Sõnnik sõja põllult

1

Ametlikult nimetati massiivset graniitehitist Langenud Kangelaste Kuulsuse Müüriks. Tegelikkuses kutsus rahvas seda hoopis Surmamüüriks. Algul tegid nii üksnes hukkunute ellujäänud relvavennad, omaksed, pruudid, peigmehed ja sõbrad. Ent väga kiiresti levis nimetus ka laiadesse massidesse – kohustuslikus korras ametlikku nimetust kasutavate infokanalite kiuste ja majandus-poliitilise ladviku meelehärmiks. Nemad oleksid soovinud heroilisemat ja patriootlikumat suhtumist.

Sein oli vähemalt sada meetrit pikk, kaks meetrit kõrge ja tervenisti täidetud nimedega, mis olid viie sentimeetri kõrguste tähtedega graniiti lõigatud. Need olid standardaasta tagasi lõppenud sõjas hukkunud meeste ja naiste nimed, kelle kehasid polnud õnnestunud siia, planeet Ornaxi pealinnas Silveris asuvale sõjaväekalmistule tuua.

Peamiselt ei saanud seda teha põhjusel, et polnudki enam midagi tuua. Kui ruumilaeva kaitsvad jõuväljad vastase ülekaalukatele torpeedolainetele ja energialöökidele enam vastu ei pidanud, võis laev koos kõigi seesolijatega algosadeks pihustuda.

See ei pidanud alati nii minema, kuid taolisel juhul sõltus vigastatud ja abitu vraki saatus juba teistest – omade abist, mis takistas pihtasaanule lõplikult otsa peale tegemast, vastase laskemoonaseisust, mida too pidi hoidma edasise võitluse jaoks, või muudest lahingulistest olukordadest.

Teine põhjus oma nimi Surmamüürile saada oli kaotatud lahing mõnel elutul baasplaneedil või koguni asteroidil, kust langenud või kuhu mahajäänud kaaslasi polnud päästvatele laevadele taganedes võimalik enam kaasa võtta. Kui oli üldse kuhugi taganeda, kuna ka ümbritsev ruum võis olla juba vaenlase valduses.

Niisugustes kohtades Montlari ja Ornaxi sõda põhiliselt peetigi. Emaplaneedid ise olid kaitstud sedavõrd võimsate lahingsatelliitide võrguga – rääkimata planeetidelt endilt lastavate rakettide massist –, et taolisest kaitsevallist võis läbi murda üksnes väga tugev ründelaevastik, mida ei seganuks kaitsva poole oma, kuna see oli juba eelnevalt puruks löödud. Taolise ülemvõimu saavutamiseks kosmoses lahinguid peetigi.

Surmamüüri sai ehitama hakata alles pärast rahu sõlmimist, kui kolme kuu jooksul oli endiste vaenupoolte vahel toimunud täielik ja korrektne vangide vahetus. Muidu oleks võinud juhtuda, et mõni vastase poolt laevavrakkidelt või baasasteroididelt üles korjatu leidnuks oma nime juba graniiti söövitatuna langenute hulgast, kuigi ise oli veel täie tervise juures või vähemalt enam-vähem ühes tükis. Ja isegi praegu tekkis veel segadusi.

Teine – ja ilmselt palju määravam – põhjus, miks Langenud Kangelaste Kuulsuse Müüri rajamine lükati edasi rahuajale, seisis hoopis muus. Müüri enda ehitamine oli käkitegu ja ka kindla teadmisega sinna märgistatavaid jätkus enam kui küllalt ning tekkis massiliselt aina juurde. Rahvahulkadele võis aga meedia õhutatud patriotismihüsteeriast hoolimata niisugune surmasein halvasti mõjuda.

Nad ohverdasid sõjale oma poegi ja tütreid. Nad pingutasid püksirihma, et ülepaisutatud sõjatöösturite huvides rängalt kahanenud tarbe- ja toiduainete tootmise tingimustes vapralt vastu pidada, mõeldes neile samadele poegadele ja tütardele, kelle tingimused surmale silma vaadates olid veelgi raskemad. Niisugust Surmamüüri nähes võis tekkida tunne, et kogu seda kangelaslikkust on saanud kuidagi nagu liiga palju. Mis aga veel hullem, võis tekkida ohtlik küsimus: miks kurat seda sõda üldse peetakse ja kelle huvides õieti?

Piisas juba paljudest mälestuskividest enam-vähem ühes või ka mitmes tükis (või millegi hoopis ebamäärasena) tagasi toodute tuhaurnide kohal, mille ümber tekkis alles hiljem Surmamüür. Neid muidugi aupaukude ja ülistavate kõnedeta matmata jätta ei saanud. Ja Silveri sõjaväekalmistul peale rahu saabumist rajatud Surmamüür polnud ju kaugeltki ainuke siin planeedil.

Kapten-leitnant Erik Martinsen astus nukraid mõtteid mõlgutades piki müüri. Ta lonkas pisut vasakut jalga. Praegu ainult pisut. Kümme kuud tagasi ei saanud ta veel üldse käia. Sõja käigus oleks jalg kiiresti peale tulevate patsientide rohkuse tõttu lihtsalt amputeeritud. Kuid oma selle haava sai ta ainult kaks standardpäeva enne vaherahu ja saadud ravi tuli parim, mida suudeti.

Tegelikult oli siin kahtlemata mängus ka tema auaste ja – nagu ta siiralt kahtlustas – tulevase äiapapa, härra Gordon Morsey mõjuvõim. Igal juhul võis loota, et kuigi taastusravi läks loodetust aeglasemalt, on ta nüüd kolme-nelja kuu pärast jälle täiesti normis.

Muret ei teinud talle praegu mitte jalg. See oli juba peaaegu mineviku küsimus. Morniks muutis eelseisev külaskäik Silveri baasi sõjainvaliidide kodusse, et külastada navigaator Ervin Renot. Nad olid haavata saanud samas lahingus, lebanud mitu kuud kõrvalkoikudes ja visanud sõdurlikku võllanalja.

Nimelt oli Reno saanud haavata paremasse jalga, Martinsen aga vasakusse ja nii nad siis leidsid mingit ürgaegset filmi meenutades, et jalatsite ostmine läheb neile tulevikus poole odavamaks. Martinsenil läheb koeratoiduks vasak jalg, Renol parem. Kuna jalanumber oli sama, võis kahe peale vaid ühe paari osta. Ainult et Martinseni jalg õnnestus meedikutel päästa, aga Reno oma mitte, nii et plaan läks luhta.

Tegelikult peeti neid mõlemaid sõduriõnne kehastusteks. Noorte, patriootlike ja samas ka hirmunud nooremleitnantidena sõtta minekust saadik oli kumbki pääsenud – või õigemini päästetud – kahelt pihtasaanud vrakilt. Juba see andis neile relvavendade hinnangu järgi ellujääjate staatuse. Kokku said nad alles kolmandal vastloodud lahingulaeval, nüüd juba kapten-leitnantidena. Reno oli laevakapteni abi navigeerimises, Martinsen aga tulejuhtumises, käsutades pardaandmete abil kanoniiride tegevust.

Ja kaks päeva enne sõja lõppu sai ka see laev korralikult pihta. Renot ja Martinseni tabasid purunevate laevaosade või laiali lendavate juhtimispultide killud. Lahinguolukorras just laeva võimalikule dehermetiseerumisele mõeldud kohustuslikud skafandrid sulgesid reite või õlavarte kohal rebendi automaatselt ja päästsid nad lämbumissurmast. Kuid laeva sisemusse tunginud kosmose absoluutne null oleks haavatud keha mööda paratamatult edasi tunginud ja nad külmunud seakeredeks muutnud.

Ainult terveksjäänud kaaslaste kiire plaastripanek skafandrirebenditele ja surnute vahel lebavate haavatute kiire toimetamine veel säilinud hermeetilisusega sektsiooni, kus sai skafandrid pihtasaanud jäsemete ümbert ära lõigata ning verejooksu peatada, jättis elulootuse alles. Gangreenioht muidugi jäi.

Seda nad tänu kiirele päästmisele ja kiirele ära vedamisele vältisidki, aga Renol läks halvemini. Martinsen kõikus kaua kahevahel, ent rabeles siiski välja.

„Noh, sa oled ju viikingite järeltulija,” nöökas juba jalatu Reno kõrvalkoikust.

„Kurat teab, kust ma selle nime pärisin,” urahtas Martinsen tujutult. „Kes seda nende paarikümne sajandi järel öelda oskaks?”

Tema tujutus tulenes teadmatusest. Reno oli oma portsu juba täiega kätte saanud ja seepärast palju rahulikum. Eks olnud vist tõsi too vana lugu, et surmamõistetu, kes teab, et ta hommikul hukatakse, võib oma viimasel ööl isegi rahulikult magada, teine aga, kel pole selgust, kas ta pannakse seina äärde või lastaks hoopis vabaks, ei saa sõbagi silmale.

Laatsaretis külastas neid sealt läbi marssiv kõrgemate staabiohvitseride delegatsioon ja kinnitas kummalegi otse haiglapidžaama rinnale vapruse medali. Veel ühe. Kui staabiohvitserid au andsid ja lahkusid, porises Reno: „Mul oli kange tahtmine mõnele neist oma joogikruusiga vastu nägemist virutada.”

„Mul ka,” tunnistas Martinsen. „Eriti kui ma vaatasin nende tagalarottide rinnas rippuvaid medalikollektsioone. Ilmselt ülivapra teenistuse eest meie seljataga, igasuguste plahvatuste eest kaitstud Ornaxil.”

„Ma vist viskan enda ordeni siibrisse, mille õde poole tunni pärast toob,” arvas Reno. Aga muidugi ta ei teinud seda. Kes võis teada, kuidas võis üks lisamedal sõjasandile tulevases elus kasuks tulla.

Nad tegelikult mõistsid, et on natuke ebaõiglased. Inimesi läks vaja igal pool, nii eesliinil kui tagalas. Aga see, kuidas füüsilises ohutuses teenivaid tagalarotte autasudega üle külvati, oli lahinguvõitlejail alati kopsu üle maksa ajanud. Mõned isegi ei kandnud oma medaleid, öeldes, et muidu peetakse äkki neid kah nendeks „valedeks”.

Täna astus Martinsen invaliididekodu väravast sisse täies paraadmundris ja kõigi medalitega. See äratas tähelepanu. Tavaliselt külalised siin vormis ei käinud, välja arvatud mõni tagalaohvitseride delegatsioon, kellele avalikult näkku irvitati. Kandsid ju ka invaliidid haiglapidžaamasid või mingit erariiete ja halattide segu. Kuid Martinseni poole soolaseid pilkeid ei lennanud. Teda tunti siin hästi ja kui tal täna tuli tuju sel moel riietuda, siis oma asi.

Ta leidis Reno invakodu aiast ühe puude vahele paigutatud laua äärest kellegagi malet mängimas. Partneril puudus parem käsi, aga nuppude tõstmiseks piisas ka vasakust. Reno poolest reiest amputeeritud jalg, mida asendas peenike laia labaga metallprotees, ei seganud praegust tegevust loomulikult üldse. Ainult tooli najal proteesi kõrvale asetatud kark reetis, et mees polnud ikka veel päriselt aru saanud, kummaga on vähem ebamugav ennast ühest paigast teise liigutada.

„Mis türastan’d paraadile sina ennast asutad?” küsis Reno, pilku üle Martinseni mundri ja medalite libistades. Ropendamine oli sõjaväes üldlevinud ja invaliididekodus see vähemalt kolmekordistus.

„Aastapäev,” ühmas Martinsen kolmandale toolile istet võttes. „Rahu aastapäev. Tulen siia otse Surmamüüri äärest.”

Arusaadav, noogutasid mõlema mängu katkestanud maletajad.

„Ainult et aastapäev peaks ju homme olema,” lisas Reno.

„Sellepärast ma täna läksingi,” nentis Martinsen. „Pole mingit tahtmist neid õõnsaid kõnemulinaid kuulama hakata, mida seal homme peavad härrakesed ja prouakesed, kes tegelikest asjadest sittagi ei tea ja eksponeerivad ainult iseennast.”

„Oh, see on alles esimene aastapäev,” irvitas Reno. „Kujuta ette, mis nad kümnendal pasandavad.”

„Muide, sa Jan Ewingit ikka tunned?” viitas ta oma malepartnerile.

„Muidugi, ma ei käi siin ju esimest korda. Oleme vist koos isegi paar pläru tõmmanud.” Mehed surusid kätt, Ewing oma ainukest ja vasakut.

„Sa oled hea sõber ja relvavend,” noogutas ta Martinsenile. „Midagi muud peale vanade relvavendade meile jäänud enam polegi.”

Martinsen teadis. Ewing külitas siin juba kolmandat aastat. Ta oli pihta saanud sõja teisel aastal. Lisaks käe kaotusele oli tal midagi lahti ka selgrooga, nii et ähmases tulevikus ähvardas ratastool – kui õnnestub seda osta. Ja leida koht, kus sellega elada. Esimesel aastal käis ikka sugulasi külas, kuigi nad pidid kaugelt tulema. Siis käis järjest vähem. Nüüd oli ta peaaegu unustatud. Eks ta omalt poolt andis ka natuke põhjust – peletas neid ise, et mitte oma tülika olemasoluga nende elujärge segada. Aga tema ettearvamatute tüsistustega ei ähvardanud vähemalt invaliididekodust väljatõstmine: et aeg oleks ise hakkama saada.

„Nagu ma tean, on siin napsi võtmise suhtes „erilised” seadused,” märkis Martinsen.

„Tead jah,” kinnitas Reno lootusrikkalt. „Üldiselt nagu ei tohi, aga kui just laamendama ei hakka, vaatavad hooldusõed läbi sõrmede. Milleks maha kantud meestele viimast rõõmu keelata?”

„Siin on ju suisa nagu paradiisis,” arvas Ewing. „Esimesed kuud vedelesin alamväelaste invaliididekodus. Te, poisid, ei kujuta ettegi, mis tingimused seal valitsesid. Põrgu, hullumeelsus ja enesetapud. Siis jõudis kusagilt kohale kellegi staabi-idioodi kuskil ringi rändav käskkiri, et mind on veel enne pihtasaamist nooremleitnandiks ülendatud. Niisiis pidid nad mu siia ohvitseridest santide laagrisse üle tooma.”

„Noh, need, kellel on rikkad perekonnad, pesitsevad muidugi niisugustes eriasutustes, mis on lihtsurelikele rahaliselt otsekui nähtamatud. Ega neist palju ei räägita. Aga sant on ikka sant, ole sa rikas või vaene.”

„Ilmaelu on üks sitane värk,” võttis Martinsen kokku ja tõmbas laiast põuetaskust niisama laia ja kitsa, kuid ometi kolmveerand liitrit mahutava metallplasku. „Vana hea valge.”

„Lepime täna viiki,” ütles Reno ja lükkas malenupud ümber. „Just niisamuti, nagu see tobe sõda jäi.”

„Viik,” nõustus Ewing. „Täpselt samal moel, nagu meie endi ja Montlari valitsused leidsid, et nüüd on juba piisavalt tapetud ja sandistatud, nii et selleks korraks ehk aitab. Meie olime tookord ise maleetturiteks.”

Martinsenil oli sõja viikijäämise kohta eriarvamus, aga ta ei hakanud sellega praegu teiste tuju rikkuma. Nad tegid ühe krehvtise ringi ja panid suitsud ette. Martinsen märkas, et Ewing oli ka ühe käega lauale asetatud tikutopsist õppinud päris osavalt tuld rapsima. Ta ei hakanud küsima, miks invaliid välgumihklit ei kasuta. Küllap seisis asi mingis isiklikus kangekaelsuses. Eks neil kõigil olid pärast seda jama ju omad kiiksud küljes.

Selle asemel küsis ta: „Sa olid vist kanoniir, kui ma õigesti mäletan?”

„Seda küll,” noogutas Ewing. „Kupatasin torpeedosid. Viimasel korral jäi vist liiga väheks. Tegelikult vedas, et vangi ei kukkunud. Meie omad raiusid meid välja.”

„Mis kuradi vahe seal oleks olnud,” urises Reno. „Vangist tulnud kutid räägivad, et ega neid nälga ei jäetud. Ja sõda oli nende jaoks igal juhul lõppenud.”

„Aga arstiabiga oli küll kehvem,” nentis Ewing. „Nende arstidel jätkus omadegagi tööd küllalt. Ega meie ka palju mööda ei kõmmutanud.”

„Võtame,” lasi Martinsen plasku uuele ringile ja silmitses Reno jäigalt välja sirutatud jalga peene proteesivarre ümber lontis püksisääre all. See nägi välja nagu pingul nöörile pikkupidi kuivama visatud käterätt.

„Kas nad sulle painduva põlvega proteesi ei annagi? Ja sulle kunstliigestega kätt, Jan? Niisugused on ju olemas. Näevad välja nagu ehtsad, ainult iga paari päeva tagant tuleb akusid laadida.”

„Kus sa elanud oled?” imestas Ewing plaskut Renole edasi andes ja selle hoidmiseks tuhatoosi servale asetatud sigaretti oma ainsa käe sõrmede vahele võttes. „Sihukesed vidinad maksavad ju roppu raha.”

„Aga teie ohvitseripalk kõigi nende aastate eest?” imestas Martinsen omakorda.

„Sina olid ainult laatsaretis,” seletas Reno. „See oli tõesti tasuta. Aga meiesugused igaveseks lootusetud juhtumid peavad oma hoolduse ise kinni maksma. Sinna see palk lähebki. Tuleb niimoodi välja, et ise me neid invakodusid ülal peame. Palgast jääb veel puudugi, aga mõned heategevad organisatsioonid on sandikarjale pisut abiks ka. Tõsi, sellest abist läheb enamus alamväelaste invakodudele.”

„Neid on kordades rohkem ja sinna läheb seda kõige rohkem vaja,” nentis Ewing, kes oli neid tingimusi mõnda aega maitsnud, enne kui avastati, et ta on hoopis ohvitser ja tuleb üle viia. „Olud on nagu sigalas ja toit paneb röhkima ka nagu sea. Ma ju ütlesin, et siin on sellega võrreldes otse paradiis.”

„Millest ma paari kuu järel välja lendan,” irvitas Reno pärast toekat lonksu. „Mu seisund olevat nimelt juba täiesti stabiilne. Laevastikust arvatakse muidugi välja, nii et kurat teab, mis ma peale hakkan. Muidu oleks võinud loota arvuti- ja paberitööd mõnes vanade pükste laos, aga kogu laevastikus käib pärast sõda kõva koondamine ja neil on terveid mehigi vähemalt poole võrra ülearu.”

„Meil on nimelt õitsev äriühiskond,” irvitas Ewing uut sigaretti süüdates. „Ei midagi ülearust ja riigil pole raha. Austatud kangelased on need, kes juba maetud või keda ei saanudki enam matta. Nendega pole mingit muret. Nimedega võib uut noorsugu uuteks kangelasteks vormida mõne uue sõja jaoks. Ega see tulemata ei jää, küll ärieliit juba hoolt kannab. Aga meiesugused on nüüd veel ainult risuks jalus.”

Martinsen tõi kuuldavale kaks päris pikka lauset, millest peaaegu ainuski sõna ei oleks kannatanud trükimusta, võttis toeka lonksu ja ütles siis: „Pensioni nad ju pärast ometi maksavad.”

„Ikka,” muigas Reno. „Just niipalju, et elada ei saaks, aga ära ka ei sureks. Sina liigud kõrgemas seltskonnas ega pruugi neid tühiseid üksikasju, mida meie üliisamaaline valitsus kokku keerab, meie lihtsurelike kohta teada. Ega neid kusagil avalikult reklaamita ka.”

„Siin käis üks reporter meie olusid uurimas,” lisas Ewing. „Kaameramees kaasas ja puha. Eks me siis ütlesime, mida asjast arvame. Ja tema ütles päeva ja kellaaja, millal meid ekraanilt näha ja kuulda võib.”

„Näha ja kuulda polnud sittagi,” nentis Reno. „Käis hoopis kõva sõnamulin sõjajärgsest hoogsast majandustõusust. Seda reporterit pole ka rohkem ekraanil näha olnud. Hea, et ta veel alamväelaste invakodu ei külastanud. Muidu oleks teda ennast kuhugi sinna pandud.”

„Selge,” urises Martinsen ja lasi plasku järjekordsele ringile. Mõnedest asjaoludest teadis ta tõesti palju vähem kui siinse hädaoru asukad. Ent mitmest asjast omakorda palju rohkem. Need kaks poolt lubasid üldisest olukorrast pildi kokku panna – pildi, mis talle üldse ei meeldinud. Ta ei hakanud seda siin välja ütlema. Relvavendade olukord ja meeleolu püsisid niigi negatiivsel lainel, kuigi nad seda eriti välja ei näidanud ja irvituse taha varjasid.

Selle asemel ütles ta: „Reno, sa rääkisid midagi mu liikumistest „kõrgemates sfäärides”. Sittagi ma seal liigun. Ja kui, siis ainult Helen Morsey tõttu. Tema papa ei pidanud mind iialgi eriti vääriliseks väimeespojaks. Muidu oleksime Heleniga abiellunud juba ühe mu puhkuse ajal. Siis oli vastuväide tütre liiga kiire võimalus leseks jääda.

Helen on fantastiline tüdruk, aga papale ikkagi kuulekas laps. Ja mina aktsepteerisin põhjendust samuti. See oli üsna õige ja olekski peaaegu tõeks läinud, nagu me Ewingiga kuradi hästi teame. Ehkki mina teadsin tol ajal ka seda, et vana Morsey põhjendus polnudki muud kui ainult nutikalt valitud ettekääne.

Aga nüüd on sõda läbi, mina hakkan tervisega normi saama ja Gordon Morsey leidis äkitselt, et sõjakangelasest väimees teeb firmale head reklaami. Ainus tingimus on, et ma enam laevastikku tagasi ei lähe, vaid asun ta firmas tööle.

Ega mul laevastikku vist tõesti enam asja ei oleks, kui seal nüüd niisugune koosseisude koondamine käib. Ja kelle pihta ma peaksin praegu tuld juhtima? Ega mul õieti aimu pole, mis ma vana Morsey firmaski teha oskaks. Võib-olla palkab ta mu kontorites kärbseid tapma. Aga mis iganes – küllap ta juba oma tütre huvides selle eest korralikku palka maksab.

Mina panen nüüd jälle oma tingimuse vastu: kui mina, siis ka Reno. Sel puhul on papil juba kaks sõjakangelast, kelle arvelt isiklikku rinda ette ajada.”

Reno ei hakanudki kohe õnnest särama. „Mida kuradit mina seal teha oskaks? Kas navigeerin töölaudade paigutust ühest kontorinurgast teise? Ise ma ju laadijaks nagunii ei kõlba.”

„Sul on kaks tervet kätt,” arvas Martinsen. „Võid kompuutrit klõbistada küll, kui sa just tulekäsklusi sisse ei trüki. Ja närigu kurat ise mul kõri läbi, kui sa vähemalt poole aastaga parimat proteesi ei saa, mis Ornaxil üldse leida võib. Laevade jaoks, millega meid tapale saata, leidus raha küll, nüüd ei jätku poistele proteesideks.”

„Ole tänatud,” ühmas Reno ikka veel ilma suurema rõõmuta. „Küllap mu suguselts Irnaxis ka midagi kokku kombineeriks. Aga ma tõesti eelistaksin Silverisse jääda. Esiteks oleksin kodus paratamatult omaste kaela peal, aga ma kardan, et ma ei saaks nende mõtteviisist enam aru. Ja nemad minust.

Meile nad laevastikus kõiksugu kamarajura ajada ei saanud. Olime ise kohal, nägime, mis tegelikult toimus, ja oleksime lauspropaganda lihtsalt välja naernud. Aga kogu siinne rahvastik on sellest niivõrd mürgitatud, et kui sa püüad neile tõde rääkida, pistetakse sind mõnda hullumajja, mis on niigi puupüsti täis.”

„Ära mitte proovigi,” muigas Ewing mõrult ja võttis sigaretist ajutiselt vabaks tehtud käega uue lonksu. Martinsen teadis tema aastate jooksul peaaegu lakanud suhtlemisest oma perekonnaga ja pidas targu suu kinni. Reno samuti. Ta võttis plasku ja rüüpas. Kuna tal mõlemad käed alles olid, ei pidanud ta isegi sigaretti tuhatoosi servale toetama.

„Paistab, et meie saame mingitmoodi hakkama, kui seda just õnneks nimetada,” avaldas ta arvamust. „Aga nemad?”

Ta viitas ebamääraselt teiste laudade ääres konutajatele koos nende proteesi- ja karguvarustusega.

„Nemad saavad ka,” arvas Ewing. „Kõigil ohvitseridel on mingi eriala, mida annab ehk kuidagi rahuaja tingimustele ümber kohendada. Aga mis saab reakoosseisust? Nemad kuulusid põhiliselt dessanti. Suurepärased noored, keda oli õpetatud suurepäraselt tapma – aga ei midagi muud. Ja nüüd pole enam kedagi tappa. Enne vääris see värk autasu, nüüd oleks kuritegu. Ja ega nad selleks väljanägemise järgi vaadates ka enam kõlbagi.”

„Eks aeg näitab,” ühmas Martinsen.

„Oma pühkimata perset,” lisas Reno.

„Kuulge, me oleme ikkagi ju lobil, nii et peab larpima minema,” tuletas Ewing kella vaadates meelde.

„Kurb küll, aga olemegi,” nõustus Reno.

2

Nagu alati pärast invaliidide kodu külastamist viisid Martinseni jalad ta justkui iseenesest kõrtsi. Tegelikult aitasid mitte küll jalad, vaid ühistransport, ent eks olnud ümberpaiknemises oma osa ka jalgadel. Need olid tal vähemalt alles ja isegi vasak hakkas juba funktsioneerima.

Õhtusöögini Heleni juures jäi veel tunnike aega, nii et selle pidigi kusagil sirgeks lööma. Renot ja Ewingit külastades oli ta üpris tagasihoidlikult rüübanud, jättes ka pooltäis plasku neile. Nii et „kaubanduslikku välimust” kaotada polnud erilist ohtu.

Baar, kuhu ta end sihtis, kandis õndsalt unistavat nime „Sinilind”, aga seda kasutati vist küll ainult välissildil ja ametlikus dokumentatsioonis. Põhilised kliendid kasutasid nimetust „Sitavares”. Siin oli kõige kindlam koht oma endisi üksusekaaslasi kohata. See oli kuidagi nagu harjumuslikult kujunenud nende kohaks, nagu paljud baarid olid saanud teiste üksuste omaks.

Laevastikubaasist lendas süstik kesklinna mõne minutiga. Linnatranspordiga edasi loksudes või lennates läks kauem aega ja tagasitulek... Nojah, see võis mõneti venida, kui mees leidis mõne tahtmist täis tüdruku või kui militaarpolitsei ta „täiesti süütu” löömingu keskelt kinni nabis. Aga seda juhtus harva, sest neid tagalarotte sallisid lahingumehed umbes sama palju kui mädamune. Mine üht võtma, saad kümme vastu.

„Sitavareses” leidiski Martinsen paraja portsu vanu kaaslasi eest, osa veel mundrites ja need, kes demobiliseeritud – see tähendab, kus kurat saadetud –, erariietes, kuigi mundriõigus jäi neile alles. Tõsi, ega nad sellest väga ei hoolinud.

Ühes lauas istusid Sharon Wells, Joel Honner, Odin Boretsky, Kevin Glover ja veel kaks tuttava näoga tüüpi, kelle nimesid Martinsen täpselt ei mäletanud.

Sharon oli kena tüdruk ja Martinseni abi tulejuhtimise alal. Naiselikule ilule vaatamata oli ta puutumatu semu, kui just ise kedagi korraks oma voodisse ei tahtnud. See oli laevastiku raudne reegel. Mõnikord läks selle murdmist vaja lohutuse pakkumiseks pärast mõnd eriti traumeerivat lahingut. Ei tea küll, kummale partnerile rohkem. Praegu esines Sharon, joogiklaas pihus, oma vana teooriaga sõja õige põhjuse kohta.

„Lõppes see värk, nagu ta lõppes, aga lisaks muule jamale olid vastasteks moslemid. Kunagi ammu kutsuti neid kaltsupeadeks. No riietumiskombeid ei saa küll keegi ette heita. Eks need kujunesid välja Maa planetaarsest kliimast ja Montlaril nad turbaneid ei kandnudki. Aga kui naised muudetakse õigusetuteks koduloomadeks, pole mehed, kes seda teevad, rohkemat kui lambanikkujad. Nii et nende vastu me sõdisime ja asi seegi.”

„Braavo!” hüüdis Martinsen ja astus ligi. „Aga ära unusta, et nende naised sõdisid meie vastu niisama vapralt – nii laevades kui dessandis, nii et see elukorraldus neile vist meeldib.”

„Erik!” kiljatas Sharon, hüppas püsti ja langes talle kaela. Ta oli vist juba parajalt võtnud, aga see ei teinud Martinsenile muret. Mees oli varemgi näinud, kuidas Sharon Wells mõnel lahingute vahelisel puhkepausil kõik kaaslased laua alla jõi, neile sinna järele ronis ja jätkama ärgitas. Praegu oli ta sama tööga vist umbes poole peal.

Ülejäänud laudkond tõusis pisut vankudes püsti ja möirgas Martinsenile tervitusi. Neid kõlas ka kõrvallaudadest. Siin olid kõik omad – lahinguvelled ja -sõsarad, kes teadsid, mis on elu hind ja kustkohast piir täpselt läbi jookseb. See neid oma arust mõistvast ja kaastundlikust elanikkonnast eraldaski.

Martinsen lükkas tüdruku aeglaselt välja sirutatud käte kaugusele ja lasi pilgu ülalt alla. Kuigi Sharon teenis endiselt laevas, kasutas ta linnaloa õigust erariideid kanda ja meenutas nüüd oma küütlevas kleidis ja vallandatud juustega noort tudengineidu või algkooliõpetajat. Oli isegi raskevõitu kujutleda teda karmis leitnandivormis hirmust ja raevust kileda häälega röökimas: „Teine patarei, kogupauk 10,28 suunas!”

„Mis sa vahid?” itsitas leitnant, taibates üsna täpselt oma endise komandöri vaadet.

„Mulle paistab, et ma pole sind enne vist kleidis näinudki,” seletas Martinsen.

„No see on juba küll su oma viga,” lõkerdas Sharon. „Oleksid võinud näha ka ilma kleidita, kui sa poleks nii tobedalt truu oma rikkuripreilist pruudile.”

Martinsenil tekkis mingi umbmäärane tunne, et ta peab selle tüdruku kuidagi ära päästma. Sõjas elati päevale, vahel isegi ainult hetkele, sest järgmist ei pruukinud tulla. Ent nüüd oli see hullus selleks korraks läbi. Juba terve aasta. Ja nii vähe, kui ta meeste ja naiste organismide erinevusest ka teadis, mõistis ta, et Sharon ei pea oma välisele värskusele vaatamata niimoodi enam kaua vastu, kui samal viisil jätkab.

Neljases lauas oli juba praegugi kaks lisatooli, aga Joel hankis kusagilt Martinseni jaoks veel ühe.

„Mis puhul sa ennast nii üles löönud oled?” küsis Odin Boretsky samal ajal ja täitis nagu imeväel lauale tekkinud uut napsiklaasi. „Rahupüha on ju alles homme.”

„Just sedasama küsiti mult invakodus,” muigas Martinsen ja kummutas klaasi ühe hoobiga põhjani. „Sealt ma tulen. Renot vaatamast.”

„Ja sind ei loobitudki kividega?” imestas Sharon.

„Mõnes teises sama sorti asutuses oleks ehk loobitud,” irvitas Martinsen. „Aga seal olen juba nagu oma kutt. No võib-olla ei olnud muru pealt kive ka kohe käepärast võtta.”

„Aga sa ei pannud oma mundrit selga ja plekipoodi rinda ometi sellepärast, et invakodusse minna?” ei saanud Boretsky aru.

„Nojah,” tunnistas Martinsen. „Käisin just enne Surmamüüri ääres. Täna. Seal aetakse homme nii palju õõnsat jama, et isegi oksendamiseks jääb lähim välipeldik liiga kaugele.”

„Meie peame homme paraadvormis kohal olema,” nentis Sharon ilma erilise entusiasmita. „Eks me saa siis need kõned endale kaela.”

„Sa oled demopitud,” sõnas Glover Honneri poole. „Mis sa õieti teed?”

„Klopin oma vanamehe töökojas liikuritest vanarauda justkui uueks ja katsun ostjaile selgitada, et need on kogu aeg niisugused olnud,” muigas Honner mõrult.

„Ma ei teagi, mis ma ise peale hakkan,” tunnistas Glover. „Mul on ka järgmisest kuust laevalt sulg sabas. Koju farmi justkui ei tahaks minna. Kas ma peaksin seal naabritele granaate pilduma või? Esiteks pole granaate ja teiseks on nad päris toredad inimesed. Või abielluks, vorbiks portsu lapsi ja hakkaks neile riviõppusi korraldama? Persse kõik!”

Keegi valas klaasid täis ja nad jõid.

„Käivad jutud, et fregatte hakatakse kasutama Gallanilt tooraine vedamiseks,” teadis Sharon. „See ruum, mis muidu oli dessantväge täis topitud, kõlbab tühjaks tehtult ka transpordiks. Osa alamväelasi saab seal laadimisrobotite juhtidena tööd.”

„Kogu see jama ju Gallani maagimaardlate pärast käiski,” nentis Boretsky.

„Kas sa näe!” imestas Glover pilklikult.

„Ja mina arvasin, et püha Ornaxi eest, nagu meile tuututati,” irvitas kutt, kelle nime Martinsen ei mäletanud. Nüüd naerdi igatahes juba laginal.

„Võtku mind kurat, kui ma niisugusele laevale tööle lähen,” nentis dessantseersant Glover uuesti klaase täites. „Ma peaks siis iga minut mõtlema, et Frank Albey soolikad hõljusid külmunult asteroid BX-3 juures kaaluta olekus ainult selle nimel, et Ornaxi töösturid Gallani maagile ligi pääseks. Poiss oli alles kaheksateist, kurat võtaks!” Nad jõid. Martinsen mäletas ka seda.

Kõik vaikisid mõne hetke. Siis valas Martinsen klaasid uuesti täis. „Võtame!”

Nad võtsid uuesti. Frank Albey mälestuseks ja kõigi lugematute teiste mälestuseks, kuni Odin Boretsky lisas: „Ja ma võtan ka Montlari omade mälestuseks, keda me pidime tapma ja kes olid samasugused nagu meie – niisama petetud.”

„Kas teate, kes me olime?” küsis Honner.

„Sõdalased ja joodikud,” irvitas Glover.

„Seda muidugi ka,” nõustus Boretsky. „Aga tegelikult olime ainult sitt sõja põllul – väetis. Ainult et väetis ise saaki ei lõika. Saaki lõikavad need, kes põllu ette valmistavad. Meie puhul siis sõjatöösturid – algul – ja pärast seda muud magnaadid, kes juba lõikavadki tulemustest kasumit.”

„Tema Pühadus Kasum,” irvitas Glover. „Ja meie, kes me kogemata ellu jäime, ja isegi ühte tükki, saame nende kuulekateks teenriteks.”

Keegi vandus ropult. Võib-olla mitte ainult üks.

„Mis kuradi halinat sealt lavalt kostab?” küsis Martinsen, kes tundis käsivartes kummalist kihelust. Laval häälitses keegi pügatud ja „ülelakutud” väljanägemisega noormees õrna tenoriga midagi, mille sõnum kaptenleitnandile üsna ükskõikselt arusaamatuks jäi. Mitte küll päris ükskõikseks. Piisas üksnes hääletoonist, et närvidele käia.

„Sa ei ole vist viimase aja muusikaga eriti kursis,” arvas Sharon.

„Muusikaga?” imestas Martinsen. „Mina arvasin, et see on düstroofiku hale surmalalin. Tekkis just mõte küsima minna, kas meditsiinilist abi enam ei olegi.”

„Naistele see isegi meeldib,” nentis Sharon.

„Kas lalin või laulja?” irvitas keegi.

„No kuulge,” protesteeris Sharon. „Te kõik jõllitate naislauljate puhul ise ka rohkem tüdrukute sääri, kui kuulate, mis nad laulavad.”

„Kui muusika ja laul on niisugused, ei jäägi ju midagi muud vaadata,” arvas Glover.

„See igatahes on viimase aja kuumim staar Hoyt Fuume,” seletas Sharon.

„Kas sulle meeldib ka?” ajas Martinsen silmad pärani.

„No mina olen juba liiga rikutud,” muigas Sharon, „aga praegu tehakse mingit ülegalaktikalist lauluvõistlust, mida võib küll nimetada surnult sündinud laulude festivaliks.”

„Oh, ma tean!” kuulutas Honner. „Pidasin stereoviisori ees tervelt veerand tundi vastu, enne kui pildi kinni lõin ja kõrtsi läksin.”

„Mina kah,” nentis Boretsky. „Tundub, et kusagilt on tekkinud terve ports enam-vähem kenasid tüdrukuid, kel kõigil on üks ja seesama nägu ja kes laulavad ühte ja sedasama laulu, mille keegi on neile kirjutanud. Tähele paned siis, kui eetris algab mingi häälitsus ja siis jälle, kui vaikseks jääb. Et vist on lõppenud. Vahepeal lülitub aju automaatselt välja. Hääl on, viis on, aga hinge pole. Või on see nii hädine, et ei paista välja.”

„Sa kuradi seksist!” käratas Sharon.

„Ei-ei,” tõstis Odin mõlemad käed. „Ega ma seda neile tüdrukutele ette ei heida. Nad lillutavad lihtsalt seda, mida jobud neile ette annavad. On lihtsalt kuulekad lapsed endistest mudilaskooridest. Mis neile ette heita? Head lapsed, ja olgu nad edasi.”

„Aga kui mehed ka samamoodi halisevad, viskab küll üle,” arvas üks Martinseni jaoks nimetu dessantlane ja tegi liigutuse, nagu tahaks midagi lava peale visata.

„Eks nad ole selle Maalt ikka ja jälle järelehiiliva kasvatuse viljad, mille tagajärjel naised meeste asemel ainult tilliga sõbrannasid soovivad,” arvas Honner. „Meil on parasjagu sõjajärgne aeg. Kõigil on karmusest kõrini. Kõik tahavad pehmud olla. Ainult et reaalse elu reaalses sõjas niisuguste „sõbrannadega” kaua välja ei vea.”

„Kas sa tahad öelda, et mina ei võidelnud nagu kord ja kohus?” vihastas Sharon.

„Jäta jama,” vaidles Honner. „Sinust paremat eeltule juhtijat ma ei teagi. Ma räägin meestest, kes pole enam mehed – peale pisikeste kerade ja tilli. Ma räägin mehe välimusega olenditest, kes ei suuda enam surmale irvitades näkku sülitada ja kui vaja, siis ka vastu lõgemeid anda.”

„Ma mäletan oma esimest vabadusvõitlust,” tuletas Martinsen meelde. „Mind topiti kah nii umbes teises klassis mingisse mudilaskoori. Tegin seal nii palju pätti, kui suutsin – ainsa eesmärgiga, et mind välja visataks. Aga see läks nihu, kuna kõik teised tegid lusti pärast sedasama ja nõnda ei paistnud minu pätitegemine üldse välja. Vaene lauluõpetaja.

Aga kolmandas klassis olin ikkagi pääsenud. Ei mäleta täpselt, kuidas just. Igatahes käis klassijuhataja vanematega läbirääkimisi pidamas ja ma sain kodust õigustuse – kui laps ikka ei taha, siis ei maksa sundida. Ise laulsin kodus üksinda küll igasuguseid mürtsulaule, mitte mingisuguseid „Juba linnukesed...””

„Proosit!” kuulutas Glover, kes oli klaasid jälle täis valanud. „Mul läks värk samal moel. Ainult selle vahega, et ma kodus üksi ei laulnud, kuna nagunii eriti viisi ei pidanud. Meid püüti veel meelitada, et kui me hästi leelutame, siis pääseme mingile kuradima laulupeole. Ja mina küsisin täiesti siiralt ja täiesti konkreetselt, et mille eest, nagu oleks mingi suuremat sorti karistusega ähvardatud. Sharon, kas see hädine kägin seal laval sulle tõesti meeldib?”

Vastuse asemel tõusis Sharon Wells püsti, napsiklaas käes, ja kummutas selle kurku. Siis hüppas ta kleidi lehvides toolile püsti ja alustas:

Me leegion lendab ja võimas on ta lend,

on kohustus püha meil täita.

Meie vabadus, see on me kõikide püüd,

mille eest tuleb surra või võita.”

Sekund hiljem laulis nende eskaadri hümni püsti tõustes kogu laudkond ja viis sekundit hiljem juba terve kõrtsitäis relvavendi ja -õdesid, sest see oli nende suure võitluse laul, mille saatel oligi surma mindud. Nad ise ei pidanud seda võltsivõitu patriootlikkust enam ammu siiraks ja laulsid natuke irooniliselt, kuid niisugune oli nende minevik ja vähemalt see oli siiras. Lavalt kostva Hoyt Fuume lapselalina lõpetas nende mürtsatus igatahes täielikult.

Aga asi ei jäänud hümni lõppedes veel pidama. Hoog oli nagu kätte saadud. Keegi poolpõlenud armilise näoga dessantlane kargas mitte ainult toolile, vaid kohe selle järel ka lauale ja möirgas:

Kord võitles NV kolmandal

meie vahva pataljon.

Ja põrgust läbi käinud me,

lauldes laulu kuradist.

Kord paisati ette, kord taha.

Me ikka seisime rindena ees

ja põrgu ja kuradi nimel,

mitte iial ei araks löön’d me...”

Rünnakrelvade pöörases tules,” kisendas terve kõrts,

kostab leekidest Saatana naer – Ha-ha haa!

Võrsub vabadusidu, ei murta neid ridu,

kes Ornaxi eest andnud kõik.

Aeg sangarid kord unustab ja tandrid tasandab.

Ja surnupealuu sõdureist vaid kosmos jutustab.

Teed tagasi meile ei ole, ainult häving on silmade ees.

Vaba Ornaxi eest kahju pole,

kui langeks ka viimane mees.”

„Las käia!” hõiskasid kehvemad laulumehed takkajärele.

Ja edasi läks kogu värk samal moel. Järgmine ühislaul algas sõnadega:

Tripperisse oli jäänud palvevend

ja meie lasteaia kõige noorem lend.

Vaikselt veereb surnuvanker...” Jne.

See kõlas nende kibestunud südametest igatahes siiramalt kui esimesed kaks patriootilist, mis ometi olid ka neisse sisse kasvanud. Nad röökisid oma vanu laule ning langesid üksteisele kaela – mehed ja naised, veteranid, kes olid kulutanud oma nooruse kurat teab mille eest ja imelikul kombel veel ellu ka jäänud.

Lisaks sellele oli neil justnagu mälust pühitud tõsiasi, et tegelikult ründas Ornax Montlari esimesena. Kuid isegi taolise väitega väljatulnule olnuks vastused propagandistide usina töö järel valmis: ründasime esimesena vaid seetõttu, et Montlar ise enne sama teha ei jõuaks.

Lahkudes jäi Martinsenile meelde, et kogu välisele bravuurile vaatamata nad kõik tegelikult nutsid. Selle pärast, kes nad oleksid võinud olla, aga enam ei saanud. Mitte võimaluste puudumise tõttu, vaid taaga pärast, mida igavesti kaasas kandsid.

3

Heleni juurde jõudis ta aerotaksoga kolmveerand kaheksa, nagu kokku lepitud. Müüriga ümbritsetud villa väravad olid juba püsivalt lahti ja õues seisis mitmeid maa- ja õhusõidukeid. Paistis, et kogunemine Rahupäeva-eelseks pidulikuks õhtusöögiks oli tasapisi juba pihta hakkamas. Homme, õige päeva õhtul, ei olnud mõistlik seda korraldada, kuna järgmine päev oli juba tööpäev ja kõik osalised pidid oma kontorites krapsilt äri ajama või poliitikat tegema, vähemalt mehed ja küllap ka osa naisi.

Noh, see polnud oluline. Martinsen saabus just sel kellaajal, millal pidi, ja Gordon Morsey sõbrad või „satelliidid” talle erilist huvi ei pakkunud. Ta lihtsalt talus neid nagu nemad tedagi – viisaka ja tühja naeratusega.

Helen tuli kellahelina peale ise uksele vastu. Küllap oli mõni turvakaameraid jälgiv valvur talle ette kandnud, kes tulemas on, ja selleks oli Helen talle järelikult ilmselge korralduse andnud. Tüdruk kallistas ja suudles teda – kuna kedagi polnud lähikonnas nägemas – ja takseeris siis huvitatult paraadvormi koos kõigi lahingumedalitega.

„Sa oled ennast täna ikka tõeliselt üles löönud,” leidis ta heakskiitvalt.

„Jumala eest, täna küsitakse seda minult juba kolmandat korda,” naeris Martinsen ja surus näo korraks Heleni õblukese kaela vastu.

Eemal olles ja lahinguis imestas ta isegi, mis neil kahel õieti ühist on. Võimalik, et asi seisnes lihtsalt vastandite tõmbumises. Ta ei püüdnudki seda endale loogiliselt seletada. Armastust ei saagi. See lihtsalt on või ei ole. Aga just viimases hakkas Martinsen järjest rohkema kahtlema. Ja süüdistas selles iseennast. Tal oli lihtsalt tekkimas hirm. Et ei oskagi enam sõja järel kedagi tõeliselt armastada.

Nad olid tutvunud juba kolledži esimesel kursusel ja siis võttis Heleni nägemine Martinsenil vaat et põlved nõrgaks. Pärast seda ühtegi teist naist Martinseni jaoks olemas ei olnud. Välja arvatud „koorma” mahalaadimiseks mõeldud sõjaväebordellid, mis rahuldasid ainult surmaminejate füüsilisi vajadusi, kuid millel inimhingega mingit pistmist polnud.

„Tule ometi edasi,” kutsus Helen. „Nad võtavad seal suure võidupäeva nimel juba esimesi kokteile. Ja nagu ma haistan, ei ole sina ka päris ilma olnud. Aga sulle annan andeks. Kellele siis veel, kui mitte ühele võidutoojatest.”

Võidutoojatest? Kogu rahvas ja ametlik propaganda nimetas seda ometi Rahupäevaks ja luges sõda viikijäänuks. Mõlemad pooled tegid rahu sõlmimisel üksjagu järeleandmisi. Kuid Martinsen teadis, mille all siinne seltskond võitu silmas pidas. Talle endale aga viirastusid endiselt kaaluta olekus hõljuvad surnukehad ja isegi väljarebitud soolikad, mis selle „võidu” kinni olid maksnud. Roppu vandesõna ei lasknud ta lendu ainult Heleni pärast.

Nad läksid salongi ja seal hõljuvast aromaatsete sigarite vinest kostis Martinseni ilmumisel äkki vali aplaus. Tõukutsu, keda patsutada, oli kohale jõudnud. Patsutamiseni asi siiski ei läinud – välja arvatud paar laksu õlale mõnelt samuti paraadmundris ilmselgelt tagalaohvitserilt oma medalikollektsioonidega –, aga lakkamatust kätesurumisest ja omalt poolt käesuudlustest daamidele tekkis Martinsenil tunne, et kui ta kohe ei saa kellelegi vastu hambaid anda, siis läheb ta veel segasemaks, kui juba on.

Heleni huvides hoidis ta end muidugi viisakalt tagasi. Kuid isegi ta pilgu külmusest põrkas mõni mees eemale, nagu olekski hoobi saanud. Kuid keegi ei solvunud, pidades seda vaid karmile sõdalasele külge jäänud terasvaateks. Praegu samuti mundris tagalaohvitseride puhul polnud nad midagi seesugust kohanud ja nii üks või teine hakkas alles nüüd taipama, mis vahe neil kahel liigil oli.

Kusagilt ilmunud teener tõstis kaptenleitnandi ette kandiku kokteiliklaasidega.

„Meie kasum on juba ainsa aastaga tõusnud 6,4 protsenti,” kuulutas Gordon Morsey võidukalt tõsiasja, mida siinviibijad nagunii hästi teadsid. „Ja see on alles algus. Aasta veel ja see kerkib üle kümne. Poole standardaasta eest moodustatud Ornaxi ja Montlari ühiskompanii võidutseb nüüd kogu Gallani põhjatute maagivarude üle, mida enne valitses Montlar üksi.”

Kostis küllalt kuuldav, aga ikkagi väga kombekas käteplagin.

„Ja siin on üks neist noortest kartmatutest sangaritest, kes oma võitlusega kindlustasid Ornaxi tulevase majandusliku edu. Lubage tutvustada mu tulevast väimeest ja üht firma tulevastest asepresidentidest, kaptenleitnant Erik Martinseni.”

Kelle Ornaxi?” pidi Martinsen endalt mõttes küsima. „Kelle edu?”

Ta seisis Heleniga käevangus, tundis end umbes nagu ülekuivatatud muumia ning noogutas just nagu tänulikult. Ja nägi vaimusilmas taas külmunud soolikaid. Ka naine tunnetas, et midagi on vale, ehkki ta ei mõistnud seda õigesti. Tal polnud lootustki.

„Kuule, kas sul on halb,” küsis Helen osavõtlikult. „Sa pole ju veel päris terve ja alles taastumisravil.” Ju oli Martinseni näovärv viimase minutiga ohtlikult muutunud.

„Ei midagi, mida sa ravida ei suudaks,” naeratas mees. „Õhtusöögini on veel ehk veerand tundi. Kas lähme „ravima”?” See oli parim võimalus siit kas või piskukski ajaks eemale saada.

„Tule,” julgustas Helen silmade särades. „Vähemalt siin majas tean küll kohti, kus keegi meid ei sega.”

„Kas me sellest tudengipõlves palju hoolisime?” muigas Martinsen.

„No see oli ometi ühikaelu,” naeris Helen niisama lahedalt vastu. „Ma kardan, et oleme sellest juba välja kasvanud.”

„Seda nüüd küll,” möönis Martinsen ja mõtles jälle külmunud soolikatele kosmose vaakumis. Aga ta raputas pead ja sai nägemusest lahti.

Paraku ei õnnestunud neil salongist lahkuda – ei märkamatult ega märgatavalt. Kusagilt ilmus Gordon Morsey koos proua Morseyga ja palus tütrelt vabandust, et temalt korraks peigmehe „röövib”.

Morsey oli varastes viiekümnendates, kuid tundus veel üsna sitke. Proua Morsey oli samuti hästi säilinud või „hooldatud” ja nägi välja pigem nagu oma tütre vanem õde. Ainult tema pisut liialdatud üleslöödus ja rohkelt külge riputatud ehted tekitasid mulje mõnevõrra kauaks tuppa unustatud jõulupuust.

„Me oleme nüüd sama hästi kui üks pere,” lisas Morsey Helenile, „nii et jõuate omavahel veel rääkida ja ka tülitseda küll ja küll.”

Kõik naersid kombekalt. Võib-olla ei olnud Helen kahekümne kuue aastasena enam nii kuulekas laps kui vanasti, ent praeguses seltskondlikus miljöös ei jäänud tal loomulikult muud üle kui nõustuda. Nii jäi ta koos emaga ja nende juurde tulid kokteiliklaase käes hoides mõned inimesed.

Martinsen ja Morsey astusid kahekesi eemale – Morsey initsiatiivil isegi käevangus. See oli seltskondlikuks märgiks, et neil on erajutuajamine ning segamine pole soovitav. Morsey teises käes suitses aromaatne Artamaci sigar. Martinsen vaikis, oodates, et vanem mees ise algust teeks. Seda ta tegigi.

„Sa just kuulsid, et tahan sinust Ornax-Montlar Company asepresidenti teha. Ma ise olen siinpoolse osa president, nii et asi ongi minu otsustada. Tegelikult pidi see küll üllatuseks jääma – nii-öelda ühe osana pulmakingist. Aga näe, libises selle seltskonna ees – ja eriti su mundrit nähes – kuidagi suust välja.”

Martinsen hoidis hoolega muiet tagasi. Selle kogenud ärihai huulte vahelt ei lipsanud mitte kunagi välja midagi juhuslikku. Huvitav, mis tal siis seekord plaanis seisis?

„Ma olen muidugi väga tänulik,” ütles Martinsen viisakalt naeratades. „Aga mis ma firmas tegema hakkan? Mul jäi isegi viimane kolledžiaasta ära. Algas sõda ja siis mobiliseeriti pooleks aastaks väljaõppele. Pärast muidugi otse laevastikku. Tulejuhtimisega pole teil ju praegu mingit tegemist. Pealegi ei õppinud ma ka enne mitte juurat või majandust, vaid ajalugu nagu Helengi.”

„Tööd õpitakse töö käigus,” naeratas Morsey. „Seda peaksid sa ju sõja päevilt ise teadma. Ja sinu laevastikust saadud kogemused kuluvad kindlasti ära. Gallani maardlate ja Ornaxi vahel hakkab käima üsna tihe laevaliiklus. Mitte et sa ise mõnele laevale peaksid minema, aga sa tunneksid mõne ebakõla kohe ära. Ma ju ei eksi, kui arvan, et sa ei õppinud nende aasate jooksul mitte ainult tulejuhtimist, vaid ka muid alasid.”

„Meist püüti tõesti juba algusest peale universaale teha, et suudaksime vajadusel kedagi rivist välja langenut asendada,” nõustus Martinsen. „Ja tehti ka. Korraliku navigaatori abiga võin kas või ise laeva juhtida.”

„No näed. Millal su taastusravi lõpeb?”

„Ütlevad, et veel kolm või neli kuud, siis olen nagu uus. Aga võib-olla läheb rutem ka. Nüüd, rahuajal, püüavad meedikud ikka asju üle tähtsustada. Praegu ainult lonkan veel kergelt ja mul on tunne, et see läheks ka ise üle, kui vastavaid harjutusi teha.”

„No vaat, siis ehk saad juba varem firmas pihta hakata. Aga taastusravi ära ikkagi unarusse jäta. Ega ma sulle esialgu nagunii mingit pressi peale ei pane, nii et saad arstide juures käia just niipalju kui vaja. Ja kui sa tõesti seda ajalookraadi kätte tahad saada – ma ei tea küll, milleks –, siis jääb töö kõrvalt selleks ka aega. Helen on juba ammu magister ja võib ka aidata. Ta ise ei tee selle haridusega küll mitte kui midagi, aga lõppude lõpuks pole kraad halb asi, ükskõik mis alal.”

„Jah, üldharidus ei tule kunagi kahjuks,” kinnitas ka Martinsen. „Ja ma ei armasta alustatud asju pooleli jätta.”

„Vaat see on küll õige suhtumine,” kiitis tulevane äiapapa. „Eriti kui see väljendub ka kõigis teistes töödes. Muuseas, mul on sulle üks palve. Homme toimub Langenud Kangelaste Müüri ääres rahvakogunemine. Ma tahaksin, et sa seal meie firma nimel kõnega esineksid. Täismundris muidugi, nagu praegugi oled. Rääkida sa ju minu meelest oskad, nii et kidakeelsus ei tohiks probleem olla. Ja oma sõdurite peal oled laevas vist küllalt harjutanud. Kas teed ära?”

Siis selles oli praegu asja uba. Nüüd sai Martinsen aru, miks Morseyl tema asepresidendiks kuulutamine „nii kogemata” üle huulte libises. Temal, kaptenleitnant Martinsenil, tuli kogunenud leinavale rahvahulgale ja kibestunud relvakaaslastele selgeks teha, et rünnak Montlari vastu oli vajalik, õiglane ja paratamatu ning toodud ohvrid teenisid nende kõigi huve.

„Oh, muidugi pean ma selle kõne ära, kui see ainult muude seal peetavate kõnede rodu sekka ära ei kao.”

„Ei ta kao,” naeratas Ornax-Montlar Company president. „Teiste omad võivad kaduda, aga sinu oma ei kao. Ma annan sulle enne muidugi mõned suunised.”

Ah suunised ka veel, ei imestanudki Martinsen eriti. No kuidas siis muidu. Ikka suunised ka.

„Mul on teile samuti üks palve,” ütles ta.

„Lase aga tulla,” julgustas Morsey joviaalselt. „Ja jäta ometi lõpuks see „teietamine”, Erik, oleme nüüd ju omad inimesed. Mida sa vajad?”

„Hea küll, Gordon,” nõustus Martinsen. „Ma siis ei „teieta”. Asi on selles, et mul on üks sõber. Oli meie viimases laevas kaptenleitnant nagu minagi. Talle oleks ka töökohta vaja. Jalaks on tal nüüd küll ainult protees, aga käed on terved ja kompuutriasjanduses on mees meister. Kas sa ei saaks tallegi firmas midagi organiseerida?”

Samal hetkel mõistis, et proteesi mainimine võis olla viga. Samas võis see hoopis kasuks tulla – veel üks sõjakangelane, pealegi silmnähtavate tunnustega. Ega mainimine või vaikimine poleks vist midagi muutnudki, kuna esimesel töövestlusel oleks tegelikkus nagunii välja tulnud. Ja nähtavasti poleks midagi muutnud ka see, kui Reno kõndinuks kahel tervel jalal. Sest Gordon Morsey suu tõmbus hetkeks kitsaks kriipsuks.

„Anna andeks, Erik, aga meil ei ole praegu üldse vakantseid kohti ja arvutispetse on jalaga segada. Võib-olla hiljem, kui me tegevust laiendame.” See oli äraütlemine, kuigi viisakas vormis.

Martinsen hingas paar korda sügavalt sisse ja välja, et midagi krõbedat keelelt ei kukuks. Siin ja praegu ei olnud sel vähimatki mõtet.

„Nojah,” nõustus ta välise rahuga. „Reno peabki veel natuke aega invakodus konutama, enne kui tänavale visatakse. Selleks ajaks ehk midagi tekib.”

Morsey tegi, nagu poleks ta üldse midagi kuulnud. Igatahes ei vastanud ta midagi. Lasi selle asemel Martinsoni käevangust lahti, mis segamatu eravestluse üldsuse suunas lõppenuks kuulutas, surus kellegi ligi astunud ärimehe kätt, kelle oli võib-olla ise pilguga kohale kutsunud, ja naeratas Martinseni poole vabandavalt: „Annan sind nüüd Helenile tagasi. Meil on siin üks tööasi arutada.”

„Mida isegi firma tulevasel asepresidendil pole kuulda tarvis,” mõtles Martinsen sünge sisemise irvitusega. Ta otsis Heleni üles ja peaaegu kohe kutsus ülemteener kõiki söögisaali, teatades, et laud on kaetud. Nii et väga kaua Morsey ja tema äripartner tööasju arutada ei saanud. Kui oligi midagi arutada. See võis olla ka lihtsalt trikk Martinsenist ja tema ebamugavatest soovidest vabanemiseks.

Rahupäeva – või Võidupäeva, nagu seda siin nimetama kiputi – pidulik õhtusöök toimus villa teises suuremas saalis. Perekondlikud eined söödi palju väiksemas toas kohe köögi kõrval. Saal oleks vähestele inimestele tunde tekitanud, nagu istuksid nad mõnes võimlas. Siinne oligi mõeldud suuremate vastuvõttude jaoks nagu täna. Firma presidendi puhul võis neid muidugi päris tihti ette tulla.

Peale pika laua ja toolide ruumis muud sisustust praegu peaaegu polnud. Ainult seinte ääres seisid mõned seljatoega diivanid – juhuks, kui laua taha eraldi istuma sattunud külalistel tekkis vajadus midagi omavahel rääkida. Peo esimeses – nii-öelda ametlikus faasis – seda muidugi ei tehtud. Praegu maitsti külmi eelroogi, peeti kõnesid ja rüübati toostide puhul kombekalt ainult väike lonks hõrke Artamaci veine.

Võimla tunnet siin küll praegu ei tekkinud. Daamide briljandid sädelesid ja isegi härradel rippus pea igaühel tsiviilülikonna rinnal üks või kaks aumärki. Hea veel, et mitte lahingulise vapruse oma. Mundris tagalaohvitseridel oli igaühel kõigi muude kõrval küll vähemalt üks. Ei tea, mille eest õieti? Vahest olid nad mõnel rahulikumal perioodil varustuslaevadega korraks kaasa lennanud.

Peale Martinseni istus mundrikandjaid siin veel kolm, kõik temast kõrgemas auastmes. Kuid enne fuajees ringi liikudes jõllitasid nad Martinseni kuut lahinguvapruse medalit ja andsid esimest korda vastakuti juhtudes peaaegu et esimesena au, kuigi Martinsen kiiruselt eriti alla ei jäänud. Õigupoolest tundus ka see auandmine mõneti koomilisena. Vaevalt need kolm üldse enam sõjaväes teenisid. Ega ta ise ka enam. Aga munder on munder ja sellele tuli au anda, ükskõik kes selle sees ka ei pesitseks.

Laua otsas istus loomulikult Gordon Morsey koos oma prouaga ja üsna lähedal neile Helen ja Martinsen. Kõnesid ja tooste ta eriti ei kuulanud, sõi ainult väikeste viisakate suutäite kaupa oma salatit ja mekkis toostide ajal pisikese lonksu veini.

Ainult kõnede vaheajal tõusva kõnesumina varjus küsis ta Helenilt: „Kes see mees on, kes seal peaaegu meie vastas su isa lähedal istub?” Tegemist oli tollesamaga, kellega eravestluse pidamiseks (justnagu?) Gordon Morsey oli temast vabanenud, kui Martinseni nõusolek Surmamüüri ääres kõnet pidada oli tal juba käes ja Martinseni enda palve Reno suhtes hakkas presidendihärrale ebamugavaks muutuma.

„See on Alan Gardner,” vastas Helen. „Ta on firma asepresident, nagu sinagi saad. Aga temal on vähemalt kümme protsenti firma aktsiaid ka veel.” Heleni hääl kõlas austavalt.

„Ah nii,” oli ainus, mida Martinsen kosta oskas.

„Küllap sina saad ka paari aastaga osanikuks,” naeris tüdruk, kes kartis vist ekslikult, et peigmehe häälest kostis kadedusenoot. „Kui papale endale meelde ei peaks tulema, siis küll mina juba tuletan.”

Rohkearvuline teenijaskond, kes üksikutele maja enda omadele vaid tänaseks appi oli palgatud, vahetas lauanõud välja ja tõi kohale pidusöögi teise käigu. Nüüd ilmus veini kõrvale juba ka konjakipudeleid. Loomulikult Artamacilt. Sealseid jooke peeti üldse parimateks. Martinsen oleks küll hoopis „vana valget” või viskit eelistanud, aga mitte tema ei olnud siin peokorraldaja. Ja ega ta selles seltskonnas õieti juua tahtnudki.

Kui klaasid olid täidetud, kõnetas teda ootamatult Gordon Morsey: „Ja nüüd palun ma mõned sõnad öelda oma tulevasel väimehel, sõjasangaril ja ordenitekandjal kaptenleitnant Erik Martinsenil.”

Järgnes kombekalt vaoshoitud, kuid aupaklik aplaus.

Kurat! Ainult see veel puudus! Homseks oli ta juba nagunii hampelmanniks kaubeldud, nüüd hakka siin ka veel!

Ta tõusis püsti, tegi ebamäärases suunas kummarduse ja sõnas: „Ma tänan selle ootamatu au eest, kuid ei saa seda vastu võtta. Siin on kolm minust kõrgemas auastmes ohvitseri. Tsiviilisikud seda nähtavasti ei tea, aga laevastiku reeglite järgi oleks minu praegune etteaste äärmiselt sobimatu.” Ja ta potsatas oma toolile tagasi.

Seltskonda valdas hetkeline hämmeldus, aga kolm tagalarotti heitsid talle heakskiitvaid pilke. Sõnaõiguse saigi tema asemel keegi kaptenmajor. Martinson ei viitsinud esialgu isegi kuulata, mis ta rääkis, ja vestles vaikselt Heleniga. Kuid siis hakkas mingi perifeerse taju tõttu kõrvu kikitama.

„...meie edu tagatis,” hakkas kaptenmajori hääl talle teadvusse jõudma. „Paljud arvavad, et see sõda jäi nii-öelda viiki. Ei, mu daamid ja härrad! Me võitsime selle, kuna saavutasime oma peaeesmärgi. Me pääsesime võrdsetel alustel ligi Gallani maagimaardlatele, mis enne kuulusid ainult Montlarile. Tõsi, me ei suutnud Montlarit päriselt välja tõrjuda, selleks oleks tulnud veel võimsamalt ja ohvrimeelsemalt võidelda. Kuid need maardlad on põhjatud ja nüüd saime moodustada ühisfirma Ornax-Montlar Company. Polegi tähtsust, kas me valdame maardlaid üksi või koos Montlariga. Varud on mitme põlvkonna vältel ammendamatud. Me võitsime, daamid ja härrad! Hiiglaslik majanduskasv on igal juhul tagatud.”

Järgnes maruline aplaus ja seltskond jõi pitsid korraga põhjani. Isegi Helen, kes oli alkoholi tarvitamises muidu väga tagasihoidlik. Martinsen üksnes tõstis enda oma pisut ja pani puutumatult lauale tagasi.

„Mis sinuga on, Erik?” imestas Helen. „Sa ei joonudki? Nii tähtsa saavutuse auks jõin isegi mina.”

„Ma pean tualetti minema,” pomises Martinsen püsti tõustes. Kuna ta polnud esimene selle tee käija, ei äratanud minek tähelepanu.

„Oh,” muutus Helen murelikuks. „Muidugi, sa pole ju veel päris terveks saanud.”

Martinsen eemaldus ja leidis endamisi, et on juba nii kuradima terveks saanud, et lausa pulbitses tungivast vajadusest midagi õhku lasta. Eriti siin lähikonnas.

Kõik need, kes kaitstult kodus istusid – tagalarotid, poliitikud ja ärimehed, kunstnikud ja masse üles kütvad meediasolkijad – hõiskasid nüüd ülistuslaule ja tantsisid Frank Albey ning lugematu hulga temataoliste soolikatel. Ja lõikasid tulu, mille sõja põllule külvatud väetis oli neile toonud. Nad kõik. Ainult mitte võitlejad ise, kui nad kogemata ka eluga tagasi tulid. Invaliididele ei jätkunud selle juubeldava edu juures isegi korralikke proteese.

Ja tervetest ei hoolitud samuti kuigi palju, välja arvatud üksikud temataolised juhuslikud erandid, kelle arvelt võis isiklikku rinda uhkelt ette ajada. Nad kõik olevat ju mõttetud ja lootusetud joodikud, keda Tema Pühaduse Kasumi kokkukraapimiseks kasutada ei olnud ka enam otstarbekas.

Martinsen tundis äkki põletavat häbi, et ta täna siin viibis. Et ta üldse siin viibis.

Ta lahkus aina juubeldavamaks muutuvalt õhtusöögilt väga varakult. Helen oli oma olemasoluga tal kunagi põlved nõrgaks võtnud, aga täna tahtis nõrgaks võtta hoopis selles seltskonnas valitsev õhkkond. Need olid raipeõgijad. Ja Helen kuulus samuti nende kilda.

Tõenäoliselt polnud ta selles süüdi. Igaüks oli oma kasvatuse vili. Ja nüüd oli ta ise sõja vili. Martinsen tundis südamevaluga, et tüdruk ei olnud muutunud. Ta polnud süüdi. Kuidas ta kogu aeg siin viibides muutuda saigi? Aga tema, Martinsen, oli muutunud. Sest kuidas oli tal pärast läbielatut, nähtut ja tehtut võimalik veel endine olla?

Helen saatis ta ukseni. „Millega sa sõidad?”

„Eks ma mõne takso ikka leian,” arvas Martinsen.

Otsekui ei millestki materialiseerus nende kõrvale Gordon Morsey. „Sa võid ka siia ööbima jääda,” tegi ta ettepaneku. „Ruumi on ometi küllalt.”

Ja pärast pulmi samuti, mõtles Martinsen sapiselt. Et tütreke kodunt ei lahkukski. Ja Martinsen ise oleks nii tööl kui kodus äia – kodus veel ka ämma – valvsa ja hoolitseva pilgu all. Kas nad pidasid teda lapseks, kellel peab silma peal hoidma? Ta võis ju Gordonist poole noorem olla, aga mõnes asjas oli ta hoopis poole vanem. Vähemalt.

„Tänan, Gordon, aga mu tuba taastusravi keskuses on ikka veel alles ja esimene ravivõimlemine tehakse juba üsna varakult.”

„Nojah, sel juhul muidugi,” noogutas Morsey arusaavalt. „Homseni siis. Müüri juurde sa ju ikka tuled?”

„Kas me siis kokku ei leppinud? Tulen ja räägin, kui sa soovid.”

Ainult vaevalt see sulle ja teistele sinutaolistele väga meeldib, mõtles ta endamisi. Nad jätsid nägemiseni ja Martinsen lahkus. Millegipärast oli tal tunne, et pärast homset teda sellest uksest enam väga hea meelega sisse ei lasta. Kui üldse.

4

Järgmisel päeval kell kolmveerand kaksteist oli Martinsen kohal. Kuigi ametlik talitus pidi algama täpselt keskpäeval, polnud kahtlust, mis siin sündima hakkab, ja et umbropsu paika pandud ajakava lendab kus kurat. Viimast mõistsid kindlasti ka mälestusteenistuse organiseerijad. Kuid sellest ei saanud tekkida probleemi. Mingi orienteeriv kellaaeg pidi ju paika pandud olema ja eks läheb siis nagu läheb.

Martinseni saabumine veerand tundi enne täpset kellaaega näitas talle ilmselget hilinemist. Mitte ametlikule osale, mis tõenäoliselt ka õigel ajal alata ei saanud. Vaatamata taevast langevale vastikule uduvihmale – mis polnud õieti ei vihm ega ka udu, vaid midagi vahepealset – oli sõjaväekalmistule kogunenud niisugune rahvahulk, mis poleks Surmamüüri äärde kuidagi ära mahtunud, tallamata seda ümbritsevat eraldi hauatahvlite merd – nende langenute omi, kelle kehadest kas või osa oli õnnestunud külmutatud kujul koduplaneedile tagasi tuua.

Rahvahulk voogas kitsa rongkäiguna Surmamüüri eest läbi ja asetas selle ette lilli. Kuhi kasvas terve müüri pikkuselt vaat et juba veerandini müüri kahemeetrisest kõrgusest. Esimesed tulijad olid saabunud juba vähemalt kell üksteist, kui mitte veelgi varem. Tagasitoodute hauaplaatide juures liikus samuti hulgaliselt inimesi, ehkki mitte rongkäigus. Nad olid ilmselt langenute lähisugulased.

Ka mundrikandjaid leidus rohkem kui palju. Enamik olid ilmselt demobiliseeritud mehed ja naised, kes neile alles jäänud mundrikandmise õigust kasutasid ainult täna, et austada oma langenud sõjakaaslasi.

See pidi olema sulaselge ime, et Martinsen Surmamüürist juba mööda läinud ja kalmistu servale kogunenud rahvahulgast Joel Honneri ja Odin Boretskyga kokku sattus. Tõsi küll, mundrid mängisid ilmselt oma osa. Tsiviilriietuses inimeste seas torkasid nad paratamatult üksteisele rohkem silma ja mundrikandjad kogunesid sõjaväelise instinktiga nagu endastmõistetavalt gruppidesse. Ühest niisugusest Martinsen sõbrad leidiski.

„Sa tulid siis ikka täna ka,” nentis Boretsky, meenutades eilset kohtumist „Sitavareses”, kus Martinsen oli seletanud, et käis päev varem ainult sellepärast, et mitte kuulata tänaseid õõnsaid kõnesid.

„Hullem veel,” urises Martinsen. „Ma pean ise ka kõnet pidama.”

„Segaseks oled läinud või?” imestas Honner.

„Te ei kujuta veel ettegi, kui segaseks,” nentis Martinsen. „Teen seda oma pruudi isa palvel, kes kõigepealt söötis mulle ette pakkumise saada üheks tema firma asepresidentidest. Muidugi mitte minu, vaid oma tütre hüvanguks. Kahtlustan, et see ametikoht loodi spetsiaalselt minu jaoks, sest kui ma Renole töökohta küsisin, sain kuulda, et vakantse praegu ei ole. Arvake ära, mis nime see firma kannab.”

„Ega me selgeltnägijad ei ole,” porises Boretsky tusaselt.

„Selle nimi on Ornax-Montlar Company,” seletas Martinsen mitte just rõõmsa häälega. „Mu armas äiapapa on siinpoolse otsa president.”

„Nojah,” nentis Honner. „Siis on sul ju vedanud. Ainult et veel eile lubas keegi „Sitavareses” endal pigem kõri läbi lõigata, kui selle gigantfirma teenistusse astuda.”

„Ega Erik ei astugi selle teenistusse,” seletas Boretsky. „Ta asub seda juhtima. Ja vean kihla, et pärast äiapapa erruminekut on ta ise president ja peaaktsionär ühes isikus. Kes suudaks sellele vastu panna? Endas ma küll kindel ei ole, kuigi teada saaks ainult siis, kui on võimalus järele proovida. Vaevalt, et niisugust võimalust tuleb. Kõik ei ole õnneseened.”

See ei olnud hukkamõist. Vähemalt sõnades mitte. Kuid temperatuur vanade sõprade vahel näis katastroofiliselt langevat.

„Õnneseen?” irvitas Martinsen neile näkku, kuna silmsidet äkitselt enam polnud. „Õnneseen? Ma ju ütlesin, et teil pole aimugi, kui segaseks ma olen läinud. Karta on, et pärast seda väljapressitud kõnet saab ka mu pruudi isa teada, kui segaseks. Tema jagatud juhtnöörid kõne tarvis mulle miskipärast nagu ei sobi. Kurat teab, kas ta siis enam mu pruudi isa enam ongi, sest pole ka pruuti. Vastus seisab Heleni käes.”

Nüüd tekkis silmside jälle. Ja „temperatuur” nende vahel tundus pisut umbusklikult, aga siiski soojenema hakkavat.

„Mis sa teha kavatsed?”

„Mis te ise antud olukorras teeksite?” küsis Martinsen vastu ja jutustas, mida oli Gordon Morsey villas eelmisel õhtul kuulnud ja näinud. Ta jäi oma aruandes üpris kuivaks ja objektiivseks, hoides emotsioone eelseisva kõne jaoks nagu paisu taga. Selle eest vandusid Honner ja Boretsky mitu korda üsna mahlakalt.

„Kuule,” ütles Boretsky lõpuks. „Sul ei maksaks oma tulevikku siiski ära lõhkuda. Sa oled meie sõber ja relvavend. Ehk tõmbad veel meidki liikuri peale, kui ise kannad kindlalt maha saad.”

„Kes siis nüüd omakasust unistab?” irvitas Martinsen sõpradele otsa vaadates. Seisud olid äkki nagu ümber pööratud ja silmside jälle olemas. Ainult oma plaanidest seoses kõnega ei öelnud Martinsen midagi. Asi pidi tulema eksprompt ja emotsiooni pealt. Pealegi laskusid parajasti alla kaks suurt liugurit Silveri raketodroomilt.

Neist tulid mööda trappi maha paraadmundris ohvitserid – mõned igast laevast. Lisaks veel üks seersant ja reamees – samuti igast laevast. Nemad olid kõik dessandist. Laeva juhtimiseks vajati vastava väljaõppega spetsialiste, mis üldiselt tähendas ohvitserikraadi saamist. Dessandis vajati noori ja niisama hästi välja õpetatud tapamasinaid, mis jäid väga erinevatesse auastmetesse. Kuid ega nad lahingute vaheaegadel auastmete erinevusele suurt tähelepanu ei pööranud. Kõik olid ju koos ühes ja sellessamas hakklihamasinas.

Sharon Wellsi ja veel mõnd oma laeva ohvitseri – nüüd juba teistest laevadest, kuna nende viimast ju polnud enam – märkasid Martinsen, Honner ja Boretsky ühekaupa trapist alla laskujate seast kohe. Nendega oli ka toosama poolpõlenud näoga dessantseersant, kes eile „Sitavareses” laual seistes laulu möirgas. Nüüd olid nad kõik muidugi kained ja paraadmundrites. Sõbrad tõttasid neile vastu.

„Erik, sa oled täna jälle siin,” imestas Sharon. „Eile just ütlesid, et ei taha neid õõnsaid kõnesid kulata.”

„No kiskus nagu siiapoole,” kehitas Martinsen õlgu. „Teadsin, et näen teid siin.” Ise pilgutas ta Honnerile ja Boretskyle silma: olge vait. Tal polnud praegu mingit tahtmist kogu lugu jälle üle rääkima hakata. Küll pärast jõuab. Kui veel saab. Ega aega ka ei olnud.

„Me peame oma lilled ära panema,” ütles Sharon ja silmitses Surmamüüri eest lakkamatu vooluna mööda liikuvat lõputut rongkäiku. „See võtab vist üksjagu aega.”

„Teid lastaks vast ilma järjekorrata,” arvas Honner.

„Kes me niisugused oleme, et vahele trügida,” protesteeris Sharon. „Ja nagunii ei alga pühade õõneskõnede paraad enne, kui kõik on müüri eest läbi käinud. Nii et me läheme ikka ilusasti järjekorra lõppu.”

„Ootame siin,” kinnitas Martinsen. „Eks pärast jõuab „Sitavareses” rääkida küll ja küll.”

Kui ikka saab veel, mõtles ta endamisi uuesti.

„Mida sa õieti plaanitsed?” küsis Odin Boretsky nüüd uuesti.

„Kui ma isegi täpselt teaks,” tunnistas Martinsen. „Aga ühtki sõna valet ei kavatse ma rääkida, selle peale võite kas või Dacloni puskarit võtta.”

Kõik kolm hakkasid mürinal naerma, sest Dacloni puskar oli küll kange kraam, aga samas ka kõige hullem solk, mida Universumis loodud. Ehkki ära ei öeldud ka sellest, kui muud polnud.

Kulus veel tubli pool tundi, enne kui lillepanijate rongkäik Surmamüüri ääres sedavõrd hõrenes, et ametlik osa alata saaks. Kalmistu kõrvale oli püstitatud väike tribüün ja viimase ette rahvahulk koguneski – nii Surmamüüri eest läbi käinud inimesed kui ka need, kes tagasitoodud omaste hauaplaatide vahelt tulid. Tribüün oli muidugi vajalik, muidu poleks ühtlasel tasapinnal seisjad peale esiridade kõnelejaid ju näinud.

Mundrikandjaid oli palju, kuigi üheksa kümnendikku neist olid demobiliseeritud ja vanad „kestad” ainult tänaseks selga ajanud. Kuid mingi sõjaväelise instinkti mõjul kogunesid nad ühte gruppi – nii need, kes teenisid veel laevadel, kui ka see enamik, kes enam mitte. Rivikorras nagunii ei seistud – siin polnud mingi paraad. Kuid niisama instinktiivselt, kui koguneti, seisti õlg õla kõrval.

Tribüünil kolletasid paar admirali, mõned poliitikud, Silveri linnapea ja – ennäe imet – ka Gordon Morsey koos Alan Garneriga. Vaevalt tema 10% Ornax-Montlar Company aktsiaid tal praegu taskus seisid, aga nende olemasolu ja tähtsus saatsid teda igal pool. Veel seisid tribüünil paar Martinsenile täiesti tundmatut tegelast, aga ju nad siis mingid tähtsamad „käbid” olid, et seal seisid.

Kõigepealt võttis sõna Silveri linnapea. Noh, sõjaväelased olid juba nii palju kõnesid kuulanud, et ei pööranud neid endid ja nende langenud relvakaaslasi ülistavale „siirupile” mingit tähelepanu. Martinson rääkis hoopis Sharoniga – või vastupidi.

„Kas see seal tribüünil ongi su tulevane äiapapa?” küsis leitnant.

„Seni justnagu jah,” oletas Martinsen napilt.

„Mis sa sellega mõtled?” ei saanud Sharon aru. „Kas te ei ole enam ühel lainel? Ja kui, siis kummaga?”

„Siiani oleme ikka veel ühel lainel – mõne arvates. Aga ma ei ole kindel, kas just väga kauaks.”

„No nüüd ei saa ma küll enam midagi aru,” vangutas Sharon pead. „Sind koori nagu sibulat kiht kihi haaval.”

See naiselik uudishimu. Sharon võis olla muidugi eeskujulik tulesuunaja, aga ega ta sellepärast vähem naine ei olnud. Ja niisugustes asjades...

„Ära siis koorides pisaraid valama hakka,” naeris Martinsen. „Oota ära. Ma ise ootan kah. Varsti saab selgeks.” Seesmiselt ei olnud ta kaugeltki nii lõbus. Vähemalt olid Honner ja Boretsky suu pidanud, muidu oleks Sharoni küsimused praegu hoopis teist laadi.

Vahepeal oli sõna võtnud üks admiral, keda vanad sõdurid kuulasid niisama vähe kui linnapead. Aga tsiviilelanikkond aplodeeris. Siis ajas „kamarajura” mingi poliitik, kes püüdis endale lähenevate valimiste eel plusspunkte hankida. Martinsenil polnud aimugi, millal need valimised toimuvad, aga selles oli ta veendunud, et ise ta sinna küll ei lähe – või kui, siis ainult kõva konvoi saatel ja käeraudades. Karta võis, et varsti ta need ka saab. Siis see juhtuski.

„Ja nüüd palun Ornax-Montlar Company nimel kõnelema üht meie sõjasangarit, kuue vapruse medaliga autasustatud kaptenleitnant Erik Martinseni,” kuulutas meer. Kõik peale Honneri ja Boretsky, kes asjast vähegi aimu olid saanud, ajasid üllatusest silmad pärani, Sharon Wellsil läksid need igatahes suureks nagu transportööri rattad.

„Sa osaled selles õõnsuses, mida alles eile põlgasid?!”

„Ma ju ütlesin, et oota ainult,” muigas Martinsen ja läks relvakaaslasest eraldudes poodiumi poole. Ta teadis, et see, mis ta nüüd teeb, on tema jaoks pöördumatu. Tegelikult oli asi niikaugel juba eilsest saadik. Pöördumatult. Nüüd tuli ainult tulemus fikseerida.

Kui ta poodiumile tõusis ja mikrofoni lähemale tõmbas, plaksutas rahvahulk käsi. Ainult relvakaaslased seisid vaikides ja mitte just sõbratundeid väljendavate nägudega. Sharoni poole Martinsen parem ei vaadanudki. Tüdrukul oli juba ta lahkumisel ilme, nagu kavatseks täiest jõust vastu hambaid anda.

„Ornaxlased! Kaasplaneetlased!” alustas Martinsen esimeste sõnade juures erutusest kähiseva häälega. „Siin on juba palju kõneldud lahingulisest vaprusest ja patriotismist. Just siin, langenute haudadel. Aga millegipärast pole keegi lausunud sõnagi selle kohta, miks seda sõda üldse peeti.

Meile öeldi, et me ründasime Montlarit ainult selleks, et Montlar ei jõuaks seda ise esimesena teha. See on jama, mu daamid ja härrad. Montlaril ei olnud üldse mingit põhjust ega ka tahtmist meiega sõda pidada.

Milles oli siis asi? Te ei pea minu sõnu uskuma, aga vaadake tulemust. See ehk paneb uskuma või vähemalt järele mõtlema. Te kõik teate, et sõja tagajärjel on moodustatud Ornaxi ja Montlari vaheline ühiskompanii Gallani maagimaardlate kasutamiseks. Enne valdas neid maavarasid ainult Montlar. Nüüd siis Ornax ka.

Seega tuleb välja, et me ei rünnanud Montlarit mitte Ornaxi kaitseks, vaid üksnes majanduspoliitilise eliidi ahnuse tõttu. Teie isad ja emad, õed ja vennad, pojad ja tütred surid ainult selle eest, et kamp korrumpeerunud poliitikuid ja neid nöörist tõmbavaid äritegelinskeid võiksid veel enam rikastuda. Ja kõik püha patriotismi nimel!

Ametlikult tähistame me siin täna Rahupäeva. Aga eile viibisin korraks seltskonnas, mis nimetas seda Võidupäevaks. Ja neile see Võidupäev oligi. Vaat selle hinnaga!” Ta lasi laia viipe üle Surmamüüri ja seda ümbritsevat hauakivide mere. „Mõttes nimetasin neid eile raipeõgijateks. Täna ütlen selle arvamuse avalikult välja. Raipeõgijad!

Ja samal ajal ei leidu invaliidistunud, aga ikka veel eliidi jaoks nii ebamugavalt elus sõjasantidele võimete kohaseid töökohti leiva teenimiseks ega isegi vahendeid normaalseteks proteesideks. Kas see ei pane teid pisut mõtlema? Mis maa see ometi on? Minu poolt kõik. Tänan tähelepanu eest.”

Ta laskus mööda astmeid alla. Relvakaaslaste näod särasid. Nüüd olid pikad näod hoopis poodiumile jäänute omad, nagu oleks igaühele tuubitäis sinepit vägisi kurku pitsitatud. Kahelt poolt tungis lähemale nii tsiviil- kui ka sõjaväepolitsei. Aga neil polnud lootustki, kuigi nad olid relvastatud. Veteranid – ehkki paljakäsi – seisid neil vastas nagu lahingurinne. Ja praeguses olukorras tuld avada politsei küll ei söandanud.

„Nüüd läheb löömaks,” mõtles Martinsen. Aga seda ei olnud teps mitte vaja. Kuna ta „auditooriumi” endiselt pihus hoidis, tõstis ta käe ja hüüdis: „Ma ei tulnud siia rahvarahutusi tekitama. Tulin vaid tõde rääkima, kuigi see mõne arvates võib kuritegu olla. Las nad saavad mu. Eks näis, mida kaela määritakse.”

Vanad relvakaaslased olid nagu imeväel tema ümber tekkinud.

„Nad võivad sulle riigireetmise ka pähe kupatada,” hoiatas Odin Boretsky.

„Eks näis, nagu öeldud,” muigas Martinsen süngelt.

„Igal juhul, kui nad tahavad sind pikemalt sisse konserveerida,” teatas Sharon raevukalt, „siis me lihtsalt vallutame selle vangimaja. Tahaks näha, kes neist õrnakestest tsivilistidest meile vastu saab.”

„Olge tänatud,” kostis Martinsen. „Ma usun, et nii kaugele see asi ei lähe. Ma esinesin ju Ornax-Montlar Company nimel. Minust võivad nad firmas muidugi lahti saada ja seda nad kindlasti teevad, aga omaenda mainet peavad ka hoidma. Kui vabaks saan, kohtume homme „Sitavareses”.”

Ja läbi ta enda soovil politsei jaoks avatud inimkoridori astus ta politseinikele vastu ning lasi käed raudu panna. Nad läksid läbi selle koridori kongauto juurde, saateks raevukas vihakisa politseinike suunas kahelt poolt. Mundris tüdrukud isegi sülitasid nende pihta. Militaarvõmme ei olnud keegi kunagi armastanud. Nad segasid nii sõdimist kui puhkamist.

„Rahu, ainult rahu!” hüüdis kaptenleitnant Martinsen oma raudus käsi tõstes. Ega teda väga karmilt ei hoitud, kuna tuli ju nagunii ise. Ja ega pollaritele endile ka praegune ülesanne ei meeldinud. Ainult et käsk on alati vanem kui selle täitja.

Igatahes küsis vahistamist juhtiv seersant: „Suitsu sul ikka on? Võta igaks juhuks minu pakk ka.” Pakk ja tops tikke rändasid ühest taskust teise. Siis läks Martinsen kongautosse. Seal istus poolpõlenud näoga dessantseersant Chiklis juba ees.

„Mida kuradit sina siin teed?” imestas Martinsen.

„No ma jõudsin enne ühele või kahele ära äsada, enne kui sa rahu välja kuulutasid,” seletas seersant. Eks ta oli ise ka pisut pihta saanud, nagu kiiresti kinni paistetav silm seda reetis. „Huvitav, mis nüüd edasi tuleb.”

„Kurat seda teab,” arvas Martinsen. „Minu lasevad nad ilmselt homme nelja tuule suunas lahti. Nagu öeldud, esinesin ma firma nimel ja niisugust reklaami nad küll ei vaja. Aga kui sina minu pärast sisse jääd... Meie kamraadid lubasid vajaduse korral vangla vallutada. Kui sa minu pärast kinni jääd, aga mina mitte, siis teen seda juba ise.”

„Proosit!” hõiskas seersant ja tõmbas taskust kolmveerandliitrise lapiku. „Hea, et nad ei viitsinud meid kohe läbi otsida. Ja pärast võmme joota mul küll päevaplaanis ei seisa.”

Nii nad siis sõitsid politseikongis ja rüüpasid suurte ja kiirendatud lonksudega „vana head valget”, kuni jõudsid – kainestusmajja. Nähtavasti oli firma jõudnud instruktsioone anda, et niisugust juttu rääkinud mees pidi olema purupurjus. Ja kes sõjaväepolitsei vastu kaasa lõi, see samuti. Kui nad kohale jõudsid, siis reetsid tühjaks kummutatud plaskust pärinevad lõhnad, et ega nad kained tõesti enam ei olnudki.

Nad riietati pesuväele, aga sigaretid ja tikud jäeti „pisut” määrusi rikkudes alles, ja paigutati kuuesesse kongi magama. Ega see polnudki paha mõte. Kusagil tuli ju tõesti üks korralik uni teha ja suuremad pinged oli kärakas ka maha võtnud. Ülejäänud neli kongikaaslast olid enesestki mõistetavalt parajas joobes. Mõni magas, mõni oksendas, aga üldiselt magasid nad kõik. Kui kellelgi pissihäda tekkis, põrutati rusikaga vastu ust. See avati kenasti ja kes ei maganud, marssis vetsu. Siis räägiti kongis veel ärkvel olles pisut lugusid, tehti suitsu ja magati veel. Ole sa purjus või kaine, aga tundus, et muredest ei saa iial küllalt. Ainult et mure üle oldi harjunud muretsema ikka alles siis, kui mure käes.

Hommikul kell kümme lasti nad hoopis vabaks. Kuna minna polnud õieti kuhugi ja taastusravi võimlemise aeg oli Martinseni jaoks ammu möödas, läksid nad esimesse ettejuhtunud kõrtsi ja tegid kõvad napsid pluss kerge hommikusöögi.

„Kuule, mul on mõned asjad ajada,” ütles Martinsen välja tulles. „Aga laeku õhtul nii seitsme paiku „Sitavaresesse”. Siis peaks seal meie omi ka juba koos olema. Ehk võtame midagi ette.”

„Hästi, olen kohal,” nõustus seersant lahku minnes.

Tegelikult ei olnud Martinsenil mitte mõned asjad ajada, vaid ainult üks. Tagasisaadud kommunikaatoriga – imelugu, et pollarid seda pihta ei pannud – helistas ta Helenile. Tüdruk vastas juba kolmanda kutse järel.

„Erik!?” Ta hääl oli nutune. „Miks sa pidid eile... niimoodi rääkima? Televisioon kandis üle ja...”

„Väga hea,” nentis Martinsen. „Teisiti ju ei saanud. Keegi pidi lõpuks tõde ka ütlema.”

„Aga nüüd...” halises Helen. „Isa ütles, et ei taha sind enam silma nurgastki näha. Ta keelas sind isegi meile sisse lasta.”

„Mind ei huvita, mida su armas papa arvab. Mind huvitab, mida SINA arvad. Ega ma külla enam ei kipugi. Küsimus on selles, kas sa tuled minuga või mitte.”

„Kuidas ma saaks?” halises Helen nutuga pooleks.

„Selge,” nentis Martinsen. Rikas neiuke kartis vaesust, kui oma perekonna vastu mässu tõstab. Pole enam raha, pole toatüdrukuid, pole enam varandusega teibitud kindlustunnet. Rahaline seis käis Heleni jaoks siis üle armastuse. Noh, oligi karta.

„Head teed sulle siis,” lausus Martinsen, kuigi oleks tahtnud hoopis hambaid krigistada. „Meie suhe, nagu ma aru saan, on läbi. Palju õnne kellegagi, kellega su perekond sind paaritada otsustab.”

„Oh, Erik...” kuuldus kommunikaatorist. „Kuidas sa niimoodi saad?!”

„Kehvasti,” kinnitas Martinsen siiralt. „Aga loodetavasti tuleme mõlemad sellest välja. Head partiid ja jumalaga.”

Ta lülitas kommunikaatori välja. Minna polnud tegelikult kuhugi. Ta ostis lähimast ajaleheputkast paar pakki sigarette, toosi tikke ja otsis endale ühe vaba pargipingi. Nüüd oli mõelda vaja. Süda valutas. Otse füüsiliselt, kuigi mitte eest vaid tagant poolt – seljast. Aga see oli tühiasi. Tähtis oli ainult seesama, mis alati: võidelda nii kaua, kui oled selleks veel võimeline. Martinsen ei teadnud, kui kaua ta selleks veel võimeline on, aga lõpuni minemata ei kavatsenud ta nüüd igatahes jätta.