Viimane intervjuu - George Zebrowski

Tutvusin Isaac Asimoviga Maailma Ulmekonventsioonil 1963. aastal Washingtonis. Olin teda näinud alates 1960. aastast paljudel kirjandussündmustel, kuid ma polnud julgenud talle läheneda. Nüüd, mitte veel päris kaheksateistkümnesena, olin just hiljuti Asumi-triloogiat lugenud ja nii vaimustunud, et pomisesin midagi, kui ta kätt raputasin. „Ee, kas sa... tahaksid minult midagi küsida?” küsisin, tahtmatult kirjanikuhakatise egot paljastades.
„Muidugi!” hüüdis ta otsekohe, rõõmus avause üle, mis ma talle jätsin. „Mida sa tahaksid, et ma sinult küsiksin?”
Punastasin ja mu põlved värisesid, ja ta paistis mu kohkumusest suurt lõbu tundvat. Olin oodanud kohtumist karmi Hari Seldoniga, olin oodanud, et tunnen tema mõtte jõudu, mida olin tundnud Asimovi teoseid lugedes; ma polnud oodanud, et see Hari Seldon on nii elurõõmus. Möödus hetk. Tundsin end kergendatult ja pisut meelitatult, kui Isaaci teadev naeratus kadus ja ta vaatas mind lahke pilguga.
Järgneval aastal andsin koolis oma lõpueksamid, lugedes neile eelnevail öödel ainult „Intelligentse inimese teejuhti teadusesse” – ja mitte midagi muud.
Umbes seitse aastat hiljem külastasin Philconi. Olin müünud mõned lühijutud. Juhtusin nägema Isaaci, nüüd kolleegi, kui ta seisis seinasuuruse hotellipeegli ees.
„Suudad sa seda uskuda?” küsis ta valjusti. „See tegelane seal peeglis on nelikümmend kaheksa aastat vana!” Ma ei teadnud, mida vastata.
Mõned aastad hiljem, kui Isaac oli võitnud oma esimese Nebula auhinna, romaani eest „Jumalad ise”, hüüdis ta mind üle tühjeneva banketisaali. Ehmunult ootasin tema lähenemist.
„Nüüd on see käes – see lõpp, George,” ütles ta.
„Mis sa sellega mõtled?” küsisin.
Ta tõstis oma auhinnatrofee üles. „Olen tippu jõudnud.”
„Olen kindel, et sa võidad teise veel,” vastasin. Mu sõnad ei paistnud teda rõõmustavat, kui ta minema lonkis.
Aja jooksul sain teada, milline mädasoo on inimloomus ja inimajalugu, kuid ikka veel paistab mulle, et me vajame mõistuse täit pingutust, et meie liigile paremaid tingimusi luua; pean tunnistama, et mind kurvastab, kui vähesed mu kaasinimesed seda suudavad, aga isegi Hari Seldonil oli mustemaid hetki.
1990. aastal tekkis mul juhus intervjueerida Isaac Asimovi, suurt isiksust, kelles elab Hari Seldon, ja ma nõustusin otsekohe. Aasta enne seda alustasin „Asumi südametunnistust” sõnadega: „Ma hakkasin Hari Seldonit taga otsima 1056. aastal A.A.” Ja selles on midagi meeleolust, millega seda intervjuud alustasin. Kas oli võimalik leida Isaac Asimovile mingit uudset lähenemisviisi, küsida temalt, mida keegi polnud kunagi küsinud? Olin otsustanud seda teha, kui saatsin talle oma küsimusi meili teel ja telefoniga, ja viimaks need ka isiklikult esitasin.
Arutasin „Asumi südametunnistust” Isaaciga telefoni teel ja meil tekkisid mitmed huvitavad ideed – esiteks, et kas tehisintellekt, kes ei jagaks inimese evolutsiooni ja psühholoogiat, oleks vaba Hari Seldoni psühhoajaloolistest seadustest ja võiks välja valida uusi suundi, ehk vastavalt omaenda psühhoajaloolistele seadustele, ning teha seda suhteliselt suurema vabaduse määraga, kui inimkonnal on kunagi olnud. Isaac paistis ideest hämmeldunud olevat ja ma mõtlesin, et see võiks mängida mingit rolli viimases Asumi raamatus. Tunnen nüüd, et Isaac lubas mul mõnda aega mängida oma tagaaias. Rõõm ja kindlus, mida tundsin „Asumi südametunnistust” kirjutades, näitavad mulle, kui väga oli ta mõjutanud mu iseloomu ja hilisemat kirjandustegevust.
Nüüd, kui ta on läinud, ma mõistan, et tundsin Isaaci peaaegu kolmkümmend aastat, ja ta oli mu sõber ja kolleeg teise poole sellest ajast. Me ei lausunud teineteisele kunagi ühtegi halba sõna. Tema kodu uks oli alati mulle lahti, ja ma soovin, et ma oleks tal sagedamini külas käinud. Kaheksakümnendatel, kui kirjastaja oli mind alt vedanud, läks Isaac otsekohe mind kaitsma. Ta ei kulutanud hetkegi ja ta abi oli tulemuslik; ta aitas mind isegi siis, kui ta haige oli. Kui ma valentinipäeval 1991 läksin oma sõpra vaatama, et seda intervjuud lõpetada, olin ehmunud ta kaduvast tervisest. Isaac tegi mu viimastele küsimustele vastates vapra näo. Ta peatus meie vestluse jooksul mitu korda, et telefonile vastata, ja iga kord, hoolimata tema ilmselgest ebamugavustundest, oli ta hääl selge ja tugev, ta sõnad ratsionaalsed – isakuju hääl (Hari Seldon ise!), kes aitas mul endas selgusele jõuda ja saada selliseks kirjanikuks, nagu ma olen. Üks asi on kindel: ta jääb alatiseks meiega, sest ta kirjutas nii palju, et ma loen teda terve ülejäänud elu ja ma olen selle eest tänulik. Hüvasti, Isaac, kuid ainult hetkeks.

George Zebrowski: Tahaksin sinult küsida, mida sa oma sügavamas sisimas tundsid, kui kirjutamist alustasid. Mida sa soovisid sellega saavutada? Kuidas sa oma edaspidist elu ette kujutasid?
Isaac Asimov: Kui ma üheteistkümneselt kirjutamist alustasin, oli mul vaid tunne, et tahan kirjutada. Ma ei teadnud, miks. Ma lihtsalt tahtsin lugusid välja mõelda.
Kaheksateistkümneseks saades olin jõudnud uuele tasandile. Tahtsin näha oma lugu trükituna, koos oma nimega selle kõrval. Näha oma nime Astounding’us oli kõik, millest ma unistanud olen. Raha saamist mu unistustes ei olnud. Näha oma nime oli suurepärane – kõik, mida ma soovisin, ja kui sellega kaasnes raha, osutus see teretulnuks, sest ma vajasin raha kolledži jaoks.
Pärast seda püüdsin seda lihtsalt paremini teha – aina paremini...
Zebrowski: Kas oli tõsi, et peale selle soovi, näha oma tööd trükituna, oli olemas ka sügav armastus ulme vastu, mida sa lapsena lugesid, ja impulss lisada sellele omaenda ideid? Ja ehk nimetaksid, millised 1930ndate raamatud sind kõige rohkem mõjutasid?
Asimov: Jah, ma olin tuline ulmelugeja alates üheksandast eluaastast. Aastatel 1929 kuni 1938 lugesin läbi kõik ulmeread, mis mulle kätte juhtusid. Mis puutub mu selle perioodi lemmiklugudesse, siis ilmuvad need mu antoloogias „Enne kuldaega”.
Romaanide hulgas, mida ma eriti armastasin, olid Jack Williamsoni „The Legion of Space” ja „The Cometeers”, kogu E. E. Smithi looming, eriti „Galactic Patrol”, Edmond Hamiltoni „The Universe Wreckers”.
Aga kui ma hakkasin ulmelugusid avaldama, muutus see minu jaoks rohkem nagu äriks, ja ma ei suuda seda enam armastada nii meeletult nagu nooruspäevil – võib-olla sellepärast, et selline meeletus ongi omane vaid nooruspäevadele.
Zebrowski: Milline su enda raamatutest sulle kõige rohkem meeldib? Kas sa saaksid seda vastata iga kategooria kohta – lühijutud, romaanid ja eriti populaarteaduslik kirjandus?
Asimov: Lühilugudest on mu lemmikjutt „Viimane küsimus”, mis ilmus esmakordselt Science Fiction Quarterly’s 1956. aastal.
Mu lemmikromaan on „Jumalad ise”, kirjastajaks Doubleday, 1972. See võitis Hugo ja Nebula, kuid mitte sellepärast pole see mu lemmik. Mu lemmik mitte-ilukirjandus on mu erinevad autobiograafiad: „In Memory Yet Green” (Doubleday, 1979); „In Joy Still Felt” (Doubleday, 1980); ja veel üks on ilmumas.
Zebrowski: Miks on siis „Jumalad ise” su lemmikromaan?
Asimov: Sest kui ma seda üle lugesin (nagu ma hiljuti tegin), siis märkasin, et kirjutasin üle oma pea, eriti teises osas. Mulle paistis, et mu kirjutusviis oli parem ja oskuslikum kui tavaliselt. Lihtsalt õnneasi, arvan ma, sest ma ei mäleta, et oleksin kuidagi oma teiste romaanide kallal teisiti töötanud.
Tunnistan, et teises osas esitasin endale väljakutse. Kuna ma olen oma romaanides vältinud seksi ja tulnukaid, olen kuulnud, et ma ei suuda kumbagi kirjeldada. Olin otsustanud ütlejaile näidata, et nad eksivad. Teises osas tegelesin tulnukatega, kes olid tõesti teistsugused, ja kirjutasin ainult seksist. Iga kord, kui mõtlen sellele raamatule, tunnen rahuldust, et olen näidanud neile, kes mind alahindasid, et nad poleks pidanud seda tegema.
Zebrowski: Paljud mu kolleegid jagavad arvamust, et „Jumalad ise” on üks teie parimaid töid, sest see on moodsalt kirja pandud, täis originaalseid ideid ja see puudutab provokatsiooniliselt teadus- ja poliitikaküsimusi. Me lisame sinna ka „Teraskoopad”, „Alasti päikese”, „Igaviku lõpu” ja lühijuttudest „The Dead Past’i”, „Inetu poisikese” ja „The Martian Way”. Nende lugude autor räägib graatsilise selguse ja elutarkusega. Kuid on üks asi, millest sa oma viimase romaani, „Nemesise”, järelsõnas oled lahti ütelnud, see on niinimetatud „kunstipärasus”. Ütlen „niinimetatud”, sest sa mõtled seal minu arust mitte ehtsat kunstipärasust, vaid just pretensioonikust. Mulle paistab, et kirjanik, kelle töid on Anthony Burgess kirjeldanud kui „see pole kerge tühi-tähi õhtuseks lugemiseks; see nõuab samasugust keskendumist nagu Henry James”, on sellega olnud ebaõiglane omaenda saavutuste vastu.
Asimov: Arvan, et ma pole „kunstipärane” lihtsalt sellepärast, et ma ei higista oma raamatute kallal. Ma kirjutan neid nii ruttu, kui suudan, ega vaata kunagi tagasi. Ma ei lihvi neid ega redigeeri, välja arvatud vaid vigade parandamiseks. Selle tegemiseks ma kirjutan ettekavatsetult nii lihtsalt ja otsekoheselt, kui suudan, jättes kõrvale kõik ilustused.
Võib-olla pean „kunstipärasust” „ilustusteks”. Ehk on olemas mingi kirjutamiskunst, aga kui on, siis kasutan seda alateadlikult – mitte kunagi ettekavatsetult.
Kriitikud on mind süüdistanud, et mul „pole stiili”, kuid ma ei pööra sellele tähelepanu. Nad mõtlevad, et ma ei eputa, ja see on väga tõsi. Ainus erinevus on see, et nende arust ma peaks seda tegema ja mina arvan, et ei pea.
Zebrowski: Tahaksin meie arutelu laiendada, kui lubad. Viimases oma ajakirja juhtkirjas oled väljendanud üllatust, et Robert A. Heinleinil on oma karjääri jooksul olnud nii palju probleeme oma toimetajate ja kirjastajatega. Tahaksin küsida, mis selle üllatuse põhjustas. Kuna oled kirjastamismaailma nii palju jälginud, oled kindlasti märganud, et huvi, mida lugejaskond kirjaniku suhtes ilmutab, ei paista alati välja selles, kuidas kirjastaja või toimetaja kirjanikku suhtub. Greg Bear on märkinud, et ulme kaldub paljusid oma paremaid lapsi ära sööma ja välja sülitama. Mida arvad teemadest, millest rääkisin oma ülevaates Heinleini kirjadest, „Grumbles from the Grave”?
 Asimov: Kuna käes on Rosh Hashanah (juudi uusaasta), siis las ma tsiteerin ühe loo piiblist. Sa leiad selle Esimesest Kuningate raamatust 3:5–13.
„Gibeonis ilmutas Issand ennast Saalomonile öösel unes; ja Jumal ütles: „Palu, mida ma sulle peaksin andma!”
Ja Saalomon vastas: „Anna oma sulasele tarkust ja teadmisi, et ta võiks su rahvale kohut mõista ning vahet teha hea ja kurja vahel; sest kes suudaks muidu kohut mõista sellele sinu suurele rahvale?”
Ja Jumal ütles temale: „Sellepärast et sa palusid seda ega palunud enesele pikka iga, rikkust ja oma vaenlaste hinge, vaid palusid mõistust, et kuulata, mis õige on, siis ma teen, vaata, nagu sa ütled: näe, ma annan sulle targa ja mõistliku südame, nõnda et sinu sarnast ei ole olnud enne sind ega tõuse sinu sarnast ka mitte pärast sind.”
Noh, järgnev on vaid mu kujutluse vili, aga see vestlus oleks võinud olla niisugune.
„Viiskümmend aastat tagasi ilmutas Issand ennast Isaacile ja ütles: „Palu, mida ma sulle peaksin andma!”
Ja Isaac vastas: „Anna mulle soov kirjutada ja annet avaldamise pälvimiseks. See on kõik, mis ma soovin.”
Ja Jumal ütles temale: „Sellepärast et sa palusid seda ega palunud enesele pikka iga, rikkust ja oma vaenlaste hinge, siis antakse sulle soov kirjutada ja annet avaldamise pälvimiseks, ja ma annan sulle rikkust ja austust ja suuri avansse ja ülendust ja pikka elu.””
Ja nii ongi, George. Olen kokku leppinud iga kirjastajaga, mis mul on olnud, eriti Doubleday’ga, ja see on just nii. Nad avaldavad kõik, mis ma neile avaldada annan, ja ma ei küsi suuri avansse – või üldse avansse, kui vaja – ega taha erikohtlemist.
Ja tulemusena on Doubleday avaldanud 113 minu raamatut, kaasa arvatud suur hulk esseedekogumikke, ja annotatsioone Piiblist, Shakespeare’ist, Gilbertist ja Sullivanist, ja nii edasi. Nad pole kunagi ühtegi raamatut tagasi lükanud (välja arvatud ühe korra, kui järele mõelda, ja seda kahetsenud) ja pole kunagi minu kirjutatuga halvasti ringi käinud. Ja nad maksavad mulle avansse, mis on suuremad, kui ma vajan, ja nad trükivad ja levitavad uuesti mu raamatuid, lõputult, ja kohtlevad mind alati kui lemmiklast – ja kõik sellepärast, et ma ei küsinud midagi muud kui avaldamist.
See käib ka mu teiste kirjastajate kohta. Üks neist ütles mulle kunagi: „Sa oled meie parim autor, kuid on hämmastav, et sa oled ka meie kõige meeldivam autor. Need kaks asja ei käi kunagi koos.”
Nii et tegin siis ühe suure avastuse, ja ma pole isekas, ma annan selle teile tasuta. Meeldivad inimesed jõuavad enne eesmärgile.
Mis puutub Robert Heinleini, siis kahtlemata on ta ulmekirjanikuna tunnustatum kui mina (ainult ulmekirjanikuna) ja kahtlemata teeninud rohkem raha kui mina, kuid keegi ei saa lugeda „Grumbles’it”, nägemata, et ta oli õnnetu mees, samal ajal kui keegi ei saa lugeda mu kaheköitelist autobiograafiat, nägemata, et mina olen õnnelik.
Bob oli õnnetu, sest ta tundis alati, et kõik kirjastajad, kellega ta suhtles, petsid teda, ja ma kahtlustan, et enamik kirjanikke tunneb samamoodi (erineva õigustatuse astmega, selle järgi, mis ma tean). Mina nii ei mõtle. Ma oletan alati, et kirjastaja on minu poolel. Kui mina teen raha, siis tema teeb raha ja vastupidi, ja nii palju kui ma tean, on see arvamus end õigustanud.
Ma ei tunne niisugust Heinleini, nagu sa ülevaates „Grumbles’i” kohta kirjeldad, välja arvatud ta ettepanekut, et sa toetaks 1988. aastal Jeane Kirkpatricki asepresidendiks saamist. Tema kõrval oleks isegi Quayle päris kena.
On võimalik, et seda vastust võib kasutada kui „tunnistust”, et mul on kolossaalne ego, kuid põrgusse sellega. Ma olen liiga vana ja liiga enesekindel, et hoolida sellest, mis keegi ütleb.
Zebrowski: Milliseid ulmekirjanikke viimastel dekaadidel, ütleme alates 1965. aastast, pead sa väärtuslikeks või nauditavateks? Millised kirjanikud sulle ei meeldi? Või veel üldisemalt, milliseid trende ulmes sa heaks ei kiida?
Asimov: Vabanda, George, kuid mul on võimatu vastata su küsimuse esimesele poolele. Mulle ei meeldi oma kolleegide üle kohut mõista, sest see pole õiglane, ja teiseks ma pole küllalt kvalifitseeritud seda tegema.
Suund ulmekirjanduses, mida ma heaks ei kiida, on üha suurenev tendents kirjutada Tolkieni imitatsioone. Ükski neist pole Tolkienile lähemal kui valgusaasta ja nad muudavad ulme piirjooned hägusemaks.
Zebrowski: Milliseid teadusraamatuid oled kõigi nende aastate jooksul imetlenud?
Asimov: Mulle meeldis väga Rhodesi „Aatompommi valmistamine”. Püüan ka lugeda kõiki teaduslikke raamatuid Martin Gardnerilt, L. Sprague de Campilt, Stephen Jay Gouldilt, Paul Davieselt või Timothy Ferriselt.
Zebrowski: Milliseid ilukirjanduslikke teoseid, mis pole ulme, oled sa aastate jooksul imetlenud?
Asimov: Mulle väga meeldivad Charles Dickens, Mark Twain, P. G. Wodehouse ja Agatha Christie. Olen lugenud ikka ja jälle üle kõike, mis nad kirjutanud on, ja kavatsen seda ülelugemist endistviisi jätkata.
Zebrowski: Su uus romaan, „Nemesis”, on su esimene raamat päris pika aja jooksul, mis ei kuulu ühtegi sarja. Mis pani seda kirjutama?
Asimov: Mind pani seda kirjutama mu Doubleday toimetaja Jennifer Brehl, kes käskis mul kirjutada raamatu, mis ei kuulu ühtegi sarja. Ma tegingi seda, vaid talle näitamiseks, et ma seda suudan.
Zebrowski: Mille kallal sa praegu töötad? Milliseid teisi ilukirjanduslikke töid sul plaanis on? Kas kunagi on ees ootamas raamat pealkirjaga „Asum ja igavik”?
Asimov: Romaan, millega ma praegu töötan, on „Edasi, Asum”. Jällegi, selle detailid täidavad Jennifer Brehli käsku. Ta tahtis Asumi romaani, mis, nagu ka esimesed kolm, poleks ühtne. Seepärast ütlesin, et kirjutan selle viie omavahel seotud lühiromaanina. Olen kaks tükki valmis saanud ja töötan kolmanda kallal. Seda on väga raske teha – viis erinevat süžeed, mis arendavad üldist süžeed. Kunagi ühel päeval ma loobun mulje avaldamise pärast väljakutsete vastuvõtmisest.
Zebrowski: Viimane küsimus selles intervjuus: milline küsimus jäi esitamata, millele oleksid tahtnud vastata?
Asimov: Ma ei usu, et küsisid minult, kas mu elu kirjanikuna on olnud õnnelik. Vastus on: võid kihla vedada.
Olen nüüd oma elu lõppu jõudmas, aga kui ma sellele tagasi vaatan, on see täis olnud kirjutamispõnevust, -draamat ja -rahuldust. Ma pole peaaegu millegi muuga hakkama saanud – pole reisinud, pidusid korraldanud, lõbusat elu elanud – ainult istunud kirjutusmasina taga ja töötanud.
Kas ma olen seda kunagi kahetsenud?
Mitte kunagi.
Mul on vaid ähmane tunne, et ma tahaksin kõike otsast alustada ja seekord kirjutada rohkem ja erinevamatel teemadel. Ma kahetsen neid väikesi ajavahemikke oma elust, mil ma ei kirjutanud ja mis tühjalt kulusid.

Pisut erinev versioon sellest intervjuust avaldati Science Fiction Review’s, Vol. 2, nr 5, detsember, 1991. See versioon on lühendatud väljaanne intervjuust, mis avaldati Nebula Awards 27’s, toimetajaks James Morrow, Harcourt Brace, 1993.