Uks suvesse

Robert A. Heinleini nimi ei vaja tutvustamist. „Uks suvesse” ilmus siis, kui ta oli juba tükk aega kirjanikuna leiba teeninud, saavutanud tuntuse ning hakkas – ütleme otse – üsna lihtsakoeliste, tolle aja nooremale lugejale enam sobivate lugude pealt libisema tõsisematesse teemadesse, mis tegelikult tegid temast selle, kellena me teda mäletame.

Raamatu põhitoon on väga helge. Jah, alguses läheb peategelasel halvasti, kuid siis tuleb mängu tulevik ja ajarännud. Heinleinile omaselt on see briljantselt läbi mõeldud ja eriti heaks teeb loo suurmeistri kuiv, natuke omapärane huumor.

Raamatu tõlkis Ats Miller.
Kaanepildi tegi Siiri Kumari.

Tagakaanel on natuke teksti üsna raamatu algusest (aga see on allpool ka olemas)

Pete oli kindlalt veendunud, et vähemalt üks maja üheteistkümnest välisuksest peab viima suvesse.

See tähendas, et mul tuli iga kord temaga need kõik läbi käia – uks lahti teha, lasta tal veenduda, et ka seal taga on talv, ja liikuda edasi järgmise juurde, kusjuures iga pettumus muutis ta kriitilisemaks...