Roger Zelazny 1937 – 1995

Eesti lugeja tunneb seda meest ilmselt kõige rohkem tema Amberi-sarja järgi ja eks see ole vast nii kogu maailmas; muidugi tuleb arvestada meie omapära – sellal, kui ta oli maailmas oma kuulsuse tipul, laias laastus siis, kui ta oma lugusid kirjutas ja auhindu sai, st 60-ndatest elu lõpuni, siinmail teda suuremat välja ei antud. Okupatsiooniajal oli muu maailma kirjandust peaaegu võimatu kätte saada ja inglise keele oskusega oli nagu oli ja – kuigi ei tahaks alustada negatiivselt – 90-ndatel ilmunud „Needuste allee” („Damnation Alley”, 1969) ja „Valguse isand” („Lord of Light”, 1967) on erinevatel põhjustel liiga „oma ajastu lapsed” (väljanägemine nagu üleeelmise sajandi sopakatel ja teise tõlge ei kuulu ka just „esimesse värskuskategooriasse”).
Täisnimega Roger Joseph Zelazny sündis 13. mail 1937 Ohios ainsa lapsena poola ja iiri juurtega perre. Kirjanikuanne lõi varakult välja, toimetas ta juba koolilehte.
Ka kõrghariduse on ta saanud kirjandusega seotud aladel (bakalaureus 1959 Western Reserve Universitys inglise keel alal ja magister 1962 Columbia Universitys Elizabeth I ja James I aegse draama alal). Aastast 1969 pühendus ta täielikult kirjutamisele. Ta on saanud 3 Nebula ja 3 Hugo auhinda (ajal, mil need tõepoolest olid väärt auhinnad). Ta suri 58-aastasena neerupuudulikkusse ja vähki Santa Fes, kus ta elas viimased 20 aastat oma elust.

Lubatagu see kõrvalepõige enne asja kallale asumist –
Autorite tutvustamine raamatutes on olemuslikult muutunud viimase ca 10–15 aastaga, kuigi paljud autorid-kirjastajad seda ei taju. Täielikult on kadunud vajadus vahendada lugejale biograafilisi ja bibliograafilisi andmeid – need on internetist mõne sekundiga leitavad ja lisaks, esiteks on need ajakohased, sest trükitud raamat ju „tardub” trükkimishetke (tõsi, juba lahkunud loojate puhul pole see enamasti kuigi oluline) ja teiseks on Wikipedia kohati juba päris hea.
Praegu on seda juba raske ette kujutada, ent näiteks kui ma, ütleme, „Lilled Algernonile” ilmumise ajal (1976) oleksin tahtnud endale selgeks teha, kes õieti on mees, kes selliseid lugusid kirjutab, oleks tulnud ette võtta mitu poolepäevast käiku raamatukokku ja väga võimalik, et ma poleks leidnud mitte midagi peale mõne venekeelse rõlgelt inimvaenuliku ja asjatundmatu, propagandast idioodistunud paskvilli.
Seega on mõtet vahendada vaid seda, mida vast mainitud paari klikiga ei leia ja väärtust on sel arusaadavalt peamiselt selles dimensioonis, et lugeja, kellele loetu korda läks ja kes vähegi usaldab seda tegelast, kes sinna lõppu midagi kirjutas, saab kõige väiksema vaevaga n-ö lähtekohad edasitegutsemiseks.
Ja seega arusaadavalt tasub pigem avada autori ja tema kirjutatu tausta – miks ta kirjutas just nii, nagu kirjutas, ja mida temast ja tema loomingust tasuks teada ja silmas pidada, kui on tahtmine temalt veel midagi lugeda.

Üks läbivaimaid, peamisi jooni RZ loomingus on müüditöötlus; ja mitte lihtsalt müüditöötlus, vaid erinevate uskumussüsteemide projitseerimine tulevikumaailma (või, noh, kuhugi fantaasiamaailma määratlematus ajas-kohas). Tema raamatutes on tugevalt esindatud ka surematuse ja jumalikkuse teema. Teisalt tuleb kasuks silmas pidada, et tema lugude kokkupanek mõne kindla uskumussüsteemiga (religiooniga, kultuuriga) on suhteliselt tänamatu ja võimatu ülesanne (kuigi ka mainitud Wikipedia sellega agaralt tegeleb).

Jah, mõnedes ta raamatutes domineerib mõni uskumussüsteem väga ilmselt. Mainitud „Valguse isand” on selgelt peamiselt seotud hindu mütoloogiaga (kuigi seal ju tuleb sisse ka teisi), „Eye of Cat” (1982) on seotud navaho mütoloogiaga, „This Immortal” (1966, ilmus varem juttudena ajakirjades pealkirjaga „... And Call Me Conrad”) kreeka panteoniga ja nii edasi.
Ent kuigi Amberi sarjas (1970-1996, 10 romaani + 7 jutustust) on ilmselgeid mõjutusi kuningas Arthuri teemast, võib sealt (ütleme, sama vaieldamatult) leida skandinaavia, iiri, jaapani ja veel hulga rahvaste müütide-lugude-uskumuste mõjutusi.
Veel tuuakse tavaliselt välja teatud freudistlikke jooni, näiteks nn puuduva isa teema. Selles ma isiklikult nii kindel ei oleks – jah, muidugi võib neid leida ja ära tunda, kuid neis võib näha ka pigem süžeearenduse „mugavaid” võtteid, sest tegu on tugevate, inimesele kui sellisele kordaminevate teemade-sümbolitega, mis pealegi kõlavad väga hästi kokku eelmainitud kangelaste-jumalate-surematute teemaga. Pigem võib tema lugudes isegi üldisemast foonist selgemalt tunnetada nn klassikalise loo põhielemente – kodust (pere juurest, sünnipaigast, „pesast”) lahkumist, raskuste ületamist, mehistumist, enese leidmist etc etc.
(Jah, mainitakse ära, et RZ isa suri aastal 1962 ega saanud kunagi teada oma poja edust, ent kuulge... St see võib nii olla, kuid vast oleks targem suhtuda sellelaadsetesse mõttekäikudesse kui katsesse oma tarkust ja läbinägelikkust näidata, sest ise RZ seda seost tunnistanud ei ole ja inimesed üldiselt ei ole nii üheülbalised, kui tugitoolipsühholoogid endale ette kujutavad...)
Muidugi hakkab silma veel RZ seos vehklemise, üldisemalt võitluskunstide, ja suitsetamisega. Jah, ta tegeles kolledžipäevil vehklemisega ja terve elu võitluskunstidega. Ta oli tõepoolest kirglik tubakafänn kuni umbes aastani 1980, kui tal sellest südameprobleemid tekkisid; ta jättis suitsetamise maha ja sealtpeale ei suitseta enam ka tema raamatute tegelased...
Veel tasub tähele panna, et ta katsetas oma lugudes erinevate kirjandusvõtetega. Kõige tuntum on selles osas vast „Roadmarks” (1979, ek „Teemärgid”, 2008), kus peatükid pealkirjaga „Üks” on suhteliselt lineaarsed (peategelase askeldused) ja „Kaks” aga teiste tegelaste lood pealtnäha täiesti suvalises järjekorras. Lisaks algab iga peatükk sündmusega, milleni peatüki käigus jõutakse. Sarnast võtet kasutab ta ka mõnedes teistes lugudes, lisaks olevikuvormis jutustamist ja mõned terved peatükid mõnedest ta töödest on sisuliselt poeemid.

Üks alailma esitatav küsimus on, kas RZ oli ikkagi üldse SF (teadusliku fantastika) või pigem fantasy autor? Selle küsimusele on mitmeid vastuseid (ja huvilised leiavad need kergesti), nii et lubatagu siin pigem pakkuda enda versiooni.
Loomulikult pole näiteks Amberi varjude kontseptsioon just väga teaduslik, niisamuti kui korduvalt mainitud „Valguse isand” on üsna klassikaline müütiline fantaasialugu, vaatama sellele, et tegevus peaks justkui toimuma inimkonna koloniaalplaneedil.
Mingis mõttes on see küsimus sama mõttetu – või viisakamalt akadeemiline – nagu mainitud Amberi varjude puhul arutelu selle üle, kas need olid olemas enne, kui peategelane sinna rändas, või tekkisid nad tema soovist seda teha. Nii, nagu mainitud Amberi kohta on esitatud „kahtlus”, et ärkas ju Corey haiglavoodis tugeva ajutraumaga ja rohtude mõju all ja seega võib kogu saaga olla vaid raviarsti märkmed ta sonimisest, on sama eesmärgipäratu otsida vigu või reaalsusest erinevusi mistahes SF teose puhul.
RZ kirjutab SF-i suurtel teemadel ja üldiselt siiski nii, nagu SF-i (ja muidugi igasugust head kirjandust) kirjutama peaks – ta lood on läbiva loogikaga, st maailm töötab loo lõpus samamoodi nagu alguses (jutt pole siin sellest, et tegelased midagi uut avastavad). See pole üldse oluline, et lugeja ei saa meeletult pseudofüüsikat, kuidas toimivad varjud või ajastutevaheline tee või kuidas ikkagi tegelane planeete kokku mätsib; ja mitte ainult sellepärast, et enamik inimesi ei saa niikuinii aru, kuidas töötab külmik või mikrolaineahi, kosmoseraketist või aatomipommist rääkimata.
Nii et vaidlusi võib pigem tekitada žanripiiride määramine. Definitsioone on väga-väga erinevaid ja minu oma paljudele kahtlemata ei meeldi, kuid ütleksin, et kuigi loomulikult on olemas ka väga head fantasy’t ja horrorit, on RZ SF autor juba sellepärast, et tema lood ei ole eksalteeritud jauramine ajuvaba nõidumise taustal või pateetiline katse ürgsetel alateadlikel hirmudel trampida. RZ lood on lihtsalt palju-palju rohkemat.

Ma ei tahaks selle kogu lugusid ükshaaval ette võtta.
Tõtt-öelda (ja eelnevale natuke vastu rääkides) on mind tema lugude puhul alati häirinud, kui ebateaduslikud need mõne koha pealt on. Mäletan seda vastuolu juba (arvatavasti minu jaoks) esimest, „Needuste alleed” lugedes – et olgu, mutandid, ilma nendeta ei tuleks lugu kokku, aga no mis pidev kruusatorm...
Samamoodi algab ju selle kogumiku esimene lugu kah meredega Veenusel... („...ahah...” Raske ohe... Aga lugu on ju hea, kui mõttes Veenuse asemel „Mingikaugeplaneet” panna.) Või tsivilisatsioon Marsil („Koguja roos”) või... samas vaimus edasi.
Või siiski lubatagu täpsustada, et kui loos „Mees, kes armastas faiolit” ei häiri vähimatki, et kuhugi planeedile toovad robotid surnuid (ja võtavad ühelt nendest selle eest allkirja), siis „Selles tormihetkes” kipub minusugune tahtmatult mõtlema, et no mis, lendasid teisele planeedile, aga linna tegid ikka nagu Petrogradi – sõnnikust ja põhust ja kõige lollimasse kohta...
Osad, eriti pikemad lood siin kogumikus on igas mõttes meistritööd, mõned lühemad lood seevastu kuuluvad minu arvates ühte nõudlikumasse ulmelugude alažanri, humoreskide hulka. Väga lühikest lugu saabki ju ehitada edukalt peamiselt ootamatusele (puändile) või meeleolule. Aga klassikalised ootamatused olid juba sajand tagasi sada korda läbi mängitud ja edasi sõltub juba kõik sellest, kuidas autor neid kahte asja, ootamatust ja meeleolu õigesti doseerida oskab.

Mida tasuks RZ-lt lugeda? Ma isiklikult ei ole temalt halbu asju lugenud, kuigi mõned on tüütud.
Võimalik, et tuleks hoiatada Amberi maailma kinnijäämise eest – see sari lihtsalt on nii tuntud ja võtab nii suure osa tema loomingust, et tihti kiputakse kõike muud unustama. Ent Amberi sarjast – mis on olemuselt ju versioon yini ja yangi, st kahepooluselise maailma (mis, muide, on kristlusest nii kaugel kui olla saab, kuigi RZ-d on teinekord „süüdistatud” katoliikluses) üleloomulike võimetega valitsejatejõugu omavaheline kisklemine – on kohane alustada kasvõi sellepärast, et seda loetakse teinekord RZ loomingus teatud rajajooneks – et enne seda oli ta radikaalne, mänguline, irooniline, mässuline ja natuke rabe, pärast seda tehniliselt täiuslikum, endiselt muheda keelega, kuid peamiselt kõigest intelligentne...
Selles määratluses (mis umbes sellisel kujul on toodud ka SF Encyclopedias) kumab läbi teatud ajastule omane degeneratsioon, nagu oleks intelligentsus midagi negatiivset.
Kummatigi väga laias laastus saab sellega nõus olla. Ma ei ole muidugi kõiki RZ teoseid lugenud, kuid jah, tema varasemad tööd on võib-olla rohkem täis ootamatuid mõttekäänakuid ja igas mõttes piirelõhkuvamad, kui ta hilisemad, mida tõepoolest iseloomustab suurem tasakaal ja läbimõeldus. Ma isiklikult ei suuda selles leida midagi negatiivset, kuigi jah, mõnd ta hilisemat teost on raske lugeda. (Ennekõike on siin juttu vahetult enne ta surma või selle järel ilmunutest, kui ta juba teadis, et on surmavalt haige).
Tema lühilugude kohta on veel raskem midagi öelda – on tõeliselt häid ja on ka üsna õlgu kehitama panevaid.
Aga igatahes on RZ autor, keda tasub veel ja veel ka eesti keeles välja anda.

Ats Miller