Toimetaja järelsõna

Autorist ja „Taevasselennust”

Brandon Sanderson on sündinud 1975. aastal ja üldiselt nimetatakse teda esmajoones nn epic fantasy ja alles seejärel teadusliku fantastika autoriks.
Debüteeris ta 2005. aastal romaaniga „Elantris”, mis päris hästi vastu võeti.
Järgmisel aastal ilmus temalt „Mistborn: The Final Empire”, sarja „Mistborn” avalugu, mis talle suurema tuntuse tõi. Lisaks tuntakse autorit nn „Reckoners”-sarja järgi (ek „Kättemaksjad”), tuntumad maailmad on veel „Stormlight Archives” ja nüüd „Skyward” („Taevasselend”).
Pean tunnistama, et võtsin autori „Taevasselennu” kätte suurte eelarvamustega. Autor tundus olema selline tüüpiline jänkimaa plärageneaator, kes kirjutab tohutus koguses kenitlevat eskapismi, mille tarbimiseks ajukrampe saamata ei tohi IQ olla üle pea ümbermõõdu sentimeetrites...
Autorilt ilmus eesti keeles 2015. aastal „Terassüda” („Steelheart”, 2013) ja minule isiklikult jäi sügavalt arusaamatuks, mis selles küll õigustas reklaami „#1 New York Times bestseller” – üldse ei vaidlusta, et lugu on põnev, aga miks ma seda lugema peaksin? Selle järgesid, mis samuti on eesti keeles ilmunud, pole lugema vaevunud, elueaga palju paremat peale hakata.
Ja mida üldse loota autorist, kes valitakse kirjutama lõpuni Robert Jordani „Wheels of Time” („Ajaratas”) sarja, seda grotesksuseni üleväetatud, liustikena venivat ja intellektimõrvava karakteri- ja tegevusloogikaga teismeliste nõidade ja mõõgakeerutajate muinasjuttu?
Kummatigi, mõnest autorist saab ajapikku asja. Alustas ju ka George Orwell sotsialistide ridades...
Igatahes oli „Taevasselend” meeldiv üllatus. Jah, eks pole seegi olemuselt rohkemat kui übervinge tiinekatibi kooliaastad – ilmselt üks narmendamanühituimaid narratiive inimkultuuris. Aga kuidagi oli talutav või plussmärgiga kõik see, mis autori ja paljude teiste paberimäärijate üllitised talumatuks muudab; olevus ja maailm suutsid siiski huvi äratada ja teatud tingimustes võib ju kogu loo ülim usutamatus mõjuda pigem... ütleme, helgelt või lõdvestavalt.
Eelmist lõiku ei tule võtta nii, et kõigel on oma tarbija ja kirjastus annab välja ikkagi seda, mis läheb. Ka see on tõsi, kuid toimetajana ma südametunnistuse arvelt kompromisse ei tee. Ja mainitud usutamatus ei tähenda ju ka seda, et lugu kuidagi ebaloogiline oleks või korda ei läheks. Kõige vähem, et see kirjanduslikult halb oleks.
Pigem ütleks nii, et minu isiklik kiiks on teaduslik paikapidavus. Kõigepealt, siiralt, autorit peab kiitma selle eest, et vähemalt heli vaakumis ei levi ja kosmoses toimib inerts. Teisalt pole suuremat mõtet arutleda selle üle, missugune peaks olema orbiidil tiirutavast kolist kilp, mis planeeti päriselt katab. Minu peas ei taha hästi kokku minna veel paljud asjad, alates sellest, et nii väike inimrühm lihtsalt ei saaks endale lubada kaotada piloote sellises tempos, kui nad kaotasid. Kuid selge ju, et teaduslikus fantastikas on mõned asjad lihtsalt selleks, et üldse lugu saada. Las olla.
Kui pikaks „Taevasselennu” sari kujuneb? Seda ei tea keegi. Kolmas osa on kindlasti lubatud ja lugu katkebki ju selles raamatus väga põneva koha peal. Hetkel on isegi raske öelda, kas kolmandas osas peaks otsad kokku tõmbama või tuleb sellest midagi suuremat. Nii et seni, kuni see päris lati alt läbi ei jookse, on järgnevad osad kahtlemata plaanis ära tõlkida ja välja anda.

Ats Miller