Tänuavaldused

Oma raamatu „Viimane koloonia” lõpus ma mainisin, et tahaksin mõnda aega „Vanamehe sõja” universumist eemal olla ja eriti tahaksin lasta John Perryl ja Jane Saganil „elada õnnelikult, kui nad veel surnud ei ole”. Seega on õigustatud küsimus, mida see Zoë lugu siin teeb.

Sellel on mitmeid põhjusi ja kaks suuremat on seotud lugejate tagasisidega. Esimene oli, et sain tohutult kirju, mis kõlasid umbes nii: „Hei, „Viimane koloonia” oli suurepärane. Nüüd kirjuta veel üks. Ja kirjuta seekord Zoëst. Ma tahan ka poni.” Noh, poni koha pealt ma ei saa aidata (vabandust), kuid mida rohkem ma selle üle mõtlesin, seda rohkem ma sain aru, et mul endalgi oli huvi Zoë kohta rohkem teada saada. Zoël oli oluline roll nii „Tondibrigaadides” kui „Viimases koloonias” ja temaga oli nende raamatute käigus piisavalt juhtunud, nii et hakkasin mõtlema, et ka tema lugu võiks huvitav olla. Eks te otsustate, kas mul oli õigus, aga ma ise olen tulemusega päris rahul.

Teine põhjus oli lugejate kriitika „Viimase koloonia” kohta. Selles raamatus mängisid „libahundid” – Roanoke’i intelligentsed pärismaalased – loo arengus olulist osa, ja kui see läbi sai, kadusid lavalt. Ma arvasin, et selgitasin nende kadumist piisavalt, kuid päris paljud lugejad polnud rahul ja nii ma saingi hunniku kirju küsimustega: „Kuhu libahundid jäid?” See ärritas mind ja mitte sellepärast, et lugejad kaebasid, vaid ilmselgelt polnud ma nende kadumist loost piisavalt osavalt selgitanud.

Kõige lõpuks oli parasjagu täiesti õigustatud kriitikat „Viimase koloonia” kohta, et Zoë lendas minema ja tuli tagasi „sapööriväljaga”, mis oli täpselt see, mis koloonia kaitsmiseks vaja läks, ja sellisena oli see puhas laisa kirjaniku deus ex machina. Jah, noh. See on see probleem, et kirjanik teab rohkem kui lugeja ja kuigi tegevustik on läbi mõeldud, ei saa sa kõike raamatusse panna, ilma et see umbes 30 000 sõna pikemaks ei läheks. Nii ma siis tegin pisut silmamoondust ja lootsin, et ei jää vahele. Üllatus! Ilmselt on mul taibukaid lugejaid...

Nii et neid kaht asja kokku pannes lubas Zoë loo kirjapanek mul vastu tulla rahulolematutele lugejatele ja lisada „Vanamehe sõja” maailma veel ühe tahu, muuta see ühtlasi sisemiselt arusaadavamaks ja kooskõlalisemaks. Mida me siin õppisime? Et ma enamasti võtan arvesse lugejate tagasisidet, ja nii positiivset („kirjuta rohkem!”) kui negatiivset („paranda see ära!”). Tänan mõlema eest.

Kuna ma tahtsin vastata lugejate küsimustele ja kuna mulle tundus nii huvitav ja lõbus, kirjutasin Zoë loo sündmustiku paralleelseks „Viimase koloonia” omaga, kuid täiesti erinevast vaatepunktist. Loomulikult pole ma esimene, kes sellise kavala triki peale tuleb (kui mainida mu otseseid inspiratsiooniallikaid, siis Orson Scott Cardi „Enderi vari” ja Tom Stoppardi „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud”), aga – rumal mina – mulle tundus, et see on lihtne.

Tegelikult ma isegi mäletan end mu toimetajale Patrick Nielsen Haydenile ütlemas: „Mul on juba süžee ja karakterid, nii et kui raske see saab olla?” Patrick ei teinud seda, mida ta oleks pidanud tegema, nimelt haarama mul õlgadest, raputama nagu kõristit ja ütlema: „Hea jumal, mees, kas sa oled hull?!?” Sest saladus on selline: on väga raske kirjutada teist paralleelset lugu, mis ei ole esimese laisk ümberjutustus. Tegelikult on see kõige raskem asi, mida ma seni olen kirjutanud. Ja, kurat võtku, minu toimetaja Patricki töö peaks olema mulle kirjutamine kergeks teha. Seega ma tunnen, et tal lasub osa vastutust mu kuudepikkuse jamandamise eest selle raamatu kirjutamisel. Nii et, jah: Patrick on süüdi. Kõiges. Nii, nüüd tunnen end paremini.

(Märkus: ülaltoodud lõik on täielik vale: Patricki kannatlikkus ja tugi ja nõu on kirjutamisel hindamatud. Kuid ärge talle seda öelge. Shhh. See on meie väike saladus.)

Teine tõeliselt raske asi Zoë loo puhul oli kirjutada seda teismelise tüdruku silme läbi, ja seda ei ole ma isiklikult kunagi olnud ja need olid arusaamatud olevused ka siis, kui ma ise olin teismeline poiss (mu kolledžiaegsete naissoost tuttavate jaoks ei ole ülaltoodu ilmselt mingiks uudiseks).

Olin tükk aega tõsiselt hädas, kuidas üldse tabada õiget tooni, millega teismeline tüdruk võiks seda lugu jutustada; ma ei saanud selles osas ka mingit asjalikku nõu oma meessoost sõpradelt. Vannun, et ma ei mõtle seda välja: „Eks sa mine ja käi natuke noorte tüdrukutega,” oli ühe mu sõbra soovitus, kes ilmselt ei mõelnud järele, milliseid sotsiaalseid ja juriidilisi probleeme toob kaasa Brad Pittist väga erineva väljanägemisega 38-aastase mehe lähenemine alaealistele tüdrukutele.

Niisiis tegin ma midagi, mis minu arvates oli targem ja tekitas vähem võimalusi korrakaitse tähelepanu alla sattuda – näitasin valmivat käsikirja naistele, keda usaldan ja kellest kõik, nagu mulle kinnitati, on kunagi elus teismelised tüdrukud olnud. Need naised – Karen Meisner, Regan Avery, Mary Robinette Kowal ja eriti minu abikaasa Kristine Blauser Scalzi – aitasid mind leida Zoë jaoks õige kõneviisi ja hoidsid mind ka piirides, kui mu kujutlusvõime selle tegelase puhul liiga viltu läks. Kuivõrd Zoë tegelaskujuna usutav tundub, on nende teene, kuivõrd ta seda ei ole, on minu viga.

Olen juba maininud Patrick Nielsen Haydenit, oma toimetajat, kuid raamatu heaks on töötanud ka teised Tor Booksi inimesed ja ma tahaksin neid avalikult tänada. Nende hulgas on John Harris, kes tegi raamatule parima kaane, Irene Gallo, maailma parim kunstiline toimetaja, keeletoimetaja Nancy Wiesenfeld, kellele ma tunnen kaasa, sest näpukaid teen ma palju, ja minu Tori esindaja, Dot Lin. Tänan, nagu ikka, oma agenti Ethan Ellenbergi ja ka Tom Dohertyt.

Sõbrad! Mul on neid, ma ei pea neile isegi maksma ja nad aitasid mul hakkama saada, kui mul oli tunne, et kõik laguneb laiali. Eriti tänan Anne KG Murphyt, Bill Schaferit, Yanni Kuzniat ja Justine Larbalestieri, kellega ma vestlesin IM-is rohkem, kui just vaja oleks olnud, aga mis siis. Devin Desai helistas mulle regulaarselt ja ka see aitas mul eemale hoida pehmete seintega toast. Tänan ka teid: Scott Westerfeld, Doselle Young, Kevin Stampfl, Shara Zoll, Daniel Mainz, Mykal Burns, Wil Wheaton, Tobias Buckell, Jay Lake, Elizabeth Bear, Sarah Monette, Nick Sagan, Charlie Stross, Teresa Nielsen Hayden, Liz Gorinski, Karl Schroeder, Cory Doctorow, Joe Hill, mu õde Heather Doan ja palju teisi inimesi, kelle nimesid ma ei suuda meenutada, sest alati kui on vaja nimekirja teha, on pea tühi.

Veel avaldan eriliselt tänu mu blogi Whatever („Mis iganes”) lugejatele, kes pidid taluma päris palju katkestusi selle aasta jooksul, mil ma püüdsin seda raamatut valmis saada. Õnneks suutsid nad ise ennast lõbustada kogu see aeg, mil ma trampisin klaviatuuri nagu pärdik. Ja sõbralikult hüvasti By the Way ja Ficletsi lugejatele.

Mõned nimed raamatus on laenatud pärisinimestelt, sest mul ei tule nimede väljamõtlemine kuidagi välja. Seega kummardus mu sõpradele Gretchen Schaferile, Magdy Tawadrousile, Joe Rybickile, Jeff Hentoszile ja Joe Loongile, kel on eriline au olla tapetud juba kahes mu raamatus. Ära näe siin mustrit, Joe. Ma vannun.

Ja viimane põhjus, miks ma tahtsin kirjutada Zoë lugu, on mu tütar Athena, kellele ma tahtsin luua ühe oma tegelase, kellega ta saaks tunda hingesugulust. Loo kirjutamise ajal oli mu tütar üheksa, seega hulga noorem kui Zoë selles raamatus, nii et ei saa öelda, et see tegelaskuju baseerub temal. Siiski mõned Athena omadused on Zoële kandunud, sealhulgas ta huumorimeel ja tema teadlikkus sellest, kes ta siin maailmas on. Seega avaldan talle oma tänu ja armastust, mis on inspiratsiooniks nii sellele raamatule kui mu elule üldisemalt. See on tema raamat.