4. Selgem pilt

(Praegu – maanteel)

Ma vaatasin maasturi akna taga mööda libisevat sügisvärvides maastikku. Ja püüdsin hoolikalt ignoreerida Henryt, kes kuskil taustal mu kallal õiendas. Tegelikult oli ümbruskond oma kirevuses – kollase-punasekirjud metsad, koristatud viljapõldude beežikad toonid, ikka veel rohelised heinamaad ja sügiskünni must – ütlemata ilus.
Võisin peaaegu tajuda Johanseni ainitist pilku, millega ta mind seiras. Talle sekundeeris Kivinurk, kes alatasa tahavaatepeeglisse vilksas, et mul pilku peal hoida.
„Hakka või uskuma, et sul on võime mõtteid lugeda,” tähendas Henry.
Jah, välja ütlemata kujul rippusid mõned ilmselged küsimused õhus, muutes atmosfääri sõiduki sisemuses paksuks.
„Arvatavasti on minus olnud mingisugune sõge agarus-ogarus, mis hakkas silma... Noh, mõnele leiutajateküla tegelasele,” ütlesin Johanseni poole vaatamata.
„Rääkimata mõningasest traumaatilisest tasakaalutusest!” näägutas Henry. „Pole siin vaja midagi salata...”
„Leiutajateküla...?” Kivinurk ei saanud aru, millele ma viitan.
„... tõtt, ikka külma, sirget tõtt, Maris!”
„Sõjavägi kulutab jätkuvalt teadusuuringutele kaugelt rohkem ressursse kui meie austatud teadusasutused ja erasektor kokku,” ütlesin. „Mitte et mul mingeid numbreid oleks... Leiutajateküla – see on kokkuvõtlikult nimetus nende teadusuuringutega tegelevate moodustiste kohta, mis sõjaväes on.
Ma tulin ajateenistusest tagasi, käisin kooli lõpuni ja noh – tööd ei leidnud,” sõnasin. „Ühelt tööintervjuult teisele minnes ja ikka sama vastust saades, et hetkel meil kahjuks ei ole midagi pakkuda, kuid me kindlasti informeerime teid, kui peaks midagi tekkima, hakkad ise ka ühel hetkel mõtlema, et mis siis nüüd saab?”
„Keegi ei keelanud sul oma papa juurde minna ja pereäris tööd küsida, nii et mida sa siin ohid?” torkas Henry.
Hõõrusin kergelt meelekohta ja püüdsin temast mööda mõelda. Või siis läbi...
Mul juba oli tekkinud idee, et võiks omal käel konsultatsioonifirma püsti panna. Vahendid olid mul selleks tegelikult täiesti olemas. Aga ma ei tahtnud mingit niisama asja, kus isalt saadud stardikapitali laiaks istuda. Kui mitte muuks, siis vähemalt igavuse peletamiseks oli mõtestatud tegevust tarvis. Juhtus aga nii, et trehvasin ühel sombusel augustipäeval vanade kamraadidega: Veskimäe ja Altosaar. Veskimäe oli seersant ja Altosaar vanemseersant Scoutspataljonis, elukutseliste väeosa, mis osales parasjagu Afganistani kodusõjajärgses rahutagamisoperatsioonis. See oli Eesti suureks sammuks lähenemisel Põhjamaade ja Ühendkuningriigi sõjalisele alliansile. Afganistan, Pakistan ja India kui endised Briti koloniaalvõimu subjektid kujutasid endast rohkem või vähem inglaste huvisfääri. Inglased olid kõriauguni Afganistani sõdades sees juba 19. sajandist.
Scouts värbas noormehi stabiilse aktiivsusega tegevteenistusse. Läksin katsetele, sain sisse, tulemuste põhjal suunati kohe sõjakooli ohvitserikursustele ja järgmise suve hakul sõitsin värske nooremleitnandina Afgaani missioonile.
„Pikk jutt lühikeseks: mõned aastad hiljem võttis minuga ühendust keegi major Altloo, kes formeeris eriväljaõppega väeosa,” ütlesin. „Programm oli Kaitseressursside ameti teadusuuringute osakonna juures, pidavat olema kangesti eksperimentaalne värk, eriväljaõpe ja mis kõik veel.”
„Ei olnud siis või?” küsis Johansen. Ta kuulas mind ilmse huviga.
„Eks ta ikka oli,” ütlesin. Ma ei suutnud päriselt vältida kerget kibedusnooti oma hääles. („Jaa – loomulikult rõhuga sõnal ’eksperimentaalne...’” itsitas Henry.) Äkki ei olegi võimalik päris ausal teel värvata inimesi osalema mingis sõjalises eksperimendis katsejänesteks? „Te olete teeninud?”
Johansen noogutas. „Samuti skaudis, C-kompanii, teise rühma, esimese jao ülema abi.”
Mul oli õigus olnud! („Oot-oot – minul oli õigus!” õiendas Henry. „Nooremveebel, mitte LT...”) Mitte et see lõpuks nüüd nii väga oluline oli. Aga ikkagi! Kuid see oli olnud pärast minu aega.
Ma ei tea, kui suureks hinnati selle major Altloo poolt pakutud „eriväljaõppe” läbimise võimalusi. Mitu protsenti oleks väljalangenute (see tähendab loomuliku kao) osakaal? Ma ei tea ju sedagi, palju meid oli, kes selles lõpuks osalesid. Mina olin, Altosaar oli, Kaare ja Veskimäe lõid kampa. Nägin veel mehi ja naisi, kuid mitte kunagi tervet rühma koos. Ma kuulsin inimesi. Ilmselt nendel hetkedel, kui arvati, et ma olen omadega nii läbi (pilves, teadvusetu, kuskil teises reaalsuses või mida iganes), et ei vaevutud mu pealtkuulmist kartma, neil kordadel ma kuulsin ka teisi. Ja need hääled tulevad mõnikord mu juurde tagasi, kui ma magan, või paaril korral, kui mul on olnud palavik ja sellised valud, et pean võtma rohtu. See ühendab omavahel vist mingid väga valed neuronid...
„Väljaõpe” seisnes selles, et mind pumbati silmini mingeid kemikaale täis ja... Noh, asja nimetus oleks vist umbes nagu psühhoneuroloogiline programmeerimine. Sisuliselt mingi psühholoogia-neuroloogia valdkonda jääv posimine, eesmärgiga programmeerida inimesesse omadusi, oskusi ja teadmisi. Koosneb see tegevus suuresti millestki ajuloputuse- ja hüpnoosilaadsest koos vägevates kogustes uimastikokteilide manustamise ja aju elektriimpulssidega stimuleerimisega. Noh – võite ise endale ette kujutada. Kõrvalt vaadates pole seda ilmselt võimalik eristada piinamisest. Mina, kes ma olen keskkonnatehnoloogia eriala inimene, ei jaga sellest enamat, kui et palun (palun!) ärge seda kodus ise järgi tehke!
Miks seda tehti? Väidetav eesmärk oli sõduri viimine uuele arenguastmele. Meid püüti edendada, anda meile lisaväärtust. Pidime selle kõige tulemusel omandama võimekuse oma aju senisest oluliselt efektiivsemalt kasutada: laiendatud lahinguvõimekus. Ilus loosung, eksole ju?
Kas ma siis osutusin edendatuks? Ilmselt sõltub see vaatepunktist.
Osadest meie rühmas said „juurviljad”: nad veetsid oma päeva, nõristades suunurgast sülge, koogasid usinasti ja häälekalt ning vajasid üldiselt edaspidi igakülgset abi ja hooldust. Arvatavasti ei oleks ma pidanud neid nägema. Aga kuidagi on need pildid mu mälus olemas. Võimalik, et tekkinud hetkel, mil ma ise samalaadses seisundis kuskil voodi külge seotuna vedelesin. Teised läksid lihtsalt peast segi, kaotasid igasuguse arusaamise, mis on tegelikkus ja mis on deliiriumist tingitud hallutsinatsioon.
Erinevalt Kivinurgast, kelle ilme oli segu vastikusest ja totaalsest hämmingust, paistis Johanseni silmist mõistmine. Miks me seda endiga teha lasksime? Sõjaväelise vabatahtlikkuse paradoks: sellest hetkest kui oled vabatahtlikult lepingule alla kirjutanud, oled käsualune. Just nii, hr major! Või siis meie olukorras oli see pigem: just nii, dr Veinbaum.
Selleks hetkeks, kui kogu see loputamine, sisendamine, elektriga surkimine, kemikaalidega täitmine ühele poole sai ning pilt jälle selge oli, elas minu peas Henry. Ta saab ise ka üsna hästi aru, et ta on midagi uimasti üledoosi ja aju elektrilise lühiühenduse ristandi laadset. („Ei-ei – ära kohe mitte üks teps muretse, et ma sellest solvuksin...”) Üks projekti juures töötav psühhiaater väitis, et see olla minupoolne kaitsereaktsioon eksperimendi protseduurile, mis ilmselgelt osutus talumiseks liialt rängaks. („Loomulikult üritavad nad sulle selgeks teha, et tegelikult pole mind olemas!”) Nii et puhttehniliselt võttes läksin ma peast segi...
Kuna Henry oli minu vastu sõbralik, ei üritanud mu üle kuidagi võimust võtta ja mind hulle asju tegema panna, kuna ta ei lülita mind kunagi päris välja ja suhtub üldse minusse lugupidavalt, siis ma ei hakanud temaga tüli norima. Koostöö annab üldiselt paremaid tulemusi... Nüüdseks oleme nii-öelda partnerid, kolleegid. Jah – ma saan aru küll, kuidas see kõlab. Viimane kord, kui ma proovisin seda ühele arstile selgitada, sattusin hullumajja. See oli muidugi taotluslik, aga ikkagi... Niisiis, Henry. Tal on muideks ka perekonnanimi: Bergman. Mina olen Maris Alvin, tema on Henry Bergman.
„Igatepidi meeldiv tutvuda!” ütles Henry ja sirutas minu käe üle istmevahe Johanseni poole.
۞
Koiva (lätlaste Gauja) jõgi saab alguse Liivimaa ja Latgale piirilt, Alauktsi järvest, teeb siis Latgales, eestlaste jaoks Valgatagose kandis, suure ringi, voolates ülemjooksul pigemini ida suunas, ja keerab alles Alajõe linnakese kohal õieti põhja poole, et Koivaliina juures hakata tagasi lääne poole voolama ja Ujuste oja juurest edelasse pöörata. See on endale uuristanud läbipääsud Haanja ja Volmari ja Võnnu piirkondade liivakividesse, moodustades lugematuid käänakuid, luues hingematvalt ilusaid paljandeid ja vaateid.
Neliteist kilomeetrit enne Valga linna ületab Miltina-Valga maantee mööda uhket kaarsilda Koiva jõe, mis sellel kohal on ligikaudu kakskümmend meetrit lai, sügav ja kiirevooluline. Natuke maad enne silda möödus KAPO transporter väikesest ristmikust ja seljaga sõidusuunas istuv Johansen nägi heledat kaubikut, mis keeras kõrvalteelt välja ja võttis nende järel suuna Valga poole. Keset silda hakkas roolis istuv Kivinurk korraga vanduma, vajutas äkiliselt pidurit ja lappas rooliga.
„Varitsus!” karjus ta. Nende ees, silla otsas peatus suur poolkastiga maastur.
Kivinurk sai auto kontrolli alla ja pidama – see oli poolpõiki keset maanteed, silla keskkohas.
Johansen lükkas mõlemad küljeuksed pärani lahti. Kivinurk avas oma ukse ja ronis selle varjus autost välja.
Nende pihta avati tuli. Vihaselt vinguvad kuulid lendasid läbi maasturisalongi ja Johansen leidis end masina põrandalt tõtt vaatamas Maris Alviniga. Või on selle hullumeelse irve taga hoopis see teine!? lipsas tal mõte läbi pea.
„Kus teil relvad on!?” nõudis lätlane.
See oligi too teine hääl, see, mida tegi tema lõhenenud isiksuse teine pool.
Plaksatuste rida vastu autokeret andis märku järjekordsetest tabamustest.
„Johansen!!!” karjus Kivinurk. Kõlasid lasud.
„Tulen!” karjus Johansen vastu.
Alvin/Bergman krabas tal varrukast. „Relvad!?” nõudis ta tungivalt.
Mis mul ometi arus on? „Pagasnikus!” rapsas Johansen end lahti ja küünitas uksest välja.
Nende masin oli keset silda nagu part lasketiirus. Hele kaubik seisis paarikümne meetri kaugusel, silla alguse juures, samuti põiki teel, küljeuks pärani, ja Johansen nägi vähemalt kolme maskiga kogu, kes nende pihta tulistasid. Paarkümmend meetrit! Sama hästi võiks võtta oksarao kätte ja neile silma torgata... Ta valis sihtmärgi ja tulistas. Maskis mehe taga tekkis heledale kaubikuseinale verepritsmete laik ja mees vajus asfaldile.
Kivinurk oli kahe ukse vahel enam-vähem varjus ja püüdis hoida kontrolli all poolkastiga maasturit nende ees.
„Kata mind!” karjus Alvin/Bergman kuskil autosügavuses.
Täitsa pekkis! Hull ongi relvad kätte saanud! „Katan!!!” karjus Johansen, astus poolenisti autost välja, püüdes mitte mõelda sellele, mis tema seljataga toimus (maasturi tagumine luuk avanes ja sellest kargas välja Alvin/Bergman, kes oli pagasnikus kastist püssi välja õngitsenud) ja tühjendas relva heleda kaubiku suunas, sundides ründajaid varjuma.
„Vahetan salve!” Pöidlavajutus nupule – salv kukkus relvast välja – teine käsi juba liikus uue salvega taskust välja.
„Katan!” röögatas Alvin/Bergman ja tõmbas kaubikule valangu peale, mispeale see leekidesse lahvatas.