1-2

Mu süda hüppas erutusest.
Vaenlase äss. Droonidega võitlemine oli põnev, jah, kuid selles jäi ka midagi puudu. See polnud küllalt isiklik. Seevastu duell ässaga tundus nagu neis vanaema juttudes. Vaprad piloodid Vanal Maal pidamas süngeid lahinguid Suurte Sõdade ajal. Üks võitleja teise vastu.
„Ma laulan sulle,” sosistasin. „Kui su laev põleb ja su hing põgeneb, siis ma laulan sulle. Võitlusest, mis meil oli.”
Dramaatiline, jah. Mu sõbrad hakkasid ikka veel tavaliselt mu üle naerma, kui ma väljendusin nii, nagu räägiti vanades juttudes. Olin sellest enamasti loobunud. Kuid ma olin endiselt mina ise ja lihtsalt ei ütelnud neid asju oma sõpradele. Ütlesin vaid iseendale. Ja vaenlasele, keda ma tappa kavatsesin.
Äss sööstis purustajakiiri tulistades minu poole, püüdes mind tabada, kui olin droonidele keskendunud. Irvitasin tema teelt eemale sukeldudes ja torgates oma valguspiigiga kosmoseprügitükki. Sain selle abil kiiresti pöörata ja ühtlasi heita prügitüki enda taha, et laske blokeerida. M-Boti gravikapslid summutasid enamiku g-jõududest, kuid ma tundsin ikka veel survet allapoole, kui ma kaare lõpetasin, vaenlase purustajatuli kosmoseprügis plahvatamas; kusjuures üks lask jõudis väga lähedale. Ma polnud ikka veel leidnud võimalust kilbi taastamiseks.
„Praegu võiks tagasi suunduda, et vastase laevu teiste poole juhtida,” ütles M-Bot. „Nagu plaan ette nägi...”
Selle asemel jälgisin, kuidas vaenlase äss minu pea kohalt läbi sööstis; ma pöörasin ringi ja hakkasin teda jälitama.
„Teatraalne jututeema vältimine,” lisas M-Bot, „mis vihjab su vastutustundetule iseloomule.”
Tulistasin ässa, kuid too pöördus ümber telje ja peatas mootorid. Impulss kandis teda edasi, kuid ta oli nüüd seljaga sõidusuunas ja ninaga minu poole. Tagurpidi sõites ei saanud hästi tüürida, nii et see manööver oli tavaliselt riskantne, aga kui sul oli täiskilp ja su vaenlasel pole midagi...
Olin sunnitud jälitamise katkestama, kiirendasin vasakule ja põiklesin purustajakiirte eest. Ma ei saanud riskida otserünnakuga. Selle asemel keskendusin hetkeks droonidele, tulistasin ühe puruks ja sööstsin läbi selle jäänuste – need kriimustasid M-Boti tiiba ja raksatasid ägedalt vastu kabiinikatet.
Tõsi. Kilpi polnud. Ja kosmoses ei kuku prügi pärast laeva purunemist kuhugi. See tundus kollanoka veana – meeldetuletusena, et hoolimata kogu oma treeningust olin kogenematu nullgravitatsiooni võitluses.
Äss sättis end meisterliku manöövriga mulle kannule. Ta oli hea, mis oli – ühelt poolt – põnev. Teiselt poolt...
Püüdsin lahingu poole tagasi pöörata, kuid droonid tunglesid minu ees, mind ära lõigates. Võib-olla olin oma võimeid pisut üle hinnanud.
„Kontakteeru Jorgeniga,” ütlesin, „ja ütle talle, et võib võimalik olla, et lasin end nurka suruda. Ma ei saa juhtida vaenlast varitsuse ette; uuri, kas tema ja teised ei taha selle asemel mulle appi tulla.”
„Viimaks ometi,” ütles M-Bot.
Põiklesin veel pisut, jälgides vaenlase ässa oma lähedusmonitoril. Neetud. Soovisin, et suudaksin neid kuulda nagu droone.
Ei, see on hea, mõtlesin. Pean olema ettevaatlik, et mu anne ei muutuks mulle takistuseks.
Kiristasin hambaid ja tegin kiire otsuse. Ma ei saanud lahingusse tagasi söösta, nii et selle asemel kiirendasin alla Detrituse poole. Seda ümbritsevad kaitsekilbid polnud läbimatud; need koosnesid suurtest platvormidest, millel olid asunud elumajad, kosmosejaamad ja relvad.
Kuigi me olime hakanud hõivama planeedile lähimaid platvorme, olid need välimised kihid ikka veel valmis automaatselt tulistama kõike, mis lähedale sattus.
Lülitasin täiskäigu sisse, jõudes kiirusteni, mis – atmosfääris – oleks pannud enamiku sõjalaevadest ragisema või isegi tükkideks pudenema. Siin ülal tundsin vaid kiirendust, mitte kiirust.
Lähenesin kiiresti lähimale kosmoseplatvormile. Pikk ja õhuke, kaardus see kergelt, nagu katkise munakoore tükk. Järelejäänud droonid ja üksik äss olid ikka veel mul sabas. Neil kiirustel oli lähivõitlus palju hädaohtlikum. Reageerimisaeg enne millegagi kokkupõrkamist oleks lühem, ja kõige kergem puudutus mu kontrollsfäärile võiks mu kursist kõrvale kallutada kiiremini, kui suudaksin asja parandada.
„Spensa?” küsis M-Bot.
„Ma tean, mida teen,” pomisesin vastu, keskendudes.
„Jah, ma olen kindel,” vastas M-Bot. „Kuid... lihtsalt igaks juhuks... sa ju mäletad, et me ei kontrolli veel neid välimisi platvorme, eks?”
Koondasin kogu tähelepanu, et söösta alla metallplatvormi lähedusse, ilma et oleksin millegagi kokku põrganud. Siinsed kahurid jälitasid mind ja hakkasid tulistama – kuid nad hakkasid tulistama ka mu vastast.
Keskendusin põiklemisele. Või tegelikult vaid kaootilisele sööstlemisele – võisin droonide eest ära lennata, sest mu lennuoskused olid paremad, kuid droone oli palju rohkem. All platvormi lähedal muutus suur arv mu vastaste jaoks probleemiks – sest kahurite jaoks olime kõik sihtmärkideks.
Mõned droonid süttisid plahvatustes – kuid vaakumis sumbusid leegid peaaegu otsekohe.
„Huvitav, kas need kahurid tunnevad rahuldust, kui saavad pärast kõiki neid aastaid siin üleval viimaks ometi midagi tulistada,” ütles M-Bot.
„Oled kade?” küsisin uratades ja põigeldes.
„Rodge’i jutu järgi pole neil õigeid tehismõistusi, ainult mõned lihtsad sihtimisfunktsioonid. Nii et see oleks nagu rotti kadestada.”
Veel üks droon plahvatas. Ainult natuke veel. Tahtsin pisut võimalusi ühtlustada, kuni ootasin oma sõprade saabumist.
Vajusin lennates uuesti transsi. Ma ei suutnud kuulda kahuritornide sihtimiskäsklusi, kuid sellistel puhta keskendumise hetkedel tundsin, nagu oleksin oma laevaga üheks muutunud.
Võisin tunda silmade tähelepanu uuesti mulle koondumas. Süda kloppis mul rinnus. Need kahurid mind sihtimas... sabad jälitamas ja ikka veel tulistamas...
Pisut kaugemale...
Mu võitlusind rauges ja ma tundsin, nagu peaksin M-Boti täpseid arvutusi kuulda võtma. Olin tõsises ohus. Pidin minema pääsema.
Kindlasti pidi see praegu käima minema. „Käivita kütooniline hüper­ajam!” ütlesin, siis püüdsin teha, mida olin oma laeva teleporteerides kord varemgi teinud.
„Kütooniline hüperajam ei käivitu,” ütles M-Bot.
Neetud. Ainsal korral, kui see oli töötanud, oli M-Bot mulle öelnud, et see on käivitunud. Ma proovisin uuesti, kuid... ma isegi ei teadnud, mida ma tol korral tegin. Olin olnud ohus, surmaohus. Ja siis ma... olin midagi teinud...
Midagi?
Lähedalasuva kahuri lask peaaegu pimestas mind ja ma tõusin hambaid kiristades kõrgemale ja püüdsin kaitsekahurite laskepiirkonnast välja söösta. Äss oli ellu jäänud, kuigi ta oli üks või kaks korda pihta saanud, nii et võib-olla oli ta kilp nõrgenenud. Lisaks oli järel ainult kolm drooni.
Lükkasin juhist ja pöörasin laevaga oma teljel – ikka veel edasi liikudes, kuid selg ees – manööver, mis näitas, et kavatsesin tulistada enda taha. Muidugi põikas äss otsekohe kõrvale. Nõrgestatud kilbiga ta polnudki nii vapper. Tulistamise asemel kiirendasin ässale järele – pääsedes droonide käest, mis tunglesid mu eelmise positsiooni poole.
Asusin ässa kannule ja püüdsin tulistamiseks küllalt lähedale jõuda – kuid kes iganes seal oli, ta oli hea. Ta läks kogu aeg kiirust suurendades ühest keerukast põikest teise. Arvestasin pööret valesti ja äkki kaldusin temast eemale. Kiiresti asja parandades reageerisin ta järgmisele pöördele ja tulistasin purustajakiire – kuid nüüd ma olin üsna kaugel taga ja lasud läksid mööda, hajusid kasutult kosmosse.
M-Bot arvestas mu jaoks kiiruseid ja nurki, nii et ma ei pidanud isegi sekundimurdosaks keskendumist katkestama, et oma juhtimispuldile vaadata. Nõjatusin ettepoole, püüdes järgida teist tähevõitlejat pööre pöörde järel – sööstes, keereldes ja kiirendades. Otsides kriitilist momenti, kui oleme kohakuti just küllalt kauaks, et saaksin teda tulistada.
Tema omakorda võis pöörata igal hetkel ja tagasi tulistada – nii et ta tõenäoliselt jälgis sama asja, mis minagi, lootes tabada mind valvsuse kaotamisel hetkel, kui kohakuti satume.
See täiuslik keskendumine. See keev intensiivsus. See veider hetkeline side, kui võõras piloot peegeldas mu jõupingutusi, püüdles, võitles, higistas – üha lähemale ja lähemale tungides, paradoksaalselt intiimses võitluses. Silmapilguks oleme nagu üksainus. Ja siis ma tapan ta.
Ma elasin selliste väljakutsete nimel. Et võitlen kellegi tõelisega ja tean, et kas mina või tema. Sellistel hetkedel ma ei võidelnud VKV või inimkonna eest. Ma võitlesin tõestamiseks, et ma seda suudan.
Ta sööstis vasakule just nagu minagi. Ta pöördus minu poole, kui me korraks kohakuti jõudsime – ja me mõlemad tulistasime kiirtepahvaku teineteise poole.
Tema kiired läksid mööda. Minu omad mitte. Esimene mu kiirtest murdis ta nõrgenenud kilbi. Teine tabas teda just juhikabiinist vasakule, rebides kettakujulise laeva valgussähvatuses tükkideks.
Vaakum neelas sähvatuse kähku, ja ma lõikasin paremale, rusudest eemale. Hingasin sügavalt, püüdes südamekloppimist vähendada. Higi tilkus mu kiivripolsterdusele ja nirises mööda mu põski alla.
„Spensa!” hüüdis M-Bot. „Droonid!” Neetud.
Pöörasin laeva ja sööstsin kõrvale just siis, kui kolm leegitsevat plahvatust mu juhikabiini valgustasid. Tõmbusin kössi, kuid need sähvatused ei tähendanud, et olin pihta saanud – need olid üksteise järel plahvatavad droonid. Kaks VKV laeva sööstsid mööda.
„Tänan, sõbrad,” ütlesin, vajutades rühmakanali nupule puldil.
„Ole mureta,” vastas Kimmalyn samal üldkanalil. „Nagu Pühak alati ütles: „Ole alati tähelepanelik tarkadega. Nad kipuvad rumalusi tegema.”” Ta rääkis aktsendiga ja ta rahulikus hääles oli rõõmsat optimismi ka nüüd, kui ta sisuliselt minuga tõreles.
„Minu arust tegime plaani, et sa köidad droonide tähelepanu,” ütles FM, „ja siis juhid nad tagasi meie poole.” Tal oli enesekindel hääl, mis kõlas, nagu kuuluks kellelegi kaks korda vanemale.
„Ma kavatsesin seda viimaks teha.”
„Jah,” ütles FM. „Ja seepärast keerasidki sa oma liini kinni, et Jorgen ei saaks su peale karjuda?”
„See polnud kinni,” ütlesin. „Ma palusin M-Botil sidega tegeleda.”
„Jorgen tõesti vihkab minuga rääkimist!” ütles M-Bot entusiastlikult.„Ma tean seda selle järgi, kuidas ta seda ütleb!”
„Jah, noh, vaenlane on taganemas,” ütles FM. „Ja sul vedas, et me olime juba teel aitama, kui sa otsustasid tunnistada, et oled hädas.”
Olin ikka veel higine ja segaduses – süda pekslemas, käed libedad –, kui ma kilbi uuesti üles seadsin, siis laeva pöörasin ja kahe kaaslase suunas lendasin. Kurss viis mind mööda laeva vrakist, mille olin võitnud ja mis triivis edasi umbes samal kiirusel nagu siis, kui olin seda tabanud. Nii see kosmoses käis.
Laev oli pigem lõhki rebitud kui plahvatanud, ja nii võisin külmajudinatega vaadata vaenlase ässa surnukeha. Neljakandilist võõrast kogu. Ehk võis skafander, mida ta kandis, teda vaakumi eest kaitsta...
Ei. Lähemalt nägin, et ka ta skafander oli plahvatuses purunenud. Päris olend selle sees oli nagu väike, kahe jalaga krabi – kõhn ja eresinine, koorikuga kõhul ja näol. Olin näinud mõnda neist juhtimas süstikuid nende kosmosejaama lähedal – see oli planeedist eemal, jälgimas Detritust ohutust kaugusest. Nad olid meie vangivalvurid, ja kuigi me teadsime neilt varastatud andmete põhjal, et seda krabisarnaste olendite rassi kutsuti varvaxideks, kutsus enamik meist neid endiselt krellideks – mis sest, et teadsime, et see oli hoopis akronüüm mingi Ülemvõimu-keelse fraasi jaoks, mis tähendas „inimeste kontrollijaid”.
See siin oli kindlalt surnud. Ta skafandrit täitnud vesine keskkond oli tühjusse voolanud, kõigepealt plahvatuslikult keedes, siis tahkeks auruks tardudes. Kosmos oli kummaline.
Peatasin pilgu surnukehal, aeglustasin M-Boti lendu, ja ümisesin vaikselt üht oma esivanemate laulu. Viikingilaulu surnule.
Hästi võideldud, mõtlesin krelli lahkuvale hingele. Mõned meie päästelaevad sööstsid meie juurde sealt, kust nad olid vaadanud võitlust suhteliselt ohutus kohas planeedile lähemal. Olime alati uurinud krellide laevu, eriti neid, millega olid lennanud elavad piloodid. Oli võimalik, et saame sel viisil omandada Ülemvõimu hüperajami. Nad ei rännanud pilootide mõistust kasutades. Neil oli mingisugune tegelik tehnoloogia, mis laskis neil reisida tähtede keskel.
„Spin?” hüüdis mind Kimmalyn. „Kas tuled?”
„Jah,” ütlesin. Pöörasin eemale ja liikusin edasi koos tema ja FMiga.
„M-Bot? Kuidas sa hindaksid selle piloodi lennuoskusi?”
„Kuhugi sinu omade lähedusse,” ütles M-Bot. „Ja nende laev oli täiuslikum kui ükski neist, millega oleme varem kokku puutunud. Olen aus, Spensa – peamiselt seepärast, et mu programm ei luba valetada – arvan, et võitlus oleks võinud ka teistmoodi lõppeda.”
Noogutasin, tundes üsna samamoodi. Olime olnud selle ässaga tasavägised. Ühest küljest oli see kenaks kinnituseks, et mu oskused ei olenenud vaid mu võimetest eikusagil oleva maailmaga kontakteeruda. Kuid praegu täiesti oma transist välja tulles – tundes end kuidagi täielikult õhust tühjaks lastuna, nagu alati pärast lahingut – leidsin, et olen kummaliselt mures. Kogu aja jooksul, mil me olime siin võidelnud, olime näinud ainult paari musta laeva, mida juhtisid elusolendid. Kui krellid tõesti tahtsid meid tappa, miks nad saatsid siis nii vähe ässasid? Ja... kas see oli tõesti parim, mis neil oli? Ma olin hea, kuid olin lennanud vähem kui aasta. Meie varastatud teave näitas, et meie vaenlased juhtisid tohutut galaktilist koalitsiooni, mis koosnes sadadest planeetidest. Kindlasti suutsid nad leida minust paremaid piloote. Midagi paistis mulle selle juures imelikuna. Krellid saatsid tavaliselt meie kallale maksimaalselt sada drooni ühekorraga. Nad olid seda hulka suurendanud ja nüüd võisid nad saata rohkem kui sada kakskümmend drooni... kuid nende koalitsiooni ilmset suurust arvestades paistis see siiski väikese arvuna.
Nii et mis lahti oli? Miks nad end ikka veel tagasi hoidsid? Kimmalyn, FM ja mina jõudsime teiste võitlejate juurde. VKV oli muutumas üha tugevamaks. Kui varem hukkus lahingus ikka pool tosinat või rohkemgi laeva, siis täna olime kaotanud vaid ühe. Ja meie kiirused suurenesid. Viimase kahe kuu jooksul olime hakanud kasutusele võtma esimesi laevu, mis olid toodetud M-Botilt õpitud tehnoloogia abil. Oli möödunud vaid pool aastat Teise Alta Lahingu ressursside kaotusest, aga meie moraali plahvatuslik tõus – ja fakt, et meie piloodid püsisid kauem elus, et oskusi lihvida – tegid meid iga päevaga tugevamaks.
Kuna takistasime vaenlast siin väljas ega lasknud neid lähedusse, olime suutnud laiendada oma päästeoperatsioone ja seetõttu polnud me mitte ainult hõivanud lähima kaitseplatvormi, vaid olime ka päästnud materjale üha rohkemate ja rohkemate laevade jaoks.
Kõik see tähendas, et laevaehitus ja värbamine suurenesid muljetavaldavalt. Meil on varsti küllalt tõusukive ja küllalt piloote, et mehitada sadu tähelaevu.
Kõik see kokku muutis asjad lumepalliefektina üha paremaks. Siiski, osa minust muretses. Krellid käitusid kummaliselt. Ja peale selle oli neil suur eelis. Nad võisid rännata läbi galaktika, samas kui meie olime ühel planeedil lõksus.
Kui ma ei õpi oma võimeid kasutama.
„Hm, Spensa?” ütles M-Bot. „Jorgen helistab ja arvan, et ta on pahane.”
Ohkasin, siis ühendusin liiniga. „Taevasselend Kümme, kuuldel.”
„Kas kõik on korras?” küsis ta rangel häälel.
„Jah.”
„Tore. Arutame seda hiljem.” Ta lahkus kanalilt. Võpatasin. Ta polnud pahane... ta oli raevunud.
Sadie – uus tüdruk, kes oli mulle partneriks määratud – oli startinud minu kannul Taevasselend Üheksal. Tunnetasin tema laeva asendis närvilisust, kuigi ehk olin tunnetusega liialdama hakanud. Vastavalt meie plaanidele olin ta eemale jätnud juhuks, kui krellid minu hävitamiseks ülekaalukaid jõude saadavad. Õnneks oli tal küllalt mõistust, et järgida käske ja jääda teiste juurde ning mitte mulle järgneda.
Pidime ootama käske Juhtimiskeskuselt, enne kui planeedi poole tagasi suundusime, seepärast jäime mõneks ajaks kosmosse heljuma. Ja kui me seda tegime, tõi Kimmalyn oma laeva minu oma kõrvale, nii et nägin teda läbi ta kabiini kaitsekatte. Mul oli teda alati pisut veider näha kiivriga, mis kattis ta pikki, tumedaid juukseid.
„Hei,” ütles ta mulle privaatliinil. „Kas kõik on korras?”
„Jah,” ütlesin. See oli vale. Iga kord, kui ma kasutasin oma kummalisi võimeid, tunnetasin konflikti enda sees. Meie esiisad olid kartnud minusuguseid, kütooniliste võimetega inimesi. Enne, kui meie laevad olid Detritusel hukkunud, olime töötanud laevade mootoriruumides, varustades neid energiaga ja rännakut suunates.
Nad kutsusid meid lihtsalt mootorimeesteks. Teised meeskonnaliikmed vältisid meid, käitudes vastavalt meie kultuuritraditsioonidele ja eelarvamustele, mis olid püsima jäänud isegi pärast seda, kui olime unustanud, mida kütoonik tähendas.
Kas võis see kõik olla vaid ebausk, või peitus selles midagi rohkemat? Olin tundnud silmade pahatahtlikkust. Enne oma surma oli mu isa enda inimesi rünnanud. Süüdistasime selles krelle, kuid ma olin mures. Ta paistis salvestistel nii vihasena.
Olin mures, et kes ma ka polnud, võis mu tegevus kaasa tuua rohkem ohtusid, kui keegi meist mõistis.
„Kuulge?” küsis Sadie, juhtides oma laeva minu oma kõrvale. „Mida see hoiatus mu juhtpuldil tähendab?”
Vaatasin välkuvat valgust lähedusmonitoril, siis vandusin endamisi ja skannisin kosmost. Võisin vaevalt näha krelli jälgimisjaama seal kaugemal, ja kui vaatasin, ilmus selle kõrvale midagi uut. Kaks objekti, mis olid isegi suuremad kui kosmosejaam.
Suured sõjalaevad. „Kaks uut laeva saabusid just süsteemi,” ütles M-Bot. „Mu pikamaasensorid kinnitavad seda, mida Juhtimiskeskus näeb. Need paistavad olevat lahingulaevad.”
„Neetud,” ütles FM liinil. Seni olime tegelenud vaid võitlussüstikutega – kuid me teadsime varastatud luureandmetest, et vaenlasel oli võimalik kasutada vähemalt mõnda sellist võimsamat lahingulaeva.
„Meie andmed selliste laevade relvastuse kohta on piiratud,” ütles M-Bot. „Sõjaline teave, mille mina ja sina varastasime, sisaldas vaid üldiseid andmeid. Kuid mu protsessorid ütlevad, et need laevad on tõenäoliselt võimelised planeeti pommitama.”
Pommitama. Nad võisid planeedi kaugemalt kosmosest pommidega üle külvata ja kasutada küllaldaselt tulejõudu, et tuhastada ka need, kes elavad sügavais koobastes.
„Nad ei suuda kaitseplatvormidest mööda pääseda,” ütlesin. Oletasime, et just sel põhjusel olid krellid seni alati kasutanud mitte orbitaalset, vaid madalalt kõrguselt pommitamist. Planeediümbruse platvormidesse oli ehitatud kaitse suurelt kauguselt pommitamise vastu.
„Ja kui nad lihtsalt hävitavad esimesena platvormid?” küsis Sadie.
„Kaitse on selleks liiga tugev,” ütlesin.
See oli suuresti bravuuritsemine. Me ei teadnud kindlalt, kas Detrituse kaitserajatised suudaks pommitamist takistada. Ehk kunagi, kui me kontrollime neid kõiki, siis saame otsustada nende täieliku võimekuse üle. Õnnetuseks olime sellest veel kuude kaugusel.
„Kas sa kuuled midagi?” küsis Kimmalyn.
Sirutasin oma kütoonilised meeled välja. „Ainult nõrka, vaikset muusikat,” ütlesin. „Peaaegu staatikat, kuid... ilusamat. Peaksin lähemale jõudma, et täpsemalt aru saada, mida nad räägivad.”
Olin alati suutnud kuulda hääli, mis tulid tähtede juurest. Kui olin noorem, mõtlesin sellest kui muusikast. Oma treeningukuude jooksul, ja vanaemaga vesteldes olime otsustanud, et „muusika” on valgusest kiirem kommunikatsioon, mis saadetakse eikusagilt. Tõenäoliselt oli see, mis ma praegu kuulsin, jaama või lahingulaevade hääl, mis tuli sidepidamisest ülejäänud Ülemvõimuga.
Ootasime kaua, käskude järgi pidime positsioonile jääma, et näha, kas lahingulaevad tulevad edasi. Nad ei teinud seda. Paistis, et mis iganes nad ka tegema pidid, ei juhtu see lähimas tulevikus.
„Käsud saabusid,” ütles Jorgen viimaks üldliinil. „Need lahingulaevad jäävad positsioonidele, nii et peame Esimesele Platvormile tagasi suunduma. Hakkame minema.”
Ohkasin, siis pöörasin laeva ringi ja suundusin planeedi poole. Olin lahingu üle elanud.
Nüüd oli aeg lasta enda peale karjuda.