Tormi tulek

(Raamatu esimene peatükk)

Nii see juhtus. Kui Uus-Inglismaa põhjaosa ajaloo suurim kuumalaine oli lõpuks järele andnud – see oli 19. juuli öösel –, räsisid tervet Maine’i lääne­osa kõige räigemad äikesetormid, mida ma eales näinud olen.

Me elasime Long Lake’i järve ääres ja nägime, kuidas esimene torm vahe­tult enne pimeduse saabumist üle veepinna meie poole sööstis. Tund aega varem oli valitsenud täielik tuulevaikus. Ühendriikide lipp, mille mu isa oli 1936. aastal meie paadimajale üles seadnud, rippus lontivajunult varda vas­tas. Isegi selle serv ei võbelenud. Kuumus oli otsekui materialiseerunud ning see näis olevat sama sügav ja sünge kui kaevandusšahtis rääsuv vesi. Tol õhtu­poolikul olime käinud kolmekesi ujumas, aga vesi ei toonud kergendust, kui just väga sügavale ei läinud. Ei mina ega Steffy tahtnud Billy pärast süga­vale minna. Billy on viieaastane.

Me istusime poole kuue ajal järvele avaneval terrassil ja sõime külma õhtu­söögi, mugides isutult singivõileibu ning kartulisalatit. Kõik näisid tahtvat ainult pepsit, mida hoidsime terasämbrites jääkuubikute sees.

Pärast õhtusööki läks Billy tagasi õue, et turnida redelitel ja kangidel. Meie Steffiga jäime istuma, ei rääkinud palju, suitsetasime ja vaatasime üle morni sileda järvepeegli teisel kaldal asuva Harrisoni poole. Mõned mootorpaadid põristasid edasi-tagasi. Igihaljad puud tundusid seal olevat tolmused ning räsi­tud. Läänes võtsid aeglaselt kuju võimsad purpurpunased äikesepilved, kogu­nedes kokku nagu sõjavägi. Nende sees sähvisid välgunooled. Naaber­maja juures oli Brent Norton sättinud raadio Washingtoni mäe otsas tegut­seva klassikalise muusika jaama peale ning see tõi iga välgusähvatuse ajal kuuldavale valju kähisevat staatikat. Norton oli New Jerseyst pärit advokaat ja tema majake Long Lake’i ääres oli kõigest ilma kamina ning soojustuseta suvila. Kahe aasta eest oli meil olnud piirivaidlus, mis jõudis lõpuks maa­kon­na­kohtusse. Mina võitsin. Norton väitis, et ma võitsin seetõttu, et tema pole kohalik. Meie vahel polnud sooje tundeid.

Steff ohkas ja tuulutas pihikuservaga rindu. Ma polnud kindel, kas see teda eriti jahutas, aga vaatepilt muutus hulga huvitavamaks.

„Ma ei taha sind hirmutada,” ütlesin, „aga minu arvates on lähenemas väga vastik torm.”

Ta silmitses mind küsivalt. „Äikesepilved kogunesid nii eile kui ka üleeile õhtul, David. Need lihtsalt hajusid.”

„Täna õhtul seda ei juhtu.”

„Ei juhtu?”

„Kui asi läheb väga hulluks, läheme keldrisse.”

„Kui hulluks võib siin sinu meelest minna?”

Minu isa oli esimene, kes ehitas selle järve äärde aastaringseks elamiseks mõel­dud maja. Kui ta napilt täiskasvanu mõõdu välja andis, ehitas ta koos venda­dega praeguse maja kohale suvekodu, ja 1938. aasta suvetorm tegi selle maatasa, kiviseinad ja kõik. Ainult paadimaja pääses. Aasta hiljem alustas ta suure maja ehitusega. Just nimelt puud on need, mis kõva tormi ajal purustusi tekitavad. Need vananevad ja murduvad tuule käes. See on Emakese Looduse viis perioodiliselt kodu koristada.

„Ma tõesti ei tea,” ütlesin üsna ausalt. Ma olin kolmekümne kaheksanda aasta suurest tormist ainult lugusid kuulnud. „Aga tuul võib tulla üle järve nagu kiirrong.”

Billy tuli veidi hiljem tagasi ja kaebas, et turnimine pole tore, sest ta olevat „üleni higine”. Ma sasisin ta juukseid ja andsin talle veel ühe pepsi. Hamba­arst saab rohkem tööd.

Äikesepilved tulid lähemale, varjutades sinise. Polnud kahtlustki, et torm oli saabumas. Norton oli raadio välja lülitanud. Billy istus oma ema ja minu vahele ning vahtis lummatult taevast. Äike kõmistas, rulludes aeglaselt üle järve, ja kostis siis kajana uuesti. Pilved keerutasid ja pöörlesid, kord mustalt, kord tumepunaselt, kord moodustusid triibud, siis jälle must laotus. Järk-järgult levisid üle nad kogu järve ja ma nägin õrna vihmaloori, mis langes pilvedest maapinnani. See oli ikka veel üsna kaugel. Tõenäoliselt sadas sel hetkel Bolster’s Millsis või isegi Norras.

Õhk hakkas liikuma, alguses hüplikult, kergitades lipukangast ja jättes selle taas rahule. Tuul muutus värskendavaks ning ühtlaseks, jahutades esialgu meie higiseid kehasid, ja siis hakkas meil külm.

Just siis nägin ma üle järve rullumas hõbedast kardinat. See varjutas mõne hetkega Harrisoni ja suundus siis otse meie poole. Mootorpaate polnud enam näha.

Billy tõusis toolilt, mis oli meie direktori tooli miniatuurne koopia, isegi tema nimi oli seljatoele graveeritud. „Issi! Vaata!”

„Lähme sisse,” ütlesin mina. Tõusin püsti ja võtsin tal õlgade ümbert kinni.

„Aga kas sa näed seda? Isa, mis see on?”

„Keeristorm. Lähme sisse.”

Steff heitis mulle kiire, ehmunud pilgu ja ütles siis: „Noh, Billy, kuulsid, mis su isa ütles.”

Me astusime elutuppa avanevate klaasist lükandustest sisse. Ma lükkasin ukse kinni ja seisatasin korraks, et heita veel üks pilk välja. Hõbedasel kardi­nal oli tulla veel kolm neljandikku järve läbimõõdust. See oli muundunud madala musta taeva ja veepinna vahel metsikult pöörlevaks teetassiks, mis oli võtnud kroomikarva triipudega tinahalli tooni. Järv meenutas veidral moel ookeani, kus rullusid kõrged lained ja paadisildade ning lainemurdjate juurde kogunes vahtu. Keset järve visklesid vahused lained edasi-tagasi.

Keeristormi vaatamine mõjus hüpnootiliselt. See oli peaaegu meie kohal, kui välk sähvatas nii eredalt, et see jäädvustas kõik järgmiseks kolme­küm­neks sekundiks mu silmade võrkkestale. Telefon tegi ehmunult kõll!, ma pöör­dusin ringi ning nägin oma naist ja poega, kes seisid otse suure paneel­akna ees, kust avaneb loode suunas panoraamvaade järvele.

Mind tabas üks neid kohutavaid nägemusi – ma arvan, et neid näevad ainult abi­kaasad ning isad –, kus aken puruneb tuule surve all vaikse, madala köha­tu­sega ja sakilised klaasikillud lendavad mu naise paljasse kõhtu, minu poisi näkku ja kaela. Inkvisitsiooni õudusi ei saa võrreldagi saatustega, mida su kujut­lusvõime loob su armastatud inimeste jaoks.

Ma haarasin neist mõlemast kinni ja tõmbasin eemale. „Mida kuradit te teete? Kaduge siit minema!”

Steff heitis mulle jahmunud pilgu. Billy vaatas mind nii, nagu oleks osali­selt ärganud sügavast unest. Ma viisin nad kööki ja vajutasin lambilülitile. Tele­fon tegi taas paar kõlli.

Siis tuli tuul. Tundus, nagu oleks terve maja õhku tõusnud nagu 747. See oli kõrgetooniline, helitu vilistamine, mis pöördus kohati möirgavaks bassiks, siis kõrgenes taas vuhisevaks kriiskamiseks.

„Minge alla,” ütlesin Steffile ja nüüd pidin juba karjuma, et mind kuulda oleks. Otse maja kohal peksis äike vastamisi hiiglaslikke laudu ja Billy liibus mu jala vastu.

„Sina tuled ka!” karjus Steff vastu.

Ma noogutasin ja tegin tõrjuvaid liigutusi. Ma pidin Billy oma jala küljest lahti kangutama. „Mine koos emaga. Ma tahan tuua küünlaid, kui elekter peaks ära minema.”

Ta läks koos emaga ja mina hakkasin kappe avama. Küünlad on naljakad asjad, teate küll. Sa paned nad igal kevadel valmis, teades, et suvine torm võib põhjustada elektrikatkestuse. Ja kui see aeg käes on, poevad need peitu.

Ma kobistasin juba neljandas kapis, leides pool untsi kanepit, mille me Steffiga olime nelja aasta eest toonud ja mida me siiani polnud ära tõmma­nud, ma leidsin Billy üleskeeratavad lõgishambad Auburni Uudiskaupade Poest ja hunniku fotosid, mida Steffy unustas pidevalt albumisse kleepida. Ma vaatasin Searsi kataloogi alla ja Taivani päritolu Kewpie nuku taha, mille olin võitnud Fryeburgi laadal, kui puidust piimapudeleid tennisepallidega pikali lõin.

Ma leidsin küünlad tardunud laibasilmadega Kewpie nuku tagant. Need olid ikka veel tsellofaanpakendis. Kui mu sõrmed nende ümber kõverdusid, kustusid tuled ja ainuke elekter oli see, mis sähvis taevas. Söögituba valgus­tas rida punaseid ja valgeid välgulööke. Kuulsin, et Billy hakkas keldris nutma, ja seejärel Steffi rahustavat pomisemist.

Ma pidin marule veel ühe pilgu heitma.

Vesipüks oli meist kas mööda läinud või kaldale jõudes hajunud, aga ikkagi nägin ma järvepinda kõigest paarikümne jardi jagu. Vesi möllas metsikult. Ma nägin mööda kihutamas kellegi paadisilda – võib-olla Jasserite oma –, mille tugipostid pöördusid vaheldumisi taeva poole ja kadusid siis taas vete­voogu.

Ma läksin trepist alla. Billy jooksis minu juurde ja klammerdus mu jalgade külge. Ma võtsin ta sülle ja embasin. Seejärel süütasin küünlad. Me istusime küla­listetoas, mis paiknes minu ateljeest mööda koridori edasi, vaatasime hubi­sevas kollases valguses üksteise nägusid ja kuulatasime, kuidas torm möirgas ning meie maja piitsutas. Umbes kahekümne minuti pärast kuulsime ragisevat heli, kui miski kõva raksatusega purunes, ja üks lähedal kasvanud suur mänd langes maha. Seejärel saabus vaikus.

„Kas see on läbi?” küsis Steff.

„Võib-olla,” sõnasin mina. „Võib-olla ainult mõneks ajaks.”

Me läksime üles nagu õhtupalvusele minevad mungad – igaühel küünal käes. Billy kandis enda oma uhkelt ja ettevaatlikult. Küünla kandmine, tule kand­mine, oli tema jaoks väga tõsine asi. See aitas tal unustada hirmu.

Oli liiga pime, et näha, milliseid purustusi oli maja ümber tekitatud. Billy maga­mamineku aeg oli ammu käes, aga kumbki meist ei püüdnud teda voodisse sundida. Me istusime elutoas, kuulasime tuult ja vaatasime välgu­nooli.

Umbes tunni aja pärast hakkas taas müristama. Kolm nädalat oli väljas olnud sooja üle kolmekümne kahe kraadi ja kuuel päeval nendest kahekümne ühest oli Riiklik Meteoroloogiateenistuse jaam Jetportis, Portlandis, teatanud sooje­mast kui kolmekümne seitsmest kraadist. Kummaline ilm. Meenutades hiljutist kurnavat talve ja hilist kevadet, olid mõned inimesed taas välja tirinud selle vana jutu viiekümnendate aastate tuumapommi katsetuste pika­aja­listest mõjudest. Selle ja loomulikult ka maailmalõpu. Selle kõige vanema kuulujutu üldse.

Teine tormihoog ei olnud nii räige, aga me kuulsime mitme esimeses rünna­kus nõrgenenud puu murdumist. Kui tuul taas vaibuma hakkas, kukkus üks neist raskelt katusele nagu kirstukaane vastu antud rusikahoop. Billy võpatas ja vaatas hirmunult lae poole.

„See peab vastu, vennas,” rahustasin teda.

Billy naeratas närviliselt.

Kella kümne paiku tuli viimane maruhoog. See oli karm. Tuul ulgus pea­aegu nii valjusti nagu esimesel korral ja välgunooled näisid sähvivat igal poole meie ümber. Langes veel rohkem puid ning järve äärest kostis terav raksa­tus, mille peale tõi Steff kuuldavale vaikse karjatuse. Billy oli ta süles magama jäänud.

„David, mis see oli?”

„Ma arvan, et paadimaja.”

„Oh. Oh issand.”

„Steffy, me peaksime nüüd tagasi keldrikorrusele minema.” Ma võtsin Billy sülle ja tõusin koos temaga püsti. Steffi silmad olid suured ja kohkunud.

„David, kas kõik lõpeb hästi?”

„Jah.”

„Ausõna?”

„Jah.”

Me läksime alla. Kümme minutit hiljem, kui oli viimase puhangu tipphetk, kostis ülevalt klirisev raksatus – see oli järvele avanev suur aken. Nii et võib-olla ei olnudki mu hiljutine nägemus väga pöörane. Tukkuma jäänud Steff ärkas vaikselt kiljatades ja Billy niheles rahutult külalistevoodis.

„Vihm sajab sisse,” ütles mu naine. „See rikub mööbli ära.”

„Kui rikub, siis rikub. See on kindlustatud.”

„See ei tee asja paremaks,” ütles ta ärritunud, näägutava häälega. „Su ema puhvet… meie uus sohva… värviteleviisor…”

„Tss,” ütlesin. „Jää magama.”

„Ma ei suuda,” sõnas ta ja viis minutit hiljem juba magas.

Mina jäin veel pooleks tunniks ärkvele, seltsiks üksik põlev küünal, ja kuula­sin väljast kostvat äikese juttu ning liikumist. Mul oli tunne, et järve­äär­sest kogukonnast võetakse hommikul kindlustusfirmadesse palju telefoni­kõ­ne­sid, kuulda saab olema paljude mootorsaagide undamist, kui suvila­oma­ni­kud saevad katustele ning läbi akende kukkunud puid, ja teedel liigub palju oranže Maine’i Energia veoautosid.

Torm oli nüüd vaibumas ja uuest iilist polnud märki. Ma läksin tagasi üles, jättes Steffi ja Billy voodisse, ning vaatasin elutuppa. Lükanduks oli vastu pidanud. Aga seal, kus varem oli suur aken, haigutas nüüd sakilise servaga auk, mida täitsid kaselehed. See oli selle vana puu latv, mis oli kasvanud meie keldri sissepääsu ees nii kaua, kui ma mäletasin. Vaadates seda latva, mis oli nüüd meie elutoa külaline, sain ma aru, mida Steff oli mõelnud, kui ütles, et kindlustus ei tee asja paremaks. Ma olin seda puud armastanud. See oli pidanud visalt vastu palju talvi, ainuke puu järve kaldal, mille suhtes mu oma mootorsaag oli erandi teinud. Vaibal lebavatelt suurtelt klaasilatakatelt peegeldus üha uuesti ja uuesti küünlavalgus. Ma püüdsin mitte unustada, et hoiatan Steffi ja Billyt. Siin peavad nad kindlasti sussid jalga panema. Nad mõlemad armastasid hommikuti paljajalu ringi lipata.

Ma läksin taas alla. Me magasime kõik kolmekesi külalistevoodis, Billy minu ja Steffi vahel. Ma nägin unes, et jumal kõndis teisel pool järve üle Harri­soni, nii hiiglaslik jumal, et pihast kõrgemal kadus ta selgesse sinisesse taevasse. Ma kuulsin unes puude murdumist ja raginat, kui jumal tallas metsa sisse oma jalajälgi. Ta tuli ümber järve, lähenes Bridgtoni poolele, lähenes meile, ja kõik majad ning suvilad lahvatasid puna-valgetesse leekidesse ja varsti varjutas suits kõik nähtava. Suits varjutas kõik nähtava nagu udu.