1. peatükk

Maja põles ja see polnud minu süü.
Saapad libisesid ja vibasid põrandaplaatidel, kui keerasin täiskiirusel ümber nurga ja tormasin Chicago piirkonna edelaservas asuva mahajäetud koolimaja väljapääsu suunas. Kauged tänavalaternad olid tolmuse koridori ainus valgus ja jätsid vanade klassiuste taha lömitama tohutud pimeduselaigud.
Hoidsin käte vahel umbes pesukorvi suurust keerukate nikerdustega puukasti ja selle raskus pani mu õlad pingutusest tulitama. Olin mõlemasse kunagi kuuli saanud ja lihasevalu hakkas kiiresti muutuma sügavateks valutorgeteks. See neetud kast oli raske, isegi sisu arvestamata.
Kasti sees niutsus ja vingus minu jooksu taktis edasi-tagasi loksudes pundar lontkõrvalisi halli-mustakirjuid kutsikaid. Üks kutsikaist, kõrv juba mingis koeraäparduses saadud sälguga märgitud, oli oma pesakonnakaaslastest kas vapram või rumalam. Ta ronis ringi, kuni sai käpad kastiservale ja asutas end haukuma valusalt kõrgel häälel, täis kiuksuvaid lõrinaid, suured silmad ainiti minu selja taha vaatamas.
Jooksin kiiremini, jalgade ümber vihisemas põlvini ulatuv nahast tolmumantel. Kuulsin krabinat ja sisinat ning põikasin vasakule nii hästi, kui suutsin. Minust vuhvatas mööda üleni kollakasvalgelt leegitsev pall mingist mürgiselõhnalisest tõrvasarnasest ainest. See sadas põrandale mitu jardi minust eespool ja plahvatas kohe väikeseks näljaseks tulelombiks.
Püüdsin sellest kõrvale hoida, aga ilmselt olid mu saapad tehtud kõndimiseks, mitte tolmustel plaatidel sprintimiseks. Need läksid mul alt ja ma kukkusin. Hoidsin seda kontrolli all nii hästi, kui sain ja lõpetasin taguotsal libisedes, selg tule poole. Korraks läks kuumaks, aga tolmumantlisse põimitud tõrjeloitsud hoidsid mind põletuste eest.
Minu suunas särises järgmine leegitsev plönn ja ma jõudsin vaevu õigel ajal pöörata. See aine, mis kurat see ka polnud, kleepus nagu napalm sinna, kuhu tabas, ja põles üleloomuliku raevukusega, mis oli mu selja taga hämarates koridorides juba tosin kappi räbuks põletanud.
Plöga tabas mu vasakut abaluud ja libises keebiga mantli kaitseloitsudelt maha, plärtsatades mu selja taha seinale. Võpatasin sellest hoolimata, kaotasin tasakaalu ja koperdasin kastiga. Väikesed pontsakad kutsikad pudenesid niitsatuste koori ja abikisa saatel põrandale.
Kiikasin selja taha.
Deemonvalvurid nägid välja nagu nõdrameelsed lillakaspunased šimpansid, kui mitte arvestada õlgadel võrsuvaid ronkmusti tiibu. Kolm neist oli pääsenud mu hoolikalt meisterdatud halvatusloitsust ja nad olid mul kohe kannul, kargasid mööda koridori lähemale pikkade hüpetega, millele aitasid kaasa mustasulelised tiivad.
Kui ma neid vaatasin, sirutas üks käe oma kõverate jalgade vahele ja... Noh, kui otse välja öelda, siis kogus ta sedalaadi laskemoona, millele primaadid loomaaias ikka loodavad. Deemonahv heitis selle kädistava kriiske saatel lendu ja see süttis õhus põlema. Pidin kummarduma, et jäle süütepasa pall mulle vastu nina ei lärtsataks.
Kahmasin kutsikad, kallasin nad kasti ja hakkasin jooksma. Deemon­ahvid pistsid värske jõuga ulguma.
Kiiksuvad haugatused selja taga panid mind tagasi vaatama. Pisike sälkuskõrvaline kutsikas oli oma kohmakad käpad kindlalt põrandale toetanud ja haukus väljakutsuvalt liginevatele deemonšimpansidele näkku.
„Neetud,” kirusin ma ja pöörasin otsa ümber. Esiahv kummardus kutsika järele haarama. Tegin nii nagu pallimängijad, liuglesin jalad ees lähemale ja rammisin saapakontsa otse vastu deemoni ninaotsa. Ma pole turske kehaehitusega, aga ma olen peajagu pikem kui kuus jalga ja keegi pole kunagi arvanud, et oleksin kergekaallane. Lõin deemonit küllalt kõvasti, et panna ta kriiskama ja kõrvale kalduma. Ta matsatas vastu metallkappi ja jättis sellesse mõne tolli sügavuse mõlgi.
„Väike lollakas karvakera,” pomisesin ma ja korjasin kutsika üles. „Sellepärast mul ongi kass.” Kutsikas jätkas oma raevukate kiuksuga lõrinate tiraadi. Pistsin ta tseremoonitsemata kasti, põikasin eest ära veel kahel leegitseval plönnil ja taganemist jätkates hakkasin juba hoonet täitvast suitsust köhima. Sealpool, kust ma tulnud olin, läks valgemaks, sest deemonite leegitsevad viskerelvad järasid vanu seinu ja põrandat, laienedes õela kahjurõõmuga.
Jooksin vana maja eesuste poole, virutasin puusaga vastu käepidet ja vaevalt aeglustasin sammu.
Mu selga sadas ootamatu raskus ja miski sikutas mind tigedalt juustest. Šimpansdeemon hakkas mind kaelast ja kõrvast hammustama. See oli valus. Üritasin keerutada ja teda seljast visata, aga tal oli tugev haare. Ent see ponnistus näitas mulle kätte teise deemoni, kes mu nägu sihtis, ja kokkupõrke vältimiseks pidin kummarduma.
Lasin kastist lahti ja sirutasin seljas oleva deemoni järele. See ulgus ja hammustas mind käest. Pöörasin vihaselt mörisedes ümber ja viskusin seliti vastu lähimat seina. See taktika oli ahvdeemonile ilmselt teada. Ta lipsas viimasel hetkel mu kukilt maha ja ma räntsatasin kuklaga kõvasti vastu metallkappide rida.
Hetkeks lõi sädemepahvak mul silme eest pimedaks ja kui pilt selgeks läks, nägin kahte deemonit kutsikatekasti poole sukeldumas. Mõlemad loopisid puust kasti suunas kõrvetavaid plönne, pritsides selle tulega üle.
Seinal oli vana tulekustuti ja ma krahmasin selle. Mu ahvist ründaja sööstis jälle minu suunas. Rammisin kustutipõhja talle vastu nina, lüües ta pikali, seejärel keerasin kustuti käes teistpidi ja pihustasin nikerdatud kastile tolmuvalge kemikaalipilve. Sain tule kustutatud, aga kauba peale lasin kustuti kahele teisele deemonile näkku tühjaks, nii et tekkis paks tolmupilv.
Haarasin kasti ja hiivasin selle uksest välja ning virutasin kooliuksed enda järel kinni.
Teiselt poolt ust kostis paar mütsatust ja siis jäi kõik vaikseks.
Vaatasin lõõtsutades alla, niitsuvaid kutsikaid täis kasti peale. Valge kustutuspulbri korra alt vaatas mulle vastu kobar märgi musti ninu ja silmi.
„Kirevase päralt,” lõõtsutasin neile. „Teil ikka veab, et vend Wang teid nii kangesti tagasi tahab. Kui ta poleks poolt ette maksnud, siis istuksin mina kastis ja teie tassiks mind.”
Kimp pisikesi sabu liputas lootusrikkalt.
„Totakad koerad,” urisesin. Vinnasin kasti jälle sülle ja hakkasin seda vana kooli parkla poole tarima.
Olin umbes poolel teel, kui miski rebis kooli uksed sissepoole, vastu käigusuunda. Maja sees vallandus vali madalahäälne möire ja siis tuli uksest tampides šimpansdeemoni Kongi-suurune versioon.
See oli lillakaspunane. Tal olid tiivad. Ja ta tundus tõeliselt pahane. Vähemalt kaheksa jala pikkusena pidi ta kaaluma minust neli-viis korda rohkem. Kui ma teda jõllitasin, lendas deemon-Kongi poole kaks väikest pärdik-deemonit...a lihtsalt imendusid temaga kokku põrgates suurema deemoni massi sisse. Kong võttis veel nii kaheksakümmend naela juurde ja muutus tiba kogukamaks. Mitte siis niivõrd ahv Kong, vaid ahv-Voltron. Algne deemonvalvurite kamp pidi olema selle ühinemismanöövriga mu loitsust pääsenud...ad koondasid kogu oma energia ühte kandjasse kokku ja kasutasid tihedusest tingitud suuremat jõudu minu köidikust läbi pressimiseks.
Kongtron ajas tiivad nii laiali nagu väike lennuk ja sööstis täiesti kohatu graatsiaga mulle kallale. Elukutselise uurija ja ka elukutselise võlurina olin ilastavaid elukaid ennegi näinud. Paljude kokkupõrgete käigus ja paljude aastate jooksul olen edukalt välja töötanud tavapärase töökorra suurte vastikute koletistega tegelemiseks.
Ära joosta. Mina ja Monty Python.
Parkla ja Sinine Põrnikas, minu vana päevinäinud Volkswagen, olid vaid kolme-neljakümne jala kaugusel ja ma suudan end liigutada, kui motivatsiooni on.
Kong möirgas. See andis mulle motivatsiooni.
Kõlas väike plahvatus ja selle järel lahvatas punane valgus, eredam kui lähedalasuvad tänavalaternad. Minust mõni jalg eemal tabas maad järjekordne tulekera ja lõhkes nagu kodusõjaaegne kahurikuul, uuristades sillutisse kirstusuuruse kraatri. Hiigeldeemon möirgas ja sööstis mustadel raisakotkatiibadel minust mööda, kallutades, et uueks viskeks ringiga tagasi tulla.
„Thomas!” röögatasin. „Pane auto käima!”
Kaassõitja uks avanes ja ebatervelt kena noor mees tumedate juuste, liibuvate teksade ja paljale ülakehale heidetud nahkjakiga pistis pea välja ja kiikas üle ümmarguste roheliste klaasidega prillide raamide minu poole. Siis vaatas ta üles ja mu selja taha. Ta suu vajus lahti.
„Käivita see kuradi auto!” karjusin ma.
Thomas noogutas ja sukeldus tagasi Põrnika sisemusse. See kähises ja turtsus ja ärkas vappudes ellu. Allesjäänud esituli süttis vilkudes ja Thomas andis gaasi ning hakkas tänava poole sõitma.
Hetkeks mõtlesin, et ta jätab mu maha, aga ta aeglustas nii palju, et jõudsin talle järele. Thomas kallutas end üle istme ja lükkas kaassõitja ukse lahti. Mühatasin pingutusest ja viskusin autosse. Kasti oleksin äärepealt kaotanud, aga mul õnnestus see kätte saada just enne seda, kui sälgukõrvaline kutsikas end servani üles sikutas, olles ilmselt otsustanud tagasi minna ja lahingut lüüa.
„Mis kurat see on?” karjus Thomas. Ta mustad õlgadeni juuksed, lokkis ja läikivad, lendlesid ümber näo, kui auto kiirust kogus ja jaheda sügistuule lahtistest akendest sisse tõmbas. Ta hallid silmad olid hirmust suured. „Mis see on, Harry?”
„Lihtsalt sõida!” hüüdsin. Toppisin niutsuvate kutsikate kasti tagaistmele, kahmasin oma tulekepi ja ronisin lahtisest aknast välja, nii et jäin ukseservale istuma, rind vastu autokatust. Keerasin end, et paremas käes olev tulekepp deemonile sihtida. Kogusin kokku oma tahtejõu, oma võluväe ja tulekepi ots hakkas kirsspunaselt hõõguma.
Pidin just löögi deemoni suunas teele saatma, kui too alla sööstis, järjekordne tulekera käes, ja selle auto suunas heitis.
„Vaata ette!” röögatasin.
Thomas pidi olema peeglist seda tulemas näinud. Põrnikas pööras järsult ja tulekera tabas asfalti, plahvatades tulelõõma ja lööklaine saatel, mis purustas aknad mõlemal tänavapoolel. Thomas vältis tee serva pargitud autot, rümades üles kõnniteele, nii et auto hüppas kohmakalt ja kaotas peaaegu juhitavuse. Põrge heitis mind maha mu õrrelt kinnise ukse ülaserval. Juurdlesin parajasti, milline on tõenäosus, et leian maandumiseks pehme koha, kui tundsin Thomast mu pahkluust haaramas. Ta hoidis minust kinni ja tõmbas mu autosse tagasi jõuga, mis oleks ehmatanud igaüht, kes ei teadnud, et ta pole inimene.
Ta toetas mind jalast hoides ja kui tohutu deemon jälle alla sööstis, suunasin tulekepi selle poole ning uratasin: „Fuego!”
Tulekepi otsast sähvatas hilisõhtusesse õhku hõõguvvalge tulejutt, valgustades tänavat nagu välgulöök. Eeldasin, et niimoodi auto peal rappudes lasen mööda. Aga juhus soosis mind ja leegipahvak tabas Kongtroni otse kõhtu. Too röögatas ja takerdus, langedes püstloodis maa peale. Thomas keeras tänavale tagasi.
Deemon hakkas end püsti ajama. „Pea auto kinni!” karjusin.
Thomas vajutas jala pidurile ja mind oleks jälle äärepealt vastu kõnniteed lapikuks litsutud. Hoidsin nii kõvasti kinni, kui suutsin, aga selleks ajaks, kui tasakaalu tagasi sain, oli deemon end jalule vinnanud.
Mörisesin nördinult, seadsin järgmise laengu valmis ja sihtisin hoolega.
„Mida sa teed?” hüüdis Thomas. „Sa vigastasid teda, laseme jalga!”
„Ei,” nähvasin vastu. „Kui me ta siia jätame, elab ta end esimese ettejuhtunu peal välja.”
„Aga need pole meie!”
Lasin Thomase jutu kõrvust mööda ja valmistasin ette järgmise löögi, kallates tahet tulekeppi, kuni sellest hakkas kogu pikkuses kerkima suitsukeerde.
Siis andsin Kongile otse ta mustade nööpsilmade vahele.
Tuli tabas teda nagu lammutuskuul, otse vastu lõuga. Deemoni pea plahvatas helendavaks lillakaspunase auru ja erkpunaste sädemete pilveks, mis nägi tõsiselt lahe välja, peab tunnistama.
Surelike maailma tulnud deemonitel pole keha kui sellist. Nad loovad selle nagu rõivakomplekti ja kuni deemoni teadvus asub selles tarindkehas, on see sama hea kui päris. Pea õhku laskmine oli liiga suur kahjustus, isegi deemoni eluenergia ei suutnud seda toetada. Keha tõmbles mõne hetke maas ja siis lakkas Kong-deemoni maine kest liikumast ning lahustus pooleldi läbipaistvaks klombilise välimusega geelja ektoplasma massiks, Varivalla aineks.
Kergendustunne tegi mind natuke uimaseks ja ma vajusin lõdvalt tagasi Põrnikasse.
„Luba mul korrata,” lõõtsutas Thomas hetk hiljem. „Mis... kurat... see... oli?”
Seadsin end raskelt hingeldades istmele. Panin turvavöö kinni ja kontrollisin, kas kutsikad ja nende kast on vigastamata. Olid küll ja ma sulgesin ohates silmad. „Shen,” ütlesin. „Hiina vaimolendid. Deemonid. Kujumuutjad.”
„Issand, Dresden! Ma sain sinu pärast peaaegu surma!”
„Ära ole tita. Pole sul häda midagi.”
Thomas vaatas mind halvakspanevalt. „Oleksid vähemalt võinud mulle öelda.”
„Ma ütlesin sulle,” märkisin. „Ma ütlesin sulle Maci juures, et viin su koju, aga enne pean ühe asja ära ajama.”
Thomas vedas näo mossi. „Asja äraajamine on bensiini võtmine või poest piima toomine või muud seesugust. See ei ole ärajooksmine lillade püromaanist lendgorillade eest, kes pilluvad süütepaska.”
„Järgmine kord mine rongiga.”
Ta põrnitses mulle vihaselt otsa. „Kuhu me läheme?”
„O’Hare’i.”
„Miks?”
Viipasin umbmääraselt tagaistme suunas. „Tagastan kliendile varastatud vara. Ta tahab selle kähku Tiibetisse tagasi viia.”
„Jätad sa mulle veel midagi rääkimata? Vombat-ninjad või midagi säärast?”
„Ma tahtsin, et sa aru saaks, mis tunne on,” ütlesin.
„Mida see peaks tähendama?”
„No kuule, Thomas. Sa ei käi kunagi Maci juures hängimas ja semutsemas. Sa oled rikas, sul on sidemed ja sa oled üks kuradima vampiir. Sul polnud vaja, et ma sind ära viskaks. Sa oleksid võinud võtta takso, limusiini järele kutsuda või mõne naise end ära viima rääkida.”
Thomase mossitus kadus ja selle asemele tekkis ettevaatlik ilmetu mask. „Ah nii? Miks ma siis siin olen?”
Kehitasin õlgu. „Ei paista sedamoodi, et sa ilmusid välja plaaniga mulle selja tagant kallale karata. Küllap sa tulid rääkima.”
„Nugaterav mõistus. Sa peaksid olema eradetektiiv või midagi sellist.”
„Jäädki sinna passima ja mind solvama või kavatsed rääkima hakata?”
„Jajah,” ütles Thomas. „Mul on teenet vaja.”
Mühatasin. „Mis teenet? Sa ikka mäletad, et ametlikult oleme me sõjas, eks? Võlurid vampiiride vastu? Hakkab kelluke helisema?”
„Kui sulle meeldib, võid teeselda, et ma kasutan diversioonitaktikat ja see on osa kuratlikult keerukast plaanist, mille eesmärk on sinuga manipuleerida,” ütles Thomas.
„Tore,” ütlesin. „Sest kui ma juba suure vaevaga sõda alustasin, siis oleksin solvunud, kui sina ei tahaks selles osaleda.”
Ta muigas. „Küllap sa mõtled, kelle poolt ma olen.”
„Ei.” Turtsatasin. „Sina oled Thomase poolt.”
Muie venis laiemaks. Thomasel on selline helgemast helgem poisilik naeratus, mis paneb naiste püksikud iseenesest aurustuma. „Selge see. Aga ma olen sulle paaril viimasel aastal mõningaid teeneid teinud.”
Kortsutasin kulmu. Oli tõesti, ehkki ma ei teadnud, miks. „Jah. Ja siis?”
„Siis nüüd on minu kord,” ütles ta. „Mina olen sind aidanud. Nüüd on mul tasu vaja.”
„Aa. Mida sa tahad, et ma teeksin?”
„Ma tahan, et sa võtaksid ühe mu tuttava juhtumi. Ta vajab su abi.”
„Mul pole tõesti sugugi aega,” ütlesin. „Ma pean elamiseks raha teenima.”
Thomas nipsas tükikese flambeeritud ahvi käeseljalt minema ja aknast välja. „Sa nimetad seda elamiseks?”
„Tööotsad on elu osa. Võib-olla oled sellisest mõistest kuulnud, nimetatakse töötamiseks? Vaata, see käib nii, et kannatad ära tüütute ja alandavate asjade tegemise, kuni lõpuks palka makstakse ja siis saad liiga vähe raha. Nagu need Jaapani mängusaated, ainult ilma au ja kuulsuseta.”
„Plebei. Ma ei palu sul tasuta töötada. Ta maksab sulle.”
„Phäh,” pomisesin ma. „Milles ta abi vajab?”
Thomas kortsutas kulmu. „Ta arvab, et keegi üritab teda tappa. Mina arvan, et tal on õigus.”
„Miks?”
„Tema lähikonnas on olnud paar kahtlast surmajuhtumit.”
„Näiteks?”
„Kaks päeva tagasi saatis ta oma autojuhi, Stacy Willise nimelise tüdruku, golfikeppidega auto juurde, et saaks enne lõunat paar auku tehtud. Willis avas pagasiruumi ja nõelati surnuks, sest kuni ta ukse juures käis, oli sinna roninud umbes kahekümnest tuhandest mesilasest koosnev sülem.”
Noogutasin. „Uhh. Ei saa vastu vaielda. Võikalt kahtlane.”
„Järgmisel hommikul sai tema sekretär, noor naine nimega Sheila Barks löögi juhitavuse kaotanud autolt. Silmapilkne surm.”
Ajasin huuled torusse. „See ei kõla nii kummaliselt.”
„Ta sõitis parajasti veesuuskadel.”
Plaksutasin silmi. „Kuidas kurat see juhtus?”
„Mina kuulsin, et sild veehoidla kohal. Auto käis üle piirde, sadas talle otse peale.”
„Võeh,” ütlesin. „Mingit aimu, kes selle taga on?”
„Ei mingit. Arvad, et entroopianeedus?” küsis Thomas.
„Kui nii, siis lohakas. Aga põrgutugev. Need on üsna melodramaatilised surmad.” Kontrollisin kutsikaid. Nad olid vajunud ühte tolmusesse kuhja ja magasid. Sälkuskõrvaline kutsikas lamas kuhja otsas. Ta avas silmad ja tõi kuuldavale vaikse unise hoiatusurina. Siis jäi ta uuesti magama.
Thomas kiikas üle õla kasti poole. „Väikesed nunnud karvakerad. Mis lugu nendega on?”
„Mingi kloostri valvekoerad Himaalaja mägedest. Keegi tõmbas nad ära ja tuli siia. Paar munka palkasid mind neid tagasi saama.”
„Mis asja, kas Tiibetis pole koerte varjupaika?”
Kehitasin õlgu. „Nad usuvad, et nendes koertes on fu verd.”
„Kas see on nagu epilepsia või midagi sarnast?”
Turtsatasin ja pistsin käe aknast välja, õõtsutades seda edasi-tagasi, et Põrnika sõidutuules lennukitiiba mängida. „Mungad arvavad, et nende kauge esivanem oli jumalik loomvaim. Taevalik kaitsevaim. Fu-koer. Nad usuvad, et see teeb nende vereliini eriliseks.”
„Kas teeb?”
„Kust kurat mina peaksin teadma, mees? Mina olen ainult tagasinõudja.”
„Võlur või asi.”
„Maailm on suur,” ütlesin. „Keegi ei saa kõike teada.”
Thomas jäi natukeseks vait ja tee sahises mööda. „Ee, kas ma võin küsida, mis su autoga juhtus?”
Vaatasin Põrnika sisemuses ringi. See polnud enam tavaline Volkswagen. Istmekatted olid läinud. Nende alune polster samamoodi. Niisamuti ka sisemine vaipkate ja suured lahmakad armatuurlauast, mis oli olnud puidust. Alles oli natuke vinüüli ja osa plastmassist ja kogu metallist tehtu, aga kõik ülejäänu oli täielikult maha kooritud.
Olin teinud hädapäraseid parandusi mitme liistu, riidepuutraadi, Walmarti matkaosakonnast ostetud odava polstri ja rohke toruteibiga. See andis autole tõeliselt postmodernistliku välimuse – pean sellega silmas, et auto nägi välja, nagu oleks tehtud kõva tuumasõja üle elanud vrakist.
Teisest küljest oli Põrnikas seest väga-väga puhas. Minu klaasid on pooltäis, tont võtku.
„Hallitusdeemonid,” ütlesin.
„Hallitusdeemonid sõid su auto ära?”
„Mõnes mõttes. Nad kutsuti välja auto sees leidunud kõdust ja kasutasid endale keha tegemiseks kõike orgaanilist, mida leida suutsid.”
„Kas sina kutsusid nad välja?”
„Oh ei, põrgu pihta. Need olid kingitus ühelt mõne kuu taguselt külaliskurikaelalt.”
„Ma pole kuulnudki, et sel suvel mingit möllu oleks olnud.”
„Mul on elu ka, mees. Ja mu elu ei ole ainult vaenutsevad pooljumalad ja sõdivad riigid ja mõistatuste lahendamine enne, kui see mulle otsa peale teeb.”
Thomas kergitas kulmu. „See on ka hallitusdeemonid ja põlev ahvipask?”
„Mis mul öelda on? „Võluvägi” on minu pärast „väk-iga”.”
„Ah soo. Kuule, Harry, kas ma võin midagi küsida?”
„Küllap vist.”
„Kas sa tõesti päästsid maailma? Tähendab, nagu viimasel kahel aastal järgemööda?”
Kehitasin õlgu. „Mõnevõrra.”
„Räägitakse, et sa said jagu haldjaprintsessist ja hoidsid ära Talve ja Suve sõja,” ütles Thomas.
„Suuremalt jaolt päästsin oma taguotsanahka. Maailm juhtus lihtsalt samas kohas olema.”
„See pilt hakkab mind veel unes painama,” ütles Thomas. „Kuidas oli nende deemonlike põrgutüüpidega eelmisel aastal?”
Raputasin pead. „Nad oleksid vastiku taudi valla päästnud, aga see poleks väga kaua kestnud. Nad lootsid, et sellest areneb üks kena apokalüpsis. Nad teadsid, et suurt lootust selleks pole, aga tegid seda ikkagi.”
„Nagu loterii,” ütles Thomas.
„Jajah, vist küll. Genotsiidiloterii.”
„Ja sina peatasid nad.”
„Ma aitasin seda teha, jäin ellu ja pääsesin tulema. Aga lõpp oli kurb.”
„Mida?”
„Ma ei saanud palka. Mitte kummalgi korral. Ma saan ahvdeemoni põleva pasa pealt rohkem raha. See lihtsalt pole aus.”
Thomas naeris natuke ja vangutas pead. „Ma ei saa sellest aru.”
„Millest ei saa aru?”
„Miks sa seda teed.”
„Mida teen?”
Ta lasi end juhiistmel lösakile. „Mängid uljast tasujat. Sind tehakse tümaks iga kord, kui ringi pöörad, ja nuhitööga hoiad vaevu elu sees. Sa elad väikeses niiskes korteriurus. Üksinda. Sul pole naist, pole sõpru ja sa sõidad selle sitanikerdisega. Su elu on veidi haletsusväärne.”
„Nii sa siis arvadki?” küsisin.
„Nimetan asju õige nimega.”
Hakkasin naerma. „Miks ma sinu arvates seda teen?”
Ta kehitas õlgu. „Mulle ei tule pähe muud, kui et sa kas vihkad end sügavalt ja sadistlikult või siis oled hull. Tõendite puudumisel jätsin suurejoonelise lolluse nimekirjast välja.”
Naeratasin ikka edasi. „Thomas, sa tegelikult ei tunne mind. Üldse mitte.”
„Arvan, et tunnen. Ma olen näinud, kuidas sa surve all käitud.”
Kehitasin õlgu. „Nojah, aga kui palju sa mind näed? Võib-olla päev-paar aastas? Tavaliselt siis, kui mõni elukas on minu klobimisega endale sooja teinud, et mind maha nottida.”
„Ja siis?”
„Siis seda, et see ei näita, milline on mu elu ülejäänud kolmesaja kuuekümne kolmel päeval,” ütlesin. „Sa ei tea minust kõike. Mu elu ei ole otsast lõpuni nõiduslik vägivald ja loominguline püromaania Chicagos.”
„Aa, õige jah. Ma kuulsin, et paar kuud tagasi käisid eksootilises Oklahomas. Midagi tornaado ja Riikliku Tugevate Tormide Laboratooriumiga.”
„Tegin uuele Suveemandale teene, ajasin taga hulkuma läinud tormisülfiidi. Sain nendes tormiküttide friigimobiilides kõik kohad läbi sõita. Sa oleksid pidanud nägema, mis nägu juht läks, kui aru sai, et tornaado ajab meid taga.”
„See on kena lugu, Harry, aga mis selle jutu mõte on?” küsis Thomas.
„Mõte on see, et sa pole suurt osa mu elust näinud. Mul on sõpru.”
„Koletisekütid, libahundid ja kõnelev kolp.”
Raputasin pead. „Rohkem. Mulle meeldib mu korter. Põrgut, mulle meeldib mu auto, kui juba jutuks tuli.”
„Sulle meeldib see... käkk?”
„Ta ehk ei näe teab mis välja, aga tal on see, mis loeb, poisu.”
Thomas tõmbas end istmel kössi, nägu skeptiline. „Nüüd sa paned mind mõtlema, et suurejooneline lollus võib siiski asja selgitada.”
Kehitasin õlgu. „Meie Sinise Põrnikaga lööme platsi puhtaks. Nii, nagu see nelja silindriga välja tuleb, aga puhtaks see plats saab.”
Thomase nägu muutus täiesti ilmetuks. „Kuidas Susaniga on?”
Ma tahaksin, et oskaksin sellise oivalise kivinäo ette manada, kui vihaseks saan, aga ma nii hästi ei oska. „Mis temaga on?”
„Sa hoolisid temast. Sa tõmbasid ta oma ellu. Sinu pärast kisuti ta katki. Kõiksugu jäletised võtsid ta sihile ja ta oleks peaaegu surma saanud.” Ta põrnitses ainiti ettepoole. „Kuidas sa seda taluda suudad?”
Hakkasin vihaseks saama, aga mind tabas harukordne selgusehetk, ja mu raev haihtus enne, kui jõudis päriselt koguneda. Silmitsesin valgusfoori taga Thomase profiili ja nägin, et ta hoiab näol suure vaevaga eemalolevat ilmet, nagu ei puudutaks teda miski. Mis peab tähendama, et miski puudutab teda. Ta mõtles kellegi enda jaoks olulise peale. Kujutasin üsna hästi ette, kes see on.
„Kuidas Justine’il läheb?” küsisin.
Ta ilme muutus külmemaks. „Pole tähtis.”
„Hea küll. Aga kuidas Justine’il läheb?”
„Ma olen vampiir, Harry.” Sõnad olid külmad ja kauged, aga mitte kindlad. „Ta on mu tüdruk...” Seda sõna öeldes ta hääl katkes ja ta püüdis seda vaikse köhatusega varjata. „Ta on mu armuke. Ta on toit. Nii tal lähebki.”
„Aa,” ütlesin. „Tead, ta meeldib mulle. Sellest ajast peale, kui ta Bianca maskiballil minu käest sulle appituleku välja pressis. See nõudis julgust.”
„Jaah,” ütles ta. „Seda tal on...”
„Kui kaua te nüüd juba koos olete olnud?”
„Neli aastat,” ütles Thomas. „Peaaegu viis.”
„Keegi teine ka on?”
„Ei.”
„Burger King,” ütlesin.
Thomas vaatas mulle imestunult otsa. „Mida?”
„Burger King,” ütlesin. „Mulle meeldib Burger Kingis söömas käia. Aga ma ei sööks seal iga päev peaaegu viis aastat järjest, isegi kui see oleks mulle taskukohane.”
„Mida sa öelda tahad?” küsis Thomas.
„Ma tahan öelda, et päris selgesti ei ole Justine sulle ainult toit, Thomas.”
Ta pööras pead ja põrnitses mulle viivu otsa, nägu ilmetu ja pilk ebainimlikult tühi. „On küll. Peab olema.”
„Miks ma küll sind ei usu?” ütlesin.
Thomas vahtis mind üha külmema pilguga. „Lõpeta see jutt. Kohe praegu.”
Otsustasin mitte peale käia. Ta nägi hullu vaeva, et midagi välja ei paistaks, niisiis teadsin, et see jutt on puhas jama. Aga kui ta sellest rääkida ei tahtnud, siis sundida ma ei saanud.
Põrgut, ega ma niikuinii tahtnudki. Thomas oli tüütu ninatark, kellega kokku puutudes kippus kõigil tekkima soov teda ära tappa, ja kui mul on kellegagi nii palju ühist, hakkab ta mulle paratamatult natuke meeldima. Ei tee halba talle natuke hõlpu anda.
Teisest küljest oli mul lihtne unustada, kes ta on, ja seda ei saanud ma endale lubada. Thomas oli Valge Koja vampiir. Nemad ei joonud verd. Nad toitusid emotsioonidest, tunnetest, imesid nende kaudu saagist eluenergiat. Tavaliselt seksi ajal, nagu ma aru sain, ja käisid kõlakad, et nendesugused suudavad ka pühaku ära võrgutada. Olin korra näinud, kuidas Thomas toituma hakkab, ja see asi, mis tegi temast mitte päris inimese, oli ta täiesti oma kontrolli alla võtnud. See muutis ta külmaks, kauniks, marmorvalgeks läbini näljaseks olendiks. See oli teravalt häiriv mälestus.
Valged polnud füüsiliselt sama kohutavad või nii agressiivselt organiseeritud kui Punane Koda, ja neil polnud Musta Koja puhast hirmuäratavat väge, aga neil polnud ka tavalisi vampiirinõrkusi. Päevavalgus polnud Thomasele probleem ja nii palju kui ma näinud olin, ei seganud teda ka ristid ja muud pühad esemed. Aga see, et nad polnud nii ebainimlikud kui muud kojad, ei teinud valgeid vähem ohtlikuks. Minu meelest tegi see neist mõnes mõttes suuremagi ohu. Ma tean, mida teha, kui mingi lögane põrgusügavike õudus mulle näkku kargab. Aga kellegi peaaegu inimesesarnase puhul oleks kerge valvsust kaotada.
Ütlesin endale, et mis sellesse puutub, siis nõustun teda aitama ja tööd vastu võtma, nagu oleks Thomas ükskõik milline muu klient. Tõenäoliselt polnud see minu kõige nutikam tegu. See võis kaasa tuua tapvalt ebatervislikke otsuseid.
Ta jäi jälle vait. Nüüd, kus ma enam ei jooksnud, karjunud ega teinud muud sarnast, hakkas auto muutuma ebamugavalt külmaks. Keerasin akna üles, et varasügisene õhk välja jääks.
„Niisiis,” ütles ta. „Aitad hädast välja?”
Ohkasin. „Ma ei tohiks sinuga samas autoski olla. Mul on Valge Nõukoguga niigi probleeme.”
„Jessas, sa ei meeldi omadele. Nuta kas või silmad peast.”
„Näri pori,” ütlesin. „Mis ta nimi on?”
„Arturo Genosa. Ta on filmiprodutsent, hakkab oma äri alustama.”
„Kas ta midagi teab ka?”
„Mõnevõrra. Ta on tavaline, aga tõeliselt ebausklik.”
„Miks sa tahtsid, et ta minu juurde tuleks?”
„Ta vajab su abi, Harry. Kui ta seda ei saa, siis nädala lõpuni ta vist ei ela.”
Vaatasin Thomast kulmu kortsutades. „Entroopianeedused on vastikud isegi siis, kui need täpsed on, aga räpakad seda enam. Ma riskin oma nahaga, kui üritan neid kõrvale suunata.”
„Ma olen sinu pärast sama teinud.”
Mõtlesin selle üle minutikese. Siis ütlesin: „Jep. Oled küll.”
„Ja raha ma selle eest ka ei küsinud.”
„Hea küll,” ütlesin. „Ma räägin temaga. Garantiid ei anna. Aga kui ma selle juhtumi võtan, siis sina maksad mulle selle eest, lisaks sellele, mida see tüüp Arturo välja käib.”
„Niimoodi sa siis teenete eest tasudki, jah?”
Kehitasin õlgu. „Eks astu autost välja.”
Ta raputas pead. „Hea küll. Saad topelt.”
„Ei,” ütlesin. „Mitte raha.”
Ta kergitas kulmu ja vaatas mind üle oma roheliste moeprillide raami.
„Ma tahan teada, miks,” ütlesin. „Ma tahan teada, miks sa oled mind aidanud. Kui ma selle juhtumi võtan, siis räägid suu puhtaks.”
„Sa ei usuks mind, kui räägiksin.”
„Kaup on selline. Võta või jäta.”
Thomas kortsutas kulmu ja me sõitsime mitu minutit vaikides. „Olgu,” sõnas ta siis. „Tehtud.”
„Tehtud,” vastasin ma. „Käsi selle peale.”
Surusime kätt. Ta sõrmed olid väga külmad.