3. peatükk

Juhus ja käekell

Esimene tund, mil kosmoselaev planeedi kütkeist tõuseb, on kõige proosalisem. Siis valitseb lahkumissegadus, mille olemus on jäänud samaks kui esimese õõnestatud puutüve ürgjõe kaldalt lahti lükkamisel.
Kõik ettevalmistused on tehtud, pagasi eest hoolt kantud; saabub esimene jäiga võõristuse hetk, ümberringi tähenduseta sagin. Viimasel hetkel hõigatud lembesõnad ja siis sumbumine, õhulüüside summutatud kolksumine ning õhu aeglane kohin, kui lüüsid suurte puuridena automaatselt sissepoole tõmbuvad ning end vaakumisse imevad.
Siis võtab maad ähvardav vaikus ja igas ruumis vilguvad punased sildid: „Sättige kiirendusülikondi... Sättige kiirendusülikondi... Sättige kiirendusülikondi.”
Stjuuardid sagivad koridorides ja koputavad napilt igale uksele, et need siis lahti tõmmata. „Vabandust. Ülikonnad selga.”
Järgneb lahing ülikonnaga, mis on külm, kitsas ja ebamugav, aga tihedasti liidetud hüdraulikaga, et pehmendada iiveldamaajavat survet stardil.
Kostab tuumamootorite kauge mürin, mis töötavad atmosfääris manööverdamiseks madalal võimsusel. Kohe sellega koos tunned, kuidas su ülikond aeglaselt järele andva õli sisse vajub. Sa laskud näiliselt lõputult allapoole ja tõused väga aeglaselt jälle üles, kui kiirendus järele annab. Kui sul selle kestel süda pahaks ei lähe, ei pea ilmselt ülejäänud reisi jooksul kosmosehaiguse pärast muretsema.

Esimesed kolm tundi polnud vaatlusruum reisijatele avatud ja selleks ajaks, kui atmosfäär jäi selja taha ning topeltuksed olid valmis avanema, oli kogunenud pikk järjekord. Kohal polnud mitte ainult sajaprotsendiliselt kõik planetaarid (ehk need, kes polnud kunagi kosmoses käinud), vaid ka suur hulk kogenumaid reisijaid.
Vaade Maale kosmosest oli ikkagi üks turistide tõmbenumbreid.
Vaatlusruum oli mull laeva „kestal”, kahe jala paksusest raudkõvast läbipaistvast plastikust. Kokkupandav iriidiumi-terasesulamist kaas, mis seda atmosfääri ja tolmuosakeste hävitusjõu vastu kaitses, oli kõrvale volditud. Tuled ei põlenud ja galerii oli rahvast täis. Üle reelingu piiluvad näod paistsid Maa kumas selgelt.
Sest Maa rippus seal all, hiiglaslik ja särav oranži-sinise-valgelaiguline õhupall. Nendepoolne poolkera oli peaaegu täiesti päikese käes: pilvede vahelt paistsid kõrbeoranžid kontinendid üksikute peente roheliste vöötidega. Mered olid sinised, moodustades terava kontrasti musta kosmosega, millega silmapiiril kohtusid. Ja kõikjal ümberringi särasid mustas puhtas taevas tähed.
Vaatajad ootasid kannatlikult.
Nad tahtsid näha ka midagi muud kui päikesevalguses poolkera. Kui laev jätkas oma kerget märkamatut kaldkurssi orbiidilt lahkumiseks, ilmus nähtavale pimestavvalge polaarmüts. Öö vari libises aeglaselt üle maakera ja Euraasia-Aafrika tohutu saar ilmus majesteetlikult lavale, põhjakaar allpool.
Mandri haige ebasurnud pinna õuduseid varjas öine valgusemäng. Radioaktiivne maa moodustas tohutu küütlevsinise mere, mis sädeles veidrates vanikutes, märkides aatomipommide tabamuste mustrit terve põlvkond enne seda, kui leiutati tuumaplahvatuste vastased jõuväljad, et ükski teine maailm ei saaks sel moel enesetappu teha.
Pilgud jälgisid seda, kuni mõne tunni pärast oli Maa vaid väike ere münt lõputus pimeduses.

Vaatajate seas oli ka Biron Farrill. Ta istus üksinda esireas, käed piirdele toetatud, pilk sünge ja mõtlik. Ta polnud plaaninud Maalt nii lahkuda. See oli vale viis, vale laev, vale sihtkoht.
Ta päevitunud käsivars riivas karedat lõuga ja ta tundis end süüdi, et polnud hommikul habet ajanud. Ta otsustas varsti oma tuppa minna ja vea parandada. Aga ometi ei tahtnud ta lahkuda. Siin oli inimesi. Oma toas oleks ta üksi.
Või ehk just sellepärast tuligi lahkuda?
Talle ei meeldinud see uus tunne, et teda jahitakse, et tal pole ainsatki sõpra.
Kõik sõbrad olid ta hüljanud. Nad kuivasid kokku samal hetkel, kui telefonikõne ta vähem kui kakskümmend neli tundi tagasi äratas.
Isegi ühiselamus tunti tema üle piinlikkust. Vana Esbak kargas talle turja, kui ta puhkeruumist Jontiga rääkimast tuli. Esbak oli endast väljas, ta hääl kriiskav.
„Härra Farrill, ma otsisin teid. Tõesti kahetsusväärne intsident. Ma ei saa sellest aru. Oskate te seletada?”
„Ei,” ta peaaegu karjus. „Ei oska. Millal võin oma tuppa minna ja asjad ära tuua?”
„Usun, et hommikul. Varustus toa mõõtmiseks jõudis just kohale. Kiirgus pole enam tavalisest foonist kõrgem. Teil vedas, et pääsesite. Pomm pidi lõhkema vaid paar minutit hiljem.”
„Jah, jah, aga kui te pahaks ei pane, tahaksin puhata.”
„Palun kasutage hommikuni minu tuba, siis leiame teile viimaseks paariks päevaks uue. Hmm, muide, härra Farrill, kui te pahaks ei pane, siis üks asi veel.”
Ta liialdas viisakusega. Biron peaaegu kuulis, kuidas munakoored ta rahutute jalgade all praksuvad.
„Mis asi?” küsis Biron väsinult.
„Kas te teate kedagi, kes tahaks teile... ee... vempu visata?”
„Niisugust vempu? Muidugi mitte.”
„Mida te siis teha kavatsete? Kooli juhtkonnal oleks muidugi väga kahju, kui see intsident avalikuks tuleks.”
Ta aina kutsus seda „intsidendiks”! Biron vastas kuivalt: „Saan teist aru. Aga ärge muretsege. Mind ei huvita uurimine ega politseisse pöördumine. Kavatsen varsti Maalt lahkuda ja ma ei tahaks, et see mu plaane segaks. Ma ei esita süüdistust. Lõppude lõpuks jäin ju ellu.”
Esbak oli peaaegu sündsusetult kergendunud. Muud nad temast ei tahtnudki. Ei mingeid ebamugavusi. See oli lihtsalt intsident, mille võis unustada.
Kell seitse pääses ta oma vanasse tuppa tagasi. Seal oli vaikne, kapis ei sosistanud miski. Pommi polnud enam, ega ka mõõdikut. Ilmselt viis Esbak need ära ja viskas järve. Ta oli asitõendeid hävitanud, aga see oli kooli mure. Biron viskas oma asjad kohvritesse ja helistas registratuuri, et talle uus tuba määrataks. Ta märkas, et tuled töötasid jälle ja visifon muidugi ka. Ainus jälg eelmisest ööst oli väändunud ja sulanud lukuga uks.
Talle anti teine tuba. See pidi võimalikke pealtkuulajaid veenma, et ta kavatses jääda. Siis kutsus ta koridori telefonist õhutakso. Tema meelest ei näinud teda keegi. Arvaku kool tema kadumisest, mida tahes.
Kosmosejaamas märkas ta hetkeks Jontit. Nende pilgud kohtusid. Jonti ei öelnud midagi, ei teinud teda tundmagi, aga kui nad olid üksteisest möödunud, oli Bironi käes ilmetu väike must kera: isiklik kapsel ja pilet Rhodia laevale.
Ta kulutas hetke kapsli avamiseks. See polnud pitseeritud. Ta luges sõnumit hiljem oma toas. See oli lihtne tutvustus, võimalikult napisõnaline.
Biron mõtles veidi Sander Jontile, jälgides vaatlusruumi aknast kahanevat Maad. Ta tundis seda meest väga pealiskaudselt, kuni Jonti nii laastavalt tema ellu tuhises, esmalt seda päästes ja siis sellele uut ootamatut kurssi andes. Biron oli teadnud ta nime ja noogutanud talle möödudes, vahetanud aeg-ajalt formaalseid viisakusi, aga see oli ka kõik. See mees polnud talle meeldinud: ta oli külm, liig peenelt riides ja liiga viisakas. Aga see kõik ei puutunud enam asjasse.
Biron hõõrus rahutult oma lühikeseks pöetud juukseid ja ohkas. Ta leidis, et igatses Jonti kohalolu. Vähemalt oli ta toimuvaga kursis. Tema teadis, mida teha, teadis, mida Biron tegema peaks ja sundis Bironi seda tegema. Nüüd oli Biron üksi ja tundis end väga noore, väga abitu, väga üksiku ja peaaegu hirmununa.
Kogu aja vältis ta hoolega isale mõtlemist. Sellest polnud abi.

„Härra Malaine.”
Nime korrati kaks-kolm korda, enne kui lugupidav puudutus õlale Bironi võpatama ja pilku tõstma pani.
Robotist sõnumitooja kordas: „Härra Malaine.” Biron põrnitses teda viis sekundit juhmilt, kuni talle meenus, et see oli tema ajutine nimi. Jonti oli selle pliiatsiga piletile kirjutanud. Kajut oli reserveeritud selle nime all.
„Jah, mis on? Mina olen Malaine.” Sõnumitooja hääl sisises kergelt, kui lint oma teate ette mängis. „Mul paluti teile teatada, et teie kajutit on muudetud ja pagas on juba üle viidud. Pöörduge laekuri poole, et saada uus võti. Loodame, et see ei põhjusta ebamugavusi.”
„Mida see tähendab?” Biron pööras kiiresti ringi ja mitu inimest hõrenevast vaatama kogunenud reisijate hulgast tõstsid äkilise hüüu peale pilgu. „Milles asi?”
Muidugi polnud mingit mõtet vaielda masinaga, kes täitis vaid oma otstarvet. Sõnumitooja langetas lugupidavalt oma metallpea, ta näole oli tardunud õrn imitatsioon inimese viisakast naeratusest, ning lahkus.
Biron astus vaatlusruumist välja ja kõnetas uksel seisvat ohvitseri pisut energilisemalt, kui tahtis.
„Kuulge, ma tahan kaptenit näha.”
Ohvitser ei ilmutanud mingit üllatuse märki. „On see tähtis, härra?”
„Kosmose nimel, muidugi. Mu kajutit muudeti minu loata ja ma tahaksin teada, miks.”
Biron mõistis juba seda lausudes, et on ebaproportsionaalselt vihane, aga see tuli kogunenud pahameelest. Teda oli peaaegu tapetud ja ta pidi nüüd end kurjategija kombel peites Maalt lahkuma, ta läks kes teab kuhu tegema kes teab mida ja nüüd solgutati teda veel mööda laeva ringi. See oli viimane piir.
Aga ometi oli tal kogu aeg ebamugav tunne, et Jonti oleks tema asemel teistmoodi käitunud, kuidagi targemalt. Noh, tema polnud Jonti.
Ohvitser vastas: „Ma kutsun laekuri.”
„Ma tahan kaptenit,” nõudis Biron.
„Hästi, nagu soovite.” Pärast lühikest vestlust krae külge kinnitatud väikese sideseadme abil lausus ta viisakalt: „Teid kutsutakse. Palun oodake.”

Kapten Hirm Gordell oli üsna lühikest kasvu jässakas mees, kes tõusis kombekalt ja kummardus üle laua Bironi kätt suruma, kui too sisse astus.
„Härra Malaine,” sõnas ta. „Mul on kahju, et pidime teid tülitama.”
Tal oli nurgeline nägu, terashallid juuksed, pisut tumedamad lühikesed hästi hooldatud vuntsid ning napp naeratus.
„Minul samuti,” nõustus Biron. „Mul oli õigus kajuti reserveeringule ja mulle tundub, et isegi teie, härra, poleks tohtinud seda minu nõusolekuta muuta.”
„Teil on õigus, härra Malaine. Aga saage aru, see oli hädaolukord. Viimasel minutil saabus tähtis mees, kes nõudis, et tema kajut oleks laeva gravitatsioonikeskmele lähemal. Tal on haige süda, laeva gravitatsioon peab tema jaoks võimalikult madal olema. Meil polnud valikut.”
„Hea küll, aga miks te just minu ümber kolisite?”
„Keegi tuli ju valida. Te reisite üksi ja olete noor mees, arvasime, et pisut tugevam gravitatsioon poleks teie jaoks probleem.” Ta pilk vilksas masinlikult üle Bironi kuue jala ja kahe tolli pikkuse lihaselise kogu. „Pealegi on teie uus ruum palju luksuslikum kui vana. Te ei kaotanud midagi. Tõepoolest.”
Kapten astus laua tagant välja. „Kas tohib teid isiklikult teie uude kajutisse juhatada?”
Biron leidis, et tal oli raske pahaseks jääda. Kogu see lugu tundus mõistlik, aga samas ka ebamõistlik.
Kui nad kapteni ruumist lahkusid, lausus too: „Kas te istuksite homsel õhtusöögil minu lauas? Selleks ajaks on planeeritud meie esimene Hüpe.”
Biron kuulis end lausumas: „Tänan. See on suur au.”
Ometi pidas ta kutset veidraks. Olgu, kapten üritas vaid teda lepitada, aga seda oli kindlasti rohkem kui vaja.

Kapteni laud oli pikk, see hõivas terve salongiseina. Biron leidis end laua keskelt, teistest sobimatult tähtsamalt kohalt. Aga seal tema nimekaart seisis. Stjuuard oli olnud selgesõnaline: polnud mingit eksitust.
Biron polnud just liialt tagasihoidlik. Widemose Rantšeero pojana polnud tal kunagi olnud tarvidust sellist iseloomujoont välja arendada. Aga Biron Malaine’ina oli ta üsna tavaline inimene ja tavaliste inimestega ei peaks midagi sellist juhtuma.
Näiteks, kaptenil oli tema uue kajuti osas täielik õigus. See oli luksuslikum. Ta esialgne ruum oli just selline, nagu pileti järgi arvata võis: teise klassi üksikkajut. Asendustuba oli esiteks kaheinimesekajut. Sellega oli ühendatud vannituba, loomulikult ainult temale, dušikabiini ja õhukuivatiga.
See oli peaaegu ohvitseri tase ja vormikandjate tähelepanu osutus ülevoolavaks. Lõunasöök toodi tema tuppa hõbeserviisil. Just enne õhtusööki ilmus ootamatult habemeajaja. Luksusliku kosmosekruiisilaeva esimeses klassis võinuks seda kõike ehk oodata, aga Biron Malaine’i jaoks oli see liiga hea.
Kaugelt liiga hea. Selleks ajaks, kui tuli habemeajaja, oli Biron naasnud pärastlõunaselt jalutuskäigult, milleks valis meelega eriti keerulise marsruudi. Kuhu ta ka ei pööranud, ootasid teda meeskonnaliikmed – viisakad, järeleandmatud. Ta raputas nad kuidagi maha ja jõudis kajutini 140 D, oma esimese toani, kus ta polnud kunagi maganud.
Ta peatus, et sigaretti süüdata, ja selle aja jooksul kadus ainus nähtav reisija nurga taha. Biron toksas põgusalt uksekella, aga keegi ei vastanud.
Noh, keegi polnud temalt veel vana võtit ära võtnud. See oli kahtlemata eksitus. Ta asetas peene õhukese metalliliistaka avausse ja ainulaadne alumiiniumkestas tinamuster aktiveeris tillukese fotokapsli. Uks avanes ja ta astus sammu edasi.
Rohkem polnudki vaja. Ta väljus ja uks sulgus automaatselt tema selja taga. Ta oli ühest asjast kohe aru saanud. Tema vanas kajutis ei elanud kedagi, ei nõrga südamega tähtsat meest ega kedagi teist. Voodi ja mööbel olid liiga puutumatud, polnud kohvreid ega hügieenitarbeid, ei mingit hõivatuse atmosfääri.
Nii et kogu see luksus oli vaid selleks, et ta enam oma esialgset kajutit tagasi ei nõuaks. Nad pakkusid talle altkäemaksu, et ta vastu vaidlemata vanast toast eemal püsiks. Miks? Kas neid huvitas kajut või tema ise?
Nüüd istus ta oma vastuseta küsimustega kapteni lauas ja tõusis viisakalt koos teistega, kui kapten sisse astus, et sammuda trepist üles platvormile, kus pikk laud seisis ning seal oma koht sisse võtta.
Miks nad ta ümber kolisid?

Laevas kõlas muusika ja salongi vaatlusruumist eraldavad seinad olid avatud. Valgus oli sume ja punakasoranž. Kõige hullem kosmosehaiguse hoog, mis järgnes kiirendusele või esimesele kokkupuutele erinevate laevaosade pisut erineva gravitatsiooniga, oli nüüd möödas, salong sai rahvast täis.
Kapten kummardus pisut lähemale ja ütles Bironile: „Tere õhtust, härra Malaine. Kuidas uus ruum teile istub?”
„Peaaegu liigagi hästi, härra. Minu elustiili kohta pisut luksuslik.” Ta vastas ilmetul toonil ja talle näis, et üle kapteni näo libises viivuks kerge pettumuse vari.
Magustoidu ajal libises vaatlusruumi klaaskera kate sujuvalt eest ära ja valgustus tuhmus peaaegu olematuks. Suures tumedas tühjuses ei paistnud päikest, Maad ega ühtki planeeti. Nad vaatasid Linnutee poole: galaktika oli nende suhtes küljega ja joonistas eredate tähtede vahele helendava diagonaalse joone.
Jutusumin vaikis masinlikult. Toolid nihkusid, kõik pöördusid näoga tähtede poole. Õhtustajatest oli saanud publik, muusikast tasane sosin.
Kõlaritest kostis ootusärevas vaikuses selge ja tasakaalukas hääl.
„Daamid ja härrad! Oleme valmis oma esimeseks hüppeks. Enamik teist küllap juba teab, vähemalt teoreetiliselt, mis on Hüpe. Aga paljud – tegelikult enam kui pooled – pole seda kunagi kogenud. Minu sõnad on mõeldud iseäranis neile viimastele.
Hüpe on täpselt see, millele nimi viitab. Aegruumi sees on võimatu liikuda valgusest kiiremini. See on looduse seadus, mille avastas üks meie iidsetest esivanematest, vahest traditsiooniline Einstein, kuigi talle omistatakse nii paljusid teadmisi. Isegi valguse kiirusel võtaks tähtedeni jõudmine muidugi aastaid.
Seetõttu lahkume me aegruumist ja siseneme vähetuntud hüperruumi, kus ajal ja vahemaadel pole tähendust. Me otsekui ületaksime ahta maakitsuse, et jõuda ühest ookeanist teise, selle asemel et jääda merele ja seilata ümber terve mandri.
Selleks, et siseneda „ruumi ruumi sees”, nagu mõned seda kutsuvad, läheb muidugi vaja väga palju energiat ja tuleb teha hulk geniaalseid arvutusi, et me naaseksime tavalisse aegruumi õiges kohas. Selle energia ja geniaalsuse tulemusena läbime me tohutuid vahemaid sootuks aega kulutamata. Ainult Hüpe teeb tähtedevahelised reisid võimalikuks.
Meie Hüpe leiab aset umbes kümne minuti pärast. Hoiatame teid ette. See ei too kunagi kaasa enamat kui kerge hetkelise ebamugavuse, seega loodan, et säilitate rahu. Tänan teid.”
Laeva tuled kustusid sootuks, särama jäid ainult tähed.
Näis, et möödunud oli tükk aega, kui kõlas lakooniline teadaanne: „Hüpe toimub täpselt ühe minuti pärast.” Sama hääl hakkas sekundeid lugema: „Viiskümmend... nelikümmend... kolmkümmend... kakskümmend... kümme... viis... kolm... kaks... üks...”
Näis, nagu oleks eksistents hetkeks lakanud, käis jõnksatus, mis raputas inimese sügavaimat sisemust.
Selle mõõtmatu sekundi murdosa jooksul oli möödunud sada valgusaastat ja laev, mis liikus enne päikesesüsteemi piiril, asus nüüd tähtedevahelise ruumi sügavuses.
Bironi lähedal lausus keegi väriseval häälel: „Vaadake tähti!”
Hetk hiljem levis sosin üle kogu suure saali ja kandus mööda laudu laiali: „Tähed! Vaadake!”
Sama mõõtmatu sekundi murdosa jooksul muutus vaade tähtedele radikaalselt. Otsast otsani kolmekümne tuhande valgusaasta laiuse suure galaktika kese oli nüüd lähemal, tähti leidus tihedamalt. Need katsid musta sametise vaakumi peene pulbrina, moodustades tausta mõne lähemal asuva tähe eredale särale.
Bironile meenus vastu tahtmist ühe luuletuse algus, mille ta oli sentimentaalse üheksateistaastasena oma esimesel kosmoselennul kirjutanud – lennul, mis viis ta esimest korda Maale, kust ta nüüd lahkus. Ta huuled liikusid hääletult:

Tähed kui tolmukübemed
keerleva udu sees,
laias kaares säravad sädemed,
kogu ilm mu pilgu ees.

Siis süttisid tuled, kiskudes Bironi mõtted kosmoselt niisama järsku kui need sinna eksisid. Ta istus jälle kosmosereisilaeva salongis, õhtusöök venis lõpu poole ja jutusumin kasvas taas proosalisele tasemele.
Ta heitis pilgu käekellale, pööras juba peaaegu pilgu ära ja tõstis siis kella aeglaselt uuesti silme ette. Ta põrnitses seda terve pika minuti. See oli sama kell, mille ta oli öösel magamistuppa maha jätnud: see elas pommi surmava kiirguse üle ja järgmisel päeval tõi ta selle koos muude asjadega ära. Mitu korda oli ta sellest peale kella vaadanud? Mitu korda oli ta seiereid põrnitsenud, mõeldes ainult ajale, märkamata sugugi teist informatsiooni, mis talle vastu vahtis?
Sest plastikust rihm oli valge, mitte sinine. See oli valge!
Aegamööda hakkasid õhtu sündmused, kõik sündmused, paika loksuma. Veider, kuidas üks fakt kogu segaduse hajutas.

Ta tõusis äkitselt, pomisedes tasakesi: „Vabandage mind.” Enne kaptenit lahkumine rikkus etiketti, aga see ei läinud talle tol hetkel suuremat korda.
Ta kiirustas oma tuppa, tormates kiiresti kaldteedest üles, selle asemel et gravitatsioonita lifti ootama jääda. Ta keeras ukse lukku ja vaatas vannitoa ning seinakapid kähku läbi. Ta ei lootnud tegelikult kedagi tabada. Ilmselt tegid nad seda, mida tegema pidid, juba mitme tunni eest.
Ta sorteeris pagasi hoolega läbi. Nad olid olnud põhjalikud. Pea ainsagi märgita oma tulekust ja minekust, olid nad ettevaatlikult ära võtnud tema isikutunnistuse, paki kirju isalt ja isegi kapslis soovituskirja Rhodia Hinrikule.
Sellepärast nad ta teise kajutisse tõstsidki. Neid ei huvitanud vana ega uus tuba, ainult kolimise protsess. Peaaegu tund aega tegelesid nad täiesti seaduslikult – seaduslikult, kosmose nimel! – tema pagasiga ja kasutasid juhust oma eesmärkide saavutamiseks.
Biron vajus kaheinimesevoodile ja mõtles palavikuliselt, aga sellest polnud abi. Lõks oli olnud täiuslik. Kõik oli ette planeeritud. Kui poleks olnud täiesti etteaimamatut juhust, mille läbi ta tol ööl käekella magamistuppa jättis, poleks ta isegi praegu taibanud, kui tihe oli üle maailmaruumi ulatuv tyranlaste võrk.
Pehme põrin andis märku uksekellast.
„Sisse,” ütles ta.
See oli stjuuard, kes sõnas lugupidavalt: „Kapten soovib teada, kas saaks teie heaks midagi teha. Näisite lauast lahkudes haiglane.”
„Kõik on hästi,” vastas ta.
Kuidas nad teda jälgisid! Sel hetkel mõistis ta, et tal polnud mingit pääsemislootust ja laev kandis teda viisakalt, kuid kindlalt surma.