Isaac Asimov

10

Pärast seda ahistavat jutuajamist Mandamusega oli Gladia kõigest hingest, hambad ristis lõdvestuda püüdnud. Ta oli tumendanud oma magamistoa kõik aknad ja sättinud kliimaseadme nõrgale soojale tuulekesele kerge lehekahina ja üksikute tasaste linnutrilleritega. Seejärel oli ta proovinud kauget lainemüha koos eksimatult tajutava nõrga merelõhnaga.

7

Oma robotliku viisakusega saatsid Daneel ja Giskard Mandamuse ja tema robotid valduse piirini. Seejärel, kuna nad niikuinii olid väljas, tegid nad ka ringkäigu, kontrollimaks, et kõik vähemad robotid on oma kohtadel. Nad täheldasid, et ilm on pilvine ja külmem, kui tavaliselt sel aastaajal.

„Doktor Mandamus tunnistas selgelt, et Asundused on nüüd tugevamad kui Välisilmad,” ütles Daneel. „Seda ma poleks temast oodanud.”

5

Mälestused!

Alati olemas, kuid tavaliselt muidugi peidus. Ja siis, mõnikord, just õige surve peale tulevad need välja – teravad, värvilised, eredad, liikuvad ja elus.

Ta oli jälle noor, noorem kui mees tema ees; piisavalt noor, et tunda armastust ja piina – tema poolelu Solarial, millele pani punkti tolle inimese julm ots, kellest ta esimesena oli mõelnud kui „abikaasast”. (Ei, ikka veel ei suutnud ta välja öelda tema nime, isegi mitte mõttes.)

1

Gladia katsus muruplatsil diivanit, et ega see pole niiskeks läinud, ja istus siis. Kerge surve juhtnuppudele seadis selle nii, et ta sai olla poollamaskil, ja teine vajutus aktiveeris diamagneetilise välja, mis pani teda alati täielikult lõõgastuma. Ja miks ka mitte? Hõljus ta nüüd ju tegelikult sentimeetri kõrgusel kanga kohal.

Oli soe ja mõnus öö, üks parimaid, mis planeedil Aurora ette tuli – täis sulneid lõhnu kirka tähistaeva all.