2. peatükk

Viisin Billy tema korteri juurde ülikoolilinnaku lähedal. Ma ei uskunud, et guul politseisse teatama läheb, aga haavlipüssi pühkisin siiski üle. Billy mässis selle käterätikusse, mis mul Põrnika tagaistmel oli, ja võttis kaasa, lubades relvast lahti saada. Tema tüdruk Georgia, Billyst jala jagu pikem vilajas neiu ootas korteri rõdul, jalas lühikesed tumedad püksid ja pealpool erkpunane bikiinirinnahoidja, näidates muljetavaldavalt päikesepruuni nahka heldelt ja palju enesekindlamalt ja ahvatlevamalt, kui ma aasta eest oleksin temast arvata võinud. Näe, kuidas lapsed on suureks kasvanud.
Kohe, kui Billy autost välja astus, tõstis Georgia valvsa pilgu raamatult ja ta ninasõõrmed läksid puhevile. Ta suundus majja ja oli koos esmaabikomplektiga mehel uksel vastas. Ta vaatas murelikul ilmel auto poole ja noogutas mulle. Lehvitasin vastu, üritades sõbralikku nägu teha. Georgia ilme järgi otsustades tulin toime vaid tõredaga. Nad läksid korterisse ja mina sõitsin minema enne, kui keegi jõudis välja tulla ja minuga suhtlema hakata.
Minuti pärast tõmbasin teeserva, jätsin mootori seisma ja kõõritasin oma nägu Põrnika tahavaatepeeglis.
Vaatepilt ehmatas mind. Ma tean, see kõlab lollakalt, aga mul pole kodus peegleid. Liigagi paljud olendid oskavad kasutada peegleid aknana, koguni uksena, ja see oli risk, mille ma eelistasin võtmata jätta. Ma polnud nädalate kaupa peeglisse vaadanud.
Ma nägin välja nagu rongiõnnetus.
Rohkem kui tavaliselt, tähendab.
Harilikult on mu näojooned pikavõitu, lahjad, üleni teravnurkadest koos. Mul on peaaegu mustad juuksed ja mustad silmad. Nüüd olid silmade all hallikas-lillakad rõngad. Sügavad. Seal, kus mu näojooni ei katnud mitu kuud pügamata habemetüügas, nägid need välja teravad kui visiitkaardi servad.
Mu juuksed olid pikaks kasvanud ja sagris – mitte sellises noore seksika rokistaari stiilis, vaid „aeg Muri pügada viia” moodi. Polnud sedagi eelist, et nad sümmeetrilised oleksid olnud, sest ühes kohas oli suur pahmakas lühikeseks kõrbenud, kui mulle pitsakarbis väike süütepomm oli sokutatud, tollal, kui ma veel endale pitsat sain lubada. Mu nahk oli kahvatu. Isegi kahkjas. Ma nägin välja nagu surmakutsar, kes on pidanud pealekauba Bostoni maratoni läbi jooksma. Ma nägin välja väsinud. Läbi põlenud. Ära kasutatud.
Naaldusin seljatoele.
Mulle ei meeldi eksida. Aga tundus nii, et Billy ja libahuntide (kirevase pihta, see kõlas nagu halb rokibänd) jutus oli iva sees. Püüdsin välja mõelda, millal ma viimati juuksuris käisin, habet ajasin.
Duši all olin käinud eelmisel nädalal. Olin ju?
Pühkisin värisevate kätega nägu. Päevad ja ööd olid viimasel ajal kokku sulanud. Veetsin aega oma korteri all laboris, ööpäev läbi uurimistööd tehes. Labor oli alumises keldris, üleni niiskest kivist ja akendeta. Ööpäevarütmid, päh. Ma ajasin enamjaolt päeva ja ööta läbi. Liiga palju oli mõelda, et niisugustele tühistele detailidele tähelepanu pöörata.
Umbes üheksa kuud tagasi olin oma tüdruku peaaegu surma saatnud. Võib-olla enamgi kui surma saatnud.
Kui me tuttavaks saime, oli Susan Rodriguez olnud Midwestern Arcane’i nimelise kollase ajakirja reporter. Ta oli üks väheseid inimesi, kes oli valmis omaks võtma mõtet, et üleloomulik on päriselt olemas. Ta oli haaranud iga üksikasja, iga loo, iga tõendiraasu järele, mille suutis välja kaevata, et saaks avalikkust selles küsimuses teadlikumaks muuta. Sel eesmärgil oli ta minu järel vampiiride tantsupeole tulnud.
Ja koletised said ta kätte.
Billyl oli ka selles õigus olnud. Vampiirid, Punane Koda oli teda muutnud. Võib-olla oleks täpsem öelda, et nad nakatasid teda. Ta oli saanud endale nende õudustäratava janu, ehkki tehniliselt võttes oli ikka veel inimene. Peaks ta seda kustutama, muutuks ta täiesti üheks nende seast. Mingi osa temast sureks ja ta oleks ihu ja hingega üks koletistest.
Sellepärast see uurimistöö. Olin otsinud mingit viisi tema aitamiseks. Vaktsiini loomiseks või ta keha puhastamiseks. Midagi. Ükskõik mida.
Olin teda endale naiseks palunud. Ta ütles mulle ei. Siis läks ta linnast ära. Ma lugesin tema meedialiidule müüdud veergu Arcane’is. Ta pidi seda posti teel toimetajale saatma, seega ma vähemasti teadsin, et ta on elus. Ta oli palunud, et ma talle järele ei tuleks, ja ma polnud läinud. Ei lähegi, enne kui välja mõtlen, kuidas ta sellest supist välja saada, kuhu mina ta vedasin. Pidi olema midagi, mida ma teha saan.
Pidi olema. Pidi ometi olema.
Langetasin pea, näol äkki selline grimass, et lihased tõmbusid krampi, valutasid ja kuumasid. Rinnus pitsitas ja keha tundus põlevat kasutu, jõuetu leegiga. Ma olen võlur. Ma oleksin pidanud suutma Susanit kaitsta. Teda päästa. Aidata. Oleksin pidanud olema nutikam, kiirem, parem.
Oleksid pidanud talle ütlema, et teda armastad, enne kui oli liiga hilja. Eks ole, Harry?
Püüdsin mitte nutta. Sundisin end kogu oma aastatepikkuse harjutamise ja kogemuse ja enesedistsipliini varal mitte nutma. Nutt ei annaks midagi. See ei viiks mind Susanile ravi leidmisele karvavõrdki lähemale.
Ma olin nii kuradi väsinud.
Hoidsin nägu käte vahel. Ma ei tahtnud, et keegi näeks mind töinamas.
Võttis tükk aega, enne kui enesevalitsuse tagasi sain. Ma pole kindel, kui kaua, aga varjud olid teistsugused ja ma juba küpsesin autos, isegi lahtiste akendega.
Mulle turgatas pähe, et on rumal niimoodi tänaval passida, puha lagedal, et veel mõni vampiiride kõrilõikaja võiks mu üles leida. Ma olin väsinud ja räpane ja näljane, aga mul polnud sularaha, et midagi süüa hankida, ja päikese järgi otsustades polnud mul aega minna tagasi korterisse ja suppi süüa. Mitte siis, kui tahan jõuda kokkusaamisele proua Sommersetiga.
Ja mul oli seda kokkusaamist vaja. Billyl oli selleski õigus olnud. Kui ma ei hakka jälle elatist teenima, kaotan kontori ja korteri. Rentslis pappkasti sees ei teeks ma kuigi edukalt maagiauuringuid.
Seega on aeg liikuma hakata. Tõmbasin sõrmedega tulutult läbi juuksepahmaka ja suundusin oma kontori poole. Teeäärne kell ütles mulle, et olen kokkusaamisele juba paar minutit hilinenud. See ja minu välimus pealekauba, oh sa poiss, kui hea mulje ma kliendile jätan. Päev läks muudkui paremaks.
Minu kontor asub ühes kesklinnamajas. Pole teab mis uhke maja, aga tol päeval nägi ikkagi minu jaoks liiga hea välja. Vananev turvamees allkorrusel läkitas mulle kurja pilgu – milline vedamine, et ta mind varasematest nägemistest ära tundis. Mõni uus mees oleks mind arvatavasti silmagi pilgutamata prügikolli pähe välja visanud. Noogutasin valvurile ja naeratasin ja püüdsin asjalik välja näha. Heh.
Trepi poole suundudes möödusin liftist. Sellel oli silt, mis andis teada, et lift on remondis. Lifti polnud enam päris endiseks saadud pärast seda, kui hiigelskorpion ühe kabiini katki rebis ja keegi lifti tuulehooga šahti ülemisse otsa virutas, et see suur sitikas vastu katust puruks litsuda. Sellele järgnenud kukkumine viis kabiini hooga tagasi alla, keldrikorrusele välja, ja lõhkus kogu hoonet, kergitades kõigil üüri.
Või nii mulle igatahes räägiti. Ärge vaadake mind niimoodi. See võis ka keegi teine olla. Olgu, võib-olla mitte see hambatehnik neljandalt korruselt või psühhiaater kuuendalt. Tõenäoliselt ka mitte seitsmenda korruse kindlustusbüroo või üheksanda raamatupidaja. Võib-olla kõige ülemise korruse juristid ka mitte. Võib-olla. Aga alati ei ole minu süü, kui miski katastroofiliselt valesti läheb.
Igatahes ei saa keegi midagi tõestada.
Avasin tepi juurde viiva ukse ja hakkasin mööda astmeid üles astuma, oma kontori poole, mis asub viiendal korrusel. Kõndisin koridori teise otsa, mööda vaikselt sumisevast konsultatsioonifirmast, mis võttis enda alla suurema osa viiendast korrusest, oma kontori ukse juurde.
Kiri jääklaasil teatas: „HARRY DRESDEN, VÕLUR”. Sirutasin käe, et uks lahti teha. Kui uksenupuni jäi veel toll või paar, kargas mu sõrmele säde, särtsatades kerge terava valutorkega vastu nahka.
Jäin paigale. Nii jahe ja kuiv ka ei olnud, olgugi et maja kliimasüsteem kõigest väest töötada puhises. Võite mind paranoiliseks nimetada, aga miski ei muuda nii ettevaatlikuks kui mõrvakatse päise päeva ajal. Keskendusin uuesti oma käevõrule, ammutades jõudu oma kartusest, et kilp valmis seada, juhuks kui peaksin seda vajama.
Teise käega lükkasin kontoriukse lahti.
Harilikult on mu kontor üsna korras. Või ma igatahes ei mäleta, et see päris nii segi oleks olnud, nagu ta praegu välja nägi. Arvestades, kui vähe ma hiljaaegu seal olin viibinud, tundus ebaõiglane, et asjad on päris nii hulluks läinud. Laud ukse kõrval, millel ma hoidsin pakki flaiereid selliste pealkirjadega nagu „Võlukunst võhikutele” ja „Ma olen võlur – küsige, kuidas”, oli viltu seina najal. Flaierid vedelesid lohakalt üle laua laiali ja põrandal. Tundsin kerget ammu kõrbema läinud kohvi vina. Ilmselt jätsin aparaadi sisse. Oeh. Mu lauda kattis samasugune paberilehtedest hallituskiht ja mitu kapisahtlit oli lahti, kaustad virnas kapipealsetel või külgepidi oma kohale torgatud, nii et need jäid otsapidi sahtlitest välja. Laeventilaator keerles uimaselt, klõpsatades igal pöördel.
Keegi oli nähtavasti üritanud veidi korda luua. Post oli korralikult kolme eri virna seatud. Mõlemad metallprügikorvid olid kahtlustäratavalt tühjad. Billy ja kompanii seega.
Keset mu rusudes kontorit seisis naine, sedamoodi ilus, et sunnib mehi sõpru tapma ja sõdu alustama.
Ta seisis laua juures, näoga ukse poole, käed rinnal risti, puusad veidi viltu keeratud ja ilme skeptiline. Tal olid valged juuksed. Mitte valkjas­blondid, mitte plaatinablondid. Valged nagu lumi, valged nagu kõige puhtam marmor, üles seotud nagu kinnipüütud pilv, et tuua nähtavale kaela saledad jooned. Ma ei tea, kuidas ta nahk sai nende juuste kõrval kahvatu välja näha, aga sai. Ta huuled olid külmunud mooruspuuviljade värvi, siledas ja armsas näos peaaegu ehmatavad, ja ta viltused silmad olid sügavrohelised, sinaka varjundiga, kui ta pead kallutas ja mind üle vaatas. Ta polnud vana. Polnud ka noor. Polnud midagi muud kui jalustrabav.
Püüdsin hoida lõuga päris põrandani vajumast ja sundisin aju midagi tegema, hakates naise rõivastust üle vaatama. Ta kandis laitmatu lõikega süsihalli kostüümi. Seeliku alt paistis jalga just nii palju, et oli raske mitte vaadata, tumedatel kingadel olid just parasjagu nii kõrged kontsad, et igasugused mõtted hakkaksid pähe tikkuma. Jaki all kandis ta luuvalget V-kaelusega pluusi, mille kaelaväljalõige oli just nii sügav, et tekitas tahtmise näha, kuidas ta sügavalt sisse hingab. Kõrvus ja kaela ümber välgatasid hõberaamistuses opaalid, mis helkisid niisugustes toonides, mida ma poleks opaalidelt oodanud – liiga palju sarlakpunast ja lillat ja sügavsinist. Ta küüned olid kuidagimoodi sama küütlevaks lakitud.
Tabasin ta parfüümi hõngu, midagi metsikut ja rikkalikku, rasket ja magusat nagu orhideed. Mu süda hakkas kiiremini lööma ja aju testosteroonipõhine osa soovis, et oleksin saanud pesemas käia. Või habet ajada. Või et mul vähemasti poleks jalas dressipüksid.
Ta suu kaardus muigeks ja ta kergitas midagi ütlemata üht kahvatut kulmu, lastes mul jõllitada.
Üks oli kindel – sellisel naisel peab olema raha. Palju raha. Raha, millega ma saaksin üüri ära maksta, toitu osta, võib-olla isegi natuke laristada ja hankida käru, et oleks kergem korterit koristada. Kõhklesin vaid hetke, mõeldes, kas Valge Nõukogu täieõiguslikul võluril on sünnis rahast sedavõrd huvitatud olla. Jõudsin kiiresti otsusele.
Põrgusse fenomenaalsed kosmilised jõud. Mul on üür maksta.
„Äh... vist proua Sommerset,” sain viimaks suust. Keegi ei oska minust paremini sarmikas olla. Kui hoolega püüan, suudan kindlasti millegi otsa komistada ja kuvandile viimase lihvi anda. „Mina olen Harry Dresden.”
„Minu meelest jäite te hiljaks,” vastas ta. Sommerseti hääl oli samasugune kui ta rõivad – paljuütlev, kultuurne. Tema inglise keelel oli juures aktsent, mida ma ei osanud paika panna. Võib-olla Euroopast. Kindlasti huvitav. „Teie abi teatas mulle, millal kohale saabuda. Mulle ei meeldi, kui mind oodata lastakse, nii et ma tulin ise sisse.” Ta vaatas mu laua poole ja siis uuesti mulle otsa. „Ma peaaegu sooviksin, et poleks seda teinud.”
„Nojah. Ma sain teie tulekust teada alles, ee...” Vaatasin heitunult kontoris ringi ja panin ukse enda järel kinni. „Ma tean, et see näib üpris ebaprofessionaalsena.”
„Täiesti õige.”
Astusin ühe tooli juurde, mida ma laua juures klientide jaoks hoidsin, ja tegin selle kiiruga lagedaks. „Palun istuge. Kas sooviksite tassi kohvi või midagi?”
„Ei kõla sugugi hügieeniliselt. Miks ma peaksin riskima?” Ta istus tooliservale, selg sirge, mind pilguga jälgides, kuni ma teisele poole lauda kõndisin. Kui liikusin, püsis see pilk minu peal nagu märgatav jahe raskus, ja ma istusin laua taha, korts kulmude vahel.
„Kas te olete selline, kellele meeldib riskida?”
„Mulle meeldib end igakülgselt kindlustada,” vastas ta vaikselt. „Näiteks teie, härra Dresden. Ma tulin täna siia, et otsustada, kas teen üpris suure panuse teie võimetele.” Ta jäi vait ja lisas siis: „Seni pole te küll usaldusväärset muljet jätnud.”
Toetasin küünarnukid kirjutuslauale ja seadsin sõrmeotsad vastakuti. „Jah. Ma tean, et kõigest sellest jääb küllap mulje, nagu oleksin...”
„Meeleheitel?” pakkus ta. „Ilmselgelt haaratud muudest probleemidest.” Ta noogutas kirjutuslaual olevate ümbrikuvirnade poole. „Keegi, kes kaotab peagi oma äriruumid, kui võlgu ära ei maksa. Ma arvan, et te vajate seda tööd.” Ta hakkas tõusma. „Ja kui te ei suuda hoolitseda selliste pisiasjade eest, siis ma ei usu, et minul teist mingit kasu oleks.”
„Oodake,” ütlesin ma püsti tõustes. „Palun. Las ma vähemalt kuulan teid ära. Kui tuleb välja, et ma oma arvates saan teid aidata ...”
Ta lükkas lõua ette ja katkestas mind sundimatult. „Aga küsimus pole ju selles, või kuidas?” küsis ta. „Küsimus on selles, kas te minu arvates saate mind aidata või mitte. Te pole näidanud mulle midagi sellist, mis paneks mind arvama, et saaksite.” Ta vaikis ja istus uuesti. „Ja ometi...”
Istusin tagasi üle laua tema vastu. „Ometi?”
„Ma olen teie oskustega inimeste kohta üht-teist kuulnud, härra Dresden. Silma vaatamise võimest.”
Keerasin pea viltu. „Ma ei nimetaks seda oskuseks. See lihtsalt juhtub.”
„Aga te suudate kellegi sisse näha? Te nimetate seda hinge vaatamiseks, kas pole?”
Noogutasin valvsalt ja hakkasin mitmesuguseid väikeseid kilde ja tükikesi kokku klapitama. „Jah.”
„Paljastades tema tõelise olemuse? Nähes tõtt selle isiku kohta, keda te vaatate?”
„Ja tema näeb omakorda mind. Jah.”
Ta naeratas, jahe ja kaunis. „Vaadakem siis teineteist, härra Dresden, teie ja mina. Siis ma tean, kas teist võiks mulle mingit kasu olla. Kindlasti ei lähe see mulle midagi maksma.”
„Ma ei oleks nii veendunud. See on sedalaadi asi, mida jääd kaasas kandma.” Nagu pimesooleoperatsiooni arm või kiilaspäisus. Kui vaatad kellegi hinge, siis see ei unune. Mitte iialgi. Mulle ei meeldinud see suund, kuhu asi pöörama hakkas. „Ma ei usu, et see oleks hea mõte.”
„Aga miks mitte?” käis ta peale. „See ei võta ju kaua, härra Dresden, või kuidas?”
„Asi pole tegelikult selles.”
Ta suu tõmbus otsusekindlaks kriipsuks. „Saan aru. Sel juhul, kui vabandate mind...”
Seekord katkestasin mina teda. „Proua Sommerset, ma arvan, et te olete oma hinnangutes eksinud.”
Ta silmad välgatasid, viivuks paistis viha, jahe ja väga kauge. „Ah nii?”
Noogutasin. Avasin kirjutuslauasahtli ja võtsin välja paberiploki. „Jah. Mul on olnud raske aeg.”
„Teil ei saa ettekujutustki olla, kui vähe see mulle korda läheb.”
Tõmbasin välja sulepea, võtsin korgi pealt ja seadsin selle ploki kõrvale. „Mhmh. Siis tulete siia teie. Rikas, hunnitu – liiga hea, et olla tõsi.”
„Ja siis?” päris ta.
„Liiga hea, et olla tõsi,” kordasin ma. Võtsin kirjutuslauasahtlist .44-kaliibrise revolvri, sihtisin naisele ja tõmbasin kuke vinna. „Võite mind segaseks nimetada, aga viimasel ajal olen mõtlema hakanud, et kui miski on liiga hea, et tõsi olla, siis see tõenäoliselt ei olegi. Pange oma käed laua peale, palun.”
Ta kulmud kerkisid. Need oivalised silmad vajusid nii palju suuremaks, et silmavalged olid ümberringi näha. Ta liigutas neelatades käsi ja seadis peopesad kirjutuslauale. „Mida te oma arust teete?” nõudis ta.
„Kontrollin ühte teooriat,” sõnasin ma. Hoidsin relva ja silmad tema peal ning avasin teise sahtli. „Vaadake, mul on viimasel ajal vastikuid külalisi käinud. Nii et see pani mind natuke mõtlema selle üle, millist jama oodata. Ja ma usun, et teie olete mul nüüd paika pandud.”
„Ma ei tea, millest te räägite, härra Dresden, aga ma olen kindel...”
„Ärge nähke vaeva.” Tuhlasin sahtlis ja leidsin, mida vaja. Hetke pärast tõstsin sahtlist välja tavalise lihtsa vana metallnaela ja panin selle lauale.
„Mis see on?” ta peaaegu sosistas.
„Lakmustest,” laususin ma.
Siis nipsasin naela õrnalt sõrmega ja panin selle veerema üle kirjutuslaua tema täiusliku maniküüriga käte suunas.
Ta ei liigutanud varem kui sekundi murdosa enne seda, kui nael oleks teda puudutanud – aga siis läks liikvele, häguna, mis viis ta kaks pikka sammu mu kirjutuslauast eemale, ja lükkas ümber tooli, millel ta oli istunud. Nael veeres üle lauaserva ja kukkus kõlksatades põrandale.
„Raud,” ütlesin ma. „Haljas raud. Haldjatele see ei meeldi.”
Ta nägu vajus ilmetuks. Ühel hetkel oli seal olnud kõrk upsakus, suureline üleolek, reibas enesekindlus. Ent see lihtsalt kadus, jättes ta ilme külmaks ja kauniks ja eemalviibivaks ja täiesti tühjaks igasugustest tunnetest, kõigest äratuntavalt inimlikust.
„Kokkulepe minu ristiemaga kehtib veel mitu kuud,” sõnasin ma. „Ta pidi mu rahule jätma üheks aastaks ja üheks päevaks. Kaup oli selline. Kui ta üritab sellest välja vingerdada, siis ma saan pahaseks.”
Ta tunnistas mind selles tühjas vaikuses veel mõne pika viivu. Oli rahutukstegev näha niivõrd kaunist nägu nii võõrikuna, nagu oleks selle palge varjus luuranud miski, millel oli minuga vähe ühist, ja mis ei vaevunud pingutamagi, et mõista. See ilmetu mask pani mu kõri krampi tõmbuma ja ma pidin vaeva nägema, et relv käes ei väriseks. Ent siis tegi ta midagi, mis muutis ta veel võõramaks, veel hirmuäratavamaks.
Ta naeratas. Aeglane naeratus, julm nagu kidadega nuga. Kui ta rääkima hakkas, kõlas hääl sama armsasti nagu enne. Aga see oli tühi, vaikne, kummituslik. Ta hakkas rääkima ja see tekitas tahtmise talle lähemale küünitada, et selgemalt kuulda. „Taibukas,” pomises ta. „Jah. Mitte liiga hajevil, et mõelda. Just see, mida mul vaja.”
Külmavärin tantsiskles mööda mu selgroogu alla. „Ma ei taha mingeid probleeme,” ütlesin. „Mine lihtsalt ära ja me mõlemad võime teeselda, et midagi ei juhtunud.”
„Aga juhtus,” ümises ta. Paljalt ta häälekõla pani ruumi külmemana tunduma. „Sa nägid sellest loorist läbi. Tõestasid oma väärtust. Kuidas sa seda tegid?”
„Staatiline laeng uksenupul,” vastasin ma. „See oleks pidanud lukus olema. Sa poleks pidanud siia sisse saama, seega pidid minema läbi ukse. Ja sa põiklesid mu küsimustest kõrvale, mitte lihtsalt ei vastanud.”
Ta noogutas ikka veel naeratades. „Räägi edasi.”
„Sul pole käekotti. Pole palju selliseid naisi, kes paneksid selga kolme tuhande dollarilise kostüümi, aga läheksid välja ilma käekotita.”
„Hmmm,” ütles ta. „Jah. Sa sobid suurepäraselt, härra Dresden.”
„Ma ei tea, millest jutt on,” laususin. „Ma ei taha haldjatega enam mingit tegemist teha.”
„Mulle ei meeldi, kui mind niimoodi nimetatakse, härra Dresden.”
„Saad üle. Kao mu kontorist.”
„Härra Dresden, sina peaksid teadma, et minu sugu, suurtest väikesteni, peab rääkima tõtt.”
„See pole teie pettusi takistanud.”
Ta silmad lõid kiiskama ja ma nägin, kuidas pupillid muutuvad, nihkuvad sureliku ümaratest sõõridest aeglasteks kassilikult piklikeks. Ta silmitses mind kassisilmsena, pilgutamata. „Ometi olen ma rääkinud. Ma kavatsen õnnemängu mängida. Ja ma teen panuse sinu peale.”
„Äh... Mida?”
„Mul on sinu teeneid vaja. On varastatud midagi hinnalist. Ma soovin, et sina selle tagasi tooksid.”
„Teeme selle asja nüüd selgeks,” ütlesin. „Sina tahad, et ma sulle varastatud kraami tagasi tooksin?”
„Mitte mulle,” rääkis ta. „Õigetele omanikele. Ma tahan, et sa varga välja selgitaksid ja kinni püüaksid ja minu süüst puhtaks peseksid.”
„Tee seda ise,” ütlesin.
„Selles asjas ei saa ma täiesti üksi tegutseda,” umises ta hääl. „Seepärast olen ma valinud sinu oma saadikuks. Oma vahemeheks.”
Naersin talle näkku. See tõi sellesse täiuslikku kahvatusse näkku veel midagi – viha. Viha, külm ja kohutav, välkus ta silmades ja peaaegu tarretas naeru mu kurgus. „Ei lähe läbi,” ütlesin. „Ma ei tee teie rahvaga rohkem tehinguid. Ma ei tea isegi seda, kes sa oled.”
„Kallis laps,” ümises naine aeglaselt, hääles kerge ärritusnoot. „Tehing on juba tehtud. Sa andsid oma elu, oma saatuse, oma tuleviku vastutasuks väe eest.”
„Jaa. Oma ristiemale. Ja see on veel vaidluse all.”
„Enam mitte,” sõnas ta. „Isegi selles surelike maailmas läheb võlg ühe käest teise kätte. Hüpoteekide müük, jah?”
Mul läks südame alt külmaks. „Mida sa öelda tahad?”
Ta paljastas hambad, teravad ja valged. See ei olnud naeratus. „Sinu hüpoteek on müüdud, surelik laps. Mina ostsin selle. Sa oled minu oma. Ja sa aitad mind selles asjas.”
Asetasin relva lauale ja avasin ülemise sahtli. Võtsin välja oma paberinoa, tavalise masinatöö, raske sileda tera ja kruvikäepidemega. „Sa eksid,” laususin, ja mu hääles kõlas mulle endalegi ilmselgelt puhas tahtmatus leppida. „Ristiema ei teeks seda. Võib väga hästi olla, et sa püüad mind sisse vedada.”
Ta naeratas, vaadates mind teraselt. „Luba mul siis ometigi tõde selgeks teha.”
Mu vasak peopesa lajatas lauale. Vaatasin hirmunult, kuidas parem käsi haarab paberinoa, rapperifilmi stiilis. Püüdsin kätt paaniliselt tagasi hoida, paberinuga käest pillata, aga käed tegutsesid autopiloodil, nagu kuuluksid kellelegi teisele.
„Oota!” karjatasin.
Naine silmitses mind, külm ja eemalviibiv ja huvitatud.
Virutasin paberinoaga vastu omaenda käeselga, jõuliselt. Mul on odav kirjutuslaud. Teras hammustas puhtalt läbi pöidla ja nimetissõrme vahele jääva liha ning vajus lauapinda, mind selle külge naelutades. Valu uhkas mööda käsivart üles, haavast hakkas immitsema verd. Püüdsin valu alla suruda, aga ma olin paanikas, üldse mitte sellises seisundis, et end oluliselt valitseda. Suust pääses niitsatus. Püüdsin tera ära tõmmata, käe seest välja saada, aga käsivars lihtsalt keeras end, väänates paberinuga vastupäeva.
Valu tegi mu maatasa. Ma ei suutnud sissegi hingata, et karjuda.
Naine, see haldjas, sirutas käe ja kangutas mu sõrmed paberinoa ümbert ära. Ta tõmbas noa järsult, otsustavalt välja ja asetas verest läikivana lauale. „Võlur, sina tead seda sama hästi kui mina. Poleks sa minu kütkes, ei oleks mul sinu üle säärast võimu.”
Sel hetkel teadsin ma peamiselt seda, et käsi valutab, aga mingi hämar osa minust taipas, et ta räägib tõtt. Haldjad ei saa lihtsalt sisse traavida ja nukuisandat mängima hakata. Nad tuleb sisse lasta. Mina olin oma ristiema Lea sisse lasknud aastaid tagasi, kui olin noorem ja rumalam. Eelmisel aastal lipsasin tal käest, sundisin teda andma ajapikendust, mis oleks pidanud mind kaitsma aasta ja ühe päeva.
Aga nüüd oli ta ohjad kellelegi teisele üle andnud. Kellelegi, kes ei olnud teises tehingus osalenud.
Vaatasin tema poole üles, hääl valust ja äkilisest vihast karedaks urinaks madaldunud. „Kes sa oled?”
Naine tõmbas küütleva sõrmeküünega läbi vere kirjutuslaual. Ta tõstis sõrme suu juurde ja seadis selle nagu muuseas vastu keeleotsa. Ta naeratas, aeglasemalt, meelelisemalt ja viimseni sama võõrikult. „Mul on palju nimesid,” kurises ta. „Aga sina võid öelda mulle Mab. Õhu ja öö kuninganna. Sidhe Talvekoja valitseja.”