3. peatükk

Üks maailm või mitu?

Bel Arvardan tundis Maale suunduva ekspeditsiooni kohta pressile antud intervjuu lõppedes, et on rahujalal kõigi saja miljoni tähesüsteemiga, mis moodustasid Galaktika Impeeriumi. Enam ei olnud küsimus selles, kas ta on tuntud selles või tolles sektoris. Kui ta tõestab oma Maad puudutavaid teooriaid, tunnustatakse teda igal Linnutee asustatud planeedil, kuhu inimkond on sadade tuhandete rännuaastate jooksul kosmoses jala tõstnud.
Need terendava kuulsuse uued kõrgused, need teaduse puhtad ja haruldased intellektuaalsed tipud olid talle varakult käeulatusse jõudnud, olgugi et nende vallutamine ei tulnud lihtsalt. Ta oli kõigest kolmkümmend viis, kuid juba oli tema karjäär täis vastuolusid. Kõik oli saanud alguse sellest, kui ta vapustas Arktuuruse Ülikooli, lõpetades selle vanemarheoloogina ennekuulmatus vanuses ehk kahekümne kolmeselt. Järgmine vapustus, mis ei olnud küll materiaalne, kuid siiski sama mõjus, tuli siis, kui Galaktika Arheoloogiaühingu Ajakiri keeldus avaldamast tema dissertatsiooni. See oli esimene kord ülikooli ajaloos, kus dissertatsioon tagasi lükati. Ja see oli ka esimene kord nimetatud ajakirja ajaloos, kus keeldumist nii otsekoheselt formuleeriti.
Mittearheoloogile võis tunduda üldine viha, mille oli tekitanud ähmane ja kuiv kirjutis pealkirjaga „Siiriuse sektori artefaktide antiikne päritolu ja nende võimalik seos inimese päritolu kiirehüpoteesiga”, üsnagi kummastav. Tegelikult oli asi selles, et Arvardani töö põhines hüpoteesil, millega olid varem välja tulnud teatavad müstikute rühmitused, kes tegelesid pigem metafüüsika kui arheoloogiaga, ehk teooriaga, mille kohaselt pärines inimkond üheltainsalt planeedilt, levides sealt kiirtena üle kogu Galaktika. See oli aga kaasaegsete ulmekirjanike meelisteooria ja iga enesest lugupidava Impeeriumi arheoloogi õudusunenägu.
Ent Arvardanist kujunes jõud, millega pidid arvestama ka kõige lugupeetavamad arheoloogid, sest kümne aastaga oli saanud temast tunnustatud autoriteet impeeriumieelsete kultuuride jäänuste alal, mis olid ikka veel säilinud nii Galaktika keskosas kui ka vaiksetes kolgastes.
Ta oli kirjutanud näiteks monograafia Rigeli sektori mehhanistlikust tsivilisatsioonist, kus robotite arendamise tulemusel tekkis omaette kultuur, mis püsis sajandeid, kuni täiuslikuks muutunud metallist orjad surusid inimeste algatusvõime nii alla, et sõjapealik Moray jõulisel väel oli lihtne kontrolli haarata. Konventsionaalne arheoloogia väitis, et inimtüüpide evolutsioon toimus erinevatel planeetidel iseseisvalt, ning kasutas selliseid ebatüüpilisi kultuure, nagu seda oli Rigeli oma, näitena rasside erinevusest, mis ei ole jõudnud veel segaabieludega ära kaduda. Arvardan põrmustas sellised teooriad tõhusalt, tõestades, et Rigeli robotite kultuur oli piirkonnas aegade jooksul tekkinud majanduslike ja sotsiaalsete jõudude loomulik tagajärg.
Olid ka Maokandja tähtkuju barbaarsed maailmad, mida ortodokssed arheoloogid olid kaua aega pidanud primitiivseteks ühiskondadeks, mis ei ole veel tähtedevahelise reisimise etappi arenenud. Kõikides õpikutes peeti neid maailmu parimateks fusiooniteooria näideteks, mille kohaselt oli inimkond mis tahes sobiva temperatuuri ja gravitatsiooniga veel ja hapnikul põhinevas maailmas toimuva evolutsiooni loomulikuks kulminatsiooniks, ning mis väitis, et inimkonna erinevad harud saavad omavahel järglasi ning et segaabielud saidki võimalikuks tänu tähtedevahelise reisimise avastamisele.
Ent Arvardan tõi päevavalgele tõendid varajasest tsivilisatsioonist, mis oli eelnenud Maokandja tähtkuju tuhandeaastasele barbarismile, ning tõestas, et planeedi ennemuistsed dokumendid osutasid tähtede vahel toimunud kaubavahetusele. Viimase lihvi andis Arvardan asjale siis, kui tõendas igasuguse kahtluseta, et inimene oli emigreerunud piirkonda juba tsiviliseeritud etapis.
Ja alles pärast seda, enam kui kümme aastat pärast Arvardani dissertatsiooni valmimist, oli Galaktika Arheoloogiaühingu Ajakiri otsustanud selle avaldada.
Nüüd aga viis Arvardani lemmikteooria ta Impeeriumi ilmselt kõige tähtsusetumale planeedile, mida kutsuti Maaks.

Arvardan maandus Maa ainsas Impeeriumile kuuluvas paigas, lapikesel, mis asus Himaalaja põhjapoolsete platoode üksildaste tippude keskel. Paigas, mis polnud kunagi radioaktiivne olnud, kõrgus palee, mille arhitektuur ei sarnanenud Maa omale. Tegelikult oli see õnnelikumates maailmades eksisteerivate asevalitsejate paleede koopia. Valdusel valitsev pehme lopsakus oli loodud mugavustunde tekitamiseks. Eemaletõukavad kaljud olid kaetud pinnasega, mida kasteti ning turgutati tehisatmosfääri ja -kliimaga, mille tulemusel oli viie ruutmiili suurune ala muutunud muruga kaetud lilleaiaks.
Kõige selle teostamiseks vajamineva energia hind oli Maa standardite kohaselt koletislik, kuid ettevõtmise taga olid kümnete miljonite planeetide, mille arv pidevalt kasvas, kujuteldamatud ressursid. Hinnanguliselt sai Galaktika Ajastu 827. aastal iga päev keskmiselt viiskümmend uut planeeti provintsi auväärse staatuse, mille eeltingimuseks oli viiesaja miljoniline rahvaarv.
Selles ebamaises paigas elas Maa asehaldur ja vahel suutis ta tehisliku luksuse keskel isegi unustada, et on asehaldur rotiaugule sarnanevas maailmas, ning tunda uhkust, et kuulub lugupeetud ja iidsesse aristokraatide perekonda.
Tema naine ennast nii sageli eksitada ei lasknud, eriti noil kordadel, kui ta nägi rohuga kaetud künkale tõustes kauguses teravat piiri, mis eraldas nende valdusi Maa metsikust kõnnumaast. Need olid just nood hetked, mil värviküllased purskkaevud, mida öösiti valgustati külma vedela tulega, lilledega ääristatud teerajad ja idüllilised puudesalud ei suutnud panna teda unustama elu eksiilis.
Seetõttu vast võetigi Arvardani vastu suursugusemalt, kui protokoll ette nägi. Lõppude lõpuks oli ju Arvardan asevalitseja jaoks sõõm Impeeriumit, selle avarust ja piiritust.
Ja Arvardan leidis omakorda nii mõndagi, mida imetleda.
„Kõik on väga hästi ja maitsekalt teostatud, lord Ennius,” ütles ta. „On lausa hämmastav, kuidas keskne kultuur tungib ka kõige kaugematesse Impeeriumi piirkondadesse.”
Ennius naeratas. „Kardan, et siin Maal on asevalitseja koda külastamiseks palju meeldivam paik kui elamiseks. See on kõigest kest, mis koputamisel õõnsalt vastu kõmiseb. Keskne kultuur piirdub paraku nii siin kui ka mujal olulistes keskustes minu, minu perekonna, personali ja Impeeriumi garnisoniga ning juhukülalistega nagu teie. Sellest vaevalt piisab.”
Nad istusid hääbuvas pärastlõunases valguses sammaskäigus, kus päikesekiired langesid purpursele udust sakilisele silmapiirile ja õhk oli taimede aroomist nii paks, et kui tuul selle liikuma sundis, kaasnes sellega otsekui ohe.
Isegi asevalitsejal ei sobinud külalise tegemiste vastu liigset uudishimu üles näidata, kuid see reegel ei arvestanud asjaoluga, et ta oli ülejäänud Impeeriumist ebainimlikult ära lõigatud.
„Kas te kavatsete pikemaks jääda, doktor Arvardan?”
„Selle kohta, lord Ennius, ei oska ma midagi kindlat öelda. Ma tulin ülejäänud ekspeditsiooni eel, et tutvuda Maa kultuuriga ja täita vajalikud juriidilised nõudmised. Ma pean saama näiteks teilt tavapärase ametliku loa laagrite püstitamiseks vajalikesse kohtadesse ja sellega on üsna kiire.”
„Oh, see luba on teil käes! Aga millal te kavatsete kaevama asuda? Ja mida te loodate siit õnnetust klibuhunnikust leida?”
„Loodan, et kui kõik hästi läheb, rajan ma laagri paari kuu pärast. Mis aga puutub sellesse planeeti, siis see on kõike muud kui klibuhunnik. See on Galaktikas täiesti ainulaadne.”
„Ainulaadne?” põlastas asevalitseja jäiselt. „Seda nüüd küll mitte! See on väga tavaline maailm. Meenutab rohkem või vähem Galaktika sealauta, pommiauku, lampkasti või ükskõik mis halvustavat väljendit te suvatsete selle kohta kasutada. Ja ometi ei suuda see kogu oma äärmise ebameeldivusega saavutada sealaudale omast ainulaadsust, vaid jääb tavaliseks tõpralikuks talupojamaailmaks.”
„Aga see planeet on radioaktiivne,” lausus Arvardan, olles talle heidetud seosetutest väidetest veidi heitunud.
„No ja mis siis sellest? Galaktikas on tuhandeid radioaktiivseid planeete ja mõned neist on Maast oluliselt radioaktiivsemad.”
Samal hetkel äratas nende tähelepanu sujuvalt liikuv mobiilne baarikapp, mis jäi käeulatusse seisma.
Ennius viipas selle poole ja küsis kaaslaselt: „Mida te eelistate?”
„Ma ei ole eriti valiv. Vast üks laimijook.”
„Seda annab korraldada. Baaril on koostisosad olemas. Kas Chenseyga või ilma?”
„Kõigest piisake,” sõnas Arvardan, näidates kogust nimetissõrme ja pöidlaga, mis vaevu kokku puutusid.
„Kohe tuleb.”
Kusagil baarikapi sisemuses, mis oli vast inimleidlikkuse kõige populaarsem mehhaaniline sünnitis, hakkas tööle baarmen – mitteinimesest baarmen, kelle elektrooniline aju segas jooke mitte mõõtetopsi, vaid aatomi täpsusega, kelle koostisainete suhted olid alati veatud ja kellele ei saanud vastu mitte kellegi kunstimeisterlikkus, kui see keegi oli kõigest inimene.
Näis, nagu ilmuksid vastavates orvades oodanud kõrged klaasid eikusagilt.
Arvardan võttis rohelise klaasi ja tundis hetkeks põse vastas selle jahedust. Seejärel tõstis ta klaasi huultele ja maitses.
„Täpselt õige,” sõnas ta. Ta pani klaasi tooli käsitoes olevasse klaasihoidjasse. „On tuhandeid radioaktiivseid planeete, täpselt nagu te ütlesite, asevalitseja, aga ainult üks neist on asustatud. See siin.”
„Nojah...” Ennius matsutas kokteili maitstes huuli ja paistis selle maheda maitse tõttu kaotavat osa oma teravusest. „Võib-olla on see selles mõttes ainulaadne, aga see eripära ei ole küll kadestamist väärt.”
„Küsimus ei ole üksnes statistilises ainulaadsuses.” Arvardan rääkis kaalutletult, klaasist aeg-ajalt lonkse võttes. „Asi on palju enamas. Sellel on tohutu potentsiaal. Bioloogid on tõestanud, või väidetavalt tõestanud, et planeetidel, kus atmosfääri ja merede radioaktiivsus on teatud piirist kõrgem, ei teki elu... Maa radioaktiivsus on sellest piirist oluliselt kõrgem.”
„Huvitav. Seda ma ei teadnud. Arvatavasti on see kindel tõend selle kohta, et elu Maal erineb põhjapanevalt ülejäänud Galaktika elustikust. Teile peaks see sobima, olete ju Siiriuselt.” Tundus, et asevalitsejale tegi pilge nalja, ja ta lausus usalduslikult: „Kas teate, et kõige suurem väljakutse selle planeedi valitsemisel on toimetulek kogu Siiriuse sektoris valitseva tugeva antiterrestrialismiga? Ja siinsed maalased võimendavad seda tunnet veelgi. Ma ei taha muidugi väita, nagu ei eksisteeriks antiterrestrialismi vähemal või rohkemal määral kõikjal Galaktikas, aga mitte nii nagu Siiriusel.”
Arvardan vastas kannatamatult ja tuliselt. „Lord Ennius, ma lükkan teie väited tagasi. Ma ei ole sugugi sallimatum kui kes tahes elav inimene. Ma usun kogu oma teadlase olemusega inimkonna ühtsusesse ja see hõlmab isegi Maad. Ja elu ongi põhimõtteliselt üks, sest see põhineb valgukompleksidel kolloiddispersioonis, mida me kutsume protoplasmaks. Radioaktiivsus, millest ma äsja rääkisin, ei avalda mõju mitte ainult inimese teatud vormidele või mõnedele eluvormidele, vaid kõikidele eluvormidele, sest põhineb valgumolekulide kvantmehaanikal. See mõjub teile, mulle, maalastele, ämblikele ja bakteritele.
Vaadake, valgud, nagu te ilmselt isegi teate, on tohutult keerukad aminohapete ja veel teatud spetsialiseerunud ühendite kogumid, mis paiknevad keerukates kolmemõõtmelistes mustrites, mis on ebastabiilsed nagu päikesekiired pilvisel päeval. Just see ebastabiilsus ongi elu, kuna muudab oma identiteeti säilitada püüdes pidevalt asendit... nii nagu akrobaadi ninal tasakaalu otsiv pikk teivas.
Aga enne kui elu saab alguse, tuleb see suurepärane ühend, see valk, anorgaanilisest ainest üles ehitada. Nii et päris alguses muutuvad tohututes lahustes, mida me kutsume ookeanideks, olevad orgaanilised molekulid päikese energia toimel üht suunda pidi vähehaaval metaanist formaldehüüdiks ja lõpuks tärkliseks ja suhkruks ning teist suunda pidi uureast aminohapeteks ja valkudeks. Kogu see aatomite kombinatsioonide teke ja desintegratsioon on muidugi juhuse asi ja ühes maailmas võib see protsess võtta miljoneid aastaid, samas kui teises kulub selleks vaid mõnisada aastat. Tõenäolisem on muidugi, et see võtab miljoneid aastaid. Ja kõige tõenäolisem on muidugi, et lõpuks seda üldse ei juhtugi.
Füüsikalise orgaanilise keemia asjatundjad on praeguseks suure täpsusega välja uurinud, milline see reaktsiooniahel täpselt on, eelkõige selle energeetika, ehk et millised energeetilised seosed kaasnevad iga aatomi üleminekuga. Tänaseks on ilma igasuguse kahtluseta selge, et mitmes elu moodustumise olulises etapis ei tohi olla kiirgusenergiat. Kui see tundub teile kummaline, asevalitseja, siis võin vaid öelda, et fotokeemia ehk kiirgusenergia esile kutsutud reaktsioone uuriv keemia haru on hästi arenenud teadusharu ja on lugematu arv väga lihtsaid reaktsioone, mis toimuvad ühes või teises nimetatud suunas, sõltuvalt sellest, kas see toimub valgusenergia olemasolul või puudumisel.
Tavalistes maailmades on päike ainuke kiirgusenergia allikas või vähemalt kõige olulisem allikas. Pilvede varjus või öösel tekivad ja muutuvad süsiniku- ja lämmastikuühendid viisidel, mis on võimalikud väikeste energiakogusteta, mida tavaliselt pillub neisse päike, nagu veereksid boolingupallid lõputult paljudesse imepisikestesse kurikatesse.
Ent radioaktiivsetes maailmades, olgu päikest või ärgu olgu, kihab ja tulvab iga veetilk... ka kõige sügavamas öös, ka viie miili sügavusel... gammakiirtest, keerutades üles ja, nagu keemikud ütlevad, aktiveerides süsinikuaatomeid... sundides teatavaid ahelreaktsioone kulgema ainult teatud viisidel, mille tulemusel ei sünni kunagi elu.”
Arvardani jook oli otsa lõppenud. Ta pani tühja klaasi ootavale baarikapile ja see tõmmati kohe spetsiaalsesse sahtlisse, kus see puhastati, steriliseeriti ja uue joogi jaoks valmis pandi.
„Veel üks?” küsis Ennius.
„Küsige pärast õhtusööki uuesti,” vastas Arvardan, „praeguseks aitab küll.”
Ennius toksis terava otsaga küünt vastu tooli käetuge ja sõnas: „Teie suust kuulduna on see protsess päris huvitav, aga kui kõik on nii nagu te räägite, siis kuidas jääb eluga Maal? Kuidas see arenes?”
„Ahhaa, isegi teie hakkate huvi tundma. Aga ma usun, et vastus on lihtne. Kui radioaktiivsus on elu teket takistavast miinimumist suurem, ei tähenda see veel, et sellest piisab juba tekkinud elu hävitamiseks. See võib eluvorme muuta, aga kui seda ei ole tohutus koguses, siis see ei hävita elu. Vaadake, keemilised protsessid on teised. Esimesel juhul takistatakse lihtsate molekulide paljunemist, teisel juhul aga tuleb juba moodustunud keerukad molekulid ära lõhkuda. Hoopiski mitte sama asi.”
„Ma ei saa aru, kuidas see saab nii olla,” ütles Ennius.
„Kas see pole siis ilme? Elu tekkis Maal enne seda, kui planeet radioaktiivseks muutus. Mu hea asevalitseja, see on ainus võimalik seletus, millega ei kaasne Maal eksisteeriva elu olemasolu eitamist või uute keemiliste teooriate väljatöötamist, mis keeraks kogu teaduse pea peale.”
Ennius vaatas teist jahmunult, uskumata sõnagi. „Te ei taha ometi seda öelda.”
„Miks mitte?”
„Mismoodi saab üks maailm lihtsalt heast peast radioaktiivseks muutuda? Maakoores peituvate radioaktiivsete elementide eluiga on miljoneid ja miljardeid aastaid. Seda olen isegi mina ülikoolis õppinud, olgugi et tegelikult õppisin juurat. Need elemendid pidid siis eksisteerima juba ilmatuma ammu.”
„Aga on olemas ka selline asi, nagu tehislik radioaktiivsus, lord Ennius, ja seda suures koguses. Radioaktiivsed isotoobid tekivad tuhandete piisava energiaga tuumareaktsioonide tulemusel. Kui me eeldame, et inimesed kasutavad tööstuses mingit tuumareaktsiooni, siis nõuetekohase kontrollita, või isegi sõja korral – kui te suudate ühel planeedil valla pääsevat sõda ette kujutada – võib enamus pinnasest muutuda radioaktiivseks materjaliks tehislikult. Mis te selle peale kostate?”
Päike oli vajunud veripunasena mägede taha ja Enniuse nägu oli selle peegeldusest punakas. Palee valdustes puhus mahe õhtutuul ja hoolikalt valitud putukaliikide uinutav sumin oli rahustavam kui kunagi varem.
„Minu meelest kõlab see väga otsituna,” sõnas Ennius. „Esiteks ei suuda ma ette kujutada, et tuumareaktsioone kasutatakse sõjas või et neil lastakse sellises ulatuses kontrolli alt väljuda.”
„On loomulik, söör, et te alahindate tuumareaktsioone, kuna elate ajal, mil need on nii lihtsalt kontrollitavad. Aga mis siis, kui keegi või mõni sõjavägi kasutas sellist relva enne seda, kui selline kontroll võimalik oli? See on sama, mis kasutada tulepomme enne, kui keegi on avastanud, et tuld saab vee või liivaga kustutada.”
„Hmm, te räägite nagu Shekt,” tähendas Ennius.
„Kes on Shekt?” Arvardan tõstis kiiresti pilgu.
„Maalane. Üks vähestest viisakatest... tähendab selline, kellega härrasmees rääkida saab. Ta on füüsik ja ta rääkis mulle, et Maa ei pruukinud vanasti radioaktiivne olla.”
„Ahah. Nojah, selles pole midagi ebatavalist, kuna see teooria ei pärine minult. See on kirjas „Iidsete raamatus”, milles käsitletakse eelajaloolise Maa traditsioonilist ehk müütilist ajalugu. Ma lihtsalt kordan teatud mõttes seda, mis seal seisab, pannes selle üsnagi lünkliku fraseoloogia teaduslikesse terminitesse.”
„„Iidsete raamatus”?” Ennius paistis üllatunud ja veidi liimist lahti. „Kust te selle saite?”
„Siit ja sealt. Lihtne see polnud ja pealegi õnnestus mul hankida vaid üksikuid osi. Minu projekti seisukohalt on tähtis kogu traditsiooniline teave radioaktiivsuse puudumise kohta, isegi kui see teave on mitteteaduslik... Miks te küsite?”
„Sest see raamat on ühe maalaste radikaalse sekti püha tekst. Mujalttulnutel on selle lugemine keelatud. Mina teie asemel selle lugemist siin olles ei reklaamiks. Mittemaalasi ehk mujalttulnuid, nagu nad meid kutsuvad, on vähemagi pärast oksa tõmmatud.”
„Teie jutust jääb mulje, et Impeeriumi politseil napib siin jõudu.”
„Pühaduseteotuse juhtudel paraku küll. See oli sõbralik nõuanne, doktor Arvardan!”
Kõlas meloodiline ja vibreeriv kellalöök, mis näis harmoneeruvat puude sahiseva sosinaga. See vaibus pikkamisi, viivitades, nagu oleks ümbrusesse armunud.
Ennius tõusis. „Tundub, et on aeg õhtust süüa. Kas te ühinete minuga ja naudite külalislahkust, mida üks Impeeriumi sõkal siin maal suudab pakkuda?”
Pidulikuks õhtusöögiks oli siin harva võimalust ja seega tuli ka kõige väiksemast ettekäändest kinni hakata. Seepärast oli õhtusöök mitmekäiguline, ümbrus toretsev, mehed lakutud ja naised üleslöödud. Ja tuleb mainida, et Siiriuselt Baronnist pärit doktor Bel Arvardani koheldi kuulsusena, nii et ta sellest päris mõõdukal määral joovastus.
Banketi edenedes kasutas Arvardan juhust, et korrata õhtusöögiseltskonnale seda, mida ta oli Enniusele juba rääkinud, kuid selle kuulajaskonna ees polnud tema esitusel samasugust menu.
Koloneli univormis priske härrasmees nõjatus tema poole üleoleva armulikkusega, mida näitavad sõjaväelased üles teadlaste suhtes, ja lausus: „Kui ma teie jutust nüüd õigesti aru saan, doktor Arvardan, siis te püüate meile selgeks teha, et need Maa asukatest närukaelad esindavad iidset rassi, kes võisid olla kogu inimkonna esiisad?”
„Kindlalt ma seda väita ei julgeks, kolonel, aga ma minu meelest on täiesti võimalik, et see võib tõesti nii olla. Loodan, et aasta pärast võin öelda juba kindlalt, kas see on tõsi.”
„Doktor, kui te leiate, et nad seda on, milles ma väga kahtlen, oleksin ma äärmiselt imestunud,” jätkas kolonel. „Ma olen dislotseerunud Maal tänaseks neli aastat ja minu kogemused ei ole väikesed. Minu arvates on maalased lurjused ja lontrused, viimne kui üks. Intellektuaalselt seisavad nad kohe kindlasti meist alamal. Neis pole seda sädet, mis oleks sundinud inimkonda üle kogu Galaktika laiali minema. Nad on laisad, ebausklikud, saamahimulised ja neis pole jälgegi hinge üllusest. Ma kutsun teid, või keda tahes, näitama mulle maalast, kes oleks mis tahes viisil võrdväärne tõelise mehega – näiteks teie või minuga – ja alles siis ma nõustun, et ta võib esindada rassi, kes kunagi olid meie esiisad. Aga seniks, vabandage, kuid ma ei saa selliseid oletusi uskuda.”
Korraga ütles laua otsas istuv tüse mees: „Öeldakse, et ainus hea maalane on surnud maalane ja et isegi siis pole nad suuremad asjad.” Ta naeris mõõdutundetult.
Arvardan vahtis, kulm kortsus, enda eest olevat taldrikut ja tähendas pilku tõstmata: „Mul pole mingit tahtmist vaielda rassiliste erinevuste üle, eriti kui see ei ole antud juhul üldse oluline. Mina räägin eelajaloolisest maalasest, kelle tänased järglased on elanud kaua aega isolatsioonis ja pidanud taluma erakordseid keskkonnatingimusi, ja ometi ei kannaks ma neid nii kergekäeliselt maha.”
Arvardan pöördus Enniuse poole ja sõnas: „Milord, te vist rääkisite enne õhtusööki ühest maalasest.”
„Kas tõesti? Ma ei mäleta.”
„Füüsikust, kelle nimi on Shekt.”
„Ahjaa.”
„Võib-olla pidasite silmas Affret Shekti?”
„Täpselt nii. Kas olete tast varem kuulnud?”
„Mulle tundub, et olen küll. See on vaevanud mind sellest hetkest alates, kui te teda mainisite, aga ma usun, et mulle meenus, kust ma teda tean. Ega ta ei juhtu töötama Tuumauuringute Instituudis... oh, mis selle pagana koha nimi on?” Ta lõi endale käeseljaga paar korda vastu otsaesist. „Chicas?”
„Seesama mees. Mis temaga siis on?”
„Aga palun, „Füüsikaülevaate” augustinumbris oli tema artikkel. Panin seda tähele, kui otsisin midagi, mis oleks Maaga seotud, aga Galaktikas ilmuvates ajakirjades on maalaste kirjutatud artiklid väga haruldased... Igatahes, ma tahan öelda seda, et too mees väidab end olevat välja töötanud midagi, mida ta kutsub sünapseriks ja mis peaks parandama imetajate närvisüsteemi õppimisvõimet.”
„Tõesti?” imestas Ennius ehk veidi liiga jäigalt. „Ma ei ole sest midagi kuulnud.”
„Ma võin teile selle artikli üles otsida. See on päris huvitav, olgugi et ma ei kavatsegi teha nägu, nagu saaksin aru sellega seotud matemaatikast. Aga põhimõte on selles, et ta allutas mõned Maa põlisloomad – neid kutsutakse vist rottideks – sünapseri mõjule ja pani nad siis labürinti. Teate küll, rott pidi õppima selgeks, kuidas jõuda läbi labürindi toiduni. Ta kasutas kontrollrühmana tavalisi rotte ja leidis, et kõikidel juhtudel kulus sünapseri rottidel labürindist väljajõudmiseks vähem kui kolmandik sellest ajast, mis tavalistel rottidel. Kas te mõistate selle tähendust, kolonel?”
Sõjaväelane, kes oli vestluse algatanud, ütles ükskõikselt: „Ei, doktor, ei mõista.”
„Ma selgitan. Olen kindlalt veendunud, et teadlane, kes suudab midagi sellist saavutada, olgu ta või maalane, on minuga intellektuaalselt vähemalt võrdväärne, ja kui te ei pane mu oletust pahaks, siis ka teiega.”
„Vabandust, doktor Arvardan,” sekkus vestlusse Ennius, „ma tahaks tulla tagasi sünapseri juurde. Kas Shekt on teinud katseid ka inimestega?”
Arvardan naeris. „Selles ma kahtlen, lord Ennius. Üheksa rotti kümnest surid sünapseri seansi ajal. Vaevalt julgeb ta kasutada inimkatsealuseid enne, kui on teinud suuremaid edusamme.”
Ennius vajus tagasi tooli, otsaesine kergelt kipras, ning õhtusöögi lõpuni ei rääkinud ega söönud enam midagi.
Asevalitseja lahkus enne keskööd vaikselt koosviibimiselt ning sõitis vaid naisele paar sõna poetades oma erasõidukiga kahe tunni kaugusel asuva Chica suunas, otsaesine ikka veel veidi kipras ja pulbitsev ärevus südames.
Kõik see juhtus tolsamal pärastlõunal, mil Arbin Maren tõi Joseph Schwartzi Chicasse, et anda ta Shektile sünapseri jaoks katsealuseks. Shekt ise oli aga selleks hetkeks juba üle tunni viibinud salajasel kohtumisel ei kellegi muu kui Maa asevalitsejaga.