Eessõna

Isaac Asimov, enam-vähem 100

Meil, inimestel, on veider komme pidada eriliseks mingeid ajahetki, mille määramine allub loogikale vaid suurte mööndustega, kui kõigepealt aktsepteerida meie ajaarvamise absurdi piire ületav suvalisus.
Isaac Asimovi nime all tuntud mehe elus on õige mitu seika, mis sobiksid hästi mõne tema science fiction loo aluseks – et kas näiteks ei mängi keegi Minimaalse Vajaliku Muutusega, et too geniaalne kirjanik ikka saaks inimkonnale oma lood kirjutada? (Kes ei tea, siis Minimaalne Vajalik Muutus oli kontseptsioon Isaac Asimovi raamatus „Igaviku lõpp” [„The End of Eternity”, 1955, ek 1973], kus ajarändurid muutsid suures ulatuses ajalugu, tehes kusagil kriitilises punktis vaid imeväikseid muudatusi, nagu tõstes ühe purgi ühelt riiulilt järgmisele, kõrgemale...)
Isaac Asimovi sünnikuupäev on tegelikult teadmata, ta sündis arvatavasti millalgi 1919. aasta 4. oktoobri ja 1920. aasta 2. jaanuari vahel – Venemaal, Smolenski oblastis, Petrovitšis, aasta pärast oktoobrirevolutsiooni, nii et imestada ei ole siin midagi. Oma sünnipäevaks valis ta 2. jaanuari sisuliselt ise, sest varasemaks koolipanekuks väitis ta ema ta sünnikuupäevaks 7. septembri 1919, ja Isaac lasi ise selle kolmandas klassis ära parandada.
Millest see algne segadus sünnikuupäevadega täpselt tekkis, ei ole teada (liigub versioone lihtsast bürokraatlikust segadusest kuni selleni, et ta vanemad pidasid paremaks pisut oodata, kas ta ikka ellu jääb; eks põdur oli ta kogu elu, ei õppinud kunagi ei ujuma ega jalgrattaga sõitma, ja ta võis juba paariminutisest päikese käes olemisest põletuse saada). 1921. aastal tabas Petrovitši lapsi kahepoolse kopsupõletiku puhang, 16 neist suri, haigestunutest jäi ainult Isaac ellu. Too asula ise, muide, on ka parajalt absurdse ajalooga, kuuludes ülemöödunud sajandil Valgevene alla sellepärast, et järjekordsel idioodist tsaaril tuli pähe karmilt kontrollida, kas juudid ikka elavad ainult neile lubatud kohtades, ja kohalik natuke mõistlikum valitseja nihutas piiritulpasid, et inimesi ei aetaks nende kodudest välja (et nad näiliselt asuksid Valgevenes, kus juutidel oli lubatud elada...)
Pere hülgas tsivilisatsioonist lahkunud Venemaa, kui Isaac oli kolmene. USA-sse oli neil paljudega võrreldes kergem tulla, sest nende eest oli nõus vastutama seal elav Isaaci ema poolvend. Isaac Asimov maabus Liverpoolis 3. veebruaril 1923. aastal. Isaac ei ole kunagi osanud vene keelt, sest pere rääkis jidišit ja inglise keelt; viimase väite puhul tuleb arvesse võtta, et inglise keelt rääkisid nad ilmselt harjutamise mõttes, sest ta isa, Judah Asimov, kodumaal haritud ja hinnatud kaupmees, leidis end USA-s praktiliselt kirjaoskamatuna, suutes end vaevu arusaadavaks teha.
Kõrvalepõige – mind, kah ju Endist Nõukogude Inimest on alati huvitanud Isaac Asimovi päritoluga seotu. Lihtsalt et anda noorematele lugejatele õige vaatenurk – lugedes ühe esimese eesti keeles välja antud Isaac Asimovi raamatu eessõnast mainitud fakte, et kirjanik sündis Nõukogude Liidus ja pere emigreerus 1923. a USA-sse, käis peast läbi, et ooo, siis oli veel võimalik siit vanglast välja saada...
Petrovitšisse, Isaac Asimovi sünnipaika on nüüd isegi kivi pandud. Aga kuidas see elu seal tegelikult käis? Ühelt poolt on raske edasi anda seda kibedat irooniat, mis valdab, leides tobedate ameeriklaste tekstidest, et Isaaci isa „väsis bolševikest ametnikega vaidlemast” – bolševikud lahendasid vaidlusi ekspluataatorlike klasside esindajatega kuuli abil. Teiselt poolt aga oli veel isegi sellistes sotsrealismi tippudes nagu „Kuidas karastus teras” (Nikolai Ostrovski) mainitud pursuisid – ju nad ei olnud veel 1920-ndate alguses kõik maha lastud... Igatahes oli Isaaci vanematel haritud, taiplike ja ettevõtlike inimestena asi selge ja nii nad Lollidemaa hülgasidki.
Mõned aastad ränka töörügamist ja pere ostis osaluse kommipoes Brooklynis, mida nad pidasid kokku üle 40 aasta. Sellised poekesed müüvad lisaks maiustustele ka ajalehti ja ajakirju, nii et Isaacil oli piisavalt lugemist sellest ajast, kui ta viiesena selle ise ära õppis. Umbes 11-selt loeb ta end ise science fiction’i fänniks; muide, ta isa ei vaadanud alul sellele hea pilguga, et ta pulpajakirju loeb, kuid ta veenis isa, et need on harivad, sest pealkirjas on sõna „science” (teadus).
Kirjutama hakkas ta umbes samal ajal ja avaldas üht-teist kooliajakirjas, ent mõnes mõttes võib väita, et temast sai see, kellena me teda tunneme, tänu sellele, et ta surus end 17. mail 1938 Astounding Science Fiction’i toimetaja John. W. Campbelli jutule. Too „nägi temas midagi” ja kuigi ta Isaaci esimesed jutud tagasi saatis, tegi ta seda „kõige leebemal viisil”, julgustades edasi kirjutama.
Edasine, nagu öeldud, on ajalugu – rohkem kui 500 raamatut ja umbes 90 000 muud kirjutist... aga seda võib juba iga huviline entsüklopeediast vaadata ja ka eestikeelsete raamatute ees- ja järelsõnades on seda juba piisavalt tehtud.

„Kivikesest taevas”, roboti- ja asumilugudest ja Asimovi tulevikuajaloost üldisemalt

Nagu olen ka varem kirjutanud, toetan selle koolkonna mõtteid, kelle arvates Isaac Asimovi roboti- ja Asumi-raamatute ühte maailmasüsteemi (kronoloogiasse) toppimist võib vaadelda kui teatud mitte just kõige loogilisemat fänlemist või tagantjärele kiimlemist autori teoste ümber (vabandus nii ebakorrektse kujundi pärast); autor ise end sellega ei vaevanud.
Isaac Asimov kirjeldas kauge tuleviku Galaktikaimpeeriumit ikkagi oma ajastu mätta otsast ja arendas robotitega seonduvat eraldi ja hoopis teise nurga alt. Tahtmata teostele midagi ette heita, ei saa me neist ühtki vaadelda ilma ajastu kontekstita – ikka väga veider on lugeda „Teraskoobastest” („The Caves of Steel”, 1954), et kõrvuti robotite ja kosmoselendudega on lennukites tekstidispleid, ja et „kunagi tulevikus ehk hakatakse seal ka filme näitama”. Samamoodi on natuke varem kirjutatud algsetes Asumi-raamatutes kõrvuti aatomitehnoloogia ja söekaevandamine („Jälle on nad tagasi nafta ja kivisöe juures”, järeldas Hardin Asumi kõrval asetseva kohaliku kuningriigi kohta – ja kas nad lendasid need valgusaastad Asumile aurumasina abil või?!?)
„Kivike taevas” („Pebble in the Sky”, 1950) on Galaktikaimpeeriumi eellugu sarnaselt romaanidega „Kosmosehoovused” („The Currents of Space”, 1952, ek 2017) ja „Tähed kui tolmukübemed” („The Stars, Like Dust”, 1951). Kusagil Galaktika keskme lähedal „kus taevas tähtedest kirab” on Trantor, mis valitseb 200 miljonit maailma (hilisemates Galaktikaimpeeriumi-lugudes on see miljonile kahanenud...) ja siinset piirkonda tuntakse Siiriuse sektorina ja kõik ümbritsevad maailmad vihkavad jäärapäist ja ülbet Maad, mis peab end inimkonna algkoduks. Muide, just selle raamatuga seostatakse üleminekut meie ajaarvamiselt Galaktikaimpeeriumi omale, „klassikalistes” kronoloogiates esineb see tavaliselt kujul „827 GE, 12411 AD” – mis on muidugi täielik nonsenss, sest tekstis mainitakse, et Maa-lähedased planeedid olla asustatud juba vähemalt 50 000 aastat.
Mis puutub sellesse, et inimkond on pika aja peale (olgu see siis kümme või viiskümmend tuhat aastat) oma sünnikodu unustanud, siis... noh, natuke usutamatu see tundub, ent samas tasub mõelda, kui kardinaalselt muutub suhtumine ühte või teise ajaloosündmusse juba ühe põlvkonna jooksul, kuidas toimunut vastavalt moele või poliitilisele tellimusele muudkui võltsitakse ja vägistatakse... Nii et kui jätta kõrvale filosoofiline aspekt, kuidas üldse oleks võimalik asustada terve meie Galaktika üsna ühesuguste, millegipärast kohutavalt 1950-ndate ameeriklastega sarnanevate kitsarinnaliste, harimatute ja arenemisvõimetute kahejalgsetega, pole erilist vahet, millisest kronoloogiast lähtuda – lugemist ja Asimovi mõtete nautimist see ei sega...
„Tähed kui tolmukübemed” on tõlkimisel ja ehk anname Sündmuste horisondi sarjas enam-vähem Asimovi sajanda sünniaastapäeva puhul veel midagi välja – parim viis, kuidas saame ühele XX sajandi suurimale kirjanikule austust avaldada.

Ats Miller