Tim Powers

Raul Sulbi

Tim Powers - aurupungi üks loojaid

ULMEKIRJANIK TIMOTHY THOMAS POWERSIL on õnn või õnne­tus olla sündinud 29. veebruaril, seega on ta sünnipäevi saanud tähistada kindlasti palju vähem, kui tal aastaid turjal.

Ulmes ei seostata Tim Powersi nime klassikalise teadusliku fantastikaga, pigem käib tema nimi kokku kõige laiemas mõttes moodsa (ja sageli linna­liku ning õudusega tembitud) fantaasiakirjanduse ja kõikvõimalike segažan­ri­tega.

Powers ei ole väga viljakas autor, rohkem kui 30 loomeaasta jooksul on ta ilmutanud tosin romaani ning kümmekond juttu. Seda enam on kirjaniku loodut auhinnatud, küll kriitikute, küll lugejate poolt. Olulisematest tunnus­tus­test peaks mainima kaht Philip K. Dicki auhinda, kaht Maailma Fantaasia­au­hin­da, kolme Locuse lugejaauhinda ning üht Rahvusvahelise Õudusgildi auhinda. Kummalise kokkusattumuse tulemusel on tema romaanid ajakirja Locus lugeja­küsitlusel suisa neljal aastal jäänud parima fantaasiaromaani kategoo­rias teisele kohale.

Powersi loomingut on nimetatud ka salaajalugudeks, kuna ta kasutab oma teostes palju reaalseid ajaloolisi tegevuspaiku, lugeja satub reaalsete ajaloo­liste sündmuste ja ajaloost tuntud isikute keskele, kuid Powers toob mängu üleloomulikud ja maagilised elemendid, mis sündmusi omal kombel suuna­vad ja arendavad. Tavaliselt on kirjanik end konkreetse teose loomise ajaks põhjalikult vajamineva taustateabega kurssi viinud ning täidab meile aja­loost teadaolevate faktide ja sündmuste vahele jäävaid tühimikke oma pöörase fantaasialennuga.

 

TULEVANE KIRJANIK sündis 1952. aastal Buffalos New Yorgi osarii­gis kato­liik­likus peres, mis seitse aastat hiljem Californiasse kolis, kus Powers täna­se­ni elab.

1970ndate alul õppis Powers California osariigi ülikoolis Fullertonis, kus kohtus esmakordselt kahe hilisema suure sõbra ja kirjandusliku kambavenna K. W. Jeteri (1950) ja James P. Blaylockiga (1950) – kolmikut peetakse tänasel päeval suuresti moodsa aurupungi (steampunk) defineerijaiks ning propa­gee­ri­jaiks.

Samal ajal tutvus kolmik ja hakkas tihedamalt läbi käima ka oma suure kirjandusliku eeskuju Philip K. Dickiga (1928-1982), kelle loomingu leit­mo­tiive leiab nii Powersi, Blaylocki kui Jeteri tekstidest. Nad on Dicki romaani „ENEMO” (VALIS; 1981) tegelaste prototüübid, „Kas androidid unistavad elektri­lammastest?” (Do Androids Dream of Electric Sheep?; 1968) on pühendatud Powersile. Dick vaimustus kolmiku esimestest teksti­dest ning soovitas neid kirjastajaile ja toimetajaile.

Sõnaga aurupunk tähistatakse tänapäeva ulmes alažanrit, mis hõlmab tekste, mille tegevus toimub sageli alternatiivajaloolisel 19. sajandil. Hiljem on seda tähendust laiendatud ka 18. ja 20. sajandil aset leidva tegevusega teostele, oluline on, et neis tekstides oleks silmapaistval kohal ajastu autent­ne olustik, sageli on steampunk-tekstides kujutatud 19. sajandi teaduslik-tehniliste uuen­dus­te aegset Londonit. Üldiselt loetakse aurupungile omaseks Charles Dickensi, Jules Verne’i ja H. G. Wellsi stiilide jäljendamist. Dicken­si sünged inglise töös­tus­maastikud ning Verne’i eesrindlikus vaimus kirjeldatud avastused ja teadus­saa­vutused on selles alamžanris tihti rekursiiv­sel moel kasutust leidnud.

Kuigi termin ise võeti analoogia põhjal küberpungiga kasutusele alles 1980ndatel (termin, mille pakkus muide 1987. aastal välja K. W. Jeter kolmiku ühisnimetajaks ülikooli päevil), ilmusid esimesed nn. proto-steampunk tekstid juba 1970ndail. Neist on vahest olulisemad ära mainida Michael Moorcocki triloogia „Õhu sõjajumal” (The Warlord of Air; 1971), „Kuivamaa leviaatan” (The Land Leviathan; 1974) ja „Terastsaar” (The Steel Tsar; 1981) ning Christopher Priesti „Ruumimasin” (The Space Machine; 1976).

Ning seejärel tulidki Jeter, Powers ja Blaylock, igaühel oma auru­pungi­lood jutustada.

Enne 1980ndatesse jõudmist peaks aga kindlasti rääkima 19. ja 20. sajandil elanud luuletaja William Ashblessist. Cal State Fullertonis õppi­mi­se ajal tegi Blaylockile ja Powersile suurt tuska kooli ajakirjas ilmuva luule jube kvaliteet, nii lõidki nad absurdimängu raames luuletaja William Ashb­lessi, kelle nime all saatsid ajakirjale nonsenslikku vabavärsilist luulet, mis kuuldavasti aja­kirja­toi­me­tuses rõõmuhõisete ja vaimustusega vastu võeti.

Kümmekond aastat hiljem kasutasid mõlemad mehed Ashblessi kui 19. sajandil elanud luuletajat oma romaanides – teisega konsulteerimata, nii et kokku­langevuse avastas alles toimetaja, kes juhuslikult oli mõlemal raama­tu­kä­si­kirjal sama. See soovitaski Powersil „Anubise väravate” (The Anubis Gates; 1983) ja Blaylockil „Kaevava leviaatani” (The Digging Leviathan; 1984) käsi­kirjade osas omavahel läbi rääkida nii, et Ashblessist rääkides tarvitataks kokku­lepitud fakte ning karakteris poleks juhuslikke vastuolusid.

Hiljem avaldasid mehed veel reklaamprospekti olematule Ashblessi luule­ko­gule „Pakkumine 200. aastapäeva täielikule „12 öötunni” väljaandele: 1785–1985” (Offering the Bicentennial Edition of the Complete Twelve Hours of the Night: 1785-1985; 1985), mis sisaldas lisaks luulenäidetele ka poeedi auto­gram­mi (eesnime kirjutas üks ja perenime teine mees), ning muud nipet-näpet, nagu näiteks „William Ashblessi mälestuskokaraamat” (The William Ashbless Memorial Cookbook; 2002).

Käesolev kirjutis pole paslik paik Blaylockist ja Jeterist pikemalt kirjuta­mi­seks, sedastagem vaid, et James P. Blaylocki loomingut iseloomustab humoo­rikas kirjutusstiil, tema tekste on iseloomustatud sõnaga fabulism, ehk siis kirjeldab ta enamasti tänapäeva argimaailma, milles juhtuvad fantastilised asjad; küll on aga temagi loomingus stiilipuhtaid 19. sajandi viktoriaanlikke aurupunkromaane nagu „Homunkulus” (Homunculus; 1986) ja „Lord Kelvini aparaat” (Lord Kelvin’s Machine; 1992), Blaylock on samuti võitnud kaks Maail­ma Fantaasiaauhinda ning ühe Philip K. Dicki auhinna.

Jeteri looming on tuntud oma kirjandusliku stiili, süngete teemade ning para­noi­liste ebasümpaatsete tegelaste poolest. 1970ndate keskel kirjutas ta võimalik et esimese tõelise küberpunkromaani „Dr Adder” (Dr Adder; 1984), mis hooli­mata tõigast, et Philip K. Dick romaani soojalt soovitas, sai oma vägivaldse ja seksuaalselt provokatiivse sisu tõttu ilmuda alles kümme­kond aastat hiljem. Jeteri olulisemad aurupungiraamatud on vahest romaa­nid „Morlokite öö” (Morlock Night; 1979), milles H. G. Wellsi tulevi­ku­maa­ilma morlokid tungivad ajamasina abiga 19. sajandi Londonisse ning asuvad elama linna kana­li­sat­siooni­võrgustikku, ja „Põrgulikud masinad. Hullu­meelne viktoriaanlik fantaa­sia” (Infernal Devices: A Mad Victorian Fantasy; 1987), milles leidub mitmeid viiteid H. P. Lovecrafti lühiromaanile „Vari Innsmouthi kohal” (The Shadow over Innsmouth; 1936) ning selle kirjaniku eemaletõukavatele kala­ini­mes­tele. Lisaks on Jeter Philip K. Dicki pärijate loal loonud ametliku järje­tri­loo­gia Dicki romaanile „Kas androidid unistavad elektrilammastest?” Jeteri tekstid on jõudnud Philip K. Dicki, Arthur C. Clarke’i ja John W. Campbelli mälestusauhinna nominentide sekka.

 

POWERSI ESIMENE ajalooaineline mütoloogiaid ja neist tuntud tegelasi kokku põimiv romaan on ta kolmas raamat „The Drawing of the Dark” (1979), mille tegevus toimub 1529. aastal Viinis, mida piiravad türklased. Loo sündmustik keerleb tumeda õlle ümber, mis Läänemaailma jaoks olulist rolli mängib, romaanis kohtame kuningas Arthurit, Püha Graali legendi, Kalur­kunin­gat ja mitmeid teisi kummalisi kangelasi.

Õige aurupungi juurde jõudis kirjanik aga oma järgmise teosega „Anubise väravad”, mis võitis Philip K. Dicki auhinna, ajakirja SF Chronicle luge­ja­küsitluse, tuli Locuse küsitlusel teisele kohale, võitis prantslaste Apollo auhinna ning tuli 1998. aastal Locuse küsitlusel kõigi aegade fantaasiaromaanide kate­goorias 14. kohale.

„Dinner at Deviant’s Palace” (1984) käsitleb üsna pööras tuuma­sõja­järgses keskkonnas narkoteemasid ning võitis samuti Philip K. Dicki auhinna ja oli ka Nebula finalist.

„On Stranger Tides” (1987) on stiilne piraadiromaan 18. sajandi alguse Kariibi merelt, kus ohtrad seiklused on segatud voodoo ja zombie’dega ning kus otsitakse Nooruse Allikat, tegelaste seas figureerib ka kuulus Musthabe Edward Teach ise. Romaan jõudis Maailma Fantaasiaauhinna finalistide sekka ning oli Locuse küsitlusel fantaasiaromaani kategoorias teisel kohal.

Romaani „The Stress of Her Regard” (1989) peategelasteks on George Gordon Noel Byron, Percy Bysshe Shelley, Mary Wollstonecraft Shelley, John Keats, John Polidori ning erinevat tüüpi vampiirid ja mütoloogilised olendid. Inspiratsiooni romaani mitme motiivi jaoks on kirjanik saanud Shel­ley „Fran­kens­teinist” (1818) ja Prosper Merimee „Ille’i Venusest” (La Vénus d'Ille; 1837). Romaan oli Maailma Fantaasiaauhinna nominent, jõudis Locuse küsit­lusel taas kord teisele kohale ning võitis hispaanlaste Igno­tuse auhinna ja müto­loogia­ainelise kirjanduse Mythopoeic’u auhinna.

„Last Call” (1992) on esimene osa lõdvalt seotud romaanitriloogiast, mille tegevus toimub tänapäeva Ameerikas. Las Vegase mängupärgus toimuvat sünd­mus­tikku iseloomustavad märksõnad on tarokikaardid, Kalurkuningas ja T. S. Elioti poeem „Ahermaa” (The Waste Land; 1922). Teos võitis Maailma Fantaa­sia­auhinna ja Locuse lugejaauhinna.

Teises köites „Expiration Date” (1995) keerleb tegevus 1992. aastal Los Angeleses jätkuvalt surematuse otsingute ümber, teose keskseks tegelaseks on poiss, kelle sisse on sattunud Thomas Alva Edisoni vaim. Romaan võitis Locuse auhinna ning pälvis Nebula ja Maailma Fantaasiaauhinna nomi­nat­siooni.

Triloogia lõpetab „Earthquake Weather” (1997), mis on mõlema eelmise teose järg, tuues kokku kummagi köite tegelased. Romaan võitis Locuse auhin­na ning pälvis õuduskirjanduse Bram Stokeri auhinna ja Briti ulme­auhinna nomi­natsiooni.

„Declare” (2000) on üleloomulik spiooniromaan Külma sõja perioodist, milles teiste seas astub üles ka kuulus topeltagent Kim Philby. Selle sala­aja­loo tegevus keerleb Ararati mäe asukate ümber. Romaan võitis Maailma Fantaa­sia­auhinna ning Rahvusvahelise Õudusgildi auhinna, pälvis Nebula nominatsiooni ning jäi Locuse küsitlusel taas 2. kohale.

„Three Days to Never” (2006) on taas salaajalugu, mille tegelasteks teise seas Albert Einstein, Charlie Chaplin ja Iisraeli luure Mossad.

Tänapäeval elab Powers koos oma naise Serenaga Muscoys Californias ning õpetab kirjutamist Clarioni ulmekirjanike seminaris, mitmes kohalikus ülikoolis ning kolledžis.