Toimetaja märkus

NB! Sisaldab spoilerit... mis küll otseselt ei riku lugemisrõõmu

Selle muidu suurepärase ja läbi aegade teenitult kiitust pälvinud romaani lõpp, ehk siis USA konstitutsiooni taasavastamine mingi imerohuna on romaani ilmumisest peale üsna palju kummastust tekitanud ja eriti tõlke puhul tasub seda vast natuke selgitada, sest vaatamata kogu austusele autori vastu tundub ilmselt enamikule meie lugejatest, et mingile loramendile sellise võimu omistamine võiks ikkagi jääda kinganumbri-IQ-ga jehoova tunnistajate pärusmaaks...
Isaac Asimov ise on oma autobiograafias märkinud, et tegi sellise lõpu „Galaxy” tollase peatoimetaja H. L. Goldi nõudmisel ja pole sellega üldse rahul, pidades tollele dokumendile sellise mõju omistamist äärmiselt ebatõenäoliseks. Sellele vaatamata ei muutnud ta seda kunagi.
Pikem versioon loost oleks, et tuleb arvestada, et aastal 1950 oli Isaaci Asimov algaja kirjanik, see oli tema kolmas romaan, äsjailmunud „Asum” polnud veel saavutanud mõõdetavat murdosagi oma hilisemast kuulsusest ja nii „Stars, Like Dust”-iga natuke õnnetult läkski. Arvesse võtta tuleb sedagi, et tollal märatses USA-s makartism, ehk nõiajaht kommunistidesse-kommunismi soojalt suhtujatesse.
See oli teadusliku fantastika ajakirjade aeg – Asimov oli avaldanud omi asju „Astounding Science Fiction”-is John W. Campbelli juures ja tal oli teatud hirm, et ta jääbki n-ö ühe toimetaja autoriks. 1950. aasta oktoobris hakkas ilmuma „Galaxy Science Fiction” ja tundus, et tulevik on selle ja „The Magazine of Fantasy and Science Fiction”‑i päralt. (Tegelikult moodustasid need mainitud kolm aastakümneid valitseva triumviraadi; „Galaxy” kahjuks lõpetas tegevuse aastal 1980 ja „Astounding”-it tunneme täna kui „Analog”-i.)
„Galaxy” probleem oli selle peatoimetaja Horace L. Gold. Mees oli osalenud Teises maailmasõjas ja kannatas tugevalt (tänapäevase nimega) posttraumaatilise stressihäire all. Ta oli hea kirjanik ja toimetaja, kuid temaga suhtlemine oli pehmelt öeldes väljakutse; telefonis sai ta enam-vähem hakkama, aga polnud praktiliselt võimeline suhtlema kellegagi näost näkku. (Asimov mainib juhtumit, kus Gold oma kodus keset vestlust minema tormas ja kui ta kõhkles, valmistudes lahkuma, ulatas Goldi abikaasa talle telefoni – see oli Gold, kes helistas magamistoast teisel telefonil, et jutuajamist vähegi viisakalt lõpetada...)
Igatahes võttis Gold mingil hetkel pähe, et loos võiks olla nii võimas ajalooline ürik, mis vihatud türannid võimult pühib, ja see võiks olla USA konstitutsioon. Asimovile see üldse ei meeldinud, tema arvates oli see tobe ja võimatu. Aga ta tahtis romaani „Galaxy”‑s avaldada ja nii ta siis nõustuski. Ta on korduvalt märkinud, et jälestab seda lõppu... ent, nagu öeldud, ei muutnud ta seda kunagi. Jääb vaid nõustuda, et kuna ta üldiselt vihkas millegi ringikirjutamist, siis küllap ta teatud mõttes kandis romaani enda jaoks maha. Kui aga mõelda kõigi ta hiljem kirjutatud Galaktikaimpeeriumi lugude peale, siis vastus on ju seal täiesti olemas – Trantor kasvas impeeriumiks ja kõigil järgnevatel aastatuhandetel pole mitte kusagil miljonil inimestega asustatud maailmas sellest „avastusest” vähimatki jälge...
Kuidas meie lugejatena siis nüüd peaksime sellesse suhtuma? Eks püüavad ju lisaks autorile ka USA paljud nimekad arvustajad kuidagi välja vabandada, et igal ajastul on omad kiiksud. Minul millegipärast käivad peast läbi vennad Strugatskid – noh, et kusagil Veenusel tõusus vardasse punalipp ja „... Nõukogude Kommunistlike Vabariikide Liit blää-blää-blää...” Me ei saa ju ka näiteks ei J. Verne’i ega H. G. Wellsi lugedes unustada ajastu konteksti, mis siis I. Asimovi puhul teisiti on? :-)

Ats Miller