2. peatükk

Läksime O’Hare’i. Kohtusin rahvusvaheliste lendude ooteala kabelis vend Wangiga. Ta oli lühike sooniline Aasia mees voogavas päikeseloojangu värvi rüüs. Ta kiilaspea läikis ja nii oli ta vanust raske ära arvata, ehkki nägu oli kortsuline ja kandis sagedase naeratamise märke.
„Härra Dresden,” ütles ta laialt naeratades, kui ma kastitäie magavate kutsikatega sisse astusin. „Meie väikesed koerad olete meile andnud!”
Vend Wangi inglise keel oli hullem kui minu ladina ja see juba ütleb midagi, aga kehakeeles ei saanud eksida. Vastasin ta naeratusele samaga ja ulatasin talle pead kummardades kasti. „Rõõm oli minupoolne.”
Wang võttis kasti ja pani selle ettevaatlikult maha ning hakkas seejärel õrnalt selle sisu sortima. Ma ootasin väikeses kabelis ringi vaadates. See oli lihtne ruum, ehitatud vaikseks mediteerimiskohaks, et neil, kes millessegi usuvad, oleks koht, kus oma usule austust avaldada. Lennujaam oli ruumi ümber kujundanud, beeži vaiba asemel oli sinine. Seinad olid üle värvitud. Ruumi eesotsas oli uus poodium ja pool tosinat pinki oli välja vahetatud.
Küllap jätab nii palju verd püsiva pleki, ükskõik, kui palju puhastusvahendit sellele peale kallata.
Toetasin jala kohta, kus vana leebe mees oli andnud oma elu, et päästa minu oma. See tegi mind kurvaks, aga mitte kibestunuks. Kui peaksime seda veel kord tegema, otsustaksime samuti, tema ja mina. Soovisin vaid, et oleksin saanud teda kauem tunda, kui olin tundnud. Mitte igaüks ei suuda sulle usu kohta midagi õpetada, sellest sõnagi rääkimata.
Vend Wang krimpsutas kutsikaid katva valge pulbri üle nägu ja tõstis küsival ilmel ühe tolmuse käe.
„Oih,” ütlesin ma.
„Aa,” ütles Wang noogutades. „Oih. Okei, oih.” Ta vaatas kasti, kulm kortsus.
„Kas midagi on valesti?”
„Kas on et kõik väikesed koerad on sisse kastitatud?”
Kehitasin õlgu. „Sain kätte kõik, kes seal majas olid. Ma ei tea, kas keegi mõne enne seda ära viis.”
„Okei,” ütles vend Wang. „Vähem on rohkem parem kui mitte midagi.” Ta ajas end sirgu ja pakkus mulle kätt. „Palju tänu minu vendadelt.”
Surusin seda. „Pole tänu väärt.”
„Lennuk nüüd lahkub kodu poole.” Wang pistis käe rüü alla ja tõmbas välja ümbriku. Ta ulatas selle mulle, kummardas veel kord, võttis siis kutsikakasti ja pühkis ruumist välja.
Lugesin preestri raha üle, mis ilmselt ütleb midagi minu küünilisuse taseme kohta. Olin selle tööga päris kopsaka tasu kokku kraapinud, kõigepealt kutsikad varastanud sortsi jälge üles võttes, siis ta asukohta välja nuhkides ja piisavalt kaua ümberkaudu luurates, et teada, millal ta välja sööma läheb. Mul oli kulunud peaaegu nädala jagu kuueteistkümnetunniseid päevi, et leida selle ruumi varjatud asupaik, kus kutsikaid hoiti. Mul paluti nad ära tuua, nii et pidin tuvastama neid valvavad deemonid ja töötama välja loitsu, mis nad kahjutuks teeks näiteks hoonet maha põletamata. Oijah.
Kõik kokku oli mu palk paar kenakesti paksu Ben Franklinite virna. Olin ülesotsimise eest tonnide viisi tunde kirja pannud ja kirjutanud juurde lisatasu sissenõudja mängimise eest. Muidugi, oleks ma põlevast pasast teadnud, oleksin rohkem juurde pannud. Mõned asjad nõuavad ületunde.
Läksin auto juurde tagasi. Thomas istus Põrnika kapotil. Ta polnud viitsinud seda päris parklasse viia ja oli selle asemel hõivanud ooteala juures asuva laadimistsooni teeserva. Ilmselt oli patrullpolitseinik tulnud talle ütlema, et viigu auto minema, aga ta oli päris kütkestav naine ja Thomas oli Thomas. Ta oli võtnud naise vormimütsi ja selle uljalt viltu endale pähe istutanud ja kui mina lähemale kõndisin, näis politseinik pingevaba ning naeris.
„Hei,” ütlesin. „Hakkame liikuma. On asjaajamist.”
„Paraku,” ütles ta, võttes mütsi peast ja ulatades selle kerge kummardusega ohvitserile tagasi. „Kui sa just ei kavatse mind vahistada, Elizabeth?”
„Seekord vist mitte,” ütles politseinik.
„On vast ebaõnn,” ütles Thomas.
Naine naeratas talle ja kortsutas siis minu poole kulmu. „Kas te pole mitte Harry Dresden?”
„Just.”
Politseinik noogutas vormimütsi pähe pannes. „Mõtlesingi, et tundsin teid ära. Leitnant Murphy ütleb, et te olete hea inimene.”
„Aitäh.”
„See polnud kompliment. Paljudele Murphy ei meeldi.”
„Oh, mis te nüüd,” ütlesin. „Ma punastan, kui selliseid meelitusi kuulen.”
Politseinik kirtsutas nina. „Mis hais see on?”
Hoidsin näo tõsise. „Kõrbenud ahvipask.”
Ta piidles mind viivu valvsalt, et näha, kas ma teda ei narri, ja pööritas siis silmi. Politseinik astus kõnniteele ja hakkas seda mööda minema astuma. Thomas heitis jalad kapotilt ja viskas võtmed mulle. Püüdsin need kinni ja istusin rooli taha.
„Okei,” ütlesin, kui Thomas sisse sai. „Kus ma selle tüübiga kokku saan?”
„Ta peab täna oma filmimeeskonnaga väikest pidu ühes Kullaranniku korteris. Joogid, diskor, suupisted, selline värk.”
„Suupisted,” ütlesin. „Olen käpp.”
„Luba ainult, et sa ei topi taskuid pähkleid ja küpsiseid täis.” Thomas andis mulle juhtnöörid, kuidas jõuda peene kortermaja juurde mõni miil Loopist lõunas ja ma hakkasin sõitma. Thomas oli terve tee vait.
„Siinsamas paremal,” ütles ta viimaks ja ulatas mulle siis valge ümbriku. „Anna see turvameestele.”
Jätsin auto seisma seal, kus Thomas käskis, ja kummardasin aknast välja, et pakkuda ümbrikku valvurile väikeses putkas parkla sissepääsu juures.
Otse mu istme all vallandus kiuksuv ja podisev urin. Võpatasin.
„Mis kurat see on?” ütles Thomas.
Tõmbasin valvuriputka juures teeserva ja jätsin auto seisma. Küünitasin oma maagiameelte järele ja sirutasin need üha jätkuva urina allika suunas. „Perse. Ma arvan, et see on üks...”
Üle mu taju voogas mingi rasvane, iiveldamapanev külmus, võttes mul hinge kinni. Sellega kaasnes kummituslik surnukuurilehk, vana vere ja mädaneva liha hais. Tardusin, vaadates üles selle tunde allika poole.
Isik, keda olin pidanud turvameheks, oli Musta Koja vampiir.
See oli olnud noor mees. Ta nägu tundus tuttav, aga oli liiga kõhnaks kuivanud, nii et kindel ma olla ei saanud. Vampiir ei olnud pikk. Surm oli närvutanud ta kiduraks inimesekarikatuuriks. Ta silmi kattis valge limane kile ja surnud ihu pudenes helvestena ta kõdunemisest kistud huultelt ning kleepus kollakate hammaste külge. Ta peas turritasid rabeda kuivanud rohu moodi juuksed ja selle sees kasvas mingi sammal või hallitus.
Ta haaras mu järele ebainimlikult kiiresti, aga mu võlurimeeled olid mind piisavalt ette hoiatanud, et mitte lasta ta luukeresõrmedel mu randme ümber klammerduda...äga napilt. Vampiir sai sõrmeotste vahele tükikese mu tolmumantli nahkvarrukast. Rapsasin käe tagasi, aga vampiiri sõrmeotstes oli sama palju jõudu kui kogu mu ülakehas. Pidin vabaks saamiseks kõvasti tõmbama ja õlgu väänama. Karjatasin kähedalt ja äkiline hirmusööst tegi hääle kõrgeks ja katkevaks.
Vampiir tormas mulle kallale, siueldes läbi valvurimajakese akna nagu külmkuivatatud madu. Mul oli üks paaniline hetk taipamiseks, et kui vampiir jõuab piisavalt lähedale, et minuga autos maadlema hakata, korjatakse mu elundeid varsti vanametalli ja varuosade kuhjast.
Ja ma polnud küllalt tugev, et seda juhtumast takistada.