1-5

Tuikusin ekraani juurest tagasi, pealesuruvate ohvitseridega kokku põrgates. Olin äkki täiesti võitlusvalmis nagu enne lahingut ja ma tundsin, kuidas mu käed rusikasse tõmbuvad. Kui nad ei lase mind välja, siis ma võin purustada endale tee...
„Spensa?” küsis Kimmalyn mul käsivarrest haarates. „Spensa!” Pilgutasin silmi, siis vaatasin ringi, higine ja silmad pärani. „Kuidas?” nõudsin. „Kuidas see sai...” Vaatasin tagasi ekraanile, mis oli peatunud surnud mehe kujutisel ja ta tähti täis toal. Joon allosas näitas, et video oli lõpule jõudnud.
Tardunud kaader näitas selgesti mind, seismas tema selja taga. Ma olin seal. MA OLIN SEAL. Kandes oma moodsat VKV lennuülikonda. Samad õlgadeni ulatuvad pruunid juuksed ja kitsas nägu. Olin paigale tardunud, mehe poole sirutumas.
Aga mu ilme... Ma paistsin hirmunud olevat. Siis see ilme muutus, võimatult jäljendades, kuidas ma praegu end tundsin.
„Lülitage see välja!” hüüdsin ma. Sirutasin ekraani poole, tõmmates end Kimmalyni haardest välja, kuid tugevam käsi haaras must kinni.
Võitlesin nende käte vastu, püüdes ekraanini jõuda. Nii oma kehaga, kui... kui millegi muuga. Mingi tundega minu sees. Mingi ürgse, paanitseva, õudusttundva osaga minust. See oli nagu vaikne karje, mis kerkis sisemusest ja laienes väljapoole.
Siis, kusagilt kaugelt, tundsin, nagu oleks miski mu karjele vastanud. Ma... kuulen... sind...
„Spensa!” ütles Jorgen.
Vaatasin üles tema poole. Ta hoidis mind tagasi, mulle otsa vaadates.
„Spensa, mida sa näed?” küsis ta.
Vaatasin ekraani ja mu sealset kujutist. Vale, nii vale. Mu nägu. Mu emotsioonid. Ja...
„Te ei näe seda?” küsisin, vaadates teisi ja nende segaduses ilmeid.
„Pimedust?” küsis Jorgen. „Seal ekraanil on mees, see, kes teeb salvestust. Siis on tema taga pimedus, millest paistavad valged tuled.”
„Nagu... silmad...” ütles üks tehnikuist.
„Ja see isik?” küsisin. „Kas te ei näe kedagi seal pimeduses?” Mu küsimusele vastas hulk segaduses pilke.
„See on vaid pimedus,” ütles Rodge rühma servast. „Spin? Seal pole midagi muud. Ma ei näe isegi tähti.”
„Mina näen tähti,” ütles Jorgen silmi pilutades. „Ja midagi, mis võib olla kogu. Võib-olla. Enamjaolt vaid vari.”
„Lülitage see välja,” ütles Cobb. „Vaadake, milliseid teisi salvestisi või faile te leida suudate.” Ta vaatas minu poole. „Ma räägin leitnant Nightshade’iga omavahel.”
Vaatasin teda ja ehmunud nägusid toas, tundes äkki häbi. Olin üle saanud murest, et mind peetakse argpüksiks, kuid ikka veel oli piinlik, et olin teinud sellise stseeni. Mida nad arvasid, nähes mind niimoodi murdumas?
Sundisin end rahunema ja noogutasin Jorgenile, end tema haardest lahti kangutades. „Kõik on korras,” ütlesin. „Lasksin end vaid pisut videost kaasa haarata.”
„Hästi. Me vestleme ikkagi hiljem edasi,” ütles Jorgen.
Cobb viipas mulle, et talle ruumist välja järgneksin, ja suundusin ukse poole, kuigi just enne lahkumist ta peatus ja vaatas tagasi. „Leitnant McCaffrey?” küsis ta.
„Sir?” ütles Rodge, end seina najalt sirgu ajades.
„Töötad ikka veel oma projektiga?”
„Jah, sir!” vastas Rodge.
„Tore. Uuri järele, kas su teooriad töötavad. Ma räägin sinuga hiljem.” Cobb jätkas teed, astudes minu ees uksest välja.
„Millest te rääkisite, sir?” küsisin temalt, kui uks meie taga sulgus.
„See pole praegu tähtis,” ütles ta, juhtides mind üle koridori observatooriumi. See oli lai, madal ruum, saanud nime muljetavaldava vaate tõttu all olevale planeedile. Astusin sisse ja seinast seina ulatuvast aknast vaatas mulle vastu Detritus.
Cobb seisis akna juures ja võttis sõõmu kohvi. Ma lähenesin talle, püüdes oma samme kindlamaks muuta. Ma ei suutnud hoiduda piilumast üle õla ruumi poole, kus olime videot vaadanud.
„Mida sa seal videos nägid?” küsis Cobb.
„Iseennast,” ütlesin. Cobbiga võisin ma ausalt rääkida. Ta oli juba ammu tõestanud, et väärib mu usaldust ja veel rohkemgi. „Tean, et see kostab võimatult, Cobb, kuid seal videos tekkis pimedusse üks kogu ja see olin mina.”
„Kord nägin, kuidas mu parim sõber ja partner püüdis mind tappa, Spensa,” ütles ta vaikselt. „Me teame nüüd, et miski oli mõjutanud, mida ta nägi – või viisi, kuidas ta aju tõlgendas, mida ta nägi –, nii et ta pidas mind oma vaenlaseks.”
„Sa mõtled... et see on samasugune?”
„Mismoodi ma veel peaksin endale selgitama, miks sa näed ennast sadu aastaid vanas arhiivivideos.” Ta võttis suure sõõmu oma kohvist, tassi tagasi kallutades, et viimaseid piisku kätte saada. Siis ta langetas tassi. „Me oleme siin pimedad. Me ei tea, milleks vaenlane võimeline on – või tegelikult isegi seda, kes see vaenlane on. Kas nägid veel midagi selles pimeduses?”
„Arvasin kuulvat, et miski ütleb, et ta „kuuleb” mind. Kuid see tundub kuidagi teistsugusena. Teisest kohast ja kaugeltki mitte nii vihasena. Ma ei tea, kuidas seda selgitada.”
Cobb ühmatas. „Noh, nüüd võime vähemalt arvata, mis juhtus selle planeedi inimestega.” Ta viipas tassiga akna poole ja ma astusin lähemale, et Detritusele vaadata. See paistis hüljatuna, see pind, mis oli muudetud räbuks. Prügi madalamal orbiidil – katkiste platvormide jäänused – olid tõenäoliselt tekitanud hirmunud inimesed, kes tulistasid planeedi pinnalt seda olendit, kui too neid ümbritses.
„Kes iganes see olend seal salvestusel oli,” ütles Cobb, „ta tuli siia ja... hävitas kõik inimesed sellelt planeedilt ja neilt platvormidelt. Nad hüüdsid seda delveriks.”
„Kas oled kuulnud millestki niisugusest?” küsisin. „Sa teadsid midagi... silmadest, mida ma vahel näen.”
„Mitte sõna delver,” ütles Cobb. „Kuid meil on lugusid, mis ulatuvad tagasi enne seda aega, kui elasid meie vanavanemad. Need räägivad olendeist, kes jälgivad meid tühjusest, sügavast pimedusest, ja need lood hoiatavad meid, et me väldiksime juhtmevaba suhtlemist. Seepärast me kasutamegi raadiosidet ainult olulistel sõjaväekanalitel. See mees seal videos ütles, et delver tuli, sest ta kuulis nende sidet, nii et võib-olla on see kõik seotud.” Cobb silmitses mind. „Meid hoiatati, et me ei valmistaks masinaid, mis võivad mõelda liiga kiiresti, ja...”
„Ja me peaksime kartma inimesi, kes võivad näha eikuhugi,” sosistasin. „Sest nad võivad äratada silmade tähelepanu.”
Cobb ei vaielnud mulle vastu. Ta tahtis võtta veel üht sõõmu kohvi, kuid leidis tassi tühja olevat ja ühmatas vaikselt.
„Kas sa arvad, et olend, keda me selles videos nägime, on suguluses silmadega, mida näed?” küsis Cobb.
Neelatasin. „Jah,” ütlesin. „Nad on samad, Cobb. Olendid, kes jälgivad, kuidas ma oma võimeid kasutan, on samad kui see ogadega olend, kes videosse ilmus. See mees ütles midagi nende kütokilbi kohta. See kõlab üsna kütoonikute moodi.”
„Kilp, et hoida vaenlast kuulmast või leidmast selle planeedi kütoonikuid, võib-olla,” ütles Cobb. „Ja see kukkus läbi.” Ta ohkas ja raputas pead. „Sa nägid neid lahingulaevu, mis varem saabusid?”
„Jah. Kuid platvormid kaitsevad meid pommitamise eest, eks?”
„Võib-olla,” ütles Cobb. „Mõned neist süsteemidest ikka veel töötavad, kuid teised pole sama usaldusväärsed. Meie insenerid arvavad, et mõnel neist kaugematest platvormidest on pommitusevastased kaitsed, kuid me ei tea täpselt. Ma pole kindel, kas meil on luksust muretseda delverite, või silmade, või millegi muu seesuguse pärast. Meil on vahetum probleem. Krellid – või kuidas neid tegelikult nimetatakse – ei kuula meie palveid rünnakuid lõpetada. Nad ei hooli enam, kas inimkond säilib. Nad on otsustanud meid hävitada.”
„Nad kardavad meid,” ütlesin. Kui M-Bot ja mina olime nende jaamast kuus kuud tagasi infot varastanud, siis oli see kõige suurem ja üllatavam paljastus, mida ma olin krellide kohta avastanud. Nad hoidsid meid vangis mitte kättemaksuhimust, vaid sellepärast, et nad tõesti kartsid inimkonda.
„Kardavad meid või mitte,” ütles Cobb, „nad tahavad meid tappa. Ja kui me ei suuda leida viisi lennata tähtede keskel nagu nemad, oleme hukule määratud. Ükski kindlus – ükskõik kui tugev – ei suuda vastu pidada igavesti, eriti mitte nii tugeva vastase ees nagu Ülemvõim.”
Noogutasin. See oli üks peamisi sõjapidamistaktikaid: sul pidi olema taganemisplaan. Nii kaua, kui olime Detritusel lõksus, olime ohus. Kui me siit vabaks pääseksime, avaneksid meile igasugused võimalused. Põgenemine ja kuhugi mujale peitumine. Teiste inimenklaavide otsimine – kui need eksisteerivad – ja abiliste värbamine. Vasturünnak vaenlasele, teda kaitsesse sundides.
Miski neist polnud võimalik, kuni ma polnud õppinud oma võimeid kasutama. Või seda mitte arvestades, kuni olime leidnud viisi vaenlase hüperajami tehnoloogia varastamiseks. Cobbil oli õigus. Silmad, delverid, need võisid olla tähtsad minu jaoks – kuid minu rahva ellujäämise suures plaanis oli see teisejärguline probleem.
Me pidime leidma viisi sellelt planeedilt minema pääsemiseks.
Cobb vaatas mind tähelepanelikult. Ta oli alati nii vanana tundunud. Ma teadsin, et ta oli ainult paar aastat vanem kui mu vanemad, kuid just praegu nägi ta välja nagu kivirahn, mis on liiga kaua planeedi pinnal viibinud ja üle elanud liiga palju meteooritabamusi.
„Raudsoomus kaebles ikka, kui raske see töö on,” torises ta. „Kas tead, mis on kõige hullem vastutava ametikoha juures, Spin?”
„Ei, sir.”
„Perspektiiv. Kui oled noor, võid oletada, et kõigil, kes on vanemad kui sina, on eluplaanid tehtud. Kui ise juhiks saad, siis mõistad, et te olete kõik samasugused lapsed, peidus vanemates kehades.”
Neelatasin, kuid ei ütelnud midagi. Vaatasin seal Cobbi kõrval seistes aknast välja paljale planeedipinnale ja seda ümbritsevatele tuhandetele platvormidele. Kirjeldamatu kaitsevõrgustik, mis oli – lõpuks – osutunud võimetuks peatama seda, mida iganes delver endast kujutas.
„Spensa,” ütles Cobb, „tahan, et sa oleksid seal väljas ettevaatlikum. Pool mu meeskonnast arvab, et sa oled suurim probleem, kelle me oleme kunagi laeva pannud. Teine pool arvab, et sa oled mingi uuesti sündinud pühak. Mulle meeldiks, kui sa enam ei varustaks mõlemat poolt heade argumentidega.”
„Jah, sir,” ütlesin. „Ma... ausalt öeldes püüdsin end tagant tõugata end ohtu pannes. Mõtlesin, et kui ma seda teen, võib see mu aju tööle panna ja mu võimed käivitada.”
„Kuigi ma hindan seda arvamust, on see rumal viis püüda meie probleeme lahendada, leitnant.”
„Kuid me peame välja mõtlema, kuidas tähtedeni jõuda. Sa ise ütlesid seda.”
„Ma pigem leiaksin mingi vähem logiseva viisi,” ütles Cobb. „Me teame, et Ülemvõimu laevad rändavad tähtede vahel. Neil on hüper­ajami tehnoloogia ja silmad – või delverid – pole neid hävitanud. Nii et see on võimalik.”
Cobbi ilme muutus mõtisklevaks, kui ta vaatas aknast välja all olevale planeedile. Ta oli vait nii kaua, et tundsin end närviliseks muutuvat.
„Sir?” küsisin.
„Tule minuga,” ütles ta. „Mul on ehk sinu võimetest sõltumatu võimalus meid sellelt planeedilt minema saada.”