1. Häkitud

(Praegu – EstSoft AS – Paide)

Sadas vihma. Sadas ühtlaselt, tihedalt ja kiirustamata, justkui aega võttes kõike põhjalikult märjata. Sadas, nagu sellele ei tulekski lõppu.
Karl-Mathias Somelar, kaitseministeeriumile tarkvara tootva EstSoft AS’i diagnostikalabori peaspetsialist, peatus uksenišis, enne kui astus välja hämaralt valgustatud tänavale, ja tõmbas kopsudesse sügava sõõmu niisket oktoobriõhku. Linnake oli vaikne. Pidigi olema sellisel kellaajal. Kuigi ega seal ka päevasel ajal teab mis rahvamassid ringi liikunud.
Tuuleiil sakutas ta mantlihõlmu ja peksis külma veepihu krae vahele. Somelar tõstis krae kõrgemale, tõmbas pea õlgade vahele ning kiirustas üle tühja tänava.
Hämarusest tulid talle vastu kaks tumedat kogu. Somelar hoidis kõnniteel paremale, et tekitada möödumiseks piisavalt ruumi. Kui maskides mehed tema tee tõkestasid ja talle gaasi näkku lasid, käis Somelari tuhmuvast mõistusest viimasena läbi mõte, et see siin pidavat ju olema Eesti üks turvalisemaid linnasid.
Nad võtsid Somelaril teine teiselt poolt kaenla alt kinni ja lohistasid tema teadvusetu keha tagasi halli ärihoone ette. Samast uksest, kust IT-insener oli paari hetke eest väljunud, astusid nad tema taskust laenatud kiipkaarti kasutades sisse. Koridoris põles hämar evakuatsioonivalgus. Polnuks keldrisse viival trepil tõkestuseks ust, millel olid biomeetrilised skännerid, poleks esmapilgul miski reetnud, et siin võiks olla peamiselt kaitseväe ja föderaalsete eriteenistuste tellimusi teostava tarkvarafirma diagnostikalabor. EstSoft AS oli oma ülikõrge turvalisusega allüksuse „peitnud” kõigile nähtavale väikesesse Kesk-Eesti linnakesse.
Somelari käejälje lugemine oli lihtne, silma võrkkesta tuvastamiseks teadvusetu keha püstihoidmine ja silma õigesse kohta sihtimine nõudis natuke pusimist. Mehed viskasid ukse vahelt sisse kaks gaasigranaati, seadsid gaasimaskid näo ette, võtsid hõlma alt välja väikesed käsirelvad ja laskusid keldrikorrusele. Turvamehed lamasid põrandal. Somelari kaart avas väikese seina külge kinnitatud lokkeri, milles oli nutikas võti järgmisse ruumi – laborisse. Mehed käisid süstemaatiliselt läbi kõik ruumid, lasid maha igaühe, kelle leidsid, ja asusid siis tööle.
۞
Vihmapiisad peksid transporteri esiklaasi märjaks. Aile-Mari Johansen tundis end ebamugavalt, vaatamata teda kindlalt ümbritsevale istmele, sest tema paariline Maanus Kivinurk keeras rooli, tallas pedaale ja suunas madalat, nurgelist, kuuerattalist masinat mööda käänulist maanteed oluliselt kiiremini lubatud piirist (mida vabandas välja operatiivsõidukile kohane punane vilkur – see töötas õnneks hääletult plinkides) ja kasutas kojamehi tunduvalt vähem, kui Johansenile meeldinuks. Tulemusena muutus neid ümbritsev ja kiirelt vastu sööstev vettinud maailm halliks häguks. Ilma juhtimissüsteemi poolt tuuleklaasile kuvatud pastelsetes toonides liiklusskeemita kihutanuks Kivinurk tõenäoliselt pimesi esimesest kurvist teelt välja. Kuidas niimoodi ometi saab!? Õnneks nad vähemalt ei lennanud enam mitmetasandilisel kiirteel... Või kahjuks? Johansen silus närviliselt oma tõrksaid punakaspruune juuksesalke, püüdes neid kõrvade taha kammitseda. Tulemusetult.
Ta kõõritas tahavaatepeeglisse, nägi seal läbi veepilve kumavaid saatemasina esitulesid, mis tundusid olevat peaaegu nende kukil, ning avas juba suu, et küsida, kas tõesti on tegemist mingisuguse kaskadööride šõuga. Kivinurk vajutas samal hetkel roolil lülitit ja vaikselt töötanud vilkurile lisandus helisignaal. Johansen surus hambad kõvasti kokku ja neelas oma pahameele alla. Kaks hetke hiljem vilksatas mööda ristmik. Unise väikelinnani jäi sildi järgi veel kolm kilomeetrit. Majade vahele jõudes võttis Kivinurk hoo maha. Vaade läbi klaaside muutus selgemaks, korraks vilksas vasemal puude ja katuseharjade vahelt madala künka otsas trooniv tume kindlus-loss ning Johansen märkas kõnniteel inimesi, kes jäid nende maasturile järele vaatama.
„Oli aeg, kui KAPO sõidukid ja töötajad olid igas kolkakülas tavaline pilt,” tähendas Kivinurk.
„Mul on täitsa hea meel, et see aeg on möödas,” vastas Johansen. Ta oli omal ajal kodus pidanud maha väikesemõõdulise sõja, et ema-isa suhtumises hädine kompromiss saavutada, kui ta teatas, et asub tööle KAPO’sse, mida suur osa vanemast põlvkonnast pidas jätkuvalt föderaalvalitsuse poliitiliseks salapolitseiks.
Kivinurk üksnes mühatas selle peale. Tema ei teinud mingit numbrit kõrgematest volitustest tuleneva mõju kasutamisest ja kippus üsna lihtsalt tsiviilisikutele ja kohalikele seadusesilmadele ülevalt alla vaatama.
Nad jõudsid linnakese keskväljakule ja valisid teise sealt hargneva külgtänava. Tänava ääres nende ees seisid politseiautod. Kokku oli kogunenud väike rahvasumm, keda püüdsid ohjeldada paar vihmaülikondades konstaablit. (Miks need inimesed ometi tööl pole? mõtles Johansen).
Kui KAPO masinad järsult pidurdades teeservas peatusid, tõmbusid kokkutulnud inimesed natuke tagasi. Mõnikümmend meetrit eemal olid tänavaservas pargitud kahe suurema telekanali logodega maasturid. Johansen registreeris pilguga rahvasumma esirinnas vähemalt viis ajakirjanikku. Ohates kohendas ta mütsi, tõstis kaelas oleva torusalli üle suu ja nina varjamaks natuke nägu ning astus maasturist välja. Kivinurk oli juba jõudnud saateauto tagaluugi juures askeldavate tehnikuteni, kes tõstsid masinast välja välitööde kohvreid.
„Las etendus alata!” tähendas Kivinurk kui Johansen nende juurde jõudis. Ka tema nägu kattis osaliselt torusall. „Ei tasu lasta publikul liialt oodata.” Ta haaras ühe väiksema kohvri, ulatas selle Johansenile ja võttis ise suurema, jättes ülejäänud kraami tehnikute hooleks.
Johansen kõige ees, võtsid nad suuna kolmekorruselise halli kivimaja sissepääsu poole, mille ümber kogu tähelepanu oli hetkel koondunud.
„Hei, ohvitserid!” hõikas üks ajakirjanikest, tema jopel ja mütsil olid Kanal 2 logod. „Mis on KAPO esialgne versioon?”
„Kas vastab tõele, et Kaitseministeerium pidas siin salajast laboratooriumit?” päris teine ajakirjanik.
Kaamerad saatsid nende samme ja fotograafid plõksisid usinasti pilte. Johansen oli kindel, et tema ja ta paarimehe poolenisti kaetud ja sügavale silmadele tõmmatud mütsinokaga näod on jäädvustatud kümnetele piltidele ja nii proffide kui amatööride tehtud videosalvestustele. Ta tegi oma mõttes linnukese aruande sellesse lahtrisse, kus oli tarvis märkida vajadus meediakajastuse kontrolliks. Lõppude lõpuks teadsid ajakirjanikud hästi, millised on reeglid KAPO töötajate näopiltide avaldamisel, kuid ikkagi suutsid nad tekitada palju tüli nii ametkondadele kui iseendile.
Johansen surus huuled kokku, hoidis pilgu uksel, millele lähenes, ja jättis lühikese „ei kommenteeri” Kivinurga hooleks. Konstaablid lasid KAPO agendid ja nende saatemeeskonna läbi ning tõkestasid ajakirjanike lähenemise. Sulguv uks lõikas läbi ajakirjanike nurina ja hõigutud küsimused. Johansen lükkas mütsinoka kõrgemale ja tõmbas nägu katva riideriba alla.
Vana ärihoone koridor oli päevavalgusest tulija silmadele hämar. Johansen lasi pilgul kiiresti üle ruumi käia. Kohalik politsei oli vedanud trepile kollased lindid. Kuna majal oli mitu sissepääsu ja ülemistel korrustel kulgesid koridorid pikuti läbi terve hoone, siis õnneks ei pidanud korrakaitsejõud taluma linnakese prestiižikate ja vähem lugupeetavate äride proteste. Keldrikorrusele viiv raske uks oli lahti ja selle kõrval ootas neid vanem hõredate juuste, kuid seda selgelt kompenseeriva tiheda habemega lühike keskealine mees. Ta astus Kivinurgale ja Johansenile kohe energiliste sammudega vastu ja surus mõlemal kätt.
„Tere, jõudu!” ütles ta naeratades. „Väga hea, et te nii kiiresti kohale jõudsite... Peab ütlema, et siin on tõeline hullumaja!”
Johansen tõdes, et ta on piirkonna prefekti ametit pidavast politseikapten Arnold Millerist tublisti pikem. Ja ta ei pidanud ennast just eriti pikaks naiseks.
„Kuidas press sellest nii kiirelt teada sai?” küsis Kivinurk, osutades pöidlaga üle õla.
Miller kehitas energiliselt õlgu. Kogu tema olemus sarnanes Johanseni meelest ringi põrkava palliga.
„Enam pole need ajad, kui ajakirjandusele keegi infot ei jaganud... Nüüd on mõnikord selline tunne, et kaameramehed on platsis juba enne, kui sündmus veel õieti toimudagi jõuab.” Miller vaatas õues paremat positsiooni otsivaid avaliku sõna töötajaid ja tegi ebamäärase grimassi, mis võis samaaegselt väljendada nii põlgust kui üleolekut. „Mingi piirini on lekitamine ohjatav, edasi tuleb miskit nõiajahi-laadset...” Ta viipas kaitsepolitseinikud endale järgnema ja laskus keldrikorrusele.
„Me oleme siin püüdnud olukorda säilitada nii muutumatuna kui võimalik,” kommenteeris Miller käigult. „Kuna tegemist on Kaitseministeeriumiga ärisuhetes oleva ettevõttega, siis laekus info meile tegelikult juba poolest ööst. Nad ise said toimunust teada paar tundi varem, kui turvateenistus teostas rutiinset vahetusekontrolli ega saanud siinselt objektilt enam tagasisidet.” Ta jäi seisma ja pöördus Johanseni ja Kivinurga poole. „Ma ausalt öelda natuke imestan, et kohal olete teie, mitte sõjaväepolitsei.”
„See on jah KAPO rida,” ütles Kivinurk. Föderaalses jõustruktuuride rägastikus oli välja kujunenud tava, et ühe ministeeriumi alluvuses olevate asutustega seonduvaid uurimisi viisid läbi teise ministeeriumi talitused. „Mis muidugi ei tähenda, et siin õige pea ei kiha kaitseminni inimestest. Ilmselt tuleb Teabeamet...”
Trepimademel väikeses eesruumis lamasid põrandal kahe turvamehe ja ühe erariides noormehe surnukehad. Kollased torbikud tõendusmaterjalide pildistamiseks vajalike järjekorranumbritega olid kehade kõrval. Kohalikud olid põrandale vedanud kontuurid, ilmselt oli juba võetud DNA-proove, tehtud pilte, otsitud näpujälgi. See oli muidugi tore, kuid ei lugenud midagi – kõik asitõendid tuli igal juhul dubleerida, KAPO protseduur nõudis. Seeläbi kontrolliti ühest küljest kohaliku politsei tööd (asjaolu, mis ei teinud neid kriipsugi populaarsemaks, aga samas polnud see ka mingi publiku lemmiku konkurss) ja kui nad suudavad kohapeal tuvastada veel asitõendeid, mis ehk kohalikel märkamata on jäänud, siis oli see muidugi täiendav töövõit. Edasi hakkab KAPO tegema põhjalikku andmetöötlust, ristvõrdlusi läbi oma andmebaaside, millele kohalikul politseil polnud ligipääsu, sest need sisaldasid riigisaladustega seonduvat infot.
Johansen asetas enda käes olnud väikese kohvri turvameeste töölauale.
„Me võime sama hästi ka siitsamast alustada,” ütles ta kummikindaid kätte tõmmates Kivinurgale. „Sa vaatad edasi?”
Kivinurk noogutas ja sisenes koos Milleri ja paari tehnikuga järgmisest uksest. Tehnik, kes koos Johanseniga eesruumi jäi, klõpsis juba usinasti pilte.
Johansen kükitas ja silmitses erariides noormehe surnukeha. Nägu oli rahulik, lasust pähe oli jäänud kõrbenud servadega auk otsaesisele. Ta keeras ettevaatlikult noormehe pead: kuklas ei olnud väljumishaava. August otsaesisel oli valgunud välja koevedelikke ja vähesel määral verd, kõrbemisjäljed ei olnud tahmased. Ründajad olid kasutanud väiksema võimsusega kaasaskantavaid laserrelvi. Fakt, mis asetas nad kuritegeliku maailma toiduahelas võrdlemisi kõrgele positsioonile. Igal juhul olid nad hästi varustatud.
Tehnik tuli lähemale biokeemilise skänneriga ja suunas selle noormehe surnukehale. Johansen tõusis ja silmitses üle tehniku õla skänneri ekraani. Andurid registreerisid erinevaid kemikaalide jääke. Järgmise asjana asutas tehnik end proove koguma steriilsest pakendist võetud absorbeerivast materjalist otsaga pulkadega: proovide võtuks surnukeha näolt, kaelalt, eraldi suust ja ninaavadest, kõrva seest ja tagant kulus neid terve peotäis. Lisaks lõikas tehnik väikesesse kilekotikesse noormehe juuksesalgu ja teise samasugusesse kraapis tema küünealustest materjali. DNA ja kemikaalijääkide analüüs. Kõik proovid hoolikalt tähistanud, pakkis tehnik need kohvrisse. Turvameeste surnukehadel olid analoogsed vägivalla tundemärgid..
Sellal kui tehnik kordas protseduure turvameeste surnukehade juures, pööras Johansen oma tähelepanu meeste töölauale. See oli lagedaks tehtud. Ei pabereid, ei elektroonilisi vidinaid. Arvuti korpus vedeles õnnetult põrandal – kõvaketas oli sellest eemaldatud. Laua sahtlid olid samuti tühjad.
„Kohtumeditsiiniüksus on juba kogu kola kokku korjanud,” ütles Kivinurk tagasi eesruumi tulles.
Teda saatsid prefekt Miller ja ülemõõduline mees, kelles Johansen tundis ära ühe EstSofti juhtidest. Ta lasi mõttes silme eest läbi varahommikuse, KAPO peakorteris alanud ja seejärel sõidu ajal jätkunud kiire infovahetuse. Andreas Krahl oli tõusev täht ärimaailmas, mis nautis pärast 1990. aastate alguses toimunud liberaalseid poliitilisi muutusi kõikvõimalikes eluvaldkondades raha kokku kühveldamist. Koos kahe sõbraga tudengipäevil ühiselamus asutatud programmeerimisfirmast oli kasvanud piirkonna suurimaid IKT-sektori tegijaid.
„Mis sealpool toimub?” päris Johansen.
Kivinurk osutas eesruumi põrandal lamavatele surnukehadele. „Suht sama seis. Kokku seitse tükki. Kõigil laserrelvade tekitatud haavad. Lisaks rohkem või vähem surmavatele tabamustele kehapiirkonnas on justkui kohustuslikus korras igaüht pähe tulistatud. Ei tea – võibolla on nad selle linnalegendi ohvrid, et me oskame surnute ajudest ka infot kätte saada...” Viimaste sõnade juures kõõritas ta korraks Milleri ja Krahli poole, kuid neilt ei tulnud mingit reaktsiooni. „Hakkas sul siin midagi silma?”
„Neid kolme on tulistatud vaid ühe korra – samamoodi pähe,” ütles Johansen. „Skänner tuvastas mingi kemikaali jääke. Ma pakuks välja, et ründajad kasutasid uimastavat gaasi. Labor näitab täpselt, mida nimelt.”
„Sealtpoolt tuvastasid tehnikud mitmeid DNA-näidiseid. Kohalikel on enamik neist juba samuti olemas, nad on jätnud oma tähised kõigile, välja arvatud ühele. Näpujälgi on samuti usinasti kogutud.”
Johansen silmitses paar sammu eemal seisvat Andreas Krahli, kes püüdis kõigest väest mitte surnukehade poole vaadata. Tema näoilme väljendas vastikust ja tundus, nagu soovinuks ta kõigest väest välja värske õhu kätte saada. Miks ka mitte? Lõppude lõpuks olid need siin tema inimesed.
„Härra Krahl,” pöördus Johansen EstSofti juhi poole. „Kas te oleksite nii kena ja tuleksite meiega kaasa? Meil oleksid teile mõned täiendavad küsimused.”
Suur mees noogutas, ilmselgelt kergendust tundes, et laipadest kaugemale pääseb.
۞
Nad olid endid sisse seadnud politseijaoskonna konverentsiruumis, millest suurema osa hõivas ovaalne laud. Politseiülem Miller laskis tuua kohvi ja suupisteid, pomises vabandusi papist topside üle, mida serveerimiseks kasutati, ja luges assistendile sõnad peale, et neid ei segataks.
„On teil mingi teooria, mis seal juhtuda võis?” küsis Krahl Johanseni ja Kivinurga poole pöördudes.
Johansen silmitses õhukese tahvelarvuti ekraani, kus oli avatud juhtumi toimik: lühikokkuvõte seni teada faktidest, fotod, kohtumeditsiini üksuse poolt võetud proovide nimekiri, mille iga rea juurde oli kirjutatud prognoos tulemuste laekumise kohta. Ohvrid olid kõik identifitseeritud; SATT, spetsiaalne suurandmete töötlemise tarkvara, õigupoolest õppimisvõimeline nii-öelda proto-tehismõistus, mille naljahambad olid Orwelliks ristinud (Just taoliste asjadega tegeleb ju tellimuse võitmise korral ka EstSoft, mõtles Johansen...) tormas parasjagu ristpistes läbi kõigi avalike, privaatsete ja erinevaid salastatuse tasemeid hõlmavate andmebaaside ning oli genereerinud nende kohta lühiprofiilid ja põhjalikumad taustauuringud. Lisaks oli seal veel nimekirjade kaupa küsimusi vajadusel veelgi põhjalikumaks taustauuringuks. Kogu eriteenistuse käsutuses olev masinavärk otsis seoseid teiste juhtumitega. Toimik kasvas sekundite ja minutitega. Ja nagu Johansen märkas, kasvas informatsioon, millele temal juurdepääsuluba puudus, suhteliselt kiiremini.
„Tegelikult sooviksime kõigepealt teie käest kuulda, mis te ise asjast arvate,” ütles Johansen. „Millega täpsemalt teie firma siin tegeleb, kes võiks teid rünnata? Konkurendid? Mõni kuritegelik rühmitus? Endine töötaja, kes on mingil põhjusel kibestunud ja otsib kättemaksu? Sellest infost oleks kasu ja me saaksime hakata juhtlõngadega tööle.”
Krahl lükkas närviliselt sõrmedega läbi juuste, rüüpas suure lonksu kuuma kohvi ja pööritas silmi.
Ta raputas pead. „See on selge hullumeelsus!” ütles ta pärast pausi. „Me ei ela ju ometigi enam kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel, kui jõugud omavahel territooriume ja mõjuvõimu jagasid ning valimatult üksteist ja ettejääjaid maha nottisid.”
Johansen pööras pilgu oma tahvlile. Ta libistas näpuga üle toimiku menüü, leidis sealt EstSofti alajaotuse, sealt omakorda siinse labori, ning püüdes selle kohta infot laadida, põrkas teatele, et tal puudub vajaliku taseme turvapääse. Kulm kortsus, näitas ta seda Kivinurgale. See noogutas. „Mul sama seis,” ütles mees vaikselt.
Suurepärane! Korporatsioonid, mis töötavad valitsuse jaoks, omavad selgelt kangemaid turvapääsusid kui selle sama valitsuse heaks töötavad eriteenistuse töötajad... Kuidas on neil võimalik sedasi oma tööd teha!?
„Mis on?” uuris Krahl.
„Öelge, hr Krahl, millega teie inimesed siin õigupoolest tegelevad... tegelesid?” küsis Johansen.
Ta teadis hästi, et astub libedale jääle. Niisuguses koguses salastatust ja juurdepääsupiirangud isegi KAPO töötajatele tähendas nende jaoks palju tarbetut ajakulu ja takistusi uurimises. Võibolla pillab Krahl neil esimestel hetkedel mõned väärtuslikud infokillud vaatamata sellele?
„Me arendame siin tarkvara,” ütles Krahl. Sel hetkel tundus ta olevat oma tasakaalukuse tagasi saanud ja hakkas hoolikalt sõnu seadma: „See on eriprojekt, mis kuulub Kaitseministeeriumi haldusalasse, ja paraku ei ole mul voli teiega täpsemaid detaile jagada... Mitte ilma advokaadi juuresolekuta vähemalt.”
Johansen avas tahvlis toimiku kommunikatsiooniliidese ja vormistas kiirelt taotluse võimaldada neile ligipääs kõigile EstSofti puudutavatele andmetele, mis on otseselt või kaudselt käesoleva juhtumiga seotud.
„Kas te saate aru, et me niikuinii küsime endale vajalikud load ja saame teada, millega te tegelete,” ütles Kivinurk rahulikult. „Lihtsalt hetkel säästaksime meie kõigi aega, kui te räägiksite meile, mis te teete ja kes võiksid olla potentsiaalsed uurimisalused.”
Andreas Krahl ohkas. „Ma ei saa, saate aru? Minu lepingud Kaitseministeeriumiga ei võimalda seda...”
Niipalju siis sellest, mõtles Johansen. See väike aken, mis võimaldanuks neil väärtuslikku infot õngitseda, sulgus kiiremini, kui võinuks arvata.
„Te ju saate aru, et me tuleme teie juurde tagasi koos vajalike volitustega?” tähendas Kivinurk.
„Tehke seda, palun,” ütles Krahl ja ristas käed rinnale.