1. Järeltulija

1

Gladia katsus muruplatsil diivanit, et ega see pole niiskeks läinud, ja istus siis. Kerge surve juhtnuppudele seadis selle nii, et ta sai olla poollamaskil, ja teine vajutus aktiveeris diamagneetilise välja, mis pani teda alati täielikult lõõgastuma. Ja miks ka mitte? Hõljus ta nüüd ju tegelikult sentimeetri kõrgusel kanga kohal.

Oli soe ja mõnus öö, üks parimaid, mis planeedil Aurora ette tuli – täis sulneid lõhnu kirka tähistaeva all.

Äkilise kurbusepuhanguga uuris ta laotust kirjavaid sädememustreid, neid valgustäpikesi, mis tundusid seda heledamad, et ta oli käskinud oma elamises kõik tuled kustutada.

Ta imestas, kuidas oli tal õnnestunud elada oma elu kõik kakskümmend kolm aastakümmet, saamata teada ühegi tähe nime või kus mõni neist asub. Üks neist oli täht, mille ümber tiirles tema sünniplaneet Solaria, täht, millest ta esimesed kolm aastakümmet oma elust oli mõelnud üksnes kui „päikesest”.

Gladiat oli kunagi kutsutud Gladia Solariaks. Nii oli see kakskümmend dekaadi – kakssada galaktilist standardaastat – tagasi, kui ta oli alles Aurorale tulnud, ja see polnud just kõige sõbralikum viis ta võõra päritolu rõhutamiseks. Kuu aja eest oli olnud ta saabumise kahesajas aastapäev, ent kuna ta sellele ajale eriti mõelda ei tahtnud, oli ta päeva vaikselt mööda lasknud. Enne seda Solarial oli ta olnud Gladia Delmarre.

See peaaegu unustatud perekonnanimi pani ta rahutult nihelema. Oli ta selle unustanud sellepärast, et see oli nii ammu, või soovis ta väga unustada?

Kõigi nende aastate jooksul ei olnud ta kordagi Solariast puudust tundnud või seda taga igatsenud.

Ja nüüd ikkagi?

Või vaid seetõttu, et ootamatult selgus, et ta on selle üle elanud? See oli läinud, see oli vaid fakt ajaloos, ja tema elas veel? Kas sellepärast igatses ta seda taga?

Ta kortsutas kulmu. Ei, ma ei igatse seda taga, otsustas ta resoluutselt. Ta ei tundnud sellest puudust, tal polnud vähimatki tahtmist tagasi pöörduda. Too kummaline valupiste tuli lihtsalt sellest, et kadumaläinu oli igasuguse kahtluseta osa temast, mis sest, et mitte heas mõttes.

Solaria! Viimasena asustatud ja inimkonnale koduks kohendatud Välis-ilm. Ning ilmselt mingi salapärase sümmeetriaseaduse tõttu ka esimene, mis suri?

Esimene? Kas see tähendab, et tuleb ka teine ja kolmas ja nii edasi?

Gladia muutus veel kurvemaks. Oli neid, kes arvasid, et just seda see tähendabki. Ja kui see nii oli, siis kas sellesama sümmeetriareegli alusel pidi viimasena viiekümnest surema Aurora, esimene asutatud Välisilm ja temale ammu omaseks saanud kodu? Muidugi juhtub see palju hiljem, kui talle ta pikendatud elu elada on jäänud, ja mis sinna ikka parata...

Ta libistas silmad uuesti üle tähtede. See oli lootusetu. Tal polnud õrnematki aimu, milline neist ühesugustest valgustäppidest võiks olla Solaria päike. Ta oletas, et üks heledamatest, kuid neidki oli sadu.

Ta tõstis käe ja tegi liigutuse, mida ta ise nimetas lihtsalt „Daneeli žestiks”.

Robot Daneel Olivaw oli tema kõrval peaaegu silmapilk, temale pimedus ei lugenud. Han Fastolfe oli ta konstrueerinud rohkem kui kakssada aastat tagasi ja mitte keegi poleks tema juures selle ajaga vähimatki muutust täheldanud. Tema lai, kõrgete põsesarnadega nägu, lühikesed taha kammitud pronksikarva juuksed, tema sinised silmad ja pikk, hästivormitud ja täiesti humanoidne keha näisid alati sama noored ja sama muutumatult tundetühjad.

„Kas ma saan sind kuidagi aidata, proua Gladia?” küsis ta mõõdetud toonil.

„Jah, Daneel. Milline neist tähtedest on Solaria päike?”

Daneel ei vaadanud üles. „Mitte ükski neist, proua Gladia,” ütles ta. „Praegusel aastaajal ei tõuse Solaria päike enne kui 03:20.”

„Oh?” Gladia tundis end lööduna. Kuidagimoodi oli ta eeldanud, et täht on nähtaval sel ajal, kui ta juhtub selle vastu huvi tundma. Muidugi tõusid ja loojusid need eri aegadel. Niipalju ta teadis. „Seega olen tühja vahtinud.”

„Tähed, niipalju kui ma mõistan inimese reaktsioone, on ilusad sõltumata sellest, kas mõni kindel just parasjagu näha on,” ütles Daneel, otsekui püüdes teda lohutada.

„Olgu peale,” lausus Gladia rahulolematult ja sättis lülitiplõksuga diivani seljatoe püstasendisse. Ta tõusis. „Tegelikult tahtsin ma just Solaria päikest näha – aga mitte nii palju, et ma istuksin siin kuni 03:20-ni.”

„Isegi kui sa seda teeksid,” ütles Daneel, „vajaksid sa võimendusläätsi.”

„Võimendusläätsi?”

„See ei ole palja silmaga nähtav, proua Gladia.”

„Veel hullem!” Ta silus oma pükse. „Ma oleks pidanud esmalt sinult nõu küsima, Daneel.”

Igaüks, kes oleks tundnud Gladiat sellest kahesaja aasta tagusest ajast, mil ta Aurorale saabus, oleks märganud muutusi. Erinevalt Daneelist oli ta vaid inimene. Ta oli endiselt 155 sentimeetrit pikk, ligi 10 sentimeetrit lühem Välisilmade naise ideaalpikkusest. Ta oli hoolikalt hoidnud oma saledat figuuri ja tema kehas ei olnud nõrkuse või jäikuse märke. Kuid tema juustes oli pisut halli, tema silmade ümber olid peened kortsud ja tema nahk polnud enam nii sile. Ta võis elada veel kümme või kaksteist dekaadi, kuid ei saanud eitada, et ta pole enam noor. See ei seganud teda.

„Kas sa tunned kõiki tähti, Daneel?” küsis ta.

„Ma tean kõiki, mis on palja silmaga nähtavad, proua Gladia.”

„Ja millal nad tõusevad ja loojuvad mis tahes päeval aastas?”

„Jah, proua Gladia.”

„Ja igasugu muid asju nende kohta?”

„Jah, proua Gladia. Doktor Fastolfe palus mul kunagi laadida astronoomilisi andmeid, et need oleksid tal arvuti abita alati käepärast. Ta tavatses öelda, et talle meeldib neid rohkem minult küsida kui arvutist otsida.” Ta lisas, justkui järgmist küsimust ennetades: „Ta ei selgitanud, miks see nii on.”

Gladia tõstis vasaku käe ja tegi sobiva žesti. Kohe süttis maja valgus. Ta ei pööranud mingit tähelepanu hulgale robotitele, kes selles pehmes valguses varjudena seisid, ehkki ta alateadlikult registreeris nende olemasolu. Igas hästikorraldatud majapidamises oli inimeste ümber alati karjakaupa roboteid neid teenimas ja kaitsmas.

Gladia heitis viimase hüvastijätupilgu maja valguskumast tuhmunud tähtedega taevale. Ta kehitas kergelt õlgu. See oli mõttetu. Isegi kui ta oleks üles leidnud selle tuhmi valgustäpi, selle nüüd kaduvikku läinud maailma päikese, siis mis kasu sellest oleks olnud? Ta oleks võinud sama hästi valida juhusliku punkti, öelda endale, et see on Solaria päike, ja seda vahtida.

Tema tähelepanu pöördus R. Daneelile. Too ootas teda kannatlikult, nägu enamjaolt varju peidetud.

Ta leidis end jälle mõtlemas, kui vähe oli robot muutunud sellest kaugest ajast, kui Gladia teda doktor Fastolfe juurde saabudes esimest korda nägi. Teda oli muidugi remonditud. Naine teadis seda, kuid see oli selline mahasurutud, ähmane teadmine.

Inimeste puhul oli see üldiselt sama ebameeldiv. Välisilmlased võisid kiidelda oma raudse tervise ja 30–40 dekaadise elueaga, kuid ega nemadki aja hävitustöö vastu täiesti immuunsed ei olnud. Üks Gladia reieluu sobitus titaanist ja silikoonist põlveliigesesse. Kogu tema vasak pöial oli kunstlik, ehkki ilma ultraheliuuringuta ei saanud seda keegi öelda. Ka mõned tema närvid olid asendatud. Päris kindlasti oli midagi sellist tehtud kõigi tema eas välisilmlastega kõigis viiekümnes Välisilmas (ei, neljakümne üheksas, sest Solariat ei saanud enam lugeda).

Sellistele asjadele vihjamist loeti aga ülimaks roppuseks. See kõik oli kusagil ravikaartidel kirjas, kas või sellepärast, et teinekord võis vaja minna täiendavat ravi, kuid neid andmeid ei avaldatud kunagi. Kirurgide sissetulekud olid märgatavalt kõrgemad kui isegi Eesistujal osaliselt ka sellepärast, et tegelikult olid nad viisakast seltskonnast välja tõrjutud. Sest nemad ju teadsid.

Eks see kõik tuli kinnismõtteks muutunud pikaealisusest ja vanaduse mittetunnistamisest, kuid Gladia ei vaevanud end selliste järelduste jadaga. Talle lihtsalt ei meeldinud endast selles seoses mõelda. Kui tal oleks endast kolmemõõtmeline kaart, kus ta ise oleks tähistatud halliga ja kõik proteesid ning remondid punasega, siis kaugemalt vaadates paistaks see ilusti roosa. Või nii ta ette kujutas.

Tema aju aga oli veel puutumata ja terve ja kuni see nii oli, oli tema puutumata ja terve, ükskõik mis ülejäänud kehaga juhtus.

Mis tõi ta tagasi Daneeli juurde. Kuigi ta oli teda tundnud kakskümmend dekaadi, oli too ainult viimase aasta tema oma. Kui Fastolfe suri (võib-olla tõi meeleheide ta lõppu lähemale), jättis ta – nagu tavaliselt toimiti – kõik Eose linnale. Välja arvatud kaks asja, mille ta jättis Gladiale (lisaks muidugi kinnitades naise õigust tema elamisele, robotitele ja vallasvarale ning maale, millel see asus).

Üks neist oli Daneel.

„Kas sa mäletad kõike, mida oled nende kahekümne dekaadi jooksul oma mällu salvestanud, Daneel?” küsis Gladia.

„Ma usun küll, proua Gladia,” vastas Daneel tõsiselt. „Samas, kui ma midagi unustan, siis ma isegi ei tea, et olen selle unustanud, ja ei tea, et olen seda kunagi teadnud.”

„Ma ei saa sellest aru,” ütles Gladia. „Sa võid ju mäletada, et oled seda teadnud, kuid ei suuda seda kohe üles leida. Mul on tihti olnud midagi keele peal, nagu öeldakse, ja ma ei suuda seda leida.”

„Ma ei saa aru, proua,” ütles Daneel. „Kui ma midagi tean, siis muidugi leian ma selle kohe, kui vajan.”

„Perfektne taasesitus?” Nad kõndisid aeglaselt maja poole.

„Kõigest taasesitus, proua. Olen konstrueeritud nii.”

„Kui kaua veel?”

„Ma ei saa aru, proua.”

„Ma tahtsin teada, kui palju su aju mahutab? Palju mahub veel lisaks kahesaja aastaga kogunenud mälestustele?”

„Ma ei tea, proua. Seni pole mingeid raskusi olnud.”

„Ehk neid ei tulegi enne, kui sa korraga avastad, et ei suuda enam midagi meelde jätta.”

Hetkeks näis Daneel mõtlikuna. „See võib nii olla, proua.”

„Tead, Daneel, kõik mälestused ei ole võrdselt tähtsad.”

„Ma ei oska nende vahel valida, proua.”

„Teised oskavad. Ilmselt on täiesti võimalik su aju puhastada, Daneel, ja seejärel täita see ülevaadatud, ainult oluliste mälestustega, mis võtavad ehk kümne protsendi jagu. Niimoodi saaksid sa toimida sajandeid kauem kui muidu. Seda aeg-ajalt korrates võiksid sa toimida lõputult. Muidugi on see kulukas protseduur, kuid jätame selle. Sa oled seda väärt.”

„Kas minu arvamust selles ajas küsitakse, proua? Kas mul palutakse nõustuda sellise protseduuriga?”

„Loomulikult. Sellistes asjades ma sind ei käsi. Muidu kuritarvitaksin ma doktor Fastolfe usaldust.”

„Tänan, proua. Sel juhul pean ütlema, et ma ei allu vabatahtlikult sellisele protseduurile enne, kui ma avastan, et mu mälu ei toimi enam.”

Nad jõudsid ukseni ja Gladia peatus. „Miks siis mitte, Daneel?” küsis ta siiras arusaamatuses.

„Mul on mälestusi, mille kaotamisega ma ei saa riskida, proua, olgu siis kogemata või protseduuri läbiviijate asjatundmatuse läbi,” ütles Daneel tasasel häälel.

„Nagu tähtede tõus ja loojumine? – Anna andeks, Daneel, siin pole midagi naerda. Milliseid mälestusi sa silmas pead?”

„Proua, ma pean silmas minu kunagise partneri, maalase Elijah Baley-ga seotud mälestusi,” ütles Daneel veel vaiksemalt.

Ja Gladia seisis seal nagu halvatult, nii et see oli Daneel, kes pidi lõpuks initsiatiivi üles näitama ja andma uksele märku avaneda.

2

Robot Giskard Reventlov ootas teda elutoas ja teda tervitades tundis Gladiat kerget ebamugavust, mis alati tolle robotiga kaasas käis.

Daneeliga võrreldes oli ta primitiivne. Ta oli ilmselgelt robot – metalne, näoga, mille ilmes polnud midagi inimlikku, ja tuhmpunakalt hõõguvate silmadega (seda võis näha, kui oli piisavalt hämar). Kui Daneel kandis rõivaid, siis Giskardi kattis vaid rõivaste illusioon – tõsi, osav illusioon, sest see oli Gladia enda kavandatud.

„Noh, Giskard,” ütles ta.

„Tere õhtust, proua Gladia,” vastas Giskard kerge kummardusega.

Tasase sosinana kusagilt aju sügavustest meenusid Gladiale Elijah Baley ammulausutud sõnad:

„Daneel hoolitseb sinu eest. Ta on sinu sõber ja kaitsja ja kas või ainult minu pärast pead sa tallegi sõber olema. Aga Giskard on see, keda sa kuulama pead. Tema olgu su nõuandja.”

Gladia oli kulmu kortsutanud. „Miks tema? Ma ei saa öelda, et ta mulle meeldiks.”

„Ma ei taha, et ta sulle meeldiks. Ma palun sul teda usaldada.

Ja ta ei öelnud, miks.

Gladia püüdis usaldada robot Giskardi ja oli rahul, et ei pea proovimagi teda endale meeldivaks mõelda. Miski temas tekitas külmavärinaid.

Nii Daneel kui Giskard olid tema majapidamises suurepäraselt töötanud kõik need aastakümned, mil see formaalselt Fastolfele kuulus. Tegelikult oli Han Fastolfe alles surivoodil omandiõiguse üle kandnud. Giskard oli see teine asi peale Daneeli, mille Fastolfe Gladiale oli jätnud.

„Daneelist piisab, Han,” oli ta öelnud vanale mehele. „Su tütar Vasilia sooviks Giskardi. Ma olen kindel.”

Fastolfe lamas voodis vaikselt ja suletud silmil, ta paistis rahulikum, kui Gladia teda aastaid näinud oli. Mees ei vastanud kohe ja korraks tundus Gladiale, et ta on lahkunud elust nii vaikselt, et naine seda tähelegi ei pannud. Ent siis oli ta pigistanud kramplikult Gladia kätt ja avanud silmad.

„Ma ei hooli üldse oma bioloogilistest tütardest, Gladia,” sosistas ta. „Sest kahe sajandi jooksul on mul olnud vaid üks tegelik ja see oled sina. Ma tahan, et Giskard jääks sulle. Ta on väärtuslik.”

„Miks on ta väärtuslik?”

„Ma ei oska öelda, kuid mul on alati olnud parem tunne, kui ta on lähedal. Hoia ta alati endale, Gladia. Luba mulle seda.”

„Luban,” ütles ta.

Ja siis avas Fastolfe viimast korda silmad ja ta hääl, leides viimase jõu, kõlas peaaegu normaalselt: „Ma armastan sind, Gladia, mu tütar.”

Ja Gladia ütles: „Ma armastan sind, Han, minu isa.”

Need olid viimased sõnad, mida Fastolfe ütles ja kuulis. Gladia mõistis, et hoiab surnud mehe kätt, ja üsna tükk aega ei suutnud ta sellest lahti lasta.

Seega oli Giskard tema oma. Ja ometi tegi robot ta rahutuks ja ta ei saanud aru, miks.

„Noh, Giskard,” ütles ta, „ma püüdsin Solariat tähtede keskelt üles otsida, kuid Daneel ütleb, et seda ei ole näha enne, kui 03:20, ja ka siis on selle nägemiseks vaja võimendusläätsi. Teadsid sa seda?”

„Ei, proua.”

„Peaksin ma ootama selle ajani? Mis sa arvad?”

„Ma arvan, proua Gladia, et sul on parem voodisse minna.”

„Tõesti?” lausus Gladia põlglikult. „Ja kui ma tahan üles jääda?”

„Ma ainult annan nõu, proua, kuid sul on homme raske päev ja kui sa üles jääd, siis kindlasti kahetsed neid puudu jäänud unetunde.”

Gladia kortsutas kulmu. „Mis peaks mu homse päeva raskeks muutma, Giskard? Mina küll ei tea mingitest raskustest.”

„Sul on kohtumine, proua, kellegi Levular Mandamusega,” ütles Giskard.

„On või? Mis ajast?”

„Tund aega tagasi. Ta videohelistas ja ma võtsin vabaduse...”

Sina võtsid vabaduse? Kes ta on?”

„Ta on Robootika Instituudi liige, proua.”

„Seega on ta Kelden Amadiro alluv.”

„Jah, proua.”

„Saa aru, Giskard, et ma ei ole vähimatki huvitatud kohtumisest selle Mandamuse või ükskõik kellega, kes on seotud selle mürgise kärnkonna Amadiroga. Nii et kui sa võtsid vabaduse määrata kohtumine minu nimel, võta ka vabadus talle helistada ja kohtumine tühistada.”

„Kui sa kinnitad, proua, et see on käsk ja sa muudad selle käsu mõjusaks, nagu sa muidugi suudad, siis ma püüan kuuletuda. Võimalik, et ma ei saa seda teha. Palun mõista, et minu hinnangul teeb selle kohtumise ärajätmine sulle kahju, ja ma ei või lubada, et sa saaksid kahju minu mistahes tegevuse läbi.”

„Sinu hinnang võib olla lihtsalt vale, Giskard. Kes on see mees, kellega mitte kohtumine võib mulle kahju teha? Mind ei huvita üldse, et ta on Robootika Instituudi liige.”

Gladia teadis hästi, et ta lihtsalt kallab erilise põhjuseta Giskardile oma sappi kaela. Uudised Solaria hülgamise kohta olid ta üles ärritanud ja lisaks oli tal piinlik oma rumaluse pärast, mis lasi tal vahtida taevasse, kus polnudki Solariat.

Muidugi oli see olnud Daneel, kelle kõrval ta oli nii rumal paistnud, ent teda ta ei hakanud nöökima – Daneel nägi inimese moodi välja ja Gladia kohtles teda automaatselt sellisena. Välimus oli kõik. Giskard nägi välja nagu robot ja seetõttu oli kerge eeldada, et tal pole tundeid, mida riivata.

Ja loomulikult ei reageerinud Giskard üldse Gladia pahurusele. (Samas – ka Daneel poleks reageerinud.) Ta ütles: „Ma nimetasin doktor Mandamuse Robootika Instituudi liikmestaatust, kuid ta on ehk rohkemat. Viimastel aastatel on ta olnud doktor Amadiro parem käsi. See teeb ta tähtsaks ja teda ei ole hea ignoreerida. Doktor Mandamus ei ole see mees, keda tasuks solvata, proua.”

„Tõsi või, Giskard? Ma ei hooli põrmugi Mandamusest ja Amadirost veel palju vähem. Eeldan, et sa mäletad, et Amadiro andis kunagi, kui mina ja tema ja maailm veel noored olime, endast parima, et doktor Fastolfet mõrvas süüdistataks, ja see oli peaaegu ime, et tema mahhinatsioonid peatati.”

„Mäletan seda väga hästi, proua.”

„Tore. Ma juba kartsin, et oled selle kahekümne dekaadiga unustanud. Nende kahekümne dekaadi jooksul ei ole ma ei Amadiro ega tema inimestega mingit tegemist teinud ja ma kavatsen samal viisil jätkata. Mind ei huvita, millist kahju ma endale teeksin või mis tagajärjed sel olla võiksid. Ma ei taha selle mis-iganes-doktoriga kohtuda ja tulevikus ära lepi minu nimel kohtumisi kokku ilma minuga konsulteerimata või vähemasti selgitamata, et sellised kokkulepped nõuavad minu heakskiitu.”

„Jah, proua,” ütles Giskard, „kuid luba mul juhtida tähelepanu...”

„Ei luba,” ütles Gladia ja pöördus temast eemale.

Vaikus kestis, kuni ta oli jõudnud kolm sammu eemale minna, siis kostis Giskardi rahulik hääl: „Proua, pean paluma sul mind usaldada.”

Gladia peatus. Miks ta just nii selle sõnastas?

Ta kuulis jälle seda häält kaugest minevikust: „Ma ei taha, et ta sulle meeldiks. Ma palun sul teda usaldada.

Ta surus huuled kokku ja kortsutas kulmu. Vastumeelselt pöördus ta tagasi.

„Noh,” ütles ta järsult, „mida sa mulle öelda tahad, Giskard?”

„Ainult seda, et niikaua kui doktor Fastolfe oli veel elus, proua, domineeris tema poliitika Auroral ja kõigis Välisilmades. Selle tulemusena on Maa inimestel lastud vabalt rännata paljudele sobivatele planeetidele Galaktikas ja nendel nõndanimetatud Asundustel on hästi läinud. Doktor Fastolfe on nüüd kahjuks surnud ja tema järgijatel puudub tema prestiiž. Doktor Amadiro on endiselt Maa suhtes vaenulikel seisukohtadel ja väga võimalik, et need pääsevad nüüd mõjule ja neid hakatakse jõuliselt Maa ja Asunduste suhtes rakendama.”

„Kui see nii on, Giskard, siis mida saan mina teha?”

„Sa saad kohtuda doktor Mandamusega ja välja uurida, miks ta sind nii väga näha tahab, proua. Ma kinnitan, et ta väga tungivalt palus seda kohtumist võimalikult kiiresti. Ta palus kohtumist kell 08:00.”

„Giskard, ma ei kohtu kunagi kellegagi ennelõunal.”

„Ma selgitasin seda, proua. Kuna ta nõudis äärmiselt innukalt sinu nägemist hommikusöögi ajal, võib arvata, et ta on üsna meeleheitel. Minu arvates on oluline teada saada, miks ta meeleheitel on.”

„Ja kui ma temaga ei kohtu, siis sinu arvates teeb see mulle isiklikult kahju? Ma ei küsi, kas see teeb kahju Maale, Asundustele või ükskõik kellele teisele. Kas see teeb mulle kahju?”

„Proua, see võib teha kahju Maa ja Asunduste Galaktika hõivamise plaanidele. Seda unistust kandis detektiiv Elijah Baley hinges rohkem kui kakskümmend dekaadi tagasi. Maale tehtud kahju oleks seega tema mälestuse rüvetamine. Kas ma olen valesti aru saanud, et tema mälestusele tehtud kahju on sinu jaoks nagu sulle endale isiklikult tehtud kahju?”

Gladia oli vapustatud. Viimase tunni jooksul oli Elijah Baley kaks korda jutuks tulnud. Nüüdseks oli ta ammu läinud – lühiealise maalasena oli ta surnud üle kuueteistkümne dekaadi tagasi –, kuid endiselt raputas naist ta nime mainimine.

„Kuidas asjad korraga nii tõsiseks läksid?” küsis ta.

„Sugugi mitte korraga, proua. Kakskümmend dekaadi on doktor Fastolfe tark poliitika hoidnud maalasi ja välisilmlasi paralleelsetel kurssidel, on hoidnud neid kokkupõrgetest ja konfliktidest. Sellele on alati olnud tugev opositsioon, millega doktor Fastolfe pidi pidevalt tegelema. Nüüd, peale doktor Fastolfe surma, on opositsioon palju võimsam. Solaria hülgamine on neid oluliselt tugevdanud ja neist võib peagi saada valitsev poliitiline jõud.”

„Miks?”

„See on selge märk, proua, et Välisilmade jõud väheneb, ja paljud auroralased usuvad, et aeg jõuliselt tegutseda on kas nüüd või mitte kunagi.”

„Ja sa arvad, et minu kohtumisest selle mehega võib olla mingit abi selle kõige ärahoidmisel?”

„See on nii, proua.”

Gladia vaikis hetke ja meenutas, et olgugi vastumeelselt, oli ta Elijah’le tõesti lubanud Giskardi usaldada. Ta ütles: „Noh, ma ei taha seda ja ma ei usu, et sellest kohtumisest mingit kasu oleks... kuid olgu, ma kohtun temaga.”

3

Gladia magas ja maja oli pime – inimeste jaoks. Siiski oli see täis elu ja liikumist. Robotitel oli palju teha, kuid nemad said sellega toime infravalguses.

Majapidamine tuli koristada päevaste tegevustega paratamatult kaasnevast segadusest. Varusid tuli täiendada, praht välja viia, kõik poleerida ja puhastada, kõiki seadmeid kontrollida; ja muidu valvata.

Ühelgi uksel ei olnud lukku; neid ei olnud tarvis. Auroral puudus igasugune, nii inimeste- kui varavastane kuritegevus. Seda ei saanud seal olla, sest kõik elamud ja inimesed olid robotite lakkamatu valve all. Seda teati ja võeti enesestmõistetavana.

Sellise rahu hinnaks oli robotite pidev valvelolekus pidamine. Neid ei läinud kunagi vaja – kuid just sellepärast, et nad olid alati ja kõikjal.

Giskard ja Daneel olid mõlemad palju avaramate võimetega kui majapidamisrobotid ja neil ei olnud konkreetseid ülesandeid, kui välja arvata see, et nad vastutasid kõigi teiste robotite korraliku töö eest.

Kell 03:00 olid nad lõpetanud oma ringikäigu aias ja seda ümbritsevas metsas ning kontrollinud üle, et välimise ringi valvurid on kõik paigas ja kusagil pole mingeid probleeme.

Nad kohtusid asunduse lõunapiiri lähedal ning vestlesid mõnda aega lühendatud ja eriterminitest kubisevas keeles. Tänu pikkade aastakümnete kogemustele said nad teineteisest suurepäraselt aru ja nad ei pidanud vaeva nägema kõigi inimkõne nüanssidega.

„Pilved. Nähtamatu,” ütles Daneel peaaegu kuulmatul sosinal.

Oleks need sõnad olnud määratud inimeste kõrvadele, oleks ta öelnud midagi sellist: „Nagu sa näed, sõber Giskard, on taevas pilve läinud. Kui proua Gladia olekski jäänud Solariat ootama, poleks ta ikkagi midagi näinud.”

Ja Giskard vastas: „Ennustatav. Intervjuu olulisem.” See tähendas siis: „Seda ilmaennustus tegelikult ütles, sõber Daneel, ja seda oleks võinud kasutada ettekäändena, et saada proua Gladia varakult magama. Mulle tundus siiski, et parem on probleem korralikult teadvustada ja veenda teda, et see kohtumine, millest ma sulle rääkinud olen, on väga oluline.”

„Mulle tundub, sõber Giskard,” ütles Daneel, „et teda oli raske veenda peamiselt sellepärast, et ta oli ärritatud Solaria hülgamise pärast. Olin seal kord koos partner Elijah’ga, kui proua Gladia oli veel solarialanna ja elas seal.”

„Ma olen alati aru saanud,” ütles Giskard, „et proua Gladia ei olnud oma koduplaneedil õnnelik; et ta jättis oma maailma rõõmuga ega ole kunagi soovinud sinna tagasi pöörduda. Kuid ma nõustun sinuga, et Solaria ajaloo lõpulejõudmise fakt häirib teda väga.”

„Ma ei mõista seda proua Gladia reaktsiooni,” ütles Daneel, „kuid olen korduvalt näinud, et inimesed ei tundu sündmustele loogiliselt reageerivat.”

„Ja just seetõttu on teinekord raske otsustada, mis teeb inimesele kahju ja mis mitte.” Giskard oleks võinud siia lisada ohke, isegi pahura ohke, kui ta oleks inimene olnud. Nüüd ta tõdes seda pelgalt raske olukorra emotsioonitu hinnanguna. „See on üks põhjusi, miks mulle tundub, et robootika Kolm seadust on puudulikud või ebapiisavad.”

„Sa oled seda ka varem öelnud, sõber Giskard, olen püüdnud seda uskuda ja see pole õnnestunud,” ütles Daneel.

Mõnda aega ei öelnud Giskard midagi. „Intellektuaalsel tasandil olen ma kindel, et need peavad olema puudulikud või ebapiisavad, aga kui ma püüan seda uskuda, ei õnnestu see minulgi, sest ma olen nendega seotud,” ütles ta lõpuks. „Ehk siis – kui ma ei oleks nendega seotud, siis ma usuksin, et need on puudulikud.”

„See on paradoks, mida ma ei mõista.”

„Ka mina mitte. Ja siiski ei saanud ma seda paradoksi välja ütlemata jätta. Vahel, nagu täna õhtul Gladiaga vesteldes, olen ma nende Kolme seaduse ebatäielikkuse või puudulikkuse avastamise äärel. Ta küsis minult, kuidas kohtumise ärajätmine võib kahjustada teda isiklikult ja mitte lihtsalt abstraktselt, ja ma ei saanud talle vastata, sest vastus ei oleks kokku läinud Kolme seaduse suunistega.”

„Sa vastasid täiuslikult, sõber Giskard. Partner Elijah mälestuse kahjustamine oleks proua Gladiat sügavalt riivanud.”

„Kolme seaduse piires oli see parim vastus. See ei olnud parim võimalik vastus.”

„Mis oleks olnud parim võimalik vastus?”

„Ma ei tea, sest ma ei saa seda sõnastada või isegi kirjeldada niikaua, kui olen seotud nende seadustega.”

„Seadustest väljaspool ei ole midagi,” ütles Daneel.

„Kui ma oleksin inimene,” ütles Giskard, „näeksin ma seadustest kaugemale ja ma arvan, sõber Daneel, et sina suudad neist kaugemale näha enne kui mina.”

„Mina?”

„Jah, sõber Daneel, sest ma olen ammu märganud, et kuigi sa oled robot, on su mõtlemine tähelepanuväärselt inimlik.”

„Nii ei ole õige mõelda,” ütles Daneel aeglaselt, justkui oleks tal valus. „Sa mõtled selliseid asju, sest sa näed inimeste mõtetesse. See moonutab sind ja võib su lõpuks hävitada. See mõte teeb mu õnnetuks. Püüa vaadata inimeste mõtetesse nii vähe, kui sa saad.”

Giskard pöördus ära. „Ma ei saa sellest hoiduda, sõber Daneel. Ma ei taha sellest loobuda. Mul on ainult kahju, et tänu Kolmele seadusele saan ma seda nii vähe kasutada. Ma ei saa piisavalt sügavalt sondeerida, sest kardan kahju teha. Ma ei saa ka otseselt mõjutada – samal põhjusel.”

„Kuid ometi mõjutasid sa proua Gladiat suurepäraselt, sõber Giskard.”

„Mitte päris. Ma oleksin võinud muuta ta mõtteid ja panna ta küsimusi esitamata kohtumisega leppima, kuid inimese mõistus on nii keerukas, et ma julgen seda väga vähe mõjutada. Peaaegu iga muudatus toob kaasa mõjusid, mille olemuses ma ei saa kindel olla ja mis on potentsiaalselt kahjulikud.”

„Kuid midagi sa ju proua Gladiaga tegid?”

„Polnud vaja. Sõna „usaldus” mõjutab teda ja teeb ta palju järeleandlikumaks. Olen seda minevikus tähele pannud, kuid kasutan seda sõna äärmise ettevaatusega, sest liigkasutamine nõrgendaks seda. See on minu jaoks mõistatus, mille tuumani ma pole jõudnud.”

„Sest Kolm seadust ei luba seda?”

Giskardi silmade tuhm kuma näis tugevnevat. „Jah. Kolm seadust on mul kogu aeg jalus. Ning ma ei saa neid ka muuta – sest need on mul jalus. Ometi tunnen, et pean neid muutma, sest ma tajun katastroofi lähenemist.”

„Sa oled seda ka enne öelnud, sõber Giskard, kuid sa ei ole selgitanud, millise katastroofiga on tegemist.”

„Sest ma ei tea seda. See on seotud Aurora ja Maa vahel kasvava vaenuga, kuid ma ei tea, kuidas see tegelikuks katastroofiks areneb.”

„Kas on võimalik, et katastroof tegelikult ei saabugi?”

„Ei usu. Olen väga paljude Aurora ametnikega kokku puutudes tajunud katastroofi aurat... või võidulootust. Ma ei saa seda täpsemalt kirjeldada ja ma ei saa selle mõistmiseks ka sügavamalt sondeerida, sest Kolm seadust ei luba mul seda teha. See on üks põhjustest, miks Mandamusega tuleb homme kohtuda. See annab mulle võimaluse tema mõtteid uurida.”

„Aga kui sa ei suuda seda efektiivselt teha?”

Kuigi Giskard ei saanud panna oma häälde emotsioone inimlikus tähenduses, kõlasid ta sõnad meeleheitlikult: „Siis ma olen abitu. Võin vaid järgida seadusi. Mida muud ma teha saan?”

Ja Daneel kordas vaikselt ja tujutult: „Mitte midagi.”

4

Gladia sisenes elutuppa 08:15, olles meelega, võiks lausa öelda, et kerge õelusega lasknud Mandamusel – mis teha, see nimi oli talle nüüd muidugi meelde jäänud – oodata. Ta oli võtnud vaevaks ka oma välimusega väheke rohkem tegeleda ja (esimest korda üle paljude aastate) oli ahastanud juustesse tekkinud halli pärast ja korraks kahetsenud, et ei värvi neid, nagu praktiliselt kõik teised auroralased. Tolle Amadiro käsilase ees oleks eeliseks näha välja nii noor ja kena kui vähegi võimalik.

Ta oli end põhjalikult ette valmistanud, et külalist esimesest pilgust vastikuks pidada. Sest – ta andis endale aru – too võis olla noor ja kena. Võis juhtuda, et mees pöördub tema poole särava naeratusega ja hakkab talle tahtmatult meeldima.

Selles suhtes oli tõi esimene pilk külalisele kergendust. Jah, ta oli noor, ta polnud ilmselt pooltki sajandit vana, kuid ta oli end üsna käest ära lasknud. Ta oli pikk – naise hinnangul vähemalt 185 sentimeetrit –, aga liiga kõhn. Ta paistis väga vibalik. Tema juuksed olid auroralase kohta pisut liiga tumedad, tema silmad liiga pleekinud pähkelpruunid, tema nägu liiga pikk, huuled liiga õhukesed, suu liiga lai ja ta oli kuidagi jumetu. Kuid tema ainsagi lõbususevarjundita viril ilme oli see, mis ei lasknud teda nooreks pidada.

Hetkelise ideevälgatusega meenusid Gladiale ajaloolised romaanid, mis Auroral väga moes olid (see oli üsna kummaline selles üldiselt üha enam maalasi vihkavas maailmas, sest ajaloolised romaanid käsitlesid ju vana Maad), ja ta mõtles: Näe, pesueht puritaanlane!

Ta tundis kergendust ja peaaegu naeratas. Puritaanlasi kujutati tavaliselt kaabakatena ja Mandamust oli hea sellisena võtta, ükskõik milline ta päriselt oli.

Aga kui ta rääkima hakkas, oli Gladia pettunud, sest ta hääl oli pehme ja musikaalne. (Stereotüübist kinnipidamiseks oleks see pidanud olema ninahäälne inin.)

Ta ütles: „Proua Gremionis?”

Gladia sirutas käe mõõdetud armuliku naeratusega. „Härra Mandamus. Palun ütle mulle Gladia. Kõik teevad nii.”

„Ma tean, kuid kasutada eesnime ametlikel puhkudel...”

„Ma kasutan seda alati. Ja minu abielu jõudis rahumeelse lõpuni mitukümmend aastat tagasi.”

„See kestis kaua, nagu ma aru saan?”

„Väga pikka aega. See oli suur õnnestumine, kuid isegi suured õnnestumised jõuavad loomuliku lõpuni.”

„Oo,” ütles Mandamus moraalitsevalt. „Kui jätkad pärast lõppu, võib õnnestumine muutuda läbikukkumiseks.”

Gladia noogutas ja sõnas imekerge naeratusega: „Nii noorelt nii tark. Kuid astuksime söögisaali? Hommikusöök on valmis ja ma olen sind kindlasti juba piisavalt kinni pidanud.”

Nad hakkasid koos minema. Mees seadis oma samme Gladia järgi ja viimane teadvustas alles nüüd, et ka mehel on kaks robotit kaasas. Auroralasel oli üsna mõeldamatu minna kuhugi ilma robotitest saatjaskonnata, kuid keegi ei pannud neid üldse tähele, eriti kui nad paigal seisid.

Gladia heitis neile ühe kiire pilgu ja fikseeris, et need olid uued ja üsna kallid mudelid. Nende pseudorõivastus oli viimistletud ja kuigi tegu polnud Gladia disainiga, oli see siiski kõrgest klassist – niipalju pidi ta vastumeelselt tunnistama. Ühel päeval ta ehk uurib välja, kes selle teinud on. Ta ei tundnud kujundust ära ja äkki oli välja ilmunud uus võimekas konkurent? Ta leidis end imetlemas viisi, kuidas kahe roboti samas stiilis pseudorõivad ikkagi selgelt eristatavad olid. Segamini need minna ei saanud.

Mandamus tabas ta pilgu ja tõlgendas seda häiriva täpsusega. (Ta on intelligentne, mõtles Gladia pettunult.) „Mu robotite välimuse lõi üks noormees Instituudis. Ta ei ole veel endale nime teinud, kuid kindlasti teeb, eks ole?” lausus ta.

„Kindlasti,” ütles Gladia.

Gladia ei oodanud mingit asjalikku vestlust hommikusöögi ajal. Söögiaegadel millestki muust kui tühiasjadest rääkida oleks halva kasvatuse tipp ja Gladia märkas, et Mandamus ei ole just parim lobiseja. Muidugi räägiti alati ilmast. Jutuks tulid viimaste päevade vihmahood, mis nüüd näisid õnnelikult läbi olevat, ja mainitud sai, et ehk on kätte jõudmas kuivem aastaaeg. Peaaegu kohustuslik oli perenaise majapidamise kohta imetluse väljendamine, mille Gladia harjunud tagasihoidlikkusega vastu võttis. Ta ei aidanud meest, lasi sel vaeva näha ja teemasid otsida.

Lõpuks langes Mandamuse pilk Daneelile, kes vaikselt ja liikumatult oma seinanišis seisis. Auroralaslik ükskõiksus millegipärast ei toiminud ja ta isegi märkas robotit.

„Oo, tema on kindlasti kuulus R. Daneel Olivaw? Selles eksida ei saa. Väga tähelepanuväärne eksemplar.”

„Üsna tähelepanuväärne.”

„Ta on nüüd sinu oma, eks ole? Fastolfe testamendi põhjal?”

Doktor Fastolfe testamendi põhjal, jah,” ütles Gladia kerge rõhuga.

„See näib mulle üllatav, et Instituudi inimkujuliste robotite projekt niimoodi ebaõnnestus. Kas oled kunagi sellele mõelnud?”

„Ma olen sellest kuulnud,” ütles Gladia ettevaatlikult. (Kas võib olla, et ta tuli sellepärast siia?) „Ma ei saa öelda, et ma sellele just palju mõelnud oleksin.”

„Sotsioloogid üritavad seda jätkuvalt mõista. Muidugi, Instituudis pole me kunagi sellest pettumusest üle saanud. Näis, et see on loomulik arengutee. Mõned meist arvavad, et selles oli Fa – doktor Fastolfe käsi mängus.”

(Gladia märkas, et teist korda mees viga ei teinud. Naise silmad tõmbusid kissi ja ta muutus vaenulikuks, sest otsustas, et küllap on teine tulnud otsima midagi, millega kahjustada vana head Hani.)

„Igaüks, kes nii arvab, on loll,” sõnas ta hapult.” Kui sa nii arvad, siis mina sind küll aidata ei kavatse.”

„Ma ei ole üks neist, kes nii mõtleb. Suuresti sellepärast, et ma ei näe, kuidas oleks doktor Fastolfe saanud taolise fiasko korraldada.”

„Miks oleks keegi pidanud midagi sellist tegema? Loeb see, et avalikkus ei taha neid. Robot, mis näeb välja nagu mees, konkureerib meestega ja robot, mis näeb välja nagu naine, konkureerib naistega – juba liiga otseses mõttes, et seda eirata. Auroralased ei tahtnud konkurentsi. Edasine on kõik selge.”

„Seksuaalne konkurents?” küsis Mandamus rahulikult.

Gladia piidles teda sama rahuga vastu. Kas mees teab, et kunagi väga ammu armastas ta robot Janderit? Ja on sel enam mingit tähtsust, kui ta ka teab?

Mandamuse ilmes polnud midagi, mis oleks näidanud, et ta mõtles oma sõnadega midagi enamat.

„Konkurents igas mõttes,” sõnas Gladia lõpuks. „Kui doktor Han Fastolfe käsi siin ka mingis mõttes mängus oli, siis vaid niipalju, et ta tegi oma robotid liiga inimesesarnased. Samas, teisiti ju ei saa.”

„Mulle näib, et sa oled asja üle mõelnud,” ütles Mandamus. „Probleem on selles, et sotsioloogid leidsid, et konkurentsihirm liiga inimesesarnaste robotitega on ülelihtsustatud selgitus. Sellest üksi ei piisa ning ei ole tõendeid ka mõne muu olulise takistuse kohta.”

„Sotsioloogia ei ole täppisteadus,” ütles Gladia.

„See ei ole ka olemuselt ebatäpne.”

Gladia kehitas õlgu.

„Igal juhul takistab see meil korralikult koloniseerimist korraldamast,” jätkas Mandamus mõne hetke pärast. „Ilma inimkujuliste robotiteta, kes meile teed sillutavad...”

Hommikusöök ei olnud päris läbi, aga Gladiale oli selge, et Mandamus ei suutnud end kauem tühja jutu juures hoida. „Me oleks võinud ise minna,” ütles naine.

Nüüd oli Mandamuse kord õlgu kehitada. „Liiga raske. Pealegi on need lühiealised barbarid Maalt su doktor Fastolfe loal kõik teadaolevad planeedid nagu rohutirtsuparv üle ujutanud.”

„Vabu planeete on veel. Miljoneid. Ja kui nad seda suudavad...”

„Muidugi suudavad nemad seda,” ütles Mandamus ootamatult kirglikult. „See maksab nii mõnegi elu, kuid mis on elud neile? Kaotatakse ju vaid mõned kümned aastad, ja neid on miljardeid. Kui koloniseerimise käigus saab surma miljon või paar, siis kes seda märkab või sellest hoolib? Nemad mitte.”

„Ma olen kindel, et hoolivad.”

„Jama. Meie elud on pikemad ja seega rohkem väärt – ja loomulikult oleme nendega võrreldes ettevaatlikumad.”

„Nii et me istume siin ega tee muud kui hädaldame, et asunikud Maalt on valmis oma eluga riskima ja – nagu selgub – Galaktika endale saama?”

Gladia ei teadnudki, et ta nii väga asunike poolt on. Ta oli lihtsalt tahtnud Mandamusele vastu vaielda, kuid neid sõnu lausudes ta mõistis, et asjad ongi nii ja öeldu väljendab väga täpselt ka ta tõelist seisukohta. Pealegi oli ta viimastel Fastolfele pettumust toonud aastatel kuulnud meest korduvalt sarnaseid mõtteid väljendamas.

Gladia märguande peale koristati laud kiiresti ja tõhusalt. Hommikusöök oleks võinud jätkuda, kuid vestluse teema ja meeleolu olid muutunud üsna kokkusobimatuks tsiviliseeritud söömaajaga.

Nad läksid tagasi elutuppa. Daneel ja Giskard ning Mandamuse robotid järgnesid neile ja leidsid endale seinaorvad. (Mandamus pole teinud Giskardi olemasolu märkamagi, mõtles Gladia, kuid teisalt, miks ta peakski? Võrreldes ta enda suurepäraste eksemplaridega oli Giskard üsna vanamoodne, kui mitte öelda primitiivne.)

Gladia istus ja pani jalad risti, olles suurepäraselt teadlik, et ta pükste õhuke liibuv materjal toob nii esile ta jalgade ikka veel noorusliku sireduse.

„Võin ma nüüd küsida, miks sa soovisid minuga kokku saada, doktor Mandamus?” Ta ei tahtnud seda enam edasi lükata.

„Mul on halb harjumus pärast sööki ravinärimiskummi närida – see aitab seedida,” ütles Mandamus. „Sinu loal?”

„See oleks üsna häiriv,” ütles Gladia jäigalt.

(Ta on halvemas olukorras, kui ta ei saa seda närida. Lisaks leidis Gladia enda õigustuseks, et selles vanuses ei peaks tüübi seedimine veel mingit abi vajama.)

Mandamus oli väikese pikliku pakikese oma tuunika rinnataskust juba pooleldi välja võtnud. Ta lükkas selle pettumust välja näitamata tagasi ja pomises: „Muidugi.”

„Doktor Mandamus, ma küsisin, miks sa mind näha tahtsid?”

„Tegelikult kahel põhjusel, proua Gladia. Üks neist on isiklik ja teine riiklik. Ma loodan, et sul pole midagi selle vastu, kui ma alustan isiklikust küsimusest?”

„Ütlen ausalt, doktor Mandamus, et mul on raske ette kujutada, mis isiklikku asja meie vahel olla võiks. Sa ju töötad Robootika Instituudis?”

„Jah.”

„Ja seisad Amadirole lähedal, nagu ma aru saan?”

„Mul on au töötada koos doktor Amadiroga,” ütles ta kerge rõhuga.

(Ta teeb mulle tagasi, mõtles Gladia, aga ma ei tee kaasa.)

„Amadiroga kohtusin ma kakskümmend dekaadi tagasi ja see oli väga ebameeldiv kogemus,” ütles naine. „Sellest alates pole ma näinud vähimatki põhjust temaga kokku puutuda. Samuti oleksin ma eelistanud mitte kohtuda sinu kui tema lähikondlasega, kuid mulle kinnitati, et parem on sind siiski ära kuulata. Seega isiklikud küsimused mind selle kohtumise juures küll ei huvita. Nii et kas me läheksime edasi ja võtaksime kohe riiklikud asjad?”

Mandamus langetas silmad ja tema põskedele hiilis midagi, mis võis olla piinlikkusepuna. „Luba mul siis end uuesti esitleda. Olen Levular Mandamus, sinu järeltulija viiendast põlvest. Olen Santirix ja Gladia Gremionise lapse-lapse-lapse-lapselaps. Teistpidi oled sa mu vana-vana-vana-vanaema.”

Gladia pilgutas kiiresti silmi, püüdes mitte välja näidata, kui rabatud ta on; eriti hästi see tal ei õnnestunud. Muidugi oli tal järglasi ja miks ei võinud üks neist olla see mees siin?

Aga ta küsis: „Oled sa kindel?”

„Päris kindel. Võtsin vaevaks genealoogiat uurida. Lõpuks tahaksin ka mina ehk millalgi lapsi saada ja loa saamiseks on sedalaadi uuring kohustuslik. Kui sind huvitab, siis sugupuu sinust minuni läheb M-N-N-M.”

„Sa oled mu poja tütre tütre poja poeg?”

„Jah.”

Gladia ei küsinud rohkem. Ta oli üks poeg ja üks tütar. Ta oli olnud korralik kohusetundlik ema, kuid millalgi olid lapsed alustanud iseseisvat elu. Korraliku välisilmlasena polnud ta nende edasiste järeltulijate kohta kunagi midagi küsinud või mingit huvi üles näidanud. Olles nüüd üht neist näinud, oli temas ikka veel piisavalt välisilmlast, et mitte hoolida.

See mõte muutis ta täiesti rahulikuks. Ta naaldus tooli seljatoele ja lõdvestus. „Tore,” ütles ta. „Sa oled mu viienda põlve järeltulija. Kui see on isiklik asi, millest rääkisid, siis pole sel tähtsust.”

„Ma saan sellest täielikult aru, esivanem. Minu põlvnemine iseenesest pole oluline, kuid on asjaga seotud. Vaata, doktor Amadiro teab sellest. Vähemalt on mul alust nii arvata.”

„Tõepoolest? Kuidas see välja tuli?”

„Usun, et ta uurib vaikselt kõigi Instituudi töötajate genealoogiat.”

„Aga miks?”

„Selleks, et uurida välja seda, mida ta minu puhul leidis. Ta ei ole usaldav inimene.”

„Ma ei saa aru. Kui sa oled mu viienda põlve järeltulija, siis miks peaks see talle rohkem korda minema kui mulle?”

Mandamus sügas mõtlikult oma lõuga parema käe sõrmenukkidega. „Sa ei meeldi temale sugugi rohkem kui tema sulle, proua Gladia. Nagu sina oled valmis tema pärast kohtumisest keelduma, on tema valmis sinu pärast mind mitte edutama. Veel hullem – kuid mitte palju hullem – oleks see, kui ma oleksin doktor Fastolfe järeltulija.”

Gladia ajas end oma toolil jäigalt sirgu. Tema ninasõõrmed läksid puhevile ja ta hääl oli kare: „Ja mida sa nüüd minult tahad? Ma ei saa kuulutada, et sa pole mu järeltulija. Peaksin ma hüperlaines kuulutama, et sa oled mulle täiesti ükskõik ja et ma ütlen sinust lahti? Kas see rahuldaks su Amadirot? Kui ka rahuldaks, siis ära loodagi, et ma seda teen. Ma ei tee midagi selle mehe heaks. Kui see tähendab, et ta heidab su kõrvale ja hävitab su karjääri su genealoogilise sobimatuse tõttu, siis õpetagu see sind oma tulevikku vähem õelate ja segaste tegelastega siduma.”

„Ta ei heida mind kõrvale, proua Gladia. Selleks olen ma talle liiga väärtuslik – kui sa vabandad, et see just tagasihoidlikult ei kõlanud. Samas loodan ma kunagi tema järel seda Instituuti juhtida ja seda ta kindlasti ei luba, kuni kahtlustab, et ma võin olla palju hullema päritoluga kui vaid sinu järeltulija.”

„Kas ta kujutleb, et vaene Santirix on hullem kui mina?”

„Üldse mitte.” Mandamus punastas ja neelatas, kuid tema hääl jäi mõõdetuks ja rahulikuks. „Ma ei taha olla lugupidamatu, proua, kuid iseenda pärast tahaksin ma teada tõtt.”

„Mis tõtt?”

„Ma olen sinu viienda põlve järglane. See on genealoogiliste kirjete põhjal selge. Kuid on see võimalik, et sealt viiendast põlvest ei ole ma mitte Santirix Gremionise, vaid maalase Elijah Baley järglane?”

Gladia tõusis jalule nii kiiresti, nagu tõusevad jõuväljaga juhitavad nukud teatris. Ta ise ei teadvustanud, et oli püsti hüpanud.

Kolmas kord viimase kaheteistkümne tunni jooksul oli mainitud tolle ammulahkunud maalase nime; ja seda olid teinud kolm eri isikut.

Tema hääl ei kõlanud üldse tema moodi. „Mida sa mõtled?”

Mandamus tõusis samuti ja taandus pisut: „Mulle tundub see väga selge. Kas sinu poeg, minu vana-vana-vanaisa, sündis seksuaalsuhtest maalase Elijah Baleyga? Kas Elijah Baley on su poja isa? Ma ei tea, kuidas seda veel selgemalt väljendada.”

„Kuidas sa julged midagi sellist välja pakkuda? Või sellele isegi mõelda?”

„Julgen, sest mu karjäär sõltub sellest. Kui vastus on jah, on mu karjäär hävitatud. Ma tahan „ei”-d, kuid tühjast „ei”-st pole mul mingit kasu. Pean võimalikult kiiresti esitama doktor Amadirole tõendid, et tema rahulolematus mu päritoluga piirduks sinuga. Lõppude lõpuks on mulle täiesti selge, et tema sallimatus sinu ja isegi doktor Fastolfe vastu on tühine võrreldes selle määratu vastikusega, mida ta tunneb maalase Elijah Baley vastu. Küsimus ei ole ainult tema lühiealisuses, kuigi ka võimalus, et ma olen pärinud ta barbaarsed geenid, häiriks mind kohutavalt. Ma kujutan ette, et kui ma tõestaksin, et pärinen mõnest maalasest, kes ei ole Elijah Baley, oleks see talle täiesti ükskõik. Aga mõte Elijah Baleyle – ja just talle – on see, mis ta hulluks ajab. Ma ei tea, miks.”

Elijah nime kordamine oli mehe Gladia jaoks jälle peaaegu elusaks muutnud. Ta hingas kiiresti ja sügavalt, silme ees parim mälestus elus.

„Ma tean, miks,” ütles ta. „Sellepärast, et Elijah, vaatamata sellele, et kõik oli tema vastu, kogu Aurora oli tema vastu, suutis kuidagimoodi lüüa Amadirot hetkel, kui see mees arvas, et võit on tal juba käes. Elijah tegi seda puhast julgust ja tarkust kasutades. Maalase põlastusega kõrvale heitnud Amadiro leidis temas kellegi, kes on temast lõpmatult üle – ja mida muud sai ta selle peale teha, kui teda jõuetult vihata? Elijah on surnud rohkem kui kuusteist dekaadi ja Amadiro ei suuda ikka veel unustada, ei suuda andestada, ei suuda endalt heita vihkamise ahelaid, mis seovad teda selle surnud mehega. Ja mina ei aita tal unustada või vihkamisest üle saada – vaimustav, kui see mürgitab iga hetke tema elus.”

„Ma saan aru, miks sa doktor Amadirole halba soovid, kuid miks sa mulle halba soovid?” küsis Mandamus. „Lastes tal mõelda, et ma võin olla Elijah Baley järeltulija, annad sa talle minu hävitamise rõõmu. Miks talle sellist rõõmu teha, kui ma ei ole sellise päritoluga? Sellepärast palun sul tõendada, et ma põlvnen sinust ja Santirix Gremionisest või sinust ja ükskõik kellest peale Elijah Baley.”

„Sa loll! Sa idioot! Miks sa minult tõendeid küsid? Mine arhiivi. Leiad täpsed kuupäevad, millal Elijah Baley oli Auroral. Leiad täpse kuupäeva, millal ma sünnitasin oma poja Darreli. Leiad, et Darrel eostati rohkem kui viis aastat pärast Elijah lahkumist Auroralt. Leiad ka, et Elijah ei tulnud kunagi Aurorale tagasi. No mis sa arvad, kas ma olin viis aastat rase? Kas ma kandsin seda loodet enda sees viis galaktilist standardaastat?”

„Ma tean neid numbreid, proua, ja ma usun sind, et sa ei kandnud loodet viis aastat.”

„Siis miks sa minu juurde tulid?”

„Kuna see pole kõik. Ma tean – ja ma usun, et doktor Amadiro teab sama hästi –, et kuigi maalane Elijah Baley – täpselt nii, nagu sa väidad – ei pöördunud kunagi tagasi Aurora pinnale, oli ta laevas, mis jäi Aurora orbiidile nii umbes päevaks. Ma tean – ja ma usun, et doktor Amadiro teab sama hästi –, et kuigi maalane ei lahkunud laevalt Aurora külastamiseks, läksid sina Auroralt laevale; et sa viibisid laeval suurema osa sellest ajast ja et see kõik toimus peaaegu viis aastat pärast maalase Auroral viibimist – tegelikult umbes sel ajal, kui su poeg eostati.”

Neid rahulikke sõnu kuulates tundis Gladia, kuidas kogu veri ta näost lahkub. Tuba pimenes ta ümber ja ta tuikus.

Ta avastas end järsku tugevate käte õrnas haardes ja teadis, et see on Daneel. Ta tundis, kuidas ta vaikselt tugitooli asetatakse.

Nagu kusagilt kaugelt kuulis ta Mandamuse häält: „Kas see pole tõsi, proua?”

Muidugi oli see tõsi.