1. peatükk

„Edu viib seisakuni; seisak ebaõnnestumiseni.”

Libistasin mürginoole oma kohale mu krae paremal poolel, muukraua kõrvale. Ma ei saanud liiga otse sisse minna, või oleks raske eemale põigelda. Ma ei saanud ka liiga suure nurga all siseneda, või mul poleks kägistamiseks ruumi jäänud. Just nii... sobib.

Iga päeva või kahe järel muudan relvi. Lihtsalt juhuks, kui pean jätma midagi kompromiteerivat laiba sisse, peale või kõrvale. Ma ei taha, et ese oleks mu isiku juures küllalt kaua, et üks nõid suudaks seda minuni jälitada.

Arvan, et seda võiks nimetada paranoiaks. Dragaera Impeeriumis on neetult vähe nõidu, ja nõidumisega eriti ei arvestata. Pole eriti tõenäoline, et nõida kutsutakse mõrvarelva uurima, et seda mõrvarini jälitada – tegelikult, nii palju kui ma tean, pole seda kunagi tehtud 243 aasta jooksul pärast Vahevalitsuse lõppu. Kuid ma usun ettevaatusse ja pööran tähelepanu detailidele. See on üks põhjus, miks ma ikka veel olen elus ja üha paranoilisem.

Sirutasin uue kägistustraadi järele, lasksin vanal põrandal asuvasse kasti kukkuda, ja hakkasin traati tugevasti kokku kerima.

„Kas sa mõistad, Vlad,” ütles hääl, „et on möödas rohkem kui aasta sellest, kui keegi on püüdnud sind tappa?”

Vaatasin üles.

„Kas sa mõistad, Kragar,” ütlesin, „et kui niiviisi sisse hiilid, ilma et ma sind näeksin, siis tõenäoliselt suren ühel päeval südamerabandusse ja säästan neid sellest vaevast?”

Ta itsitas pisut.

„Ei, ma mõtlen seda tõsiselt,” jätkas ta. „Rohkem kui aasta. Meil pole olnud mingeid probleeme alates sellest kaabakast... Mis ta nimi oligi?”

„G’ranthar.”

„Õigus, G’ranthar. Alates sellest, kui ta püüdis Vase tänaval äri alustada ja sa selle ära rikkusid.”

„Hästi,” ütlesin, „nii et kõik on vaikne olnud. Mis siis sellest?”

„Tegelikult mitte midagi,” ütles ta. „Lihtsalt ma ei suuda ära arvata, on see hea või halb märk.”

Uurisin seitsmejalast kogu, kes istus mulle otsa vaadates mugavalt mu kabineti tagaseina juures. Kragar oli ja jäi mulle mõistatuseks. Ta oli olnud minuga sellest ajast, kui ühinesin Jheregi Koja äritegelastega, ja polnud kunagi paistnud vähimalgi määral õnnetuna, et teda käsutas „idalane”. Me olime nüüdseks juba mõned aastad koos töötanud ja olime päästnud teineteise elusid küllalt sageli, et tekiks teatud usaldus.

„Ma ei mõista, kuidas see saaks olla halb märk,” ütlesin, libistades kägistaja selle peidupaika. „Olen end tõestanud. Hoolitsen oma territooriumi eest vähimagi probleemita, olen maksnud õigetele tegelastele, ja ainult üks kord on mul olnud pisut muret Impeeriumiga. Mind on nüüd omaks võetud. Inimene või mitte,” lisasin, nautides selle fraasi mitmetähenduslikkust. „Ja pea meeles, et ma olen tuntud pigem palgamõrvari kui kellegi teisena, nii et kes tahaks riskida ja mulle probleeme korraldada?”

Ta vaatas mind hetkeks küsivalt. „Seepärast sa oma „tööd” edasi teedki, kas pole?” küsis ta mõtlikult. „Lihtsalt selleks, et keegi ei unustaks, mida sa teha oskad.”

Kehitasin õlgu. Kragar oli sageli otsekohesem, kui mulle meeldis, ja ma tundsin end pisut ebamugavalt. Arvan, et ta tunnetas seda ja naasis ruttu varasema teema juurde tagasi. „Ma lihtsalt mõtlen, et kogu see vaikus ja rahu tähendab, et sa pole liikunud edasi nii kiiresti, nagu suudaksid, see on kõik. Ma mõtlen,” jätkas ta, „et oled mittemillestki tekitanud spiooniringi, mis on üks parimaid Jheregis...”

„Pole tõsi,” sekkusin. „Mul ei ole tegelikult mingit spiooniringi. On palju kodanikke, kes tahavad mulle aeg-ajalt teavet anda, ja ongi kõik. See pole sama asi.”

Ta viipas põlglikult. „Kui räägime infoallikatest, on see sama asi. Ja sul on ligipääs Morrolani võrgustikule, mis on spiooniring sõna igas mõttes.”

„Morrolan,” märkisin, „pole Jhereg.”

„See on boonus,” ütles ta. „See tähendab, et võid teada saada asju neilt, kes ei saa sinuga otse tegemist teha.”

„Noh — hästi. Jätka.”

„Hüva, nii et me kasutame neetult häid vabakutselisi. Ja meie palgalised on küllalt kompetentsed, et kõiki muretsema panna. Arvan, et peaksime kasutama, mis meil on, see on kõik.”

„Kragar,” ütlesin, tõmmates välja õhukese viskenoa ja paigutades selle oma mantlivoodrisse, „kas sa palun ütleksid, miks ma peaksin tahtma, et keegi mind jahtima tuleks?”

„Ma ei ütle, et peaksid,” ütles Kragar. „Ma lihtsalt mõtisklen fakti üle, et kui keegi ei tee seda, kas ei tähenda siis, et me alla käime?”

Libistasin pistoda tuppe mu paremal reiel. See oli paberõhuke lühike viskenuga, küllalt väike, et olla märkamatu isegi siis, kui istusin. Lõhe mu pükstes selle väljatõmbamiseks oli sama märkamatu. Hea kompromiss tähelepandamatuse ja ligipääsu kiiruse vahel.

„Sa tahad öelda vaid, et sul on igav.”

„Noh, võib-olla veidi. Kuid see ei muuda minu sõnu valedeks.”

Raputasin pead. „Loiosh, suudad sa seda meest uskuda? Tal on igav, seepärast ta tahab, et mind tapetaks.”

Mu kaaslane tõusis aknalaualt lendu ja maandus mu õlale. Ta hakkas mu kõrva lakkuma.

„Sinust pole abi,” ütlesin talle. Pöördusin tagasi Kragari poole. „Ei. Kui midagi üles kerkib, siis tegeleme sellega. Vahepeal pole mul mingit kavatsust draakoneid küttida. Nüüd, kui see on kõik...”

Peatusin. Viimaks ometi hakkas mu aju tööle. Kragar kõnnib mu kabinetti, olles äkki aru saanud, et peaksime minema välja probleeme otsima? Ei, ei. Vale. Ma tundsin teda paremini.

„Hästi,” ütlesin. „Lase tulla. Mis lahti on?”

„Lahti?” küsis ta süütult. „Miks peaks midagi lahti olema?”

„Ma olen idalane, mäletad?” ütlesin sarkastiliselt. „Me tunnetame selliseid asju.”

Naeratus mängis kergelt ta huulte ümber. „Mitte midagi erilist,” ütles ta. „Ainult teade Deemoni isiklikult sekretärilt.”

Neelatus. „Deemon”, nagu teda hüüti, oli üks viiest üsna sõltumatust „nõukogu” liikmest, mis kontrollis mingis ulatuses Jheregi Koja äritehinguid. Nõukogu, mis koosnes kõige mõjuvõimsamatest Koja tegelastest, hakkas ametlikult eksisteerima alles pärast Vahevalitsust, kuid nad olid olemas olnud kaua enne seda. Nad juhtisid Jheregi Koja hämarate asjadega tegelevat organisatsiooni, lahendasid selle vaidlusi ja jälgisid, et asjad ei läheks nii segaseks, et Impeerium peaks sekkuma.

Alates Vahevalitsusest olid nad olnud palju rohkemat – nad olid rühmaks, kes oli Koja jälle üles ehitanud, kui Impeerium uuesti funktsioneerima hakkas. Nüüd nad tegelesid selgelt määratletud kohustuste ja vastutustega, ja kõik, kes organisatsioonis üldse midagi tegid, andsid osa oma kasumist neile.

Deemonit peeti üldiselt organisatsioonis tähtsuselt teiseks meheks. Viimane kord kohtusin kellegi nii mõjukaga pärast minu ja ühe teise Jheregi arvamuste lahknemist, ja nõukogu liige, kellega rääkisin, andis mulle teada, et ma parem lahendaks asjad ise ära, või teeb seda tema. Mul polnud sellest kohtumisest meeldivaid mälestusi.

„Mida ta tahab?” küsisin.

„Ta tahab sinuga kohtuda.”

„Oh, neetud. Topeltneetud. Draakoni sitt. Kas aimad, miks?”

„Ei. Ta valis kohtumispaiga meie territooriumil, kui see midagi väärt on.”

„See pole väärt eriti palju,” ütlesin. „Millise paiga?”

„Sinise Leegi restorani,” ütles Kragar.

„Sinise Leegi, eh? Mida see meenutab?”

„Mulle paistab meenuvat, et sa „töötasid” seal kaks korda.”

„See on tõsi. See on tõesti hea paik kellegi tapmiseks. Kõrged vaheseinad, laiad vahekäigud, vilets valgustus, ja piirkonnas, kus kõigile meeldib tegeleda omaenda asjadega.”

„Selles kohas jah. Ta määras kohtumisajaks homme, kaks tundi pärast keskpäeva.”

„Pärast keskpäeva?”

Kragar paistis hämmeldunud olevat. „See on tõsi. Pärast keskpäeva. See tähendab, et enamik on söönud lõunat, kuid mitte veel õhtust. Tõenäoliselt oled seda mõistet ennegi kuulnud.”

Eirasin ta sarkasmi. „Sa ei märka peamist,” ütlesin, heites visketähe seina sisse tema kõrva juures.

„Mida siis, Vlad...”

„Kuidas tappa palgamõrvarit? Eriti sellist, kes püüab hoolikalt eirata kõiki käitumismustreid?”

„Eh? Sa korraldad temaga kohtumise, just nagu Deemon teeb.”

„Õigus. Ja kas sa üritad teda kahtlustama panna?”

„Uh, ei seda mitte.”

„Neetult õige – sa ei tee seda. See peab paistma lihtsa ärikohtumisena. Ja see tähendab, et sa teed talle lõuna välja. Ja see tähendab, et sa ei korralda kohtumist kaks tundi pärast lõunat.”

Ta vaikis mõnda aega, püüdes järgida mu pisut käänulist loogikat. „Hästi,” ütles ta viimaks, „ma nõustun, et see on pisut ebatavaline. Kuid miks?”

„Ma pole kindel. Tead mis; otsi tema kohta välja kõik, mis suudad, too need andmed siia ja püüame selle välja mõelda. See ei pruugi midagi tähendada, kuid...”

Kragar naeratas ja tõmbas oma mantlist väikese märkmiku. Ta hakkas lugema. „Deemon,” ütles ta. „Tõeline nimi teadmata. Noor, tõenäoliselt alla kaheksasaja. Keegi polnud enne Vahevalitsust temast midagi kuulnud. Ta ilmus just pärast seda, tappes isiklikult kaks või kolm vana nõukogu liiget, kes olid Dragaera linna hävingu ja katkud ja sissetungid üle elanud. Ta ehitas organisatsiooni neist, kes alles olid, ja aitas Koda jälle kasu tooma panna. Tegelikult, Vlad,” ütles ta üles vaadates, „paistab, et see oli tema mõte, lubada idalastel osta tiitleid Jheregi Kojas.”

„See on huvitav,” ütlesin. „Nii et pean teda tänama selle eest, et mu isa sai käest pillata oma neljakümne tööaasta tulemused, et kõik saaks sülitada tema kui Jheregi peale, kui varem sülitati tema peale ainult kui idalasele. Ma pean leidma mingi viisi, kuidas talle väljendada oma tänulikkust.”

„Võin märkida,” ütles Kragar, „et kui su isa poleks seda tiitlit ostnud, siis poleks sul võimalust Koja äriasjaga tegeleda.”

„Võib-olla. Kuid jätka.”

„Palju rohkem polegi rääkida. Ta ei jõudnud just päris tippu; oleks täpsem märkida, et ta jõudis kuhugi ja siis kuulutas, et tipp on seal, kus on tema. Nagu mäletad, olid asjad tol ajal üsna segased.

Ja muidugi oli ta küllalt sitke ja hea, et paigale jääda. Nii palju kui ma tean, pole keegi ta võimu tõsiselt ohustanud sellest ajast, kui ta tippu jõudis. Tal on kombeks märgata võimalikke väljakutsujaid, kui nad on veel nõrgad, ja neist vabaneda. Tegelikult – kas mäletad seda tegelast, Leonyarit, kelle eelmisel aastal kõrvaldasime?”

Noogutasin.

„Noh, arvan, et see tellimus võis vahendajate kaudu tulla Deemonilt. Me muidugi ei saa seda kindlalt teada, kuid nagu ma ütlesin: talle meeldib võimalikest probleemidest varakult vabaneda.”

„Jah. Kas arvad, et ta võib näha minus võimalikku probleemi?”

Kragar mõtles selle üle. „Arvan, et võib, kuid ma päriselt ei mõista, miks. Sa oled probleemidest hoidunud, ja nagu ma varem ütlesin, sa pole tõesti eriti kiiresti edasi liikunud, alates paarist esimesest aastast. Ainus kord, kui probleem tekkis, oli äris Larisega eelmisel aastal, ja igaüks teab, et ta sundis sind seda tegema.”

„Loodan seda. Kas Deemon teeb „tööd”?”

Kragar kehitas õlgu. „Me ei saa seda kindlalt öelda, kuid paistab, et teeb. Me teame, et ta tegi seda kunagi. Nagu ma ütlesin, tegeles ta alguses nende kahe nõukoguliikmega isiklikult.”

„Suurepärane. Nii et lisaks sellele, mida ta seal korraldada kavatseb, võib ta ka lihtsalt ise töö ära teha.”

„Arvan küll.”

„Kuid ma siiski ei suuda mõista – vaata, Kragar, kellegi Deemoni-sarnasega ei juhtu sellised asjad juhuslikult, kas pole?”

„Mis asjad...?”

„Nagu minuga kohtumise korraldamine viisil, mis võiks mul kahtlusi tekitada.”

„Ei, ma ei usu, et ta... Mis lahti on?”

Arvan, et ta tabas mu näoilme, mis pidi olema lihtsalt erakordne. Raputasin pead. „See ta ongi, loomulikult.”

„Mis,” küsis ta, „on mis?”

„Kragar, korralda mulle kolm ihukaitsjat, eks?”

„Ihukaitsjat? Kuid...”

„Tee neist kelneriabilised või midagi niisugust. Sellega pole probleemi; see paik on poolenisti minu oma. Mida, võiksin lisada, Deemon kindlasti teab.”

„Kas sa ei arva, et ta saab sellest aru?”

„Muidugi saab aru. Selles ongi asja mõte. Ta teab, et ma olen närviline, sest ta korraldas meelega tavapäratu kohtumise, et muuta mind kahtlustavaks, nii et mul on vabandus endale kaitse valmis seada. Ta rikub tavasid, et ütelda: „Lase käia ja tee, mida tegema pead, et end turvaliselt tunda, ma pole solvunud.””

Raputasin jälle pead. See hakkas ringi käima. „Loodan, et ma ei pea kunagi selle põrgulisega vastamisi minema. Ta on kuratlik.”

„Sina oled kuratlik, boss,” ütles Kragar. „Ma vahel arvan, et tunned dragaeralasi paremini kui dragaeralased ise.”

„Ma tunnengi,” ütlesin kindlalt. „Sest ma pole üks neist.”

Ta noogutas. „Hästi, kolm ihukaitsjat. Meie oma töötajad või vabakutselised?”

„Võta üks meie omadest ja palka ülejäänud kaks. Pole vaja talle seda nina alla hõõruda, juhuks, kui ta meie töötajaid tunneb.”

„Õigus.”

„Tead, Kragar,” ütlesin mõtlikult, „see teeb mind üsna murelikuks. Ta kindlasti tunneb mind küllalt hästi ja teab, et ma mõtlen välja selle, mis ta teha võib, nii et see võib ikkagi olla lõks.” Tõstsin käe, kui ta rääkida tahtis. „Ei, ma ei ütle, et see on, ma ütlen lihtsalt, et võib olla.”

„Sa võid alati talle öelda, et ei saa tulla?”

„Muidugi. Aga kui ta ei kavatse mind praegu tappa, siis pärast äraütlemist tahab ta seda kindlasti.”

„Tõenäoliselt,” tunnistas Kragar. „Kuid mida muud sa teha saad?”

„Võin kõvasti vinguda ja minna temaga homme kohtuma. Hästi, see on homme. Kas on veel midagi toimumas?”

„Jah,” ütles ta. „Üht Tecklat rööviti üleeile õhtul, paar kvartalit siit edasi.”

Vandusin. „Sai kõvasti haiget?”

Kragar raputas pead. „Mõranenud lõug ja paar sinikat. Mitte midagi tõsist, kuid arvasin, et tahad teada.”

„Õigus. Tänan. Ma mõistan, et sa pole veel leidnud meest, kes seda tegi?”

„Mitte veel.”

„Noh, leia ta.”

„See läheb maksma.”

„Põrgusse hind. Läheks rohkem maksma, kui kõik meie kliendid minema ehmuksid. Leia see mees ja tee temast näidiseksemplar.”

Kragar kergitas kulmu.

„Ei,” ütlesin, „mitte nii suur näidiseksemplar... Ja leia selle Teckla jaoks ravija – meie kulul. Ma saan aru, et ta oli klient?”

„Igaüks siin ümbruskonnas on klient, ühel või teisel viisil.”

„Jah. Nii et maksa ravijale ja hüvita kulud. Kui palju see mees kaotas, muide?”

„Peaaegu kaks imperiaali. Mis oleks võinud olla Draakonite Varakamber, tema jutu järgi.”

„Selge pilt. Tead mis: las ohver tuleb minu juurde ja ma maksan talle isiklikult raha tagasi ja jutustan talle tänavakuritegevusest ja kui halvasti ma end tunnen, kaaskodanikuna muidugi, temaga juhtunu pärast. Siis võib ta koju minna ja rääkida kõigile oma sõpradele, kui kena mees on Onu Vlad Idalane, ja ehk tekib sellest reklaamist isegi mõni uus äri.”

„Lihtsalt geniaalne, boss,” ütles Kragar.

„Veel midagi?”

„Mitte midagi tähtsat, arvan ma. Ma lähen ja korraldan sulle homseks ihukaitse.”

„Kena. Ja leia head töötajad. Nagu ma ütlesin, see paneb mind muretsema.”

„Paranoia, boss.”

„Jah. Paranoiline ja selle üle uhke.”

Ta noogutas ja lahkus. Mässisin Loitsumurdja oma parema randme ümber. Kahe jala pikkune kuldkett oli ainus relv, mida ma polnud kunagi vahetanud, sest mul polnud mingit kavatsust sellest loobuda. Nagu nimigi ütles, murdis see loitse. Kui mind peaks tabama maagiline rünnak (ebatõenäoline, isegi kui see oligi lõks), tahtsin olla valmis. Painutasin kätt ja proovisin raskust. Hea.

Pöördusin Loioshi poole, kes puhkas ikka veel mugavalt mu paremal õlal. Ta oli vestluse ajal kummaliselt vaikne olnud.

„Mis lahti on?” küsisin temalt psiooniliselt. „Halvad tunded homse kohtumise suhtes?”

„Ei, halvad tunded, kui Teckla kontorisse tuleb. Kas ma võin ta ära süüa, boss? Kas võin? Mh? Mh?”

Naersin ja jätkasin relvade väljavahetamist uuesti tärganud entusiasmiga.