeid enda eest varjanud? Sest ma polnud mitte ainult rumalal kombel armastanud, vaid ka priske surmatung oli mul irvitades kannul käinud ja iga kell võisin ma sellega viimset koostööd teha?

„Minuga on korras,” kinnitasin. „Pole midagi.”

Kas see tähendas, et ma olin iseenda kõige hullem vaenlane? Lootsin, et see pole nii. Mul polnud kohe üldse aega hakata teraapias käima, kui mu elu sõltus lisaks veel nii paljudest välistest asjaoludest.

„Penn sinu mõtete eest,” ütles Jasra mahedalt.