1. peatükk

Sel päeval, kui Valge Nõukogu kohale jõudis, sadas kärnkonni.
Ronisin välja Sinisest Põrnikast, oma päevinäinud Volkswageni sitikast ja kissitasin silmi vastu kesksuvist päikesevalgust. Lake Meadowsi park jääb Chicago Loopist veidi lõuna poole, Michigani järvest paraja sörgi kaugusele. Harilikult oleks park olnud inimestest tulvil isegi sellise palavusega, nagu meil viimasel ajal oli valitsenud. Täna oli see inimtühi, ainult üks pika mantliga vana naine koperdas poekäru lükates mööda parki ringi. Polnud veel keskpäevgi ja minul oli selle ilmaga dressides ja T-särgiski liiga soe.
Kissitasin silmi ja vaatasin korraks pargis ringi, astusin paar sammu murule ning sain millegi niiske ja lirtsuvaga vastu pead.
Võpatasin ja rapsasin käega üle juuste. Midagi väikest kukkus mu näost mööda mulle jalge ette maha. Kärnkonn. Mitte just suur kärnkonna kohta – oleks ilusti mulle peopessa istuma mahtunud. Ta tuikus pärast maapinnale latsatamist viivukese, tõi siis kuuldavale uimase krooksatuse ja hakkas nagu joobnult eemale kalpsama.
Vaatasin enda ümber ringi ja nägin maas teisigi kärnkonni. Paljusid. Nende krooksumine valjenes, kui sügavamale parki kõndisin. Minu silme all plopsatas taevast veel mitu kahepaikset, nagu oleks Kõigevägevam neid mööda renni alla lasknud. Igal pool hüppas kärnkonni. Nad ei katnud maapinda vaibana, aga tähele panemata ei saanud neid ka jätta. Iga natukese aja tagant võis kuulda järgmise maandumise mütsatust. Nende krooksumine kõlas umbkaudu nagu kõnekõma rahvast täis ruumis.
„Imelik, mis?” ütles innukas hääl. Vaatasin üles ja nägin enda poole tulemas lühikest noort meest laiade õlgade ja enesekindla kõnnakuga. Libahunt Billy kandis dressipükse ja ühevärvilist tumedat T-särki. Aasta või paar tagasi oleks see rõivastus varjanud nelja- või viiekümnenaelast ülekaalu, mis tal oli turjal olnud. Nüüd peitis see lihaseid, mille vastu ta rasva oli vahetanud. Ta sirutas mulle naeratades käe. „Mida ma sulle ütlesin, Harry?”
„Billy,” vastasin ma. Ta pigistas kõvasti vastu, kui tal kätt surusin. Või ehk oli ta lihtsalt nii palju tugevam. „Kuidas libahundivärk on?”
„Läheb huvitavaks,” ütles ta. „Me oleme viimasel ajal patrullis käies mitmesuguste imelike asjade otsa sattunud. Nagu see.” Ta viipas pargi suunas. Mõne jala kaugusel kukkus taevast veel üks kärnkonn. „Sellepärast kutsusimegi võluri.”
Patrullimas. Ah sa Batman, on alles korravalvurid. „Kas mõni tavainimene on siin käinud?”
„Ei, ainult paar meteoroloogikutti ülikoolist. Need ütlesid, et Louisianas on tornaadod või midagi, et küllap torm on konnad siia puhunud.”
Mühatasin. „Võiks arvata, et võlukunsti on kergem uskuda kui seda.”
Billy muigas. „Ära muretse. Ma olen kindel, et varsti tuleb keegi ja kuulutab selle võltsinguks.”
„Jajah.” Pöördusin tagasi Põrnika juurde, tegin kapoti lahti ja hakkasin tuhnima eesmises pakiruumis. Tõin lagedale nailonist seljakoti ja sikutasin sellest välja paar väikest riidekotti. Viskasin ühe Billyle. „Kraba paar konna ja pista nad mulle siia sisse.”
Ta püüdis koti kinni ja kortsutas kulmu. „Miks?”
„Et ma saaksin kindlaks teha, kas need on päris.”
Billy kergitas kulmu. „Arvad, et ei ole?”
Kõõritasin tema poole. „Kuule, Billy, lihtsalt tee see ära. Ma pole magada saanud, ma ei mäleta, millal ma viimati sooja toitu sõin, ja mul on enne õhtut palju muudki teha.”
„Aga miks nad ei peaks päris olema? Nad näevad päris välja.”
Hingasin puhinal välja ja püüdsin rahu säilitada. Ma olin viimasel ajal äkiliseks muutunud. „Nad võivad päris välja näha ja päris tunduda, aga olla vaid moodustised. Tehtud Varivalla ainest ja võluväega liikuma pandud. Ma loodan, et on.”
„Miks?”
„Sest see tähendaks üksnes, et mõni igavlev haldjas hakkas tembutama. Nad teevad mõnikord nii.”
„Okei. Aga kui need on päris?”
„Kui need on päris, siis see tähendab, et midagi on nihu.”
„Mis liiki nihu?”
„Tõsist. Augud tegelikkuse koes.”
„Ja see oleks halb?”
Silmitsesin teda. „Jaa, Billy. See oleks halb. See tähendaks, et on juhtumas midagi suurt.”
„Aga mis siis, kui ...”
Ägestusin. „Mul pole täna aega ega tahtmist loengut pidada. Pea mokk maas.”
Ta tõstis rahustavalt käe. „Hea küll, mees. Ükstapuha.” Ta astus mu kõrvale ja me hakkasime läbi pargi kõndides kärnkonni korjama. „Noh, ee ... tore sind näha, Harry. Me kambaga mõtlesime, et äkki tahad nädalalõpul läbi astuda, natuke suhelda.”
Võtsin ühe konna ja silmitsesin Billyt kahtlevalt. „Mida tehes?”
Ta naeratas mulle vastu. „Arcanost mängides, mees. Retk läheb päris lõbusaks.”
Rollimängud. Häälitsesin ühesilbiliselt. Vanadaam poekäruga jalutas meist mööda, kärurattad kriiksumas ja vänderdamas.
„Tõsiselt, see on oivaline,” käis ta peale. „Me jookseme tormi lord Malocchio kindlusele, aga meil tuleb seda teha maskeeritult ja keset ööd, et Tõe Nõukogu ei saaks teada, kes olid need tasujad, kes tast jagu said. Igasugust värki on, loitse ja deemoneid ja lohesid. On huvi?”
„Kõlab liiga töö moodi.”
Billy turtsatas. „Kuule, Harry, ma tean, et sa oled närviline kogu selle vampiirisõja asja pärast. Ja pahur. Aga sa oled viimasel ajal liiga palju oma keldris redutanud.”
„Mis vampiirisõda?”
Billy pööritas silmi. „Jutud liiguvad, Harry. Ma tean, et vampiiride Punane Koda kuulutas võluritele sõja pärast seda, kui sa eelmisel sügisel Bianca elamise maha põletasid. Ma tean, et nad on sind pärast seda paar korda tappa üritanud. Ma tean isegi seda, et võlurite Valge Nõukogu tuleb lähiajal siia kohale, et mõelda välja, mida teha.”
Vaatasin teda altkulmu. „Mis Valge Nõukogu?”
Ta ohkas. „Praegu ei ole hea aeg erakuks hakata, Harry. Tähendab... vaata, milline sa oled. Millal sa viimati habet ajasid? Duši all käisid? Juukseid lõikasid? Käisid väljas pesu pesemas?”
Tõstsin käe ja kratsisin traatjat habemetüügast lõual. „Ma olen väljas käinud. Ma olen palju kordi väljas käinud.”
Billy korjas järgmise kärnkonna. „Näiteks millal?”
„Ma käisin koos sinu ja alfadega seda jalgpallimängu vaatamas.”
Ta mühatas. „Jajah. Jaanuaris, Dresden. Praegu on juuni.” Billy vaatas ülespoole, mulle otsa ja kortsutas kulmu. „Rahvas on sinu pärast mures. Tähendab, ma tean, et sa oled mingi projekti või muu sellise kallal töötanud. Aga see pesemata metsmehe välimus lihtsalt ei ole sinu moodi.”
Kummardusin ja krabasin ühe kärnkonna kinni. „Sa ei tea, millest sa räägid.”
„Ma tean paremini, kui sa arvad,” ütles ta. „See on Susaniga seotud, eks? Eelmisel sügisel juhtus temaga midagi. Midagi, mida sa püüad olematuks teha. Võib-olla midagi, mida vampiirid tegid. Sellepärast ta läkski ära.”
Sulgesin silmad ja püüdsin peos olevat konna mitte katki pigistada. „Lõpeta see jutt.”
Billy ajas jalad harki ja lõua õieli. „Ei, Harry. Kurat võtaks, sa nagu kaod maa pealt, kontorisse peaaegu nägu ei näita, telefonile ei vasta, tihti ei tee ustki lahti. Me oleme su sõbrad ja me muretseme sinu pärast.”
„Mul pole häda midagi,” ütlesin.
„Sa oled vilets valetaja. Räägitakse, et punased toovad linna löögijõudu juurde. Et nad pakuvad oma fännidele täisvampiiri seisust, kui mõni neist peaks sind maha võtma.”
„Põrguvärk,” pomisesin ma. Pea hakkas valutama.
„Sul ei ole hea praegu üksi väljas käia. Ka mitte valgel ajal.”
„Mul pole lapsehoidjat vaja, Billy.”
„Harry, ma tunnen sind paremini kui enamik. Ma tean, et sa oskad asju, mida teised ei oska – aga see ei tee sinust Supermani. Igaüks vajab mõnikord abi.”
„Mina mitte. Mitte praegu.” Toppisin konna kotti ja korjasin järgmise. „Mul pole selleks mahti.”
„Ah jaa, see tuletab mulle meelde.” Billy tõmbas dressipükste taskust välja kokkuvolditud paberitüki ja vaatas seda. „Sul on kell kolm kokkusaamine kliendiga.”
Vaatasin teda hämmeldunult. „Mida?”
„Astusin su kontorist läbi ja kontrollisin sõnumid üle. Keegi proua Sommerset püüdis sinuga ühendust saada, nii et ma helistasin talle ja leppisin sinu eest kohtumise kokku.”
Tundsin, et ärritun jälle. „Mida sa tegid?”
Ta ilme muutus pahaseks. „Posti vaatasin ka üle. Kontori omanik saatis sulle väljatõstmise teate. Kui sa talle nädala jooksul ära ei maksa, siis viskab ta su välja.”
„Mis kuradi asi annab sulle õiguse minu kontoris ringi nuhkida, Billy? Või minu klientidele helistada?”
Ta astus mulle ette ja vahtis mulle trotslikult vastu. Pidin pilgu ta ninale koondama, et silmavaatamise riski vältida. „Ära aja nina püsti, Harry. Ma olen su kuradi sõber. Sa oled kogu selle aja oma korteris peidus olnud. Peaksid õnnelik olema, et ma aitan sinu asja päästa.”
„See on minu asi, selles on sul kuradi moodi õigus” kähvasin ma. Silmanurgast nägin poekäruga naist järjekordsel ringil möödumas ja kärurataste kriuksudes mu selja taha kõndimas.
„Minu. Nagu üldse mitte sinu oma.”
Ta lükkas lõua ette. „Tore on. Kuidas oleks, kui sa lihtsalt roomaks oma urgu tagasi, kuni sind veel sealt pole välja tõstetud?” Ta laiutas käsi. „Jumal hoidku, mees. Ma ei pea võlur olema, et näha, millal inimesel allamäge läheb. Sa piinled. Sul on abi tarvis.”
Suskasin talle näpuga rindu. „Ei, Billy. Mul ei ole rohkem abi tarvis. Mul ei ole tarvis olla hoidjaks lastekarjale, kes arvavad, et kui nad on ühe triki selgeks saanud, siis võivad kihvade ja sabaga tasujateks hakata. Mul ei ole tarvis seda muret, et vampiirid võtavad sihikule need, kes minuga läbi käivad, kui nad mind kätte ei saa. Mul ei ole tarvis oma otsustes kahelda, mõeldes, kes veel haiget saab sellepärast, et mina hakkama ei saanud.” Kummardusin ja haarasin maast kärnkonna ning end uuesti sirgu ajades rapsasin Billyl riidest koti käest. „Mul ei ole sind vaja.”
Loomulikult algas rünnak just siis.
See ei kuulunud kavalate mõrvakatsete hulka. Mootor möiratas ja kompaktne must kastiga pikap kargas viiskümmend jardi eemal üle kõnniteeserva parki, jõnksles ja kaldus ühele küljele, rattad päikeses kõrbenud murusse vagusid kündmas. Pikapi kastis klammerdus paar meest käsipuude külge. Nad olid üleni mustas, kuni mustade päikeseprillideni mustade suusamaskide peal, ja neil olid ühesugused relvad – mini-Uzi laadsed automaadid.
„Tagasi!” röögatasin ma. Haarasin parema käega Billyst ja tõukasin ta oma selja taha. Vasakuga raputasin välja rannet ümbritseva käevõru, mille küljes rippus rida tillukesi keskaja stiilis kilpe. Tõstsin vasaku käe pikapi poole ja kogusin oma tahte, koondades selle käevõru abil läbipaistvaks virvendavaks poolkeraks, mis äkki minu ja läheneva pikapi vahele laiali laotus.
Pikap pidurdas järsult. Kaks püssimeest ei oodanud, kuni see päris paigale jääb. Nad sihtisid püssid ehtsa märulifilmi statisti tuledistsipliiniga enam-vähem minu poole ja tühjendasid padrunipidemed ühe kõmiseva valanguna.
Kilbilt minu ees lendas sädemeid, kuule põrkas vingumise ja sisinaga igas suunas laiali. Käevõru muutus paari sekundiga ebamugavalt kuumaks, kilbi energia koormas fookust viimase piirini. Püüdsin seada kilpi sellise nurga alla, et lasud nii palju kui võimalik üles suunata. Jumal teab, kuhu kõik need kuulid läksid – lootsin vaid, et nad ei läbi tagasipõrkel mõnda lähedalolevat autot või juhuslikku möödujat.
Relvad klõpsatasid tühjalt. Mõlemad püssimehed hakkasid rapsides, võhiklike liigutustega uuesti laadima.
„Harry!” hüüatas Billy.
„Mitte praegu!”
„Aga ...”
Langetasin kilbi ja tõstsin parema käe – selle kehapoole oma, mis energiat välja saadab. Hõbesõrmus, mida nimetissõrmes kannan, on nõiutud salvestama veidi kineetilist energiat iga kord, kui mu käsivars liigub.
Ma polnud sõrmust mitu kuud kasutanud ja selles oli lööki terve vaala jagu – vaevu julgesin seda püssimeeste peal kasutada. Nii suur jõud võiks ühe neist tappa ja see oleks põhimõtteliselt sama, mis lasta neil mind sõelapõhjaks tulistada. Lihtsalt mõjuks natuke aeglasemalt. Valge Nõukogu ei suhtunud leebelt kellessegi, kes rikkus võlukunsti esimest seadust: sina ei pea mitte tapma. Ühe korra olin sellest juriidiliste peensuste tõttu pääsenud, aga enam seda ei juhtuks.
Surusin hambad risti, sihtisin löögi täpselt püssimeestest ühelt poolt mööda ja panin sõrmuse tööle. Läbi õhu sööstis puhas jõud, nähtamatu, ent käegakatsutav ja riivas esimese püssimehe ülakeha. Automaat prantsatas talle vastu rinda, löök kiskus päikeseprillid peast ja rebis riietest tükke välja, heites ta samal ajal tagasi ja pikapist välja, maha kuhugi teisele poole autot.
Teine püssimees sai väiksema osa lööklainest. See, mis teda tabas, läks vastu õlga ja pead. Püss jäi talle kätte, aga päikeseprillid ta kaotas ja need tõmbasid suusamaski kaasa, tuues nähtavale ilmetu näoga poisi, kes ei saanud veel valimisealinegi olla. Ta pilgutas äkilise valguse käes silmi ja hakkas kohmitsedes uuesti püssi laadima.
„Lapsed,” mörisesin ma uuesti kilpi tõstes. „Nad saadavad lapsi mulle kallale. Pagana pihta.”
Ja siis pani miski mu kuklakarvad nii turri tõusma, et äärepealt oleksid jalad maast kerkinud. Kui püssiga poiss uuesti tulistama hakkas, heitsin pilgu üle õla.
Vanadaam poekäruga oli jäänud seisma võib-olla viieteistkümne jala kaugusel mu selja taga. Nägin nüüd, et ta polnudki nii vana, kui ma arvanud olin. Tabasin vanurimeigi alt jahedate tumedate silmade läike. Ta käed olid noored ja siledad. Ta tõmbas poekäru sügavusest mahasaetud toruga haavlipüssi ja keeras selle minu poole.
Mu kilbile rabises lõgisevast automaadist kuule ja ma suutsin ainult kilpi paigal hoida. Kui kasutaksin võluväge kolmanda ründaja vastu, kaoks keskendumine ja kilp koos sellega – ja olgu püssimees pikapis võhik või mitte, ta pritsis laiali nii palju tina, et varem või hiljem ta enam mööda ei lase.
Teisest küljest, kui maskeeritud mõrtsukas saab võimaluse viie jardi pealt haavlipüssi lasta, ei vaevu keegi mind haiglasse viimagi. Siis lähen otse surnukuuri.
Kuulid sadasid vastu kilpi ja mina ei saanud teha muud, kui vaadata, kuidas kolmas ründaja mind haavlipüssiga sihib. Mul oli lips läbi ja arvatavasti Billyl koos minuga.
Billy läks liikvele. Ta oli juba T-särgi seljast visanud. Ta oli piisavalt musklis, et pingulduvad lihased näha oleksid – tugevad lihased, sportlase lihased, mitte tõstjate hoolikalt voolitud muskulatuur. Ta sööstis edasi, haavlipüssiga naise poole ja tõmbas lennult dressipüksid jalast. Nende all oli ta alasti.
Siis tundsin maagiavoogu, mida Billy kasutas, teravat, täpset, suunatut. Selles, mida ta tegi, ei olnud rituaali, polnud vabanemiseni paisuva väe aeglast kogunemist. Ta hägustus liikumise pealt ja kahe hingetõmbe vahel oli alasti Billy kadunud ja ründajale räntsatas otsa hunt Billy, tumedakarvaline Taani dogi suurune elukas, kihvad sähvamas haavlipüssi laesäärt pigistava käe suunas.
Naine karjatas, rapsas käe tagasi, erkpunane veri sõrmedel, ja äigas püssiga nagu nuiaga Billy poole. Too keeras end ja püüdis järsult lõrisedes hoobi vastu õlga. Ta ründas naise teist kätt, kiiremini, kui mu pilk jälgida jõudis, ja haavlipüss pudenes maha.
Naine karjatas jälle ja tõmbas käe tagasi.
Ta polnud inimene.
Ta käed venisid, pikenesid, samuti õlad ja lõug. Ta küüntest said inetud sakilised küünised ja ta rahmas nendega alla Billy poole, äiates talle piki lõuga, kutsudes sel korral esile lõrinaseguse valuklähvatuse. Billy veeretas end külili ja uuesti jalule tagasi, tehes ringi, et sundida naisolevust mulle selga keerama.
Püssimees pikapis klõpsutas jälle tühjalt. Langetasin kilbi ja viskusin ettepoole, sööstes haavlipüssi haarama. Tõusin koos sellega ja hüüdsin: „Billy, eest!”
Hunt põikas kõrvale ja naine pööras välgukiirusel minu poole, moondunud nägu raevukas, ila tilkumas suust võhataoliste kihvade vahelt.
Sihtisin püssi talle kõhtu ja vajutasin päästikule.
Püss möiratas ja vappus, lajatades kõvasti vastu mu õlga. Võib-olla kümnene raud või kuulidega laetud. Naine tõmbus kõverasse, kriiskas, vaarus tagasi ja vajus maha. Kauaks ta maha ei jäänud. Ta peaaegu põrkas jalule, kleidiräbal üleni verevate pritsmetega kaetud, nägu nüüd täiesti ebainimlik. Ta kihutas minust mööda auto juurde ja kargas kasti. Püssimees tõmbas oma paarilise pikapisse ja juht andis gaasi. Masin viskas rohukamarat üles, enne kui vedama sai, põrkles tänavale tagasi ja kadus liiklusesse.
Vahtisin hetke neile järele ja lõõtsutasin. Langetasin haavlipüssi, taibates, et olin vasakus käes kuidagiviisi suutnud hoida kärnkonna, kelle olin üles korjanud. See vingerdas ja rabeles viisil, mis andis mõista, et olin ta peaaegu puruks litsunud, ja ma püüdsin teda lahti laskmata haaret lõdvendada.
Pöörasin ümber, et Billyt otsida. Hunt kõndis tagasi oma mahavisatud dressipükste juurde, väreles viivu ja muutus taas alasti noormeheks. Ta näos oli lõuaga paralleelselt kaks pikka lõikehaava. Veri voolas õhukese loorina üle kõri alla. Ta liikus kangelt, aga see oli ka ainus, mis valust märku andis.
„On sinuga kõik korras?” küsisin talt.
Ta noogutas ning tõmbas püksid jalga ja särgi selga. „Jajah. Mis kurat see oli?”
„Guul,” teatasin talle. „Arvatavasti LaChaise’i klannist. Need teevad Punase Kojaga koostööd ja mina neile eriti ei meeldi.”
„Miks sa neile ei meeldi?”
„Ma olen neile nii mõnigi kord peavalu tekitanud.”
Billy tõstis särginurga vastu näohaavu. „Küüniseid ma ei oodanud.”
„Nad on selle poolest salakavalad.”
„Guul, huh. On ta surnud?”
Raputasin pead. „Nad on nagu tarakanid. Elavad enam-vähem kõik üle. Kas sa käia saad?”
„Jah.”
„Tore. Laseme siit jalga.” Suundusime Põrnika poole. Korjasin tee peal üles riidest koti kärnkonnadega ja hakkasin neid maha tagasi raputama. Panin nende juurde maha ka selle konna, kelle olin peaaegu puruks litsunud, ja pühkisin siis käed rohu peal puhtaks.
Billy kõõritas minu poole. „Miks sa nad lahti lased?”
„Sest nad on päris.”
„Kust sa tead?”
„See, kes mul käes oli, sittus mulle pihku.”
Lasksin Billy Sinisesse Põrnikasse ja sisenesin ise teiselt küljelt. Võtsin istme alt esmaabikomplekti ja ulatasin talle. Billy surus lapi vastu nägu ja vaatas välja, konnade poole. „See siis tähendab, et asjad on halvasti?”
„Just,” kinnitasin. „Asjad on halvasti.” Vaikisin viivu ja sõnasin siis: „Sa päästsid mu elu.”
Ta kehitas õlgu. Ta ei vaadanud minu poole.
„Nii et sa leppisid kohtumise kokku kella kolmeks, eks? Mis see nimi oligi? Sommerset?”
Ta heitis mulle pilgu ja huultega ei naeratanud – aga pilk oli naerul. „Jep.”
Sügasin habet ja noogutasin. „Ma olen viimasel ajal hajevil olnud. Võib-olla peaksin end kõigepealt korda tegema.”
„Võib kasuks tulla,” nõustus Billy.
Ohkasin. „Ma olen mõnikord jobu.”
Billy hakkas naerma. „Mõnikord. Sa oled inimene nagu meie teisedki.”
Panin Põrnika käima. See kähises natuke, aga meelitasin talle elu sisse.
Just siis räntsatas miski kõva mütsuga vastu kapotti. Ja siis uuesti. Veel üks kõva mats, katusele.
Mind tabas peapööritus, iiveldus, mis algas nii äkki ja ägedalt, et haarasin roolist, püüdes mitte kokku vajuda. Kaugelt kuulsin, kuidas Billy küsib, kas minuga on kõik hästi. Ei olnud. Väljas oli õhk täis väge, mis liikus ja nihkus ärevas ebakõlas. Võlujõud, mis tavaliselt voolasid sujuvalt, vaiksete mustritena, olid äkki mäslema tõusnud, heitlikud, hulluksajavas kaoses.
Püüdsin neid aistinguid enesest eemale tõugata ja avasin vaevaga silmad. Sadas kärnkonni. Ei tilkunud aeg-ajalt, vaid sadas, nii tihedalt ja tugevasti, et taevas oli must. Neid vaesekesi ei kukutatud ka enam õrnalt nagu renni mööda. Nad kukkusid nagu raheterad, plärtsatades betoonile, Põrnika kapotile. Üks neist kukkus nii kõvasti, et tuuleklaas mõranes ämblikuvõrguks. Lükkasin käigu sisse ja kihutasin mööda tänavat minema. Mõnesaja jardi pärast saime ebamaise saju käest minema.
Me mõlemad hingeldasime. Billyl oli olnud õigus. Konnasadu tähendas, et midagi tõsist on lahti, võluväenduse mõttes. Valge Nõukogu tuleb täna õhtul kohale, et sõja üle arutada. Mul oli vaja kliendiga kokku saada ja vampiirid olid ilmselt panuseid kergitanud, rünnates mind avalikumalt, kui nad varem olid julgenud.
Lükkasin kojamehed käima. Kahepaikse veri jättis mõranenud klaasile erkpunaseid vööte.
„Helde jumal,” sosistas Billy.
„Nojah,” ütlesin mina. „Hädad käivad ikka hulgakesi.”