Raamatu algus

(Kõige ees on tegelikult esimese osa kokkuvõte. Valitud tekst järgneb sellele.)

Kui tera oli purunenud, viskasin ka tupe minema. Mõõgast polnud mul just erilist kasu olnud, kui ma püüdsin sellega taguda oletatavasti kõige õhemat kohta mind ümbritsevas sinises kivimeres. Mõned väikesed kivikillud vedelesid siiski mu jalge ees. Korjasin need üles ja hõõrusin vastamisi. Niiviisi ma siit välja ei pääsenud. Ainus väljapääs näis olevat see, mille kaudu ma olin sisenenud, see aga hetkel ei toiminud.

Kõndisin tagasi oma magamistuppa, täpsemalt siis koopa sellesse ossa, kuhu ma olin visanud oma magamiskoti. Istusin tugevale pruunile kotile, võtsin veinipudelil korgi maha ja rüüpasin. Seina raiumine oli mu higiseks võtnud.

Frakir liigutas mu randmel, keris end poolenisti lahti, vingerdas mu vasaku pihuni ja keris end seal kahe sinise kivikillu ümber. Haaras neist kõvasti kinni, lasi end siis rippu ja õõtsus nagu pendel. Panin pudeli käest ja jäin vaatama. Õõtsumise võttis konkreetse suuna, mis oli paralleelne mu koduks saanud koopa pikisuunaga. See pendeldamine kestis nii umbes minuti. Siis tõmbus Frakir üles ja peatus mu pihku jõudes. Jättis kivikillud mu keskmise sõrme algusse ning puges peitu oma tavalisse asendisse mu randme ümber.

Silmitsesin kivikilde. Lausa tõstsin hubiseva õlilambi selleks lähemale. Nende värv...

Jah.

Naha taustal paistsid need just samasugused kui kivi sõrmusel, mille ma olin mõne aja eest Luke’i jaoks motellist kaasa võtnud. Kokkusattumus? Või oli seal seos? Mida oli mu kägistamisnöör tahtnud mulle öelda? Ja kus olin ma veel sellist kivi näinud?

Luke’i võtmerõngas. Selle küljes oli mingile metallitükile kinnitatud sinine kivi... Kus võisin ma veel sellist näha?

Koopal, millesse ma olin vangistatud, oli omadus tõkestada kaartide ja mu Logruse maagiat. Kui Luke kandis kaasas neist seintest pärinevaid kive, siis pidi selleks tõenäoliselt olema mingi eriline põhjus. Millised omadused võivad neil veel olla?

Jändasin umbes tunni, püüdes nende olemusest midagi teada saada, aga kivikillud panid mu Logruse sondeerimisele edukalt vastu. Lõpuks pistsin kivid tüdinult taskusse, sõin natuke leiba ja juustu ning võtsin veel lonksu veini.

Siis tõusin ja käisin koopa oma lõkse kontrollides veel kord läbi. Olin selles paigas vangis olnud ehk umbes kuu aega. Olin kõik tunnelid, käigud ja grotid väljapääsu otsides läbi käinud. Üheski sopis polnud mingit välismaailma viivat auku. Vahel olin ma maniakaalselt ringi tormanud ja sõrmenukke külmade kivide vastas veriseks tagunud. Vahel olin ma liikunud aeglaselt, otsides pragusid või liitekohti. Ma olin korduvalt püüdnud paigast lükata väljapääsu sulgevat kivilahmakat – seni edutult. See oli kiiludega paika kinnitatud ja ma ei suutnud seda nihutada. Näis, et mul tuli pikemaks ajaks paigale jääda.

Minu lõksud...

Kõik olid just täpselt samasuguses seisus kui eelmisel kontrollimisel – kivirahnud, mida loodus ju ikka oma hooletul moel sinna-tänna poetab, ainult et siin olid need suhteliselt kõrgel ja valmis oma tugedelt alla varisema, kui keegi peaks komistama varju peidetud pakkimisnöörile, mida ma olin laoruumist kastide ümbert päris palju saanud.

Keegi? Luke muidugi. Kes siis veel? Tema oli mu siia vangistanud. Ja kui ta peaks tagasi tulema – ei, siis, kui ta tagasi tuleb – ootavad need lõksud teda ees. Ta oli relvastatud. Sissepääsu juures oleks tal positsiooniline paremus, kui ma peaksin teda seal all ootama. Aga ei. Seal mind ei ole. Ta peab tulema mind otsima – ja siis...

Läksin pisut murelikuna tagasi oma magamispaika.

Lebasin, käed kukla taga, ja mõtlesin oma plaanid uuesti läbi. Need ebakindlasse tasakaalu seatud kivimürakad võisid tappa, aga ma ei soovinud Luke’i surma. Selles ei olnud midagi sentimentaalset, kuigi ma olin veel hiljaaegu pidanud Luke’i heaks sõbraks – kuni ajani, mil ma sain teada, et ta oli tapnud mu onu Caine’i ja näis tahtvat hävitada ka kõiki teisi mu Amberi sugulasi. Ta põhjendas seda sellega, et Caine oli tapnud ta isa – mu onu Brandi, kellele küll ka kõik teised oleksid meelsasti otsa peale teinud. Jah, Luke – õige nimega Rinaldo, nagu ma nüüd teadsin – oli mu nõbu ja tal oli perekondlikuks veritasuks põhjus täiesti olemas. Siiski, tema plaan kogu perekond ette võtta tundus mulle pisut mõõdutundetuna.

Aga see polnud veresugulus või sentimentaalsus, mis sundis mind lõkse maha võtma. Tahtsin Luke’i elusana, sest tekkinud olukorras oli minu jaoks liiga palju arusaamatut – mis võis jäädagi arusaamatuks, kui ta peaks hukkuma enne mulle selgituste andmist.

Jasra... hukatuse kaardid... vahendid, millega mind sai Varjudes nii hõlpsasti jälitada... kogu lugu Luke’i suhetest Victor Melmani, kunstniku ja sõgeda okultistiga... kõik, mida ta teadis Juliast ja tema surmast...

Alustasin uue ringiga. Võtsin kõik lõksud maha. Uus plaan oli lihtne ja tugines asjale, mida Luke minu arvates ei teadnud.

Viisin oma magamiskoti uude kohta, käiku otse selle kambri ees, mille laes oli suletud väljapääs. Vedasin sinna ka osa toiduvarudest. Kavatsesin veeta seal nii palju aega kui võimalik.

Uus lõks oli väga algeline – otsekohene ja peaaegu vältimatu. Kui ma olin selle kord üles seadnud, ei jäänud mul üle muud kui vaid oodata. Oodata ja meenutada. Ja plaane teha. Mul oli vaja teisi hoiatada. Ma pidin midagi ette võtma oma Tondirattaga. Mul oli vaja välja uurida, mida Meg Devlin teadis. Mul oli vaja... oh, palju asju.

Ma ootasin. Ma mõtlesin varjutormidele, unenägudele, veidratele kaartidele ja daamile järves. Pikka aega oli mu elu lihtsalt ühes suunas triivinud, siis oli aga mõne päeva sisse mahtunud väga palju sündmusi. Ning nüüd see täiesti tühi ajavahemik. Mul jäi vaid loota, et aeg liigub siin kiiremini kui minu jaoks olulistes kohtades. Kuu aega siin võis tähendada päeva Amberis – või veelgi vähemat. Ehk siis kui ma siit varsti pääseksin, oleksid jäljed, mida ma tahtsin kontrollida, võib-olla veel suhteliselt värsked.

Pärastpoole kustutasin lambi ja jäin magama. Läbi mu vangla kristallseinte immitses piisavalt valgust, et selle kasvamise ning kahanemise põhjal vahet teha, kas väljas oli päev või öö, ja ma hoidsin oma väheseid plaanilisi toiminguid samas rütmis.

Kolme järgmise päevaga lugesin veel kord läbi Melmani päeviku – seal oli küll ohtrasti vihjeid, kuid vähe kasulikku teavet – ning jäin juba peaaegu uskuma, et Kapuutsikandja, nagu ta oma külalist ja õpetajat nimetas, võis olla Luke. Välja arvatud paar vihjet androgüünilisusele, mis mind hämmastasid. Kuna teadsin, et Melmani oli suunatud mind tapma, võisin võtta märkmete lõpuosas esinevaid viiteid Kaose Poja ohverdamisele küllaltki isiklikult. Aga kui selle taga oli Luke, kuidas siis seletada tema arusaamatut käitumist New Mexico mägedes, kui ta soovitas mul hukatuse kaardid hävitada ja peletas mu minema, just nagu mind millegi eest kaitstes? Ja siis ta tunnistas, et oli varem mu elu kallale kippunud, kuid viimasel ajal enam mitte? Tal polnud ju mingit põhjust valetada, kui ka viimased katsed oleksid olnud tema korraldatud. Mis siis veel võis mängus olla? Või kes veel? Ja kuidas? Päris ilmselt oli piltmõistatusest veel tükke puudu, kuid mulle tundus, et need olid väikesed – ning et juba vähenegi täiendav teave, tühisemgi tükkide järjekorra muutmine võiks raputada kõik killud oma õigetele kohtadele ja ma näeksin tervikpilti, mida oleksin pidanud juba ammu hoomama.

Ma oleksin võinud arvata, et külalised tulevad öösel. Oleksin võinud selle peale tulla, aga ei tulnud. Kui see oleks mulle varem pähe turgatanud, oleksin muutnud oma unetsüklit ning olnud ärkvel ja valvas. Kuigi ma olin oma lõksu tõhususes üsna kindel, on tõeliselt olulistes asjades tähtis iga tühisemgi eelis.

Magasin sügavalt ja kivi krigin vastu teist kivi oli midagi kauget. Häälte jätkudes ma sirutasin ennast, ent kulus veel mitu sekundit, enne kui signaal õigesse kohta jõudis ning ma mõistsin, mis toimub. Tõusin ikka veel uimasena istuma ja kükitasin siis sissekäiguga kambri seina äärde, hõõrusin sõrmenukkidega silmi, silusin juukseid ja üldse otsisin une kaugenevast rannast oma kadunud valvsust.

Esimesed helid olid ilmselt tekkinud kiilude eemaldamisel, kui kivilahmakas hakkas sellest kalduma või nihkuma. Järgmised hääled olid summutatud, kajatud – need olid väljaspool.

Nii et ma vaatasin kambris kiiruga ringi. Polnud näha avatud šahti, millest paistnuks tähistaevas. Pea kohal jätkus tegutsemine. Rappumise helid asendusid ühtlase krudina ja kriginaga. Kambri läbikumava lae tagant paistis ähmasest halost ümbritsetud valguspall. Võis oletada, et latern. Tõrvik poleks põlenud nii ühtlaselt. Ja neis oludes poleks tõrvik olnud eriti praktiline.

Ilmus sirbike taevast, mille kummaski sarveotsas paistis üks täht. See laienes ning ma kuulsin rasket ähkimist ja urahtusi – mis pidid kuuluma kahele mehele.

Mu jäsemed hakkasid täiendavast adrenaliinitulvast kihelema, bioloogia tegi oma trikke. Ma polnud arvestanud, et Luke võib kellegi kaasa võtta. Mu lollikindel plaan polnud selle võimaluse korral enam nii kindel, mis tähendas, et lolliks jään mina.

Kivilahmakas liikus nüüd kiiremini ja mul ei jäänud aega vandumisekski, sest mõtlesin kiiruga edasisele tegevusplaanile ning võtsin selleks vajaliku asendi.

Manasin esile Logruse ja see võttis minu ees kuju. Tõusin ikka seinale toetudes püsti ja liigutasin käsi, seades neid vastavusse pettekujutise näiliselt juhuslikult liikuvate joontega. Selleks ajaks, kui ma saavutasin rahuldava kooskõla, oli üleval vaikseks jäänud.

Avaus oli nüüd vaba. Hetk hiljem tõsteti valgusallikas maast ja toodi avause juurde.

Astusin kambrisse ja sirutasin käed välja. Kui nähtavale ilmusid kaks lühikest ja tõmmut meest, loobusin lõplikult oma esialgsest plaanist. Mõlemal oli käes paljastatud pistoda. Kumbki neist ei olnud Luke.

Sirutasin välja oma Logruse soomuskindad ja haarasin meestel kõrist. Pigistasin, kuni nad mu survest kokku vajusid. Pigistasin veel veidi ja lasin siis lahti.

Nad kukkusid vaateväljast ning ma haarasin oma hõõguvate jõujoontega avause ülemisest servast ja vinnasin end üles. Avauseni jõudes peatusin ja korjasin ära selle alla silmuseks seatud Frakiri. See oligi olnud mu lõks. Luke – või ükskõik kes – oleks pidanud sisenemiseks läbima silmuse, seejuures silmuse, mis oli võimeline ainsa hetkega reageerima igasugusele liikumisele.

Nüüd aga...

Paremal pool jooksis nõlvakust alla tulerada. Latern oli kukkudes katki läinud ning välja voolanud õlist oli tekkinud põlev ojake. Kägistatud mehed vedelesid teine teisel pool avaust. Avaust katnud kivilahmakas oli vasakul ja minust veidi tagapool. Jäin esialgu samasse asendisse – toetusin küünarnukkidele, vaid pea ja õlad august väljas, Logruse kujutis tantsiskles endiselt mu silme ees ja selle jõujoonte soe kihelus oli ikka mu käte küljes, Frakir vingerdas vasakult õlalt käsivart mööda allapoole.

See oli käinud kuidagi nagu liiga lihtsalt. Ma ei uskunud, et Luke saadaks lihtsalt paar teenrit mind küsitlema, tapma või kuhugi toimetama – ma ei saanudki teada, mis ülesanne neil oli olnud. Seepärast ma ei kiirustanudki kohe väljuma, vaid uurisin öist ümbrust oma suhteliselt turvalisest asendist.

Püüaks vahelduseks siis ettevaatlik olla. Sest keegi oli selles öös veel. Juba kustuvast tulerajast hoolimata oli nii pime, et mu nägemismeel poleks mulle seda teavet andnud. Aga kui ma manan esile Logruse, siis annab see vaimne seisund mulle võime märgata ka teisi ümbruskonnas toimuvaid metafüüsilisi ilminguid.

Nii ma tajusingi vasakul pool puude vahel varjus sellist moodustist, inimkogu aga, kelle ees see hõljus, poleks ma seal näinud. Kujund meenutas Amberi mustrit, see pöörles aeglase tuuleratta kombel ja saatis välja tuhmkollaseid valgusekombitsaid. Need triivisid läbi öö minu poole, mina aga jälgisin võlutult, teades juba, mida teha, kui saabub õige hetk.

Suuri kombitsaid oli neli ning nad lähenesid aeglaselt ja ettevaatlikult. Minust mõne jardi kaugusele jõudnud, nad peatusid, sikutasid end pikemaks ja sööstsid kobra kombel rünnakule. Mu käed olid koos, pisut ristis, Logruse harud välja sirutatud. Viisin käed sujuva liigutusega lahku ja ettepoole. Tabasin kollaseid kombitsaid ja paiskasin tagasi nende mustri poole. Tundsin seejuures käsivartel kerget kihelust. Kasutasin siis oma parema käe pikendust mõõgana ja lõin nüüd õõtsuma hakanud mustri nagu kilbi pihta. Kuulsin lühikest teravat karjatust ning kujutis tuhmus, lõin kohe uuesti, käsi valutas, aga ma vinnasin end august välja ning hakkasin künkanõlvast alla minema.

Kujutis, mille loomuses ma ei jõudnud selgust saada, hajus ja kadus. Selleks ajaks nägin ma aga juba üsna selgesti puutüvele toetuvat inimkogu. See näis olevat naine, aga näojooned jäid varju, sest tal oli käes mingi väike asi, mille ta oli tõstnud silmade kõrgusele. Kartsin, et see võib olla relv, ja lõin selle pihta Logrusega, lootes selle tal käest paisata.

Siis ma aga komistasin, sest mu kätt tabas arvestatava jõuga tagasilöök. Ilmselt olin ma lüües tabanud tugevat maagilist objekti. Vähemalt nii palju oli sellest rõõmu, et ma nägin, kuidas ka daam tuikuma lõi. Ta tõi kuuldavale pahura karjatuse, kuid hoidis kinni.

Hetke pärast tekkis tema ümber mitmevärviline kuma ja ma sain aru, mis see tal oli. Olin äsja saatnud Logruse jõu kaardi vastu. Nüüd ma pidin temani jõudma, olgu või selleks, et teada saada, kes ta oli.

Edasi tormates mõistsin, et ei jõua õigeks ajaks temani. Kui mitte just...

Haarasin Frakiri õlalt, seadsin Logruse jõujoonele, keerasin selle õiges suunas ja andsin käsud, kui mu nöör oli juba lendu läinud.

Uuest vaatenurgast ja teda ümbritseva vikerkaarevärvilise kuma valguses tundsin naise viimaks ära. See oli Jasra, kes oleks mu Melmani korteris oma hammustusega äärepealt tapnud. Hetke pärast oleks ta kadunud, jättes mu ilma võimalusest hankida vastuseid, millest võis sõltuda mu elu.

„Jasra!” hüüdsin, püüdes ta keskendumist takistada.

See ei aidanud, küll aga Frakir. Hõbedaselt kumades haaras mu kägistamisnöör tal kõrist, heitis oma vaba otsa üle Jasrast vasakule jääva puuoksa ja keris end kõvasti selle külge.

Daam hakkas hajuma, ilmselt veel mõistmata, et on sellega hiljaks jäänud. Ta ei saanud kaardi kaudu kaduda, endal seejuures pead maha võtmata.

Aga ta õppis kiiresti. Kuulsin korisevat hüüatust, siis astus ta sammu tagasi, kontuurid muutusid jälle selgeteks, kuma kadus, ta pillas kaardi ja haaras kaela ümbritsevast nöörist.

Astusin ta kõrvale ja sirutasin käe Frakiri järele, kes keris end oksa küljest lahti ja keeras end mu randme ümber.

„Õhtust, Jasra,” ütlesin ning sikutasin ta pea kuklasse. „Kui sa mind jälle hammustada püüad, vajad sa kaelatuge. Mõistad?”

Ta üritas rääkida, aga ei saanud. Ta noogutas.

„Ma lasen oma nööri nüüd lõdvemale,” ütlesin, „et sa saaksid mu küsimustele vastata.”

Frakir andis ta kaela ümber pisut järele. Ta hakkas köhima ja vaatas mind pilguga, mis oleks liiva klaasiks muutnud. Ta maagiline kujund oli täiesti kadunud, nii et ma lasin ka Logruse minema.

„Mis sul minu vastu on?” küsisin. „Kes ma sulle üldse olen?”

„Rüveduse poeg!” kuulutas ta ja püüdis sülitada, aga ilmselt oli ta suu selleks liiga kuiv.

Sikutasin kergelt Frakiri ja Jasra hakkas jälle köhima. „Vale vastus,” ütlesin. „Proovi uuesti.”

Tema aga naeratas, vaadates kuhugi mu selja taha. Hoidsin Frakiri pingul ja riskisin kiire pilguga. Minu taga paremal oli õhk hakanud virvendama ja see tähendas, et kohe on keegi kaardi abiga saabumas.

Mulle tundus, et ma pole valmis veel ühe ohuga tegelemiseks, nii et pistsin vaba käe taskusse ja tõmbasin sealt mõned oma kaardid. Flora pilt oli kõige peal. See sobis.

Suunasin napis valguses oma teadvuse tema poole, kaardil oleva näo taha. Tajusin ta hajevil tähelepanu, siis äkilist erksust. Siis: „Jah...?”

„Tõmba mind üle! Kähku!” ütlesin.

„On see hädajuhtum?” küsis ta.

„Oleks parem küll, kui sa seda tõsiselt võtaksid,” vastasin.

„Uhh... Hea küll. Tule siia.”

Ma nägin teda voodis pikutamas. Kujutis läks selgemaks, veel selgemaks. Ta ulatas käe.

Sirutasin käe ja haarasin tema käest. Liikusin juba tema poole, kui kostis Luke’i hääl: „Pea kinni!”

Mina muidugi jätkasin, vedades Jasrat enda järel. Ta püüdis vastu puigelda ning tal õnnestuski mind peatada, kui ma vastu voodi külge komistasin. Alles siis märkasin ma voodi kaugemas küljes tumedapäist habemega meest, kes mind päranisilmi põrnitses.

„Kes...? Mis...?” alustas ta, kui ma tasakaalu tagasi sain ja talle süngelt naeratasin.

Mu vangi selja taga ilmus nähtavale Luke’i ähmane siluett. Ta küünitas ettepoole ja haaras Jasra käsivarrest, tõmmates teda minust eemale. Jasra korises, sest see liigutus tõmbas Frakiri ta kõri ümber pingumale.

Neetud! Mis nüüd?

Flora tõusis järsku nägu moonutades üles ning lavendlilõhnaga lina vajus maha, kui ta, rusikas püsti, üllatava kiirusega lähenes.

„Vana mõrd!” hüüdis ta. „Mäletad mind veel?”

Hoop tabas Jasra lõuga ja ma jõudsin vaevu Frakiri Jasra küljest vabastada, et mitte temaga koos Luke’i ootavate käte vahele kukkuda.

Mõlemad hajusid ja hetke pärast õhk enam ei virvendanud.

Tumedapäine mees oli vahepeal voodist üles karanud ja krahmas maast riietusesemeid. Kui ta oli kõik kokku kogunud, et vaevunud ta midagi selga panema, vaid hoidis neid puntras enda ees ja taganes kiiresti ukse poole.

„Ron! Kuhu sa lähed?” küsis Flora.

„Ära!” vastas mees, avas ukse ja astus välja.

„Hei! Oota!”

„Ei mingil juhul!” kostis kõrvaltoast vastuseks.

„Neetud!” pomises Flora vihaselt minu poole vaadates. „Sa kohe oskad teiste inimeste elu ära rikkuda.” Siis pöördus ta ära ja hõikas: „Ron! Kuidas oleks õhtusöögiga?”

„Ma pean oma psühhiaatriga rääkima,” vastas Ron ja üsna kohe oli kuulda, kuidas veel üks uks pauguga kinni löödi.

„Ma loodan, et sa ikka mõistad, millise kauni asja sa äsja ära lõhkusid,” ütles Flora jälle minu poole pöördudes.

Ma ohkasin. „Millal sa temaga tutvusid?” küsisin.

Ta kortsutas kulmu. „Eile, noh,” vastas ta. „Eks sa irvita pealegi. Need asjad ei sõltu alati ajast. Ma sain kohe aru, et sellest on kujunemas midagi erilist. Ainult sellised jõhkardid nagu sina või su isa ei oska vääriliselt hinnata kauneid...”

„Anna andeks,” ütlesin. „Aitäh, et mu ära päästsid. Muidugi tuleb ta tagasi. Me lihtsalt ehmatasime teda hullupööra. Aga kuidas saaks ta mitte tagasi tulla, kui ta on juba sinuga tutvunud?”

Flora naeratas. „Jah, sa oled Corwini moodi,” ütles ta. „Jõhkard, aga selge pilguga.”

Ta tõusis, läks läbi toa kapi juurde, võttis sealt kahvatulilla hommikumantli ning tõmbas selga.

„Mis värk,” küsis ta vööd kokku sõlmides, „see sul üldse seal käis?”

„See on pikk lugu...”

„Siis ma eelistaksin kuulda seda eine kõrvale. Oled sa näljane?” küsis ta.

Mul tõmbus suu tahtmatult naerule.

„Nii ma arvasin. Tule.”

Järgnesin talle läbi prantsuse koloniaalstiilis elutoa suurde, kahhelplaate ja vasknõusid täis talukööki. Pakkusin abi, kuid ta osutas toolile laua ääres ja käskis sinna istuda.

Ta hakkas külmikust hulgaliselt head-paremat välja tõstma. „Kõigepealt...” alustasin.

„Jah?”

„Kus me oleme?”

„San Franciscos?” vastas Flora.

„Miks sa oma majapidamise just siia sisse seadsid?”

„Kui ma olin Randomi ülesandega hakkama saanud, siis otsustasin mõneks ajaks paigale jääda. See linn tundus jälle päris sümpaatsena.”

Lasin sõrmedega nipsu. Ma olin juba unustanud, et ta oli saadetud uurima, kellele kuulus hoone, kus Victor Melmanil oli olnud korter ja ateljee ning kus Brutuse Ladustamine oli hoidnud Amberis toimivat laskemoona.

„Nii et kelle jagu see ladu oli?” küsisin.

„Brutuse Ladustamise,” vastas Flora. „Melman rentis oma pinna nende käest.”

„Ja kellele kuulub Brutuse Ladustamine?”

„J. B. Rand, Inc.”

„Aadress?”

„Väike kontor Sausalitos. Leping lõpetati juba mitu kuud tagasi.”

„Ega selle omanikel rentniku kodust aadressi ei olnud?”

„Ainult postkast postkontoris. Mille lepingut pole samuti pikendatud.”

Ma noogutasin. „Midagi niisugust ma oletasingi. Räägi mulle nüüd Jasrast. Ilmselt sa tundsid seda daami.”

Flora kirtsutas nina. „Daam ta nüüd küll ei ole,” ütles ta. „Siis, kui mina teda tundsin, oli ta kuninglik libu.”

„Kus see oli?”

„Kashfas.”

„Kus see on?”

„Huvitav väike varjukuningriik, mitte kuigi kaugel sellest Kuldsest Ringist, millega Amberil on kaubandussuhted. Närune barbaarne hiilgus ja kõik see värk. Kultuurilises mõttes täielik kolgas.”

„Kuidas siis sina seda nii hästi tead?”

Ta oli hetke vait ja segas kausis midagi.

„Oh, ma sõbrustasin ühe Kashfa aadlikuga, kellega ma olin metsas juhuslikult kohtunud. Ta oli parasjagu pistrikujahti pidamas, kui ma sattusin jala välja väänama...”

„Uh,” sekkusin, et vältida liigseid üksikasju. „Ja Jasra?”

„Ta oli tollase vana kuninga Menillani armuke. Oli vanamehe täiesti ümber sõrme keeranud.”

„Mis sul tema vastu on?”

„Ta lõi Jasricki üle, kui mind kohal ei olnud.”

„Jasrick?”

„See minu aadlik. Kronklefi krahv.”

„Mida tema kõrgus Menillan sellest arvas?”

„Ta ei saanudki teada. Oli sel ajal juba surivoodis. Kustuski varsti pärast seda. Õigupoolest seepärast see mõrd Jasricki tahtiski. Jasrick oli palee kaitsemeeskonna ülem ja tema vend oli kindral. Kui Menillan suri, korraldas Jasra nende abiga väikese riigipöörde. Kui ma viimati sealt kandist midagi kuulsin, oli Jasra Kashfa kuninganna ja Jasricki oli ta juba auku ajanud. Paras kah, muidugi. Ma oletan, et Jasrick lootis ise troonile saada, aga Jasra ei raatsinud seda temaga jagada. Lasi nii Jasricki kui venna mingi reetmissüüdistusega hukata. Jasrick oli kena mees... Aga mitte eriti taibukas.”

„Kas neil Kashfa inimestel on mingeid, hmm, tavatuid füüsilisi võimeid?” küsisin.

Flora muigas. „Noh, Jasrick oli omast kohast muidugi neetult vastupidav mees. Aga ma ei nimetaks tema võimeid nüüd ka lausa tavatuteks...”

„Ei, ei,” segasin vahele. „Ma mõtlesin mingit niisugust anomaaliat nagu välja käivad kihvad või mürgihambad või midagi sellist.”

„Mk-mm,” tegi ta ja ma ei olnud kindel, kas punetus ta näol tuli pliidi kuumusest. „Ei midagi sellist. Neil on normaalne kehaehitus. Miks sa seda küsid?”

„Kui ma sulle Amberis oma seiklustest jutustasin, siis ma jätsin selle vahele, et Jasra hammustas mind ja ma suutsin suurivaevu kaardiga minema pääseda, sest hammustades pritsis ta minusse mingit mürki. Ma olin veel tükk aega tuim, kange ja väga nõrk.”

Flora raputas pead.

„Kashfalased küll midagi sellist ei tee. Aga, muidugi, Jasra ei olegi Kashfast.”

„Jah? Kust ta siis pärit on?”

„Ma ei tea. Aga ta oli välismaalane. Üks jutt oli, et orjakaupmees tõi ta kusagilt kaugelt. Teised rääkisid, et ta oli ise ühel päeval lihtsalt välja ilmunud ja Menillanile silma jäänud. Veel käisid kuulujutud, et ta on nõid. Ma ei tea.”

„Mina tean. See kuulujutt oli õige.”

„Või nii? Äkki ta siis nõidusega Jasricki endale saigi.”

Kehitasin õlgu. „Kui palju sellest möödas on, kui sa temaga... kokku puutusid?”

„Ma pakuksin, et kolmkümmend või nelikümmend aastat.”

„Ja ta on seniajani Kashfa kuninganna?”

„Ma ei tea. Ma ei ole juba väga ammu sinnakanti sattunud.”

„Kas Amberil on Kashfaga halvad suhted?”

Flora raputas pead. „Tegelikult pole meil üldse mingeid suhteid. Nagu ma ütlesin, nad on pisut nagu nurga taga. Sinna pole nii kerge pääseda kui paljudesse teistesse kohtadesse ja neil pole ka midagi, mille pärast tasuks nendega kaubavahetust pidada.”

„Nii et Jasral pole erilist põhjust meid vihata?”

„Mitte rohkem kui kedagi teist.”

Kööki olid hakanud täitma vaimustavad toidulõhnad. Istusin, nuusutasin ja mõtlesin pikast kuumast dušist, mille ma võtan pärast sööki, ning siis küsis Flora, just nagu ma olin kuidagi ette aimanudki: „See mees, kes Jasra tagasi tõmbas... Ta näis kuidagi tuttavana. Kes ta oli?”

„Seesama, kellest ma sulle Amberis rääkisin,” vastasin. „Luke. Mind huvitabki, kas ta meenutab sulle kedagi?”

„Näib küll nii,” ütles ta veidi aja pärast. „Aga ma ei oska praegu öelda, keda.”

Kuna ta oli seljaga minu poole, siis ma igaks juhuks hoiatasin: „Kui sul on käes midagi niisugust, mis võib puruneda või ümber minna, kui sa selle maha pillad, siis palun pane see praegu käest.”

Kuulsin, et midagi asetati pliidi kõrvale lauale. Siis pööras ta ringi ja vaatas mind nõutu ilmega.

„Jah?”

„Ta õige nimi on Rinaldo ja ta on Brandi poeg,” ütlesin. „Ma olin üle kuu aja ühes varjus tema vang. Just praegu pääsesin sealt.”

„Vau,” sosistas Flora. Lisas siis: „Mida ta tahab?”

„Kättemaksu,” vastasin.

„Kellegi konkreetse vastu?”

„Ei. Meie kõigi. Aga Caine oli muidugi esimene.”

„Ma mõistan.”

„Palun ära lase seal millelgi kõrbema minna,” ütlesin. „Ma olen juba pikka aega üht korralikku söömingut oodanud.”

Ta noogutas ja pöördus pliidi poole. Mõne aja pärast ütles ta: „Sa tundsid teda ju päris kaua. Milline ta on?”

„Ta tundus alati päris mõistliku mehena. Kui ta peaks oma isa kombel hull olema, siis oskas ta seda hästi varjata.”

Ta tõmbas veinipudelil korgi pealt, valas kaks klaasi täis ja tõi lauda. Siis hakkas ta roogasid serveerima.

Mõne suutäie järel tardus ta korraks paigale, kahvel õhus ja pilk ebamäärases kauguses.

„Kes oleks osanud arvata, et see koerapoeg paljuneb?” märkis ta.

„Ma usun, et Fiona,” ütlesin. „Õhtul enne Caine’i matuseid ta küsis, kas mul on Luke’i fotot. Kui ma seda talle näitasin, sain ma küll aru, et ta jäi murelikuks, kuid ta keeldus ütlemast, milles asi on.”

„Ja järgmisel päeval olid tema ja Bleys läinud,” nõustus Flora. „Jah. Kui ma nüüd sellele mõtlen, siis on ta Brandi moodi küll – noore Brandi moodi, väga ammusest ajast. Luke näib suurem ja tugevam, aga sarnasus on olemas.”

Ta jätkas söömist.

„Muuseas, see on sul väga hästi õnnestunud,” ütlesin.

„Oh, aitäh.” Siis ta ohkas. „Mis tähendab ilmselt, et ma kuulen seda lugu alles siis, kui sa oled söömise lõpetanud.”

Ma ainult noogutasin, sest mul oli suu täis. Vankugu kas või impeeriumid. Ma olin näljane.