Raamatu algus

Esimene raamat. Karvane nägu.

Ükski inimene ei saa astuda teist korda samasse jõkke, sest teisel korral pole see enam sama jõgi ja tema pole enam sama inimene.

Herakleitos

Neid paigus pimedais ja iidseis liigub;
kui meremehi, kord terveid, teraseid,
kes, kui auguks laeva põhjas saanud lekk,
ei tunnistanud hukku ega pagend,
vaid armsal vrakil tahtsid seilata
pimedusse; ent mitte uppuda,
vaid pingul purji igavesti künda
vastuvoolu sügavike hoovust öist,
üle süvikuist ja mööda karidest,
kuid lootuseta leida enam randa;
ja kes ses kulgemises kõduses
ei teagi enam valgust ihata
ja õhku, elavate seltsi – nüüd
otsivad veel ainult paiku pilkaseid,
mis kaugel unustusse vajund päiksest...

„Kaksteist öötundi”, William Ashbless

PROLOOG – 2. VEEBRUAR 1802

„Ehk võetud palju, lepitudki; ja ehk
pole jõudu meis, mis vanaaegu
maad, taevast liigutas, me ikka samad oleme...”

Alfred, lord Tennyson

KÜNKA TIPUST kahe puu vahelt vaatas üks väga vana mees nostalgilise igatsusega, milleks ta enda arust enam võimelinegi polnud, kuidas viimased piknikulised oma korvid kokku pakkisid, hobustele istusid ja lõuna poole ratsutasid. Nad läksid üsna kiiresti, sest Londonisse oli tubli kuus miili ning punane päike joonistas kahe miili kaugusel läänes Brenti jõe kaldal juba puuvõrade siluette maha.

Kui nad olid lahkunud, pööras vanamees ringi ja silmitses aeglaselt laskuvat päikest. Miljonite Aastate Laev, mõtles ta; sureva päikesejumala Ra laev, mis loovib kaheteistkümne öötunni jooksul mööda läänetaevast tolle tumeda jõe allikani, mis voolab läbi allmaailma läänest itta ja mille kauges idapoolses otsas ilmub laev homme uuesti nähtavale, kandes pardal taas nooruslikku ja uuesti läidetud päikest.

Või siis, mõtles ta kibestunult, on tegu hiiglasliku liikumatu põleva gaasi keraga, mida lahutab meist vahemaa, millesarnast universum ei tohiks mahutadagi, ja mille ümber tiirleb meie väike planeedikera nagu kephera-mardika poolt edasi veeretatav sõnnikutükike. Valige ise, ütles ta endamisi, hakates aeglaselt künkast alla jalutama... Aga olge valmis oma valiku eest surema.

Ta pidi astuma ettevaatlikult, sest ta jaapani puukingad olid ebatasasel mullapinnal ja rohul käimiseks sobimatud.

Telkide ja vankrite vahel olid juba süüdatud tuled ning jahe õhtune tuuleke tõi temani metsiku lõhnadepalmiku: lõastatud eeslite terav maa­lä­he­dane hais, puusuits ning tema rahva poolt palavalt armastatud roa, küpse­tatud siili aroom. Ta arvas ka tundvat kergelt kopitanud hõngu, mis tuli sellest pärastlõunal saabunud kastist – läpatanud lehk, mis tulnuks nagu riknenud vürtsidest, pigem vastumeelsetest kui söögiisu tekitavatest, oli Hampsteadi nõmme puhtasse tuulde peaaegu šokeerivalt sobimatu. Kui ta telgikobarale lähenes, tulid talle vastu paar laagri koera, kes taganesid nagu alati teda ära tundes eemale, üks pööras ringi ja lonkis sihipäraselt lähimasse telki, teine aga saatis Amenophis Fikee silmnähtava vastumeelsusega laag­risse.

Koerte häälte peale astus telgist välja tõmmu triibulises sametkuues mees, kes tuli üle rohuplatsi Fikee poole. Nagu koeradki, peatus ta tükk maad enne vanameheni jõudmist. „Tere õhtust, rya,” ütles ta. „Kas te õhtusööki soovi­te? Neil on seal hotchewitchi tule peal, lõhnab väga kushto.”

„Nii kushto kui üks hotchewitchi üldse lõhnata saab, arvan ma,” pomises Fikee hajameelselt. „Aga ei, tänan. Hakake aga sööma.”

„Mina küll mitte, rya – mu Bessiele maitses küpsetatud hotchewitchi hirm­sasti, nii et ma ei söö seda enam nüüd, kui ta koolnud on.”

Fikee noogutas, ehkki oli selge, et ta ei olnud kuulanud.

„Hästi, Richard.” Ta vakatas, nagu oodanuks vahelesegamist, aga seda ei tulnud. „Kui päike on loojunud, lase paaril poisil see kast alla jõe äärde doktor Romany telgi juurde tassida.”

Mustlane kratsis oma õlitatud vuntse ja niheles kahtlevalt.

„See kast, mis too meremees täna tõi või?”

„Mis kasti ma siis veel mõtlen, Richard? Jah, toosama.”

„Poistele see küll ei meeldi, rya. Nad ütlevad, et seal sees on miski mullo dusta beshes, palju aastaid surnud.”

Amenophis Fikee kortsutas kulmu ja tõmbas keebi endale tihedamini ümber. Viimased päikesekiired olid temast jäänud künkatippu ning varjude vahel näis ta kortsuline nägu sama elutu kui kivi või puutüvi. Viimaks lausus ta: „Nojah, see, mis seal sees on, on näinud dusta beshes, kahtlemata – palju-palju aastaid.” Ta saatis pelglikule mustlasele naeratuse, mis meenu­tas vanu valgeid kive paljastavat varisevat mäenõlva. „Aga see ei ole mullo, ma... ma loodan. Mitte päris mullo.

See ei julgustanud mustlast, too avas hoopis suu uueks aupaklikuks vastu­väiteks, aga Fikee oli juba selja pööranud ja kõndis üle platsi jõekaldale, keep tuules lehvimas nagu hiiglasliku putuka tiivad.

Mustlane ohkas ja vantsis ühe telgi suunas, harjutades lonkamist, mille abil lootis vabaneda hirmuäratava kasti kandmisest.

Fikee läks aeglaselt piki hämarduvat jõekallast doktor Romany telgi poole. Kui tuule kähe kahin välja arvata, oli õhtu kummaliselt vaikne. Must­la­sed paistsid taipavat, et sel õhtul on õhus midagi kaalukat, ja hiilisid ringi sama vaikselt nagu koeradki, ning isegi sisalikud olid lõpetanud jõeäärses pilliroos hüplemise ja pladistamise.

Telk seisis lagendikul ning oli iga lähedase puu külge kinnitatud nii palju­de köite ja taglastusega, et neist piisanuks ka suuremat sorti laevale. Lõiku­vad köied koos tosinajao sirge postiga toetasid Romany telki – laperdavat, pungitavat ja mitmekihilist segadikku. Fikee mõtles, et see näeb välja nagu iseäranis külma ilma puhuks riietatud hiiglaslik nunn, kes omaette pühen­du­nult jõe ääres küürutab.

Ta kummardus paari köie alt läbi ja jõudis telgi sissekäiguni, kergitas eesriiet ja astus kesksesse ruumi, pilgutades silmi selle sära ees, mida tosin lampi heitsid seinu, põrandat ja lage katvatele vaipadele.

Doktor Romany tõusis laua tagant ja Fikee tundis lootusetut kadedust. Miks ei võinud see olla Romanelli, kes möödunud septembris Kairos selle lühi­kese kõrre tõmbas, küsis Fikee mürgiselt. Ta võttis paatunud keebi seljast ja kübara peast ning viskas need nurka. Ta kiilas pealagi kiiskas lambi­valguses nagu ebatäiuslikult lihvitud vandel.

Romany tuli groteskselt oma vedrutaldadel hüpeldes üle toa ja haaras tal käest.

„See on suur asi, mida me täna üritame... mida sina üritad,” ütles ta vaik­sel sügaval häälel. „Tahaksin vaid, et saaksin isiklikult sinu juures viibida.”

Fikee kehitas pisut kannatamatult õlgu. „Me oleme mõlemad teenrid. Minu töökoht on Inglismaal, sinu oma Türgis. Saan täiesti aru, miks sa saad täna kohal viibida üksnes,” ta viipas ebamääraselt käega, „koopiana.”

„Pole vist mõtet öeldagi,” toonitas Romany häält veelgi süvendades, just nagu püüdes ümbritsevatest vaipadest kaja välja meelitada, „et kui sa peak­sid täna surema, võid olla kindel, et sind palsameeritakse ja paigutatakse haua­kambrisse kõigi kombekohaste tseremooniate ja palvetega.”

„Kui mu töö ebaõnnestub,” vastas Fikee, „ei ole meil enam kedagi, kelle poole palvetada.”

„Ma ei rääkinud läbikukkumisest. Võimalik, et sul õnnestub väravad avada, aga sa sured seda tehes,” osutas Romany häirimatult. „Sellisel juhul tahad sa ju, et toimitaks kombekohaselt.”

„Hästi,” vastas Fikee väsinud noogutusega. „Tore,” lisas ta.

Sissepääsu juurest kostis jalgade sahin ja murelik hääl: „Rya? Kuhu me selle kasti paneme? Tehke ruttu, minu arust tulevad vaimud jõest välja, et näha, mis selle sees on!”

„Pole üldse võimatu,” pomises doktor Romany, sellal kui Fikee käskis mustlastel eseme sisse kanda ja põrandale panna. Seda nad kiirelt tegidki, lahkudes nii kärmelt, kui väärikust säilitades võimalik.

Kaks väga vana meest silmitsesid kasti mõnda aega vaikides, siis Fikee liigutas ja lausus: „Andsin oma mustlastele käsu, et minu... äraolekul oled nende pealikuks sina.”

Romany noogutas, kummardus siis kasti kohale ja hakkas pealmisi laudu lahti kangutama. Ta viskas kõrvale paar peotäit kokkukägardatud paberit ja tõstis ettevaatlikult välja väikese puust karbi, mis oli nööriga kokku seotud. Ta asetas selle lauale. Siis pöördus ta tagasi kasti juurde, lõi jalaga eemale ülejäänud lahtised lauad ning tõstis pingutusest puhkides välja paberisse keeratud paki, mille ta asetas põrandale. See oli enam-vähem ruudukujuline, iga serv kolm jalga pikk, ja kuue tolli paksune.

Ta tõstis pilgu ja teatas täiesti tarbetult: „See Raamat,” sest Amenophis Fikee teadis, mis see on.

„Kui ta ainult ise saaks seda Kairos teha,” sosistas ta.

„Briti impeeriumi süda,” meenutas talle doktor Romany. „Või arvad sa, et ta saaks reisida?”

Fikee raputas pead, küürutas laua kõrvale ja tõstis selle alt välja klaaskera, mille pinnal oli libistatav luuk. Ta asetas selle lauale ja hakkas väikese puust kasti nööre lahti siduma. Romany oli seni paki kattepaberi maha rebinud, nii et nähtavale ilmus must puust laegas, mis oli inkrusteeritud sadade Egiptuse Vana riigi aegsete elevandiluust hieroglüüfidega. Põõn oli nahast ja nii habras, et varises tolmuks, kui Romany püüdis seda avada. Laeka sees oli tumedaks tõmbunud hõbekastike, mida katsid samalaadsed reljeefsed hierog­lüüfid; ja kui ta sellel kaane pealt tõstis, ilmus nähtavale kuldkastike, mille häilitud pind lambivalguses hiilgas.

Fikee oli avanud puukasti ning hoidis käes korgiga suletud klaas­pude­li­kest, mis oli kastis vatipadjal lebanud. Pudelikeses oli umbkaudu untsi jagu paksu musta vedelikku, millel paistis olevat sete põhjas.

Doktor Romany tõmbas sügavalt hinge ja tõstis siis kuldkastikese kaane pealt.

Esmalt tundus doktor Romanyle, et kõik lambid on üheaegselt kustunud, aga ringi vaadates nägi ta, et nende leegid on sama pikad kui ennegi. Aga peaaegu kogu valgus oli kadunud – just nagu näinuks ta ruumi nüüd läbi mitme suitsuklaasi kihi. Ta tõmbas keebi tihedamalt ümber kaela; ka soojus oli kadunud.

Ta tundis esmakordselt sel õhtul hirmu. Ta sundis end vaatama alla kasti­keses lebava raamatu peale, mis oli kogu ruumi valguse ja soojuse endasse tõmmanud. Hieroglüüfid särasid iidsel papüürusel mitte valgusega, vaid tugeva pimedusega, mis oleks nagu ta hinge läbi silmade välja imenud. Ning märkide tähendus sööstis selgelt ja jõuliselt ta teadvusesse, nagu see oleks juhtunud ka siis, kui neid oleks lugenud mõni selline, kes eelajaloolist Egiptuse kirja ei mõistnud, sest need oli sinna kirjutanud jumal Thoth, kes oli keele isa ja hing, kui maailm alles noor oli. Ta tiris pilgu jõuga eemale, sest tundis, kuidas sõnad kõrvetavad märgid ta hinge nagu ristimine.

„Veri,” kähistas ta, ja isegi õhk näis vähem heli kandvat kui enne. „Meie Isanda veri,” kordas ta ähmasele kujule, kes oli Amenophis Fikee. „Pane see kerasse.”

Ta nägi vaevu, kuidas Fikee kera luugi pöidlaga lahti lükkas ja pudelikest ava ees hoidis, enne kui selle lahti korkis; must vedelik valgus sees laiali, „kukkus” ülespoole, määris ära klaaskera ülemise osa. Kuu on tõusnud, sai Romany aru. Tilgake langes ka Fikee peopessa ja ilmselt kõrvetas teda, sest ta sisistas läbi hammaste.

„Nüüd oleneb kõik... sinust,” kraaksatas doktor Romany ja sööstis pimesi telgist välja lagendikule, kus ööõhk seesmisega võrreldes soe näis. Ta komber­das eemale, kaldajärsakust üles, oma kummalistel jalanõudel lenger­da­des ja vankudes, jäi viimaks viiekümne jardi kaugusel ülesvoolu kergel kallakul küürutades, hingeldades ja üles-alla kõikudes paigale ning vaatas tagasi telgi poole.

Hingamise ja südamelöökide aeglustudes mõtles ta Thothi raamatule heide­tud pilgule ja judistas end. See eelajalooline raamat oli tõestuseks, et viimase kaheksateistkümne sajandi jooksul oli toimunud nõiduse ümber­pöördumine; Romany ei olnud seda küll varem ise näinud, aga ta teadis, et kui prints Setnau Kha-em-Uast tuhandeid aastaid tagasi Memphises Ptah­ne­fer-ka hauakambrisse seda ära tooma laskus, avastas ta, et hauakamber säras raamatust kiirgavas eredas valguses.

Ja see loits, mõtles ta õnnetult, see tänane meeletu pingutus oleks olnud peaaegu võimatult ohtlik isegi tollal, enne kui nõidus muutus nii palju keeru­kamaks ja hakkas nõidujale isiklikult tohutut hinda maksma, enne kui selle tulemused muutusid kõige rangemast juhtimisest hoolimata ennus­ta­ma­tuiks ja soovimatuiks. Isegi tollal, mõtles ta, oleks vaid kõige julgem ja põhjalikumalt asjasse pühendunud preester söandanud kasutada hekau'sid, väesõnu, mida Fikee pidi täna lausuma: sõnu, mis kutsusid välja ja pakkusid end omandiks koerapealisele jumalusele nimega Anubis – või sellele, mis temast nüüdseks järel võis olla –, kes valitses Egiptuse ülemvõimu ajal all­maa­ilma ja väravaid, mis viisid sellest maailmast teise.

Doktor Romany pööras pilgu telgist ära ja vaatas üle jõe kanarbikusele maastikule, mis laius selle taga kuni järgmise kõrgendikuni, kus kasvavad puud näisid oma ümbermõõdu kohta liialt kõrged ja lehvitasid näljutatud okstega tuules. Põhjamaine maastik, mõtles ta, seda räsib tuul, mis on nagu aurustunud džinn – terav, puhas ja lõhnab marjade järele.

Neist võõrapärastest omadustest innustust saades mõtles ta reisile Kairosse, mis ta oli koos Fikeega nelja kuu eest ette võtnud, sest nende Isand oli nad kutsunud uue kriisi lahendamisele.

Ehkki hämmastav kehaline viga ei lasknud Isandal kunagi majast lahkuda, oli ta juba pikemat aega kasutanud salajast agentide armeed ja määramatult suurt varandust, püüdes Egiptust moslemi ja ristiusu rüvedusest vabastada, ning mis veel keerulisem, lüüa minema valitsevat Türgi pašat ja tema võõramaalastest palgasõdureid, taastades Egiptust iseseisva suurvõimuna. Nelja aasta eest toimunud Püramiidide lahing pakkus talle esimese tõelise läbimurde, ehkki tollal oli see tundunud lõpliku lüüasaamisena – sest see lasi Egiptusesse prantslased.

Romany kissitas silmi, meenutades Prantsuse musketite raginat, mis sel kuumal juulikuu pärastlõunal Niiluselt vastu kajas ja mida rõhutas veelgi mamelukkide ründava ratsaväe müdin... Öö hakuks olid Egiptuse kuber­ne­ride Ibrahimi ja Murad-bei armeed purustatud ning noore kindral Napoleoni juhitud prantslased tulid võimule.

Metsik valuline ulg sundis doktor Romany jalule tõusma; heli kajas jõeäärsete puude vahel mõne sekundi vältel ja kui see vaibus, kuulis ta, kuidas üks mustlane hirmunult kaitseloitsu luges. Rohkem telgist mingeid hääli ei kostnud, Romany hingas välja ja kükitas maha tagasi. Edu sulle, Amenophis, mõtles ta, ütleksin meeleldi: „Olgu jumalad sinuga,” aga seda sa seal ju praegu kindlustada püüadki. Ta vangutas rahutult pead.

Kui prantslased võimule said, siis näis, et vana korra taastamiseks pole enam lootustki, ja nende Isand oli ränga vaevaga nõidudes tuuli ja mere­tõuse mõjutanud ja aidanud sel teel veidi Briti admiral Nelsonit, kui too vaevalt kaks nädalat hiljem prantslaste laevastiku hävitas. Aga siis selgus, et Prantsuse okupatsioon on nende Isanda huvides; prantslased kärpisid mamelukk-beide ülbet võimutsemist ja ajasid 1800. aastal maalt välja Türgi palgasõdurid, kes olid riiki kägistanud. Ning kindral Kleber, kes Kairos valit­sema asus, kui Napoleon Prantsusmaale tagasi pöördus, ei sekkunud nende Isanda poliitilistesse intriigidesse ega püüetesse meelitada moslemid ja koptid tagasi vana panteistliku Osirise, Isise, Horuse ja Ra kultuse juurde. Tegelikult tundus, et Prantsuse okupatsioon teeb Egiptusele sama, mida Jenneri lehmarõugevaktsiin näis tegevat inimkehadega: asendas raske haigu­se, mis võis lõppeda üksnes ohvri surmaga, ravitava haigusega, millest oli mõne aja möödudes lihtne jagu saada.

Aga siis hakkas kõik muidugi viltu kiskuma. Mingi hull Aleppost pussitas Kleberi Kairo tänaval surnuks ning järgnenud segaste kuude vältel tegid britid oma kaotused tasa. 1801. aasta septembriks oli Kleberi mannetu järg­la­ne Kairos ja Aleksandrias brittide ees kapituleerunud. Britid olid sees ning üheainsa nädala jooksul arreteeriti tosinajagu Isanda agente.

Uus Briti kuberner leidis isegi põhjust sulgeda Isanda poolt linnast välja rajatud vanade jumalate templid.

Meeleheitel Isand kutsus kohale oma kaks vanimat ja kõige võimsamat käsilast, Amenophis Fikee Inglismaalt ja doktor Monboddo Romanelli Türgist. Ta paljastas neile plaani, mis oli küll teatud määral fantastiline ja osutas, et see iidne mees on seniilseks muutunud, ent oli tema kinnitusel ainus viis Inglismaa maailmakaardilt minema pühkida ja taastada Egiptuse ajastute eest kaotatud ülemvõim.

Nad olid kohtunud hiiglaslikus ruumis, kus Isand elas üksinda, kui välja arvata tema ushabti'd, neli elusuurust vahast inimkuju. Kõigepealt teatas ta neile oma veidralt laealuselt õrrelt, et ristiusku, seda vihaselt kõrvetavat päikest, mis on nõiduse täiesti kuivanud kestast elumahlad välja aurutanud, on katma hakanud kahtlusepilved, mis tõusevad Voltaire'i-, Diderot'- ja Godwini-suguste inimeste kirjutistest.

Romanelli, keda iidse võluri pikad metafoorid muutsid sama kanna­ta­ma­tuks kui kõik ülejäänud asjadki, segas vahele ja küsis otse, kuidas see kõik võiks aidata britte Egiptusest välja ajada.

„On üks võlukunsti viis...” alustas Isand.

„Võlukunsti!” katkestas teda Romanelli, nii halvakspanevalt kui söandas. „Kui me tänapäeval proovime hulkuvate koerte karja eemale nõiduda, saame peavalu ja topeltnägemise, rääkimata viienaelasest kaalukaotusest, ja isegi siis võib kõik viltu minna ja nad võivad sealsamas surnult maha lange­da. Lihtsam on karjuda ja kepiga vehkida. Sa pole kindlasti unustanud, kuidas sa kannatasid pärast seda, kui kolme aasta eest Abukiri lahes ilmaga mängisid. Su silmad kuivasid kokku nagu liiga kauaks päikese kätte jäänud datlid, ja su j a l a d...!”

„Nagu sa ütlesid, ma ei ole unustanud,” lausus Isand külmalt, pöörates oma osaliselt taastunud silmade pilgu Romanellile, kes nagu alati tahtmatult judises neis põlevast peaaegu arulagedast vihkamisest. „Kuna ma ise viibin kohal esindaja vahendusel, peab selle loitsu juhtumisi lausuma üks teist, sest see peab toimuma väga lähedal Briti impeeriumi südamele, milleks on Londoni linn, minu seisukord aga ei võimalda reisimist. Ma varustan teid küll kõigi allesjäänud tugevamate loitsude ja kaitsvate amulettidega, ent selle läbiviimine nõuab nõidujalt väga suure lõivu, nagu sa mainisid. Te tõmbate laual oleva riide alt õlekõrred, ja lühema kõrre tõmbaja peab loitsu läbi viima.”

Fikee ja Romanelli jõllitasid kaht räti alt välja turritavat õlekõrt ja seejärel teineteist.

„Mis loits see on?” uuris Fikee.

„Te teate, et meie jumalad on läinud. Nad elavad nüüdsel ajal allmaa­ilmas, Tuautis, mille väravaid hoiab juba kaheksateist sajandit kinni mingi surve, millest ma aru ei saa, aga mis on minu arvates kindlasti seotud krist­lusega. Anubis on selle maailma ja nende väravate jumal, aga tal pole enam kuju, milles siia ilmuda.” Isanda ase nihkus pisut ning ta sulges hetkeks valuhoos silmad. „Thothi raamatus on üks loits,” kähistas ta viimaks, „mis kutsub Anubise välja ja pakub talle kasutamiseks loitsija keha. See võimal­dab jumalal võtta füüsilise vormi – teie kuju. Ning seda lausudes kirjutate te samas ka uue loitsu, minu koostatud nõiduse, mis on mõeldud avama kahe maailma vahelisi väravaid, mis läbivad nii surma kui ka aja müüre. Kui kõik õnnestub, avanevad need Tuautis nelikümmend kolm sajandit tagasi, mil jumalad – ja mina – olime oma parimas vormis.”

Järgnes paus, mis oli küllalt pikk, et Isanda ase sai veel paar valulist tolli liikuda. Viimaks hakkas Fikee rääkima.

„Ja mis siis saab?”

„Siis,” ütles Isand sosinal, mis ümaras kambris vastu kajas, „siis tungivad Egiptuse jumalad kaasaegsele Inglismaale. Elav Osiris ja koidutaeva Ra purustavad ristiusu kirikud, Horuse ja Honsu üleloomulik jõud lõpetab kõik käimasolevad sõjad ning koletised Set ja Sebak neelavad alla kõik, kes vastu panevad. Egiptus saab tagasi oma ülemvõimu ning maailm tehakse taas puhtaks ja uueks.”

Ja mis rolli mängiksid sina – või mängiksime meie – selles uues puhtas maailmas, mõtles Romanelli kibestunult.

„On see ikka võimalik,” küsis Fikee kahtlevalt, „oled sa kindel? Sest maailm oli ju juba kord selliselt noor ning vanameest ei saa tagasi poisi­ke­seks muuta, nii nagu veinist ei saa uuesti viinamarja.” Isand hakkas väga vihaseks saama, aga Fikee jätkas siiski meeleheitlikult: „Kas ei tule siis üldse kõne alla... kohaneda uute kommete ja uute jumalatega? Mis siis, kui me klammerdume uppuva laeva külge?”

Isand sattus raevu, ta vahutas ja puterdas pidurdamatult, üks vahast ushab­ti võpatas ja hakkas lõugu liigutama. „Kohaneda?” karjus Isanda hääl tema vahast kurgust. „Kas tahad end ristida lasta? Kas tead, mida kristlik risti­mine sinuga teeks? See teeks su olematuks, hävitaks su nagu sool teo, leek ööliblika!” Raevukas kõnelemine pani vahast huuled mõranema. „Uppuv laev? Sa haige libu haisev, värisev kubemetäi! Ja mis siis, kui see peab uppu­ma, on juba uppumas või uppunud! Me läheme koos sellega põhja. Ma olen pigem selle uppunud laeva pardal kui... selle uue laeva karjaaedikus! Ma... aaah... khaa...” Vahakuju keel ja huuled murdusid küljest ja need väljusid koos hingeõhuga.

Mõne hetke vältel puterdasid Isand ja ushabti koos, siis sai Isand enda üle taas võimust ja kuju jäi vait. „Kas ma lasen su vabaks, Amenophis?” küsis Isand.

Romanelli mäletas ebameeldiva selgusega, kuidas ta oli ükskord pealt näinud Isanda ühe teise väga vana teenri äkilist vabastamist Isanda nõiduse kütkeist; too mees oli mõne minuti jooksul närtsinud, kokku vajunud, kuiva­nud ja murenenud ning viimaks tolmuks varisenud; ent hullem kui surma ja lagunemise fakt oli mälestus, et mees oli kogu protsessi vältel teadvusel olnud... Ning see valu paistis olevat hullem kui põlemine.

Vaikus kambris pikenes, seda segas vaid ushabti keele nõrk latsutamine põrandakividel. „Ei,” vastas Fikee viimaks. „Ei.”

„Siis oled sa üks minu meeskonnast ja kuulad mu sõna.” Isand viipas ühe vigase ajupuud meenutava käega. „Valige kõrred.”

Fikee vaatas Romanelli poole, kes üksnes kummardas ja viipas, et Fikee esimesena laua juurde läheks. Fikee astus laua juurde ja tõmbas ühe kõrre. Loomulikult oli see lühike.

Isand saatis nad Memphise varemetesse, et nad kopeeriksid ühelt peidetud kivilt hieroglüüfid, mis moodustasid tema tõelise nime. Seal ootas neid ees šokk, sest nad olid Isanda nimekivi paljude sajandite eest korra varemgi näinud ning siis olid need märgid kujutanud kaht leeki kandikul, seejärel öökulli ja silmusristi: seda loeti Tchatcha-em-Ankh, Elujõud. Nüüd aga olid iidsesse kivisse uuristatud teistsugused märgid: kolm päevavarju, väike lind, öökull, jalg, uuesti lind ja kala tõugu kohal. Khaibitu-em-Betu-Tuf, luges ta ja tõlkis mõttes: Vihkamise varjud.

Kõrvetavast kõrbekuumusest hoolimata tõmbus tal kõhusopis külmaks, kuid ta meenutas seda asja, mis oli tolmuks pudenedes halisenud ja maas ringi veerelnud, ning seetõttu ta üksnes prunditas huuli ja kopeeris nime sõna­kuulelikult maha.

Kui nad Kairosse tagasi jõudsid, venitas Isand Romanelli Türki tagasi­saat­misega niikaua, et jõudis temast võluvedelik paut'i abil koopia teha. Ellu äratatud koopia ehk ka tehti pealtnäha selleks, et ta sõidaks Fikeega Inglis­maale ja abistaks teda Anubise väljakutsumisel, aga kõik kolm teadsid, et selle põhiline ülesanne on Fikeed valvata ja hoida ära kõik kohustusest kõrva­lekaldumised. Kuna kummaline paar pidi elama Fikee mustlaste juures kuni Raamatu ja Isanda verepudelikese saabumiseni, andis Fikee ka'le nimeks doktor Romany, kasutades sõna, millega mustlased tähistasid oma­enda keelt ja kultuuri.

Allavoolu asuvast telgist kostis uus ulg, seekord meenutas see pigem metalli­tükkide hõõrdumist üksteise vastu kui midagi, mis võiks väljuda inimkõrist. Heli valjenes ja kõrgenes, oli pingul nagu vibunöör, ja ühe hetke vältel, mil Romany kangestunult märkas, et jõgi püsib paigal nagu säbruline klaaspaneel, püsis helisev ja krigisev tipunoot paigal ja täitis kogu mustava maastiku. Siis tundus miski purunevat, nagu oleks nende kohal hiiglaslik mull lõhkenud – vaikselt, kuid tuntavalt. Ka tontlik ulg katkes ning purune­nud heliräbalad vaibusid hullunud, meeleheitlikuks nuuksumiseks. Romany tundis, et õhk sai tagasi oma tavalise rõhu; ning tumeda kanga molekulid oleks nagu oma tavalisest haardest lahti lasknud: telk lahvatas helekollase leegiga põlema.

Romany kihutas tagasi kaldale, tulelõõmas oli lihtne jalge ette näha. Ta heitis sõrmi kõrvetades sissepääsu katva põleva kardina kõrvale ja tungis telgi suitsusesse sisemusse. Fikee kössitas halades nurgas.

Romany lõi Thothi raamatu pauguga kinni ja pistis selle kuldkastikesse, võttis kasti kaenlasse ja komberdas uuesti välja. Lõikavast kuumusest pääse­des kuulis ta selja taga haukuvat niutsumist ning pööras ringi. Fikee oli tel­gist välja roomanud ning püherdas rohus, ilmselt selleks, et oma kärs­sa­vaid rõivaid kustutada.

„Amenophis!” hüüdis Romany üle tulemüha.

Fikee tõusis püsti ja pööras Romanyle pilgu, milles puudus äratundmine, heitis siis pea kuklasse ja ulgus nagu šaakal kuu poole.

Romany pistis otsemaid mõlemad käed keebi alla ja tõmbas välja kaks ränilukuga püstolit. Ta sihtis ühega ja tulistas, Fikee peatus lennult ja istus raskelt maha mitu jalga tagapool, kui oli seisnud. Ent hetk hiljem keeras ta end jälle neljakäpukile ja kihutas pimedusse, kohati kahel, kohati neljal jalal.

Romany sihtis teise püstoliga, nagu suutis, ja tulistas uuesti, aga pikkade sammudega jooksev kuju ei paistnud toppavat ja kadus peagi silmist.

„Pagan,” sosistas Romany. „Sure ära, Amenophis. Niipaljukest sa meile võlgned.”

Ta vaatas taevasse – seal polnud märkigi sissetungivatest jumalatest; ta vaatas küllalt kaua läände, et veenduda, et päike ei ilmu tagasi. Siis vangu­tas ta elutarga tülpimusega pead.

Suurem osa neid uusi nõidusi, mõtles ta kibestunult, teevad küll arva­ta­vasti midagi, aga ei saavuta seda, milleks mõeldud.

Ta pani viimaks püstolid ära, korjas raamatu üles ja läks aeglaselt vanku­des tagasi mustlaslaagrisse. Isegi koerad olid peitu pugenud ja Romany ei kohanud Fikee telki minnes mitte kedagi.

Sisse jõudes pani ta kuldkastikese maha, süütas lambi ja tegi siis poole ööni tööd, kasutades pendlit, loodi, teleskoopi, heliharki ning tohutul hulgal keerukaid geomeetrilisi ja alkeemilisi arvutusi, et teha kindlaks, mil määral ja kas üldse oli loits õnnestunud.