Ja veel plaanidest (2016)

[See tekst ilmus tegelikult 50. raamatu, Arthur C. Clarke’i „Kaugete päevade valgus”-e järel.]

Sari on jõudnud 50-nda raamatuni.

Poole peal olles (Isaac Asimovi „Robotid ja impeeriumi” taha) kirjutasin samanimelise artikli. Esimese tähiseni jõudsin 2010. aasta lõpuks, ehk üle kahe korra kiiremini kui poolesajani.

Seekord teen lühemalt ja konkreetsetest plaanidest üldse ei räägiks. (Või, noh, mõned on ju sarja nimekirjas ära toodud...)

Mõned asjad pole ka muutunud: kirjutasin tookord, et suhteliselt hästi on läinud tuntud nimedega – Isaac Asimov, Arthur C. Clarke, Roger Zelazny ja Michael Crichton ikka müüvad. See kehtib siiamaale muutusteta. On ka mõningaid õnnestunud projekte üsna kummaliste asjadega ja üldiselt on viimasel ajal õnnestunud vältida täielikeks ämbriteks kvalifitseeruvaid asju; pisut kergemini on sarja saanud eesti autorite teosed, aga see on juba puhas poliitika, mida lugeja loodetavasti mõistab.

Tookord (2010) sai kirjutatud, et midagi positiivset pole mitte kusagilt võtta, masu on sujuvalt pupeks või täpuks üle läinud ja Eesti kiratseb.

Midagi justkui oleks paremaks läinud... Samas on üldteada fakt, et me pole jõudnud masueelsele tasemele ja seni, kui tornide pealt kostab lalinat peenhäälestusest, läheb Eesti keelest ja kultuurist kogu aeg midagi pöördumatult kaduma.

Ent üldse ei tahaks viriseda. Uus normaalsus, teate ise – harjugem ära. Hea uudis on, et oleme elus ja liigutame veel.

Sari jätkab! Eks see üks hobi ole, tulu ei paista kusagilt, aga kuradi tore on seda teha. Seega, seni kui loetakse, tuleb ka uusi raamatuid. Head lugemist!