2. Esivanem?

5

Mälestused!

Alati olemas, kuid tavaliselt muidugi peidus. Ja siis, mõnikord, just õige surve peale tulevad need välja – teravad, värvilised, eredad, liikuvad ja elus.

Ta oli jälle noor, noorem kui mees tema ees; piisavalt noor, et tunda armastust ja piina – tema poolelu Solarial, millele pani punkti tolle inimese julm ots, kellest ta esimesena oli mõelnud kui „abikaasast”. (Ei, ikka veel ei suutnud ta välja öelda tema nime, isegi mitte mõttes.)

Ja siis olid kirelõõmased kuud teisega, kellest ta niimoodi mõelnud oli – ja see ei olnud inimene. Ta oli saanud Janderi, inimkujulise roboti, ta oli selle täielikult enda omaks teinud, kuni see suri ootamatult, nagu ta esimenegi abikaasa.

Ja lõpuks Elijah Baley, kes polnud kunagi tema abikaasa, kellega ta oli kohtunud vaid kaks korda kaheaastase vahega, mõlemal korral vaid mõneks tunniks mõne päeva jooksul. Elijah, kelle põske ta oli kord puudutanud oma kinnastamata käega – ja see oli ta süüdanud; kelle alasti keha oli ta hiljem oma käte vahel hoidnud – ja siis oli ta ühtlaselt lõõmanud.

Ja siis kolmas abikaasa, kellega ta sai vaikuse ja rahu, makstes võidutusega mugavuse eest ja ostes järjekindla unustamisega minnalaskmist.

Kuni ühel päeval – ta ei olnud kindel, mis päev see just oli, mis murdis niimoodi tema uniste muretute aastate rea – palus Han Fastolfe luba teda külastada ja jalutas oma kohe sealsamas kõrval asuvast majast tema omasse.

Gladia jälgis teda teatud ärevusega, sest mees oli tühiasjadega tegelemiseks liiga hõivatud. Ainult viis aastat oli möödunud kriisist, mis tegi Hanist Aurora juhtiva riigimehe. Ta oli planeedi Eesistuja kõige muu kui nime poolest ja ta oli Välisilmade tegelik juht. Lihtsalt inimene olemiseks oli tal liiga vähe aega.

Need aastad olid jätnud oma jälje – ning nii pidi see jätkuma, kuni ta sureb kurvastades, et ta elu on ebaõnnestunud, mis sest, et ta pole kaotanud ühtki lahingut. Kelden Amadiro, kes oli kaotajaks jäänud, pidas endiselt vastu, mis näitab, et võit pole alati õnnistus.

Vaatamata kõigele ei hädaldanud Fastolfe kunagi, ta oli endiselt mahehäälne ja kannatlik, kuid isegi poliitikast mitte kõige vähematki huvituv Gladia teadis, et ta võim Aurora üle nõuab pidevat, lakkamatut pingutust, ja see kurnab teda; et pidevad mahhinatsioonid võimu hoidmiseks võtavad ta elult kõik, mis selle elamisväärseks teeb, ja ta hoiab võimust vaid selleks, et teha head... Kellele? Aurorale? Välisilmadele? Või oli see mingi abstraktne, idealiseeritud Hea?

Ta ei teadnud. Ta ei tihanud küsida.

Ja see oli kõigest viis aastat pärast kriisi. Ta jättis endiselt noore ja lootusrikka inimese mulje ja tema meeldiv muhe nägu suutis ikka veel naeratada.

„Mul on sulle sõnum, Gladia,” ütles ta.

„Loodetavasti meeldiv,” vastas ta viisakalt.

Fastolfe oli Daneeli kaasa võtnud. Üks vanade haavade paranemise märke oli see, et ta võis vaadata Daneeli ausa sõbralikkusega, ilma mingi valuta, mis sest, et robot oli peaaegu viimase detailini surnud Janderi koopia. Ta võis temaga rääkida, mis sest, et too vastas peaaegu Janderi häälega. Viis aastat olid armistanud haavad ja pühkinud valu.

„Ma loodan seda,” ütles Fastolfe kergelt naeratades. „See on vanalt sõbralt.”

„On väga tore, et mul on vanu sõpru,” vastas naine, püüdes mitte liiga sarkastiline olla.

„Elijah Baley.”

Viit aastat poleks nagu olnudki, kõik teravad mälestused tulid kolinal tagasi.

„On temaga kõik hästi?” küsis ta kähedal häälel peale pooleminutilist rabatud vaikust.

„Päris hästi. Palju olulisem on, et ta on siin.”

„Siin? Auroral?”

„Aurora orbiidil. Ta teab, et tal ei lubataks maanduda isegi siis, kui ma selleks kogu oma mõju mängu paneksin... või ma arvan, et ta teab. Ta tahaks sind näha, Gladia. Ta võttis minuga ühendust, sest talle tundub, et ma võiksin korraldada sinu külaskäigu sinna laevale. Mulle näib, et sellega saaksin ma hakkama – kuid muidugi ainult siis, kui sina seda soovid. Kas soovid seda?”

„Ma – ma ei tea. See on liiga ootamatu mõte.”

„Ja lausa rabav?” Ta ootas ja jätkas siis: „Tegelikult, Gladia, kuidas sul Santirixiga läheb?”

Naine vaatas teda segaduses, mõistmata, miks ta teemat muutis... ja taipas siis. „Me saame päris hästi hakkama,” ütles ta.

„Oled sa õnnelik?”

„Ma... pole õnnetu.”

„Ekstaasi moodi see ei kõla.”

„Kui kaua võib ekstaas kesta? Isegi kui see on ekstaas?”

„Kas teil on kavas kunagi lapsi saada?”

„Jah,” ütles ta.

„Kas sa kavatsed muuta oma perekonnaseisu?”

Ta raputas kindlalt pead. „Veel mitte.”

„Siis, mu kallis Gladia, kui sa soovid nõu ühelt üsna väsinud mehelt, kes end liiga vanana tunneb – keeldu kutsest. Mäletan kõike, mida sa mulle pärast Baley Auroralt lahkumist ütlesid, ja kuigi seda on vähe, oskan ma tõtt-öelda järeldada sellest rohkem, kui sa ehk arvata oskad. Temaga kohtumine võib olla pettumus, ta ei pruugi vastata sellele sügavale sinu hinge tunginud kütkestavale mälupildile; või kui see ei ole pettumus, siis hullem veel, sest see võib parandamatult lõhkuda su hapra tasakaalu.”

Gladia, kelle mõtted olid ebamääraselt samas suunas liikunud, taipas, et mõne idee kõrvalelükkamiseks tuleb see vaid sõnadesse valada.

Ta ütles: „Ei, Han, ma pean teda nägema, aga ma kardan seda teha üksi. Kas sa tuled minuga?”

Fastolfe naeratas väsinult. „Mind ei ole kutsutud, Gladia. Ja kui ka oleks, peaksin igal juhul ära ütlema. Nõukogus on tulemas tähtis hääletus. Riigiasjad, eks ole, kust ma ei saa puududa.”

„Vaene Han!”

„Jah, tõepoolest, vaene mina. Aga sa ei saa minna üksi. Niipalju kui mina tean, ei oska sa laeva juhtida.”

„Ohh? Noh, ma mõtlesin, et saan üles...”

„Kaubasüstikuga?” Fastolfe raputas pead. „Üsna võimatu. Kui sa tahaksid avalikult – mis oleks vältimatu, kui sa kasutad kaubasüstikut – külastada orbiidil tiirlevat Maa laeva, oleks vaja eriluba, ning see võtaks nädalaid. Kui sa ei taha minna, Gladia, ei pea sa minema selleni, et ütled, et ei soovi teda näha. Ma olen kindel, et tal ei ole võimalik oodata, kui paberite ajamine ja kogu bürokraatia võtab nädalaid.”

„Aga ma tahan teda näha,” ütles Gladia nüüd juba kindlalt.

„Sel juhul võid võtta mu eraruumilaeva ja Daneel viib su sinna üles. Ta saab juhtimisega väga hästi hakkama ja ta tahab samuti väga Baleyt näha. Me lihtsalt ei registreeri sõitu.”

„Kuid see toob sulle pahandusi, Han.”

„Ehk ei saa keegi teada – või teeseldakse, et keegi ei märganud. Ja kui keegi hakkab jama kokku keerama, siis peab sellega lihtsalt tegelema.”

Gladia langetas korraks mõtlikult pea ja lausus siis: „Ära siis pahanda, et ma olen isekas ja riskin sulle pahandusi tuua, Han. Ma tahan minna.”

„Siis sa lähed.”

5a

See oli väike laev, väiksem kui Gladia oli kujutlenud; omal moel hubane, kuid teistpidi ka hirmutav. Tegelikult oli see nii väike, et sel puudus näiteks pseudogravitatsioon, ja kaalutus pani teda end pidevalt kõikvõimalikesse naljakatesse asenditesse väänama ning ühtlasi ei lasknud hetkekski unustada, kui ebanormaalses keskkonnas ta on.

Ta oli välisilmlane. Viiekümnes Välisilmas oli kokku üle viie miljardi välisilmlase ja nad kõik olid selle nime üle uhked. Aga kui paljud neist, kes end välisilmlasteks kutsusid, olid ka reaalselt kunagi planeedilt väljapoole reisinud? Väga vähesed. Võib-olla kaheksakümmend protsenti neist ei lahkunud kunagi oma sünniilmast. Ka ülejäänud kahekümnest protsendist enamik olid vaevalt reisinud rohkem kui korra või paar.

Ta adus süngelt, et selles mõttes polnud ka ta ise mingi õige välisilmlane selle sõna täpses tähenduses. Korra (ühe korra!) oli ta reisinud läbi ruumi, siis, kui ta seitsme aasta eest oli tulnud Solarialt Aurorale. Nüüd läks ta avaruumi teist korda, läks lühikesele, närusele saja tuhande kilomeetrisele reisile väikesel erajahil, kaasas vaid keegi, kes tegelikult ju polnudki keegi.

Ta heitis veel ühe pilgu Daneelile seal väikeses piloodikabiinis. Robot istus juhtseadmete taga ja palju temast näha ei olnud.

Ta ei olnud kunagi kusagil olnud ainult ühe robotiga. Solarial oli tema käsutuses alati olnud sadu, kui mitte tuhandeid, Auroral tavaliselt mõned tosinad, enamasti aga rohkem.

Siin oli ainult üks.

Ta ütles: „Daneel!”

Roboti tähelepanu ei lahkunud juhtseadmetelt. „Jah, proua Gladia?”

„Oled sa rahul, et näed taas Elijah Baleyt?”

„Ma ei ole päris kindel, proua Gladia, kuidas oleks kõige parem kirjeldada mu sisemist olekut. Ilmselt on see küllalt lähedane sellele, mida inimeste puhul võiks kirjeldada kui heameelt.”

„Kuid sa ju tunned midagi.”

„Ma tunnen, nagu suudaksin otsustada kiiremini kui tavaliselt; minu reaktsioonid näivad olevat vabamad ja mu liigutused näivad nõudvat vähem energiat. Ma võin tõlgendada seda üldjuhul hea enesetundena. Vähemalt olen kuulnud inimesi seda sõna kasutamas ja tunnetan, et see, mida selle sõnaga kirjelda üritatakse, on analoogne mu praegusele seisundile.”

„Aga kui ma nüüd ütlen, et ma tahan temaga omavahele jääda?” küsis Gladia.

„Siis nii see saab olema.”

„Kuigi see tähendaks, et sa ei näe teda?”

„Jah, proua.”

„Kas sa poleks siis pettunud? Ma mõtlen, et kas sul poleks siis heameelele vastupidine tunne? Su otsused tuleksid vaevalisemalt, su reaktsioonid oleksid aeglasemad, su liikumine nõuaks rohkem energiat ja nii edasi?”

„Ei, proua Gladia, sest mul oleks hea meel su käske täita.”

„Sinu enda meeldiv tunne on Kolmas seadus ja minu käskude täitmine Teine seadus ja Teine seadus on ülimuslik. Kas sellepärast?”

„Jah, proua.”

Gladia püüdis mõista oma ootamatut uudishimu. Ta poleks kunagi tulnud selle peale, et tavalist robotit niimoodi küsitleda. Robot on masin. Kuid ta ei suutnud mõelda Daneelist kui masinast, nagu ta viis aastat tagasi polnud suutnud mõelda Janderist kui masinast. Ent Janderiga oli selle põhjuseks põletav kirg – ja see oli läinud koos Janderi endaga. Sest vaatamata kogu oma sarnasusele teisega ei saanud Daneel seda tuhka uuesti süüdata. Temaga oli ruumi intellektuaalsele uudishimule.

„Kas sind ei häiri, Daneel, et sa niimoodi nende seadustega seotud oled?”

„Ma ei suuda midagi muud ette kujutada, proua.”

„Kogu oma elu olen ma tundnud gravitatsiooni tõmmet, isegi mu eelmise kosmosereisi ajal, ometigi suudan ma ette kujutada, kuidas ilma olla on. Ja muide siin ma olen ilma selleta.”

„Ja sa naudid seda, proua?”

„Mõnes mõttes, jah.”

„Kas see teeb sind rahutuks?”

„Teatud mõttes ka seda.”

„Mõnikord, proua, teeb mind rahutuks mõte, et inimesed ei ole seotud seadustega.”

„Miks, Daneel? Oled sa kunagi proovinud välja mõelda, miks mõte seadusetusele su rahutuks muudab?”

Daneel vaikis hetke. „Ma olen, proua, aga ma arvan, et siin võis mind mõjutada partner Elijah. See aeg oli lühike, kuid ta...”

„Jah, ma tean,” ütles Gladia. „Ta mõtiskles kõige üle. Temas oli mingi püsimatus, mis pani ta kogu aeg kõikvõimalikke küsimusi esitama.”

„Nii see näis. Ja ma püüan olla tema moodi ja küsimusi esitada. Nii ma küsisin endalt, kuidas seadusetus võiks tunduda, ja ma mõistsin, et suudan sellest mõelda vaid kujutledes, kuidas võiksid tunda end inimesed, ja see muutiski mu rahutuks. Ja ma küsisin endalt, nagu sina minult, et miks see muudab mu rahutuks.”

„Ja mida sa endale vastasid?”

„Mul kulus päris palju aega, enne kui ma otsustasin, et Kolm seadust reguleerivad minu positronkanalite toimimist,” ütles Daneel. „Seadused määravad pidevalt ja igas olukorras positronvoo suuna ja intensiivsuse neis kanalites ja seepärast tean ma alati, mida teha. Samas aga ei teadvusta ma seda alati samal tasemel. On hetki, mil mu teen-mida-pean on vähem piirav kui mõnes muus olukorras. Olen alati märganud, et kui positronmotiivide potentsiaalid on madalad, kaob mu otsustest kindlusetunne, mida järgmiseks teha. Ja mida ebakindlam ma oma otsustes olen, seda halvemini end tunnen. Kui mul kulub otsustamiseks nanosekundite asemel millisekundeid, tekib mul tunne, mida ma nimetaksin ebameeldivaks.

Ja ma mõtlesin, proua, et mis siis saaks, kui ma oleksin täiesti ilma seadusteta nagu inimesed? Mis siis, kui ma ei suudagi teha ühest otsust, kuidas mingite antud algtingimuste puhul käituda? See oleks väljakannatamatu ja mulle ei meeldi sellele mõelda.”

„Ja ikkagi sa mõtled, Daneel,” ütles Gladia. „Mõtled praegugi.”

„Ainult tänu assotsiatsioonidele partner Elijah’ga, proua. Jälgisin teda olukordades, kus tal oli võimatu otsustada, sest tema ees seisev probleem oli selleks liiga keerukas. Ta tundis end silmnähtavalt halvasti ja ka mina tundsin end tema pärast halvasti, sest ma ei saanud tema olukorra kergendamiseks mitte midagi teha. On võimalik, et ma tundsin ainult murdosa sellest, mida tema läbi elas. Kui ma oleksin suutnud tajuda suuremat osa ja paremini mõista kogu situatsiooni, mis otsuse vastuvõtmise võimatuks muudab, oleksin...” Ta kõhkles.

„Lõpetanud toimimise? Kokku jooksnud?” küsis Gladia, mõeldes ühe valusa hetke Janderile.

„Jah, proua. Minu suutmatus mõista võib olla mu positronajju sisse ehitatud kaitse. Kuid samas ma märkasin ka seda, et ükskõik kui raske oli partner Elijah’le võimetus lahendust leida, jätkas ta jõupingutusi probleemi lahendamiseks. Imetlen teda väga selle eest.”

„Seega oled sa võimeline imetluseks?”

„Ma kasutan sõna, nagu ma olen kuulnud inimesi seda kasutamas,” ütles Daneel väärikalt. „Ma ei tea kohasemat sõna, et väljendada minus partner Elijah taolist tegutsemist jälgides tekkivat seisundit.”

Gladia noogutas ja jätkas: „Ja siiski on olemas hulk reegleid, mis reguleerivad inimeste käitumist; on instinktid, tungid, õpetused.”

„Nii arvab ka sõber Giskard, proua.”

„Tõesti?”

„Kuid ta arvab, et see on analüüsimiseks liiga keerukas. Ta loodab, et ühel päeval luuakse süsteem, mis võimaldab analüüsida inimkäitumist matemaatiliselt ja selle abil saab tuletada toimivad seadused, mis juhivad inimkäitumist.”

„Ma kahtlen selles,” ütles Gladia.

„Ka sõber Giskard pole eriti entusiastlik. Ta arvab, et kulub väga kaua aega, enne kui selline süsteem välja arendatakse.”

„Ütleksin – väga kaua aega.”

„Ja nüüd,” ütles Daneel, „oleme lähenemas Maa laevale ja me peame läbi tegema dokkimisprotseduuri, mis ei ole lihtne.”

5b

Gladiale tundus, et dokkimine võtab kauem, kui kulus üles Maa laeva orbiidile tõusmiseks.

Daneel jäi murdmatult rahulikuks – aga tema ei saanudki teisiti – ja kinnitas talle, et kõik inimeste laevad saavad üksteisega põkkuda, sõltumata suurusest ja sellest, kes need teinud on.

„Nagu inimesed,” ütles Gladia, sundides end naeratama, kuid Daneel ei reageerinud sellele. Robot keskendus vajalikele täppisregulatsioonidele. Põkkumine võis ju olla alati võimalik, aga tundus, et mitte alati kerge.

Gladia muutus iga hetkega rahutumaks. Maalased olid lühiealised ja vananesid ruttu. Viis aastat oli möödunud sellest, kui ta viimati Elijah’t nägi. Kui palju oli ta vahepeal vananenud? Kuidas ta välja võis näha? Kas ta suudab nende muutuste pärast mitte ehmunud või hirmunud välja näha?

Ükskõik kuidas ta välja näeb, on ta ikkagi see Elijah, kellele ta on piiritult tänulik.

Oli siis asi selles? Tänulikkus?

Ta märkas, et on käed nii tihedalt kokku surunud, et need valutavad. Tal kulus pisut aega, et sundida neid lõdvestuma.

Siis ta mõistis, et dokkimine on lõppenud. Maa laev oli piisavalt suur, et omada pseudogravitatsiooni generaatorit, ja kui nad põkkunud olid, laienes väli ka väikesele jahile. Ta tundis kerget pööritust, kui suunast põrandale sai korraga „all” ja ühe sisikonda tagurpidi pöörava hetkega langes ta kaks tolli. Ta põlved nõtkusid ja ta kukkus vastu seina.

Väikese pingutusega ajas ta end sirgu ja oli endale pahane, et polnud seda ette näinud ja valmis olnud.

„Oleme dokkinud, proua Gladia,” ütles Daneel, kuigi seda polnud enam vaja. „Partner Elijah palub luba pardale tulla.”

„Muidugi, Daneel.”

Kostis surinat ja osa seinast tõmbus laiali. Küürutõmbunud inimkuju astus sellest läbi ja sein tõmbus tema taga uuesti kokku.

Kuju ajas end sirgu, Gladia sosistas: „Elijah!” ning tundis määratut rõõmu ja kergendust. Talle näis, et mehe juuksed olid pisut hallimad, kuid muidu oli see Elijah mis Elijah. Mitte miski muu polnud muutunud, polnud märkigi vananemisest.

Ta naeratas Gladiale ja hetkeks tundus, et lausa õgib teda pilguga. Seejärel tõstis ta ühe nimetissõrme, nagu tahtes öelda: „Oota,” ja kõndis Daneeli juurde.

„Daneel!” Ta haaras robotil õlgadest ja raputas teda.

„Sa ei ole muutunud. Jehosafat! Sina oled alati ühesugune.”

„Partner Elijah. Tore sind näha.”

„Hea on kuulda, et keegi mind partneriks kutsub, ja ma väga tahaksin, et see nii ka oleks. See on nüüd viies kord, kui ma sind näen, ja seekord pole mul lahendamist vajavat probleemi. Ma ei ole enam isegi detektiiv. Olen erus ja olen nüüd ühe uue maailma asunik. Daneel, ütle, miks sa ei tulnud doktor Fastolfega kaasa, kui ta kolm aastat tagasi Maal käis?”

„Doktor Fastolfe tahtis nii. Ta otsustas võtta Giskardi.”

„Ma olin pettunud, Daneel.”

„Ka mulle oleks meeldinud sinuga kohtuda, partner Elijah, aga doktor Fastolfe ütles mulle hiljem, et reis oli väga edukas, nii et võib-olla oli tema otsus õige.”

„See oli edukas, Daneel. Enne visiiti ei soovinud Maa valitsus asustamise osas koostööd teha, kuid nüüd on kogu planeet loksuma ja tuksuma saadud ja minnatahtjaid on miljoneid. Meil ei ole laevu nende kõigi vedamiseks – isegi mitte auroralaste abiga – ja meil ei ole maailma, mis neid kõiki vastu võtaks, sest iga maailma tuleb kohandada. Mitte üks neist pole muutusteta inimestele kõlblik. Sellel, kuhu ma lähen, on vähe vaba hapnikku ja me peame elama generatsiooni jagu kuplialustes linnades, kuni maine taimestik üle planeedi levib.” Ta silmad pöördusid järjest tihemini Gladiale, kes seal naeratades istus.

„Seda oli oodata,” ütles Daneel. „Niipalju kui ma inimkonna ajaloost tean, tuli ka Välisilmu alguses terraformida.”

„Muidugi tuli! Ja tänu neile kogemustele saab seda nüüd palju kiiremini teha... Kuid ehk sa jääksid nüüd mõneks ajaks piloodikabiini, Daneel. Ma tahan Gladiaga rääkida.”

„Loomulikult, partner Elijah.”

Daneel astus läbi kaarja ukseaugu piloodikabiini ja Baley vaatas küsivalt Gladia poole, lehvitades pisut kätt edasi-tagasi.

Gladia mõistis teda suurepäraselt ja astus nupu juurde, nihutades vaikselt katte ukseava ette. Nüüd olid nad igas mõttes üksi.

Baley sirutas käed. „Gladia!”

Naine haaras need, hetkekski mõtlemata, et ei kanna kindaid. „Daneel poleks meid seganud, kui ta ka siia oleks jäänud,” ütles ta.

„Füüsiliselt muidugi mitte. Psühholoogiliselt küll.” Baley naeratas kurvalt ja ütles: „Vabanda, Gladia. Ma pidin esimeseks Daneeliga rääkima.”

„Sa oled teda kauem tundnud,” ütles naine pehmelt. „Tal on eesõigus.”

„Tal pole. Aga ta on kaitsetu. Kui mina sind pahandan, Gladia, võid sa mul soovi korral silma siniseks lüüa. Daneel ei saa. Ma võin teda ignoreerida, minema ajada, kohelda robotina ja ta on sunnitud alluma ja jääma ikka edasi sama ustavaks partneriks.”

„Faktiks jääb, et ta on robot, Elijah.”

„Mitte minu jaoks, Gladia. Mu mõistus teab, et ta on robot ja tal ei ole tundeid nagu inimesel, aga minu süda peab teda inimeseks ja ma pean teda sellisena kohtlema. Oleksin doktor Fastolfelt palunud luba mul Daneel kaasa võtta, kuid uutes asundustes pole robotid lubatud.”

„Oled sa unistanud, et mind kaasa võtta, Elijah?”

„Ka välisilmlased pole lubatud.”

„Näib, et te maalased olete sama jäärapäiselt rassistlikud nagu välisilmlasedki.”

Elijah noogutas tusaselt. „Hullus nii siin kui seal. Kuid ka täie mõistuse juures ma ei võtaks sind. Sa ei taluks seda elu ja ma ei ole kindel, kas su immuunsussüsteem korralikult tööle hakkab. Ma kardan, et sa kas sured ruttu mingi tühise nakkuse läbi või elad kaua ja näed meid generatsioonide kaupa suremas. Anna mulle andeks, Gladia.”

„Mille eest, kallis Elijah?”

„Selle eest.” Ta sirutas käed välja, peopesad ülespoole. „Et ma tahtsin sind näha.”

„Aga mul on väga hea meel, et sa seda tegid. Minagi tahtsin sind näha.”

„Ma tean. Ma võitlesin endaga, kuid mõte, et ma olen kosmoses ega peatu Aurora juures, rebis mind tükkideks. Ja ometi ei tule sellest midagi head, Gladia. See tähendab ka järgmist hüvastijättu ja ka see rebib mu tükkideks. Sellepärast ei olegi ma sulle kunagi kirjutanud; pole proovinud sind hüperlainega kätte saada. Küllap oled imestanud, miks ma seda ei tee.”

„Tegelikult mitte. Sul on õigus, sel pole mõtet, see teeb kõik lihtsalt lõpmata raskemaks. Ma siiski kirjutasin sulle palju kordi.”

„Kirjutasid? Ma pole kunagi ühtki kirja saanud.”

„Ma ei saatnud neid ära. Kirjutasin valmis ja viskasin minema.”

„Aga miks?”

„Sest ükski kiri ei pääse Auroralt Maale tsensori käest läbi käimata, Elijah, ja ma ei kirjutanud sulle selliseid kirju, mida ma oleksin tahtnud tsensorile näidata. Olen päris kindel, et kui sa ka oleksid mulle mõne kirja saatnud, poleks see minuni jõudnud, ükskõik kui süütu selle sisu ka poleks. Arvasin, et sellepärast ma ei saanudki ühtki kirja. Nüüd, kui ma tean, et sul polnud sellest aimugi, olen veel eriti rõõmus, et sa ei olnud nii rumal, et proovida minuga ühendust võtta. Sa oleksid valesti tõlgendanud, et ma iialgi ei vasta.”

Baley vaatas talle otsa. „Kuidas mul sind siis praegu näha õnnestub?”

„Mitteametlikult, võid kindel olla. Ma kasutan doktor Fastolfe isikliku laeva, nii et ma ei hakanud piirivalvega üldse asju ajamagi. Poleks see doktor Fastolfe isiklik laev, oleks mind kinni peetud ja tagasi saadetud. Ma eeldasin, et ka sina said sellest samamoodi aru ja just sellepärast võtsid sa ühendust doktor Fastolfega, mitte otse minuga.”

„Midagi ma ei saanud aru. See topeltrumalus, mis mind päästis, võtab lausa istuli. Kolmekordne rumalus, sest ma ei teadnud õiget hüperlainenumbrit, millega sind otse kätte saab, ja ma pidasin paremaks mitte üritada seda Maal välja uurida. Ma poleks saanud seda privaatselt teha ja Galaktika peal on meie suhete kohta juba piisavalt kuulujutte tänu sellele tobedale hüperlaineetendusele, mille nad subeetri kaudu pärast Solariat igale poole laiali saatsid. Vastasel juhul, usu mind, oleksin ma proovinud. Doktor Fastolfe number oli mul siiski olemas ja võtsin temaga ühendust niipea, kui orbiidil olin.”

„Igal juhul oleme siin.” Naine istus endapoolse koiku servale ja sirutas käed.

Baley võttis need ja püüdis istuda sinnasamasse toolile, kuid Gladia tõmbas teda nõudlikult enda poole ja mees istus tema kõrvale koikule.

„Kuidas sul läinud on, Gladia?” küsis ta kohmetult.

„Pole viga. Ja sinul, Elijah?”

„Ma vananen. Just kolm nädalat tagasi tähistasin oma viiekümnendat sünnipäeva.”

„Viiskümmend ei ole...” Ta peatus.

„Maalase kohta on see vana. Oleme lühiealised, tead küll.”

„Ka maalase kohta pole viiskümmend veel vana. Sa ei ole muutunud.”

„Tore, et sa nii ütled, aga ma tean, kuhu kortse on juurde tulnud. Gladia...”

„Jah, Elijah?”

„Ma pean küsima. Kas sina ja Santirix Gremionis...”

Gladia naeratas ja noogutas. „Ta on minu abikaasa. Võtsin su nõu kuulda.”

„Ja on see hästi töötanud?”

„Noh piisavalt. Elu on korras.”

„Hästi. Loodan, et nii ka jääb.”

„Miski ei kesta sajandeid, Elijah, kuid see võib kesta aastaid, võib-olla isegi aastakümneid.”

„Lapsi?”

„Veel mitte. Aga kuidas sinu perel läheb, mu abielumees? Su poeg? Su naine?”

„Bentley kolis välja Asundusse kaks aastat tagasi. Tegelikult lähen ma tema juurde. Ta töötab seal maailmas, kuhu ma lähen. Ta on vaid 24 ja ta on juba silma jäänud.” Baley pööritas silmi. „Ma kardan, et ma pean pöörduma tema poole ’kõrgeausus’. Avalikkuse ees vähemalt.”

„Suurepärane. Ja proua Baley? On ta sinuga?”

„Jessie? Ei. Ta ei lahku Maalt. Ma rääkisin talle, et me elame kaua aega kuplite all ja see ei ole üldse nii väga erinev Maast. Primitiivsem muidugi. Ehk ta muudab kunagi meelt. Ma üritan teha elamise nii mugavaks kui võimalik ja kui ma end korralikult sisse olen seadnud, saadan Bentley talle Maale järele. Ehk on ta selle aja peale niipalju üksildust tundnud, et tuleb. Eks näis.”

„Aga vahepeal oled üksi.”

„Laeval on peale minu veel sadu väljarändajaid, nii et mis üksi ma olen.”

„Nad on tegelikult teisel pool dokki. Ja ma olen ka üksi.”

Baley heitis tahtmatult kiire pilgu piloodikabiini suunas ja Gladia ütles: „Välja arvatud Daneel muidugi, kes on teisel pool seda ust ja kes on robot, ükskõik kui palju sa teda inimeseks pead... Ja kindlasti ei tahtnud sa mind näha vaid selleks, et me saaksime teineteise perede järele küsida?”

Baley nägu muutus tõsiseks, peaaegu murelikuks. „Ma ei saa paluda...”

„Siis palun mina sind. See koiku ei ole disainitud just seksi silmas pidades, kuid ma loodan, et sa aktsepteerid siit väljakukkumise riski.”

„Gladia, ma ei saa eitada, et...” alustas Baley kõhklevalt.

„Oh, Elijah, jäta nüüd vahele see pikk väitlus oma maalasliku moraali rahuldamiseks. Pakun end sulle nii, nagu seda Auroral tehakse. Sul on õigus lihtsalt keelduda ja mul pole mingit õigust küsida, miks sa keeldusid... kuigi ma kindlasti teeksin seda väga tungivalt. Olen otsustanud, et õigus keelduda kehtib ainult auroralaste puhul. Maalastel seda õigust ei ole.”

Baley ohkas. „Ma ei ole enam maalane, Gladia.”

„Veel vähem aktsepteerin ma seda õnnetu immigrandi puhul, kes suundub kuhugi barbaarsele planeedile kupli alla kükitama... Elijah, meil on olnud nii vähe aega ja meil on ka praegu seda nii vähe ja võib-olla ei näe ma sind enam kunagi. See kohtumine on nii täiesti ootamatu, et oleks kosmiline kuritegu see kasutamata jätta.”

„Gladia, kas sa tõesti tahad seda vanameest?”

„Elijah, kas ma tõesti pean kerjama?”

„Aga mul on häbi.”

„Siis sule silmad.”

„Ma mõtlen enda pärast – mu kulunud keha.”

„Siis piinle. Sinu lollakas seisukoht ei lähe mulle korda.” Ja ta kleidi kinnitused avanesid sellal kui ta käed mehe ümber põimis.

5c

Gladia oli ühekorraga teadlik paljudest asjadest.

Ta oli teadlik asjade imelisest püsivusest, sest Elijah oli täpselt selline, nagu ta teda mäletas. Viis aastat ei olnud midagi muutnud. Ta ei olnud elanud ülevõimendatud mälupildi kumas. Elijah oli sama.

Samas oli ta teadlik ka raskestidefineeritavatest erinevustest. Tema tundeid teravustas fakt, et ilma ühegi mainimisväärse veata oli Santirix Gremionis tervikuna üks suur õnnetus. Santirix oli südamlik, õrn, mõistlik, piisavalt arukas... ja mage. Gladia ei suutnud täpselt öelda, miks ta mage oli, kuid ükskõik mida mees ütles või tegi, ei erutanud see teda kaugeltki nii nagu Baley, isegi kui viimane mitte midagi ei teinud ega öelnud. Baley oli aastatelt vanem, füsioloogiliselt palju vanem, Santirixiga võrreldes inetu ja mis palju tähtsam, Baleyga käis kaasas mingi määratlematu lagunemise aura – maalaste kiire vananemise ja lühikese elu nimbus. Ja siiski...

Gladiat masendas see mehelik rumalus – see, kuidas Baley talle kõheldes lähenes, üldse adumata, milline mõju tal naise üle on.

Ta oli teadlik tema äraolekust, sest mees oli läinud rääkima Daneeliga, kes tema silmis oli samavõrra tähtsusetu, kui Baley oli tähtis. Maalased kartsid ja vihkasid roboteid ja ometi kohtles Elijah Daneeli inimesena. Teisalt välisilmlased, kes armastasid roboteid ega tundnud end mugavalt nende puudumisel, ei suhtunud neisse kunagi teisiti kui masinatesse.

Kõige enam oli ta teadlik ajast. Ta teadis, et täpselt kolm tundi ja 25 minutit oli möödunud Elijah tulekust Han Fastolfe väikesesse laeva, ja ta teadis, et palju neil enam aega ei ole.

Mida kauem ta Auroralt ära oli ja mida kauem Baley laev orbiidile jäi, seda tõenäolisemaks muutus, et keegi seda märkab – või arvestades, et tõenäoliselt on keegi seda juba märganud, siis üha tõenäolisemaks muutus, et keegi muutub uudishimulikuks ja hakkab asja uurima. Ja siis on Fastolfel kuhi tüütuid sekeldusi.

Baley väljus piloodikabiinist ja vaatas Gladiat kurvalt. „Ma pean nüüd minema, Gladia.”

„Ma tean küll.”

„Daneel hoolitseb sinu eest,” ütles Baley. „Ta on sinu sõber ja kaitsja ja palun ole ka talle sõbraks – minu pärast. Aga Giskard on see, keda sa kuulama pead. Tema olgu su nõunik.”

Gladia kortsutas kulmu. „Miks Giskard? Ma ei saa öelda, et ta mulle meeldiks.”

„Ma ei taha, et ta sulle meeldiks. Ma palun sul teda usaldada.”

„Aga miks, Elijah?”

„Ma ei saa seda sulle öelda. Ka selles pead sa mind lihtsalt usaldama.”

Nad vaatasid teineteisele otsa ega öelnud rohkem midagi. See vaikus oleks nagu peatanud aja, oleks nagu lasknud neil klammerduda sekunditesse ja neid paigal hoida.

Aga kaua see kesta ei saanud. „Sa ei kahetse...” ütles Baley.

„Kuidas võiksin ma kahetseda – kui ma sind võib-olla enam kunagi ei näe?” sosistas Gladia.

Baley hakkas vastama, kuid Gladia pani oma väikese kokkusurutud rusika talle huulte vastu.

„Ära valeta ilmaasjata,” ütles ta. „Ilmselt ei näe ma sind enam kunagi.”

Ja ta ei näinudki.

Mitte kunagi!

6

Just see lohises tal valusalt kaasas, kui ta läbi tühjade kasutute aastate rea olevikku tagasi pöördus – ma ei näinud teda enam kunagi, mõtles ta. Mitte kunagi!

Nii tohutult kaua oli ta püüdnud end kaitsta nende maguskurbade mälestuste eest ja nüüd olid need talle kaela langenud – ja kurbust oli neis palju enam. Sest ta oli kohtunud selle Mandamusega, sest Giskard oli seda soovitanud ja ta oli lubanud Giskardi usaldada. See oli tema viimane soov.

Ta keskendus hetkele. (Kui palju aega oli möödunud?)

Mandamus jälgis teda külmalt. „Sinu reaktsiooni järgi otsustades on see ilmselt tõsi, proua Gladia,” ütles ta. „Enam selgemalt sa seda väljendada ei oleks saanud.”

„Mis on tõsi? Millest sa räägid?”

„Sellest, et sa kohtusid maalase Elijah Baleyga viis aastat pärast tema visiiti Aurorale. Tema laev oli Aurora orbiidil, sa lendasid üles temaga kohtuma ja olid temaga oma poja eostamise ajal.”

„Mis tõendeid sul selle kohta on?”

„Proua, see ei jäänud väga saladuseks. Maalaste laeva orbiidil märgati. Fastolfe jahi lendu märgati. Registreeriti ka põkkumine. Fastolfe ei olnud jahi pardal, järelikult ilmselt olid see sina. Doktor Fastolfe oli piisavalt mõjuvõimas, nii et kuhugi kirja see ei läinud.”

„Kui seda kirjas ei ole, pole ka tõendeid.”

„Paraku aga on doktor Amadiro veetnud viimased kaks kolmandikku oma elust doktor Fastolfe tegemisi õela pilguga jälgides. Osa riigiametnikke on alati kogu hingest pooldanud doktor Amadiro poliitikat – et Galaktika tuleb hoida välisilmlastele – ja on talle vaikselt aru andnud kõigest, mida nad arvasid, et ta võiks teada. Doktor Amadiro kuulis su väikesest vägitükist praktiliselt kohe.”

„See ei ole veel tõend. Mõne meeldidatahtva alamametniku sõna üksi ei maksa midagi. Amadiro ei ole midagi teinud, sest isegi tema teab, et tal ei ole tõendeid.”

„Pole tõendeid, mille alusel saaks kedagi vähimatki süüdistada; pole tõendeid, millega oleks saanud Fastolfele pahandusi tekitada; kuid piisavalt tõendeid, et pidada mind Baley järeltulijaks ja seepärast mu karjäär ära rikkuda.”

„Ära muretse,” ütles Gladia kibedalt. „Minu poeg on Santirix Gremionise, tõelise auroralase poeg, ja sina oled selle Gremionise poja järeltulija.”

„Veena mind, proua. Muud pole vaja. Veena mind, et sa tõusid orbiidile ja veetsid need tunnid maalasega kahekesi rääkides... näiteks poliitikast? Et te tuletasite vanu aegu ja ühiseid sõpru meelde, rääkisite teineteisele toredaid lugusid ja ei puudutanud teineteist. Veena mind.”

„Pole sinu asi, mida me tegime, ja hoia oma sarkasm endale. Sel ajal, kui me kohtusime, olin ma juba oma tollasest abikaasast rase. Kandsin kolme kuu vanust loodet. Aurora loodet.”

„Saad sa seda tõestada?”

„Miks ma peaksin seda tõestama? Minu poja sünnikuupäev on registreeritud ja Amadiro teab maalase visiidi kuupäeva.”

„Nagu ma ütlesin, teatati talle sellest siis, ligi kakskümmend dekaadi tagasi. Ta ei mäleta enam täpselt. Külaskäiku ei registreeritud ja seega ei saa sellele viidata. Kardan, et doktor Amadirole meeldib enam uskuda, et sa kohtusid maalasega üheksa kuud enne su poja sündi.”

„Kuus kuud.”

„Tõesta seda.”

„Sul on minu sõna.”

„Ebapiisav.”

„Olgu siis – Daneel, sa olid minuga. Millal ma kohtusin Elijah Baleyga?”

„Proua Gladia, see oli 173 päeva enne su poja sündi.”

„Mis on õige pisut alla kuue kuu enne lapse sündi,” lisas Gladia.

„Ebapiisav,” ütles Mandamus.

Gladia lõug kerkis. „On lihtne tõestada, et Daneeli mälu on täiuslik, ja roboti tunnistus loeb Aurora kohtus.”

„See ei ole ja sellest ei saa kunagi kohtuasi, ja Daneeli mälul ei ole doktor Amadiro silmis mingit kaalu. Fastolfe ehitas Daneeli ja on teda ka kaks sajandit hooldanud. On võimatu öelda, millised doktor Amadirot puudutavad modifikatsioonid või instruktsioonid tal on.”

„Siis mõtle järele, mees. Maalased on meist geneetiliselt üsna erinevad. Me oleme peaaegu eri liigid. Me ei ristu.”

„Tõendamata.”

„Noh, siis on veel olemas geneetilised andmed. Darreli ja Santirixi omad. Võrdle neid. Kui mu eksabikaasa ei olnud tema isa, näitavad geneetilised erinevused seda eksimatult.”

„Geneetilised andmed ei ole igaühele kättesaadavad. Sa tead seda.”

„Amadirot ei takista eetilised kaalutlused. Ta on piisavalt mõjukas, et uurida neid seadusest mööda minnes. Või kardab ta oma hüpoteesi ümber lükata?”

„Ma ei tea põhjust, proua, kuid ta ei astu auroralaste eraelu puutumatuse vastu.”

„Noh, siis mine kosmosesse ja lämbu vaakumis,” ütles Gladia. „See pole minu asi, kui su Amadiro keeldub uskumast. Vähemasti sina peaksid nüüd olema veendunud ja Amadirot veenda on sinu probleem. Kui sa seda ei suuda ja su karjäär ei lähe nii, nagu sa tahad, võid kindel olla, et see pole mitte põrmugi minu asi.”

„See mind ei üllata. Ma ei oodanud midagi muud. Ja muide, mina olen veendunud. Ma lihtsalt lootsin, et sul on anda mulle midagi, millega veenda doktor Amadirot. Sul ei ole.”

Gladia kehitas põlglikult õlgu.

„Siis ma kasutan teisi meetodeid,” ütles Mandamus.

„Tore, et sul on,” Gladia ütles külmalt.

„Minu arust ka. Mul on üsna mõjusad meetodid,” ütles Mandamus nii tasa, nagu oleks ta unustanud, et pole üksi.

„Tore. Mina soovitaksin väljapressimist. Amadiro puhul peaks küllaldaselt materjali leiduma.”

Mandamus vaatas üles ja kortsutas järsult kulmu. „Ära ole loll.”

„Sa võid nüüd minna,” ütles Gladia. „Ma arvan, et ma olen talunud sind juba piisavalt kaua. Lahku mu majast!”

Mandamus tõstis käed. „Oota! Ma ütlesin alguses, et tahtsin sinuga kohtuda kahel põhjusel – üks oli isiklik ja teine riiklik. Ma kulutasin esimesele liiga palju aega, kuid ma pean paluma viit minutit, et arutada ka teist.”

„Ma annan sulle viis minutit, kuid mitte rohkem.”

„Keegi teine tahab samuti sinuga kokku saada. Maalane – või vähemalt maalaste järeltulija ühest Asundusest.”

„Ütle talle,” ütles Gladia, „et ei maalastel ega asustajatel pole lubatud Aurorale tulla, ja saada ta minema. Miks ma peaksin temaga kohtuma?”

„Proua, kahjuks on jõuvahekord viimase kahe sajandiga pisut muutunud. Neil maalastel on rohkem maailmu kui meil ja neid on alati olnud palju rohkem. Neil on rohkem laevu, kuigi need ei ole veel tehniliselt meie tasemel; oma lühikese eluea ja kiire sigivuse tõttu on nad meiega võrreldes palju kergemini valmis surema.”

„Seda viimast ma ei usu.”

Mandamus naeratas kergelt. „Miks mitte? Kaheksa dekaadi on vähem kui nelikümmend. Igal juhul peame neid viisakalt kohtlema – palju viisakamalt, kui me Elijah Baley päevil kunagi vaevusime. Kui sa end sellest paremini tunned, siis on see Fastolfe poliitika tagajärg.”

„Kelle nimel sa muide räägid? Kas tõesti on see Amadiro, kes peab asustajatega viisakas olema?”

„Ei. Nõukogu tegelikult.”

„Sa oled nõukogu esindaja?”

„Mitteametlikult. Mul paluti sulle teatada mitteametlikult.”

„Ja mis siis, kui ma selle asustajaga kohtun? Miks ta mind näha tahab?”

„Seda me ei tea, proua. Loodame, et sa ütled meile. Et sa kohtud temaga, saad teada, mida ta tahab, ja teatad meile.”

„Kes on „meie”?”

„Nagu ma ütlesin, nõukogu. Asustaja saabub su majja täna õhtul.”

„Tundub, et sa üritad väita, et mul ei ole muud valikut kui olla teie nuhk.”

Mandamus tõusis jalule, näol ilme, et ta on oma töö teinud. „Sa ei ole „nuhk”. Sa ei võlgne sellele asustajale midagi. Sa lihtsalt informeerid oma valitsust, nagu on iga Aurora kodaniku patriootlik kohus. Sa ei tahaks lasta nõukogul arvata, et su Solaria sünnipära mõjutab kuidagi su lojaalsust Aurorale.”

„Härra, ma olen olnud auroralane üle nelja korra kauem, kui sina elanud.”

„Kahtlemata, aga sa oled sündinud ja kasvanud Solarial. Sa oled anomaalia, mujal sündinud auroralane, ja seda on raske unustada. Eriti nüüd, kui asustaja soovib näha just sind ja ei kedagi teist Auroral just sellepärast, et sa oled Solarial sündinud.”

„Kuidas sa seda tead?”

„See on ilmne. Ta nimetab sind „solarialannaks”. Meid teeb uudishimulikuks, et mida see peaks tema jaoks tähendama – eriti nüüd, kui Solariat enam ei ole.”

„Küsi temalt.”

„Me eelistame sinult küsida – pärast seda, kui olete kohtunud. Ma pean nüüd paluma luba lahkuda ja tänan sind külalislahkuse eest.”

Gladia noogutas jäigalt. „Loa lahkuda annan ma parema meelega, kui andsin loa mind külastada.”

Mandamus suundus peaväljapääsu suunas viiva koridori poole, oma robotid tihedalt kannul.

Ta peatus vahetult enne toast lahkumist, pöördus ja ütles: „Ma olin peaaegu unustanud...”

„Jah?”

„Veider kokkusattumus, aga selle asustaja nimi, kes sind näha soovib, on Baley.”