2. peatükk

Võõrast lahtisaamine

Loa Maren ja tema pikatoimeline abikaasa Arbin mängisid sama päeva õhtujaheduses kaarte, kui mootoriga ratastoolis istuv vanem mees nurgas ärritunult ajalehte krabistas ja käratas: „Arbin!”
Arbin Maren ei vastanud kohe. Ta sõrmitses hoolikalt siledaid nelinurki ja kaalus järgmist käiku. Alles siis, kui ta oli aegamisi otsusele jõudnud, vastas ta hajameelselt: „Mis sa tahad, Grew?”
Halliseguste juustega Grew vaatas üle ajalehe raevukalt oma väimeest ja kärtsutas uuesti lehte. Ta sai sedasorti lärmist oma tunnetele suurt leevendust. Kui mees on energiast pungil, kuid avastab end ratastooli aheldatuna, jalgade asemel kaks surnud keppi, peab ju, kosmose nimel, olema midagi, mida ta saab enda väljendamiseks teha. Grew kasutas selleks ajalehte. Ta krabistas ja žestikuleeris sellega ja lõi ajalehega asjade pihta, kui vaja.
Grew teadis, et igal pool mujal, välja arvatud Maal, edastasid uudiseid masinad. Nende vaatamiseks kasutati tavalisi raamatulugereid. Ent Grew irvitas selle peale vaikselt. Mahakäinud ja mandunud komme!
„Kas sa lugesid arheoloogilisest ekspeditsioonist, mida nad Maale saadavad?” küsis Grew.
„Ei lugenud,” vastas Arbin häirimatult.
Grew teadis seda, sest keegi peale tema ei olnud ajalehte veel lugenud ja videost oli perekond eelmisel aastal loobunud. Ent tema märkus oli nagunii öeldud lihtsalt vestluse gambiidina.
„Igatahes on üks selline tulemas,” märkis ta. „Ja impeeriumi toetusrahadega pealegi, mis te selle peale kostate?” Ta hakkas kummaliselt konarliku häälega ajalehte tsiteerima, nagu seda teeb automaatselt enamik inimesi, kui nad valjusti ette loevad. „„Impeeriumi arheoloogiainstituudi vanemteadur Bel Arvardan rääkis Galactic Pressile antud usutluses lootusrikkalt Siiriuse sektori äärealal asuval planeedil Maa (vt kaart) kavandatavate arheoloogiliste uuringute loodetavatest tulemustest. „Maa esindab oma arhailise tsivilisatsiooni ja ainulaadse keskkonnaga ebardlikku kultuuri, mida meie sotsiaalteadlased on liiga kaua eiranud,” rääkis ta. „Mul on põhjust arvata, et järgneva aasta või paari jooksul muutuvad meie fundamentaalsed arusaamad ühiskonna arengust ja inimkonna ajaloost kardinaalselt.” Ja nii edasi ja nii edasi,” lõpetas Grew võidukalt.
Arbin Maren oli kuulanud ainult poole kõrvaga. „Mida ta ebardliku kultuuri all mõtleb?” pomises ta.
Loa Maren ei olnud üldse kuulanud ja ütles vaid: „Sinu kord, Arbin.”
„Noh, kas te ei küsigi mult, miks Tribune selle ära trükkis? Teate ju küll, et mõjuva põhjuseta ei trükiks nad Galactic Pressi artiklit ka miljoni impeeriumi ühiku eest.”
Ta ootas tulutult vastust ja sõnas siis: „Sest neil on selle kohta juhtartikkel. Terve lehekülje pikkune juhtartikkel, mis teeb selle Arvardani maatasa. On üks vend, kes tahab teaduslikul eesmärgil siia tulla, ja nemad pingutavad nabad paigast, et teda eemale hoida. Vaadake vaid seda kihutustööd. Vaadake vaid!” Grew vehkis nende poole ajalehega. „Lugege, miks te ei taha seda lugeda?”
Loa Maren pani kaardid käest ja surus kitsad huuled kõvasti kokku. „Isa,” ütles ta, „meil on raske päev seljataga, nii et ärme praegu poliitikast räägi. Võib-olla hiljem, eks ole? Palun, isa.”
Grew põrnitses tütart altkulmu ja osatas: „Palun, isa! Palun, isa! Mulle tundub, et te hakkate oma vanast isast tõesti ära tüdinema, kui keelate talle mõnda vaikset sõna päevasündmuste kohta. Küllap olen siin nurgas istudes ja teid kolme eest töötama sundides risuks jalus... Kelle süü see on? Ma olen tugev. Ma tahan tööd teha. Ja te teate, et ma võiksin lasta oma jalad korda teha ja olla sama terve kui vanasti.” Rääkides laksas ta jalgade pihta tugevaid, tooreid ja kõlavaid lööke, mida ta küll kuulis, kuid ei tundnud. „Ainus põhjus, miks ma ei saa seda teha, on see, et ma olen juba liiga vana, et nende vaev ära tasuks. Kas see pole mitte ebardlik kultuur? Kuidas teisiti nimetada maailma, kus mees saaks tööd teha, aga tal ei lasta? Kosmose nimel, minu meelest on aeg lõpetada see jama nende niinimetatud veidrate institutsioonidega. Nad pole mitte ainult veidrad, need on peast põrunud. Minu meelest...”
Grew vehkis kätega ja vihast näkku tulvav veri värvis selle punaseks.
Arbin oli toolilt püsti tõusnud ja tema haare vanema mehe õlal oli tugev. „Kus see ärrituse põhjus siis on, Grew? Kui sa oled lehe läbi lugenud, vaatan ka juhtkirja üle.”
„Muidugi, aga te olete nendega ühte meelt, nii et mis sest kasu on? Teie, noored, olete üks nannipunnide kari, pehme vaha Iidsete kätes.”
„Pea suu, isa. Ära hakka jälle sellega peale,” ütles Loa teravalt. Hetkeks istus ta kuulatades. Ta ei osanud päris täpselt öelda, miks, aga...
Arbin tundis jälle seda väikest külma okast, mis ilmutas end iga kord, kui Iidsete Ühingust juttu tuli. Polnud lihtsalt turvaline niimoodi rääkida nagu Grew, Maa igivana kultuuri pilgata...
See oli ehtne assimilatsionism. Arbin neelatas tõsiselt. See sõna oli täpselt sama kole ka siis, kui seda välja ei öeldud.
Grew nooruses oli olnud muidugi palju tobedat juttu vanade tavade hülgamisest, aga praegu olid teistsugused ajad. Grew peaks ju seda teadma... ja tõenäoliselt ta teadiski, ainult et ratastooli vangina järgmise rahvaloenduse ootuses päevi õhtusse veeretades ei olnud lihtne jääda mõistlikuks ja asjalikuks.
Grew ei lasknud end kõigutada, kuid ei öelnud asja kohta siiski enam midagi. Aja möödudes muutus ta üha vaiksemaks ja tal oli üha raskem pilku trükitud ridadel hoida. Ta ei olnud jõudnud veel spordilehekülgi üksikasjalikult ja kriitiliselt läbi uurida, kui tema longu vajuv pea lõplikult rinnale langes. Ta norskas tasakesi ja ajaleht kukkus väsinud ja tahtmatu krabinaga tema sõrmede vahelt.
Siis hakkas Loa murelikult sosistama. „Võib-olla pole me ta vastu õiglased, Arbin. Isasuguse jaoks on selline elu karm. Võrreldes eluga, mida ta enne elas, oleks ta justkui surnud.”
„Surmaga ei saa midagi võrrelda, Loa. Tal on tema ajalehed ja raamatud. Las ta olla! Veidike põnevust nagu tänane annab talle särtsu. Nüüd on ta päevade kaupa heas tujus ja vait.”
Arbin süvenes jälle oma kaartidesse ja kui ta käe ühe järele sirutas, kostis uksele kloppimist ja kähedahäälseid karjeid, mis sõnadeks päris ei vormunud.
Arbini käsi värahtas ja peatus. Loa silmadesse tekkis hirm ja ta vaatas üksisilmi abikaasale otsa, alumine huul värisemas.
„Vii Grew ära. Kähku!”
Loa oli ratastooli juures enne, kui mees jõudis lause lõpetada, ning sosistas Grew’le rahustavalt. Ent magav kuju tõmbas tooli liikumise peale sügavalt hinge ja ehmatas end virgeks. Ta ajas end sirgu ja haaras automaatselt ajalehe järele.
„Mis lahti on?” nõudis ta ärritunult ja üldsegi mitte sosinal.
„Ššš. Kõik on korras,” pomises Loa ebamääraselt ja veeretas ratastooli teise tuppa. Ta sulges ukse ja toetus seljaga selle vastu. Tema kuivetu rind tõusis ja vajus, kui ta abikaasa pilku otsis. Keegi tagus uuesti uksele.
Kui uks paotus, seisid nad tihedalt teineteise ligi nagu üksteist kaitstes. Neist õhkus vaenulikkust, kui nähtavale ilmus lühikest kasvu täidlase kehaehitusega mees, kes neile aralt naeratas.
„Kas me saame teid kuidagi aidata?” küsis Loa tseremoniaalse viisakusega, kuid põrkus tagasi, kui mees õhku ahmis ja kukkumise vältimiseks käe välja sirutas.
„Kas tal on halb?” küsis Arbin hämmeldunult. „Las ma aitan ta sisse.”
Sellest oli möödunud tunde ning Loa ja Arbin valmistusid oma magamistoa vaikuses voodisse heitma.
„Arbin,” alustas Loa.
„Mis on?”
„Kas see on ohutu?”
„Ohutu?” Paistis, et mees jättis naise küsimuse tagamõtte meelega märkamata.
„Ma mõtlen seda, et me selle mehe majja lubasime. Kes ta üldse on?”
„Kust mina tean?” tuli ärritunud vastus. „Aga me ei saa ju haigele mehele ulualust keelata. Kui me homme ei saa teada, kes ta on, teatame piirkondlikule julgeolekuametile ja asi vask.” Arbin pöördus eemale, püüdes ilmselgelt vestlusest pääseda.
Kuid tema naine katkestas vaikuse vaikselt, kuid tungivalt. „Ega sa ei arva, et ta on Iidsete Ühingu agent? Et ta tuli Grew pärast, tead küll.”
„Sa mõtled selle pärast, mida Grew täna ütles? See ei ole loogiline, nii et ei arva.”
„Sa tead väga hästi, et ma ei mõelnud seda. Ma mõtlesin sellepärast, et me oleme Grew’d juba kaks aastat ebaseaduslikult enda juures hoidnud, ja et me murrame peaaegu et kõige pühamat tava.”
„Me ei tee kellelegi halba. Me ju täidame oma normi, eks ole, kuigi see on määratud kolmele inimesele... kolmele tööinimesele. Ja kui rikumegi, miks nad peaksid midagi kahtlustama? Me ei lase teda ju majastki välja.”
„Nad võisid talle ratastooli järgi jälile saada. Sa pidid mootori ja muud jupid väljast ostma.”
„Ära hakka nüüd jälle sellega peale, Loa. Ma olen mitu korda seletanud, et ostsin tooli jaoks kõigest tavalisi köögitarvikuid. Pealegi ei ole teda Vennaskonna agendiks pidada üldse loogiline. Kas sa arvad, et nad mõtleksid ühe vaese ratastoolis mehe pärast välja sellise keerulise plaani? Kas nad ei tuleks pigem keset päeva ametliku läbiotsimisorderiga? Palun, mõtle sellele.”
„Hästi, Arbin, kui sa tõesti nii arvad... ja ma tõesti loodan, et see nii on... sellisel juhul peab ta olema mujalttulnu. Ta ei saa olla maalane.” Naise silmad olid korraga selged ja innukad.
„Mis mõttes ei saa olla? See on hoopis naeruväärne jutt. Miks peaks Impeeriumist keegi siia, Maale tulema?”
„Ma ei tea, miks! Tegelikult tean küll. Äkki on ta seal mingi kuriteo toime pannud.” Loa sattus oma ettekujutusest kohemaid vaimustusse „Miks mitte? See on loogiline. Maa on sellisel juhul endastmõistetav koht, kuhu tulla. Kes oskaks teda siit otsida?”
„Kui ta ikka on mujalttulnu. Mis tõendid sul selle kohta on?”
„Ta ei räägi meie keelt, ega ju? Seda pead sa küll tunnistama. Kas sa said ta jutust sõnakestki aru? Nii et ta peab tulema kusagilt Galaktika kaugest nurgast, kus on selline kummaline dialekt. Räägitakse, et inimesed Fomalhautilt peavad õppima praktiliselt uue keele, et end Trantoril imperaatori õukonnas selgeks teha. Kas sa ei saa aru, mida see kõik tähendab? Kui ta on Maal võõras, ei ole ta rahvaloendusametis registreeritud ja on rõõmus, kui saab seda vältida. Me võime teda talus isa asemel tööle panna ja järgmisel hooajal on meid jälle kolm inimest, mitte kaks, kes peavad kvooti täitma. Ta võib saagikoristusel juba praegu aidata.”
Loa vaatas erutatult mehe ebakindlasse näkku, kuid too mõtles pikalt, enne kui lausus: „Lähme magama. Hommik on õhtust targem.”
Sosistamine lõppes, tuli kustus ja lõpuks magas kogu maja.
Järgmisel hommikul oli Grew kord asja üle järele mõelda. Arbin oli esitanud selle küsimuse üsna lootusrikkalt. Ta tajus äias enesekindlust, mida ta endas ei leidnud.
„Sinu probleemid tulevad ilmselgelt asjaolust, et mina olen registreeritud tööinimesena, nii et tootmiskvoot on määratud kolmele. Ma ei taha enam probleemiks olla. See on nüüd juba teine aasta, kus ma üle oma aja elan. Aitab küll.”
Arbin tundis piinlikkust, ta ei olnud seda hoopiski niimoodi mõelnud. „Ma ei tahtnud üldsegi öelda, et sa meile tüli teed.”
„Nojah, lõppude lõpuks, mis tähtsust sel on? Kahe aasta pärast on rahvaloendus ja ma lähen nagunii.”
„Aga sa saaksid siiski kaks aastat oma raamatutega olla ja puhata. Miks peaks sulle neid keelama?”
„Sest teistele keelatakse. Ja mis saab sinust ja Loast? Kui nad mulle järele tulevad, viivad nad teid ka ära. Mis mees ma oleksin, kui elaksin paar närust aastat teie elu hinnaga...”
„Jäta järele, Grew. Pole vaja draamat tekitada. Me oleme sulle mitu korda öelnud, mida me teeme. Me teatame sinust nädal enne rahvaloendust.”
„Ja tõmbate arsti haneks?”
„Arstile anname altkäemaksu.”
„Häh. Ja see uus mees, tema teeb teie rikkumise kahekordseks. Te hakkate ju teda ka varjama.”
„Me ajame ta minema. Kosmose nimel, miks me peame selle pärast praegu muretsema? Meil on kaks aastat aega. Mida me praegu temaga peale hakkame?”
„Võõras,” mõtiskles Grew. „Koputab ukse taga. Ei ole teada, kust ta tuleb. Tema jutust ei saa keegi aru... Ma ei tea, mida sulle soovitada.”
„Ta on viisakate kommetega, tundub, et surmani hirmunud. Ta ei tee meile halba,” rääkis Arbin.
„Hirmunud, mis? Mis siis, kui ta on nõrgamõistuslik? Mis siis, kui tema lalin ei ole võõras dialekt, vaid lihtsalt hullumeelse sonimine?”
„See ei tundu tõenäoline.” Ent Arbin niheles rahutult.
„Sa kinnitad seda endale, sest tahad teda ära kasutada... Hästi, ma ütlen sulle, mida teha. Vii ta linna.”
„Chicasse?” Arbin oli kohkunud. „See oleks katastroof.”
„Üldsegi mitte,” märkis Grew rahulikult. „Sinuga on see häda, et sa ei loe ajalehti. Mina õnneks loen. Tuumauuringute Instituut on juhtumisi välja töötanud seadme, mis peaks tegema inimestel õppimise lihtsamaks. Nädalalõpu lisas oli sellest terve lehekülg. Ja nad otsivad vabatahtlikke. Sina vii see mees sinna. Las tema olla vabatahtlik.”
Arbin raputas kindlameelset pead. „Sa oled hull. Ma ei saaks midagi sellist teha. Esimese asjana küsivad nad tema registreerimisnumbrit. See tooks kaasa uurimise ja siis nad saaksid sinu kohta ka teada.”
„Ei nad saa. Sa ei saa asjale pihta, Arbin. Põhjus, miks instituut vabatahtlikke otsib, on see, et seade on alles eksperimentaalne. Tõenäoliselt on see paar inimest tapnud, nii et ma olen kindel, et nad ei hakka küsimusi esitama. Ja kui võõras surebki, ei ole ta olukord sugugi halvem kui praegu. Ulata mulle raamatuluger ja pane kuues ketas peale. Ja too mulle leht kohe, kui see tuleb, eks?”

Kui Schwartz silmad avas, oli keskpäev juba möödas. Ta tundis, kuidas ise ennast toitev valu südant pigistas, sest ärgates ei olnud naist tema kõrval, keegi ei öelnud tuttavlikke sõnu...
Ainult üks kord varem oli ta tundnud sellist valu ja see hetkeline mälupilt heitis eredat valgust ammu unustatud sündmustele. Seal ta oli, alles nooruk, seismas talvisel külatänaval lumes... saan ootamas... saanisõidu lõpus pidi teda ootama rong... ja pärast seda suur laev...
Igatsus tundmatu maailma järele ja masendav hirm selle ees liitsid teda hetkeks tolle kahekümneaastase Ameerikasse emigreerunud noormehega.
Masendus oli liiga ehtne. See ei saanud olla uni.
Kui ukse kohal olev tuli plinkima hakkas ja kostis tema võõrustaja mittemidagiütlev bariton, hüppas Schwartz püsti. Siis läks uks lahti ja seal oli hommikusöök, jahupuder, mille koostist ta ei suutnud kindlaks teha, kuid mis maitses veidi nagu mais, ja piim.
„Aitäh,” ütles Schwartz ja noogutas innukalt pead.
Talunik ütles midagi vastuseks ja võttis Schwartzi toolikorjul rippuva särgi. Ta uuris seda hoolega igast kandist, pöörates erilist tähelepanu nööpidele. Siis lükkas ta särki käest pannes lahti seinakapi ukse ja Schwartz pani esimest korda tähele piimjaid seinu, mis jätsid sooja mulje.
„Plastik,” pomises ta endamisi, kasutades seda kõikehõlmavat sõna otsustavusega, nagu võhikud seda ikka teevad. Ta märkas ka, et ruumil ei olnud ühtegi nurka, sest kõik tasapinnad sulasid ühte laugjates kaartes.
Mees ulatas talle esemeid ja tegi žeste, milles ei saanud eksida. Oli selge, et Schwartz pidi end pesema ja riidesse panema.
Juhiste abil sai ta asjaga hakkama, välja arvatud see, et ta ei leidnud midagi, millega habet ajada, ent lõua suunas tehtud käemärgid ei kutsunud teises esile midagi peale arusaamatu häälitsuse, millega kaasnes ilmselgelt vastikust täis pilk. Schwartz kratsis halli habemetüügast ja ohkas kuuldavalt.
Seejärel juhatati ta väikese kaherattalise auto juurde ja kamandati viibetega sisse. Maapind kiirustas nende alt läbi ja tühi tee jäi selja taha. Siis kerkisid nende ette madalad sätendavvalged hooned ja kaugel ees paistis sinine vesi.
„Chicago?” küsis Schwartz innukalt sõrmega näidates.
See oli viimane lootusekiir, sest mitte ükski linn, mida ta varem näinud oli, ei paistnud vähem Chicago moodi.
Talunik ei vastanud midagi. Ja viimane lootusekiir kustus.