4. peatükk

Toetusin kinnisilmi vastu ust ja püüdsin mõelda. Mul oli hirm. Mitte selline pooleldi meeldiv adrenaliinilaenguga, vaid vaikne. Analüüsitulemuste ootamise hirm. See on niisugune ratsionaalne hirm, mis tirib lamamistooli su mõttemaastiku eesserva ja võtab joogikülmiku ka kaasa.
Ma töötasin kurjade haldjate kuninganna heaks – või igatahes Tumeda Koja haldjate Talvekuninganna heaks. Tumeda Koja haldjad polnud kuni viimseni õelad ja kurjad, nagu ka Heleda Koja omad, suvehaldjad polnud otsast lõpuni lahked ja targad. Nad olid väga selle aastaaja moodi, millelt olid nime saanud – külmad, kaunid, halastamatud ja täiesti hoolimatud. Ainult narr käiks vabatahtlikult nendega läbi.
Mitte et Mab oleks mulle erilist valikut jätnud, aga tehniliselt võttes oli valikuvõimalus siiski olnud. Oleksin võinud kindlalt keelduda ja võtta vastu, mis iganes tulemas oli.
Närisin huuli. Arvestades seda, millega ma tegelen, polnud ma vajalikuks pidanud hea pensioniplaani jahtimisele eriti aega kulutada. Võlurid võivad elada kaua-kaua, aga enamik neist, kes elavad, kipuvad olema niisugused, kes püsivad kodus oma kabinetis. Polnud palju neid, kes oleksid heitnud kinda nii paljudele, kui mina olin.
Olin olnud paar korda nutikas ja paar korda oli mul vedanud ja siiani olin peale jäänud – aga varem või hiljem pidid täringud maosilmi näitama. Niisama lihtne see oligi ja ma teadsin seda.
Hirm. Võib-olla sellepärast olingi Mabi kaubaga nõusse jäänud. Susani elu oli kohutaval kombel rikutud ja see oli minu süü. Tahtsin teda aidata, enne kui võideldes langen.
Aga tasane hääl kuklas ütles mulle, et pean end hirmus õilsaks inimese kohta, kes lõi põnnama, kui kuri karjas. See vaikne hääl ütles mulle, et tegelen enda välja vabandamisega. Mingi osa minust, mis eriti ei usalda ja veel vähemasse usub, sosistas, et olin lihtsalt kartnud öelda „ei” olendile, kes tõenäoliselt oleks suutnud panna mind surma ihkama, kui talle ära oleksin öelnud.
Igatpidi oli küsimuste jaoks liiga hilja. Olin kokkuleppe sõlminud, tulgu mis tuleb. Kui ma ei tahtnud, et asi halvasti lõpeks, oli parem mõtlema hakata, kuidas sellest välja vingerdada ilma haldjapoliitikasse uppumata. Olin kuradi kindel, et Ronald Reueli juhtumit vastu võttes ma seda ei tee. Mab poleks seda pakkunud, kui poleks arvanud, et see mässib mu hullemini sisse, kui ma juba olen. Ta võis ju olla mu metafüüsiliselt käsivarrelukku võtnud, aga see ei tähendanud, et pean iga kord hüppama, kui ta „konn” ütleb. Võisin midagi muud välja mõelda. Ja pealegi oli mul muidki probleeme.
Õhtuse Nõukogu koosolekuni polnud palju aega, niisiis korjasin asjad kokku ja seadsin end minekuvalmis. Seisatasin uksel selle näriva tundega, mis mul tekib, kui olen midagi unustanud. Pilk langes tasutama arvete virnale ja mulle meenus.
Raha. Ma olin tulnud siia juhtumit saama. Et raha teenida. Oma arvete maksmiseks. Nüüd olin kaelast saadik jamas ja pea ees tundmatusse sööstmas, aga ma polnud saanud käsiraha ega teeninud punast pennigi.
Vandusin omaette ja tõmbasin ukse enda järel kinni.
Võiks arvata, et kui ma juba oma hinge mängu panen, tuleb mul ühtlasi pähe lasta Mabil lisada viiskümmend dollarit tunnis pluss kulud.
Väljusin majast, et hakata asju korda ajama. Chicago liiklus võib olla samasugune õudusunenägu nagu igas suures Ameerika linnas, aga see õhtupoolik oli eriti hull. Eespool oli mingi avarii ja selle taga passides läks Põrnikas kuumaks nagu ahi. Mina higistasin ning soovisin, et ma poleks nii suur võlur, et korralik nüüdisaegne kliimaseade seda üle elada ei suuda. See oli üks võlukunstiande ohtudest. Tehnoloogia ei tule hästi toime, kui ümberringi lendleb hulgaliselt võluväge. Kõik, mis oli tehtud nii umbes pärast Teist maailmasõda, kippus võluri läheduses rikki minema. Mikrokiipide ja elektriosade ja muu säärase varustusega asjad paistsid olevat kõige suuremas hädas, aga lihtsamgi värk nagu Põrnika õhukonditsioneer ei pidanud harilikult kaua vastu.
Juba hilinemas, hüppasin oma korterist läbi ja kahlasin sealses lagas ringi, otsides oma koosolekuvarustust. Kõike ma ei leidnud ja duši alla ei jõudnud. Külmik oli tühi ja ma avastasin vaid poolenisti pakendis šokolaadipulga, mida olin sööma hakanud ja pooleli jätnud. Toppisin selle taskusse ja suundusin Võluvärginduse Valge Nõukogu koosolekule, kus ma kindlapeale niidan kõiki nagu loogu oma heade kommete, hügieeni ja loomupärase elegantsiga.
Keerasin parkimisplatsile üle tänava McCormick Place’i kompleksi vastas, mis on üks suurimaid konverentsikeskusi maailmas. Valge Nõukogu oli koosolekuks rentinud ühe väiksematest hoonetest. Päike rippus taevas madalal, muutudes silmapiiri poole vajudes üha suuremaks ja punasemaks.
Parkisin Põrnika parkimismaja alumise korruse suhtelisse jahedusse, väljusin autost ja kõndisin selle ette, et pagasiruum lahti teha. Ajasin parajasti mantlit selga, kui kuulsin lähenemas ühte koliseva ja ragiseva mootoriga autot. Tühjale kohale minu kõrval pööras must 1937. aasta Fordi pikap, olemas nii ümarad poritiivad kui ka puitlattidest vooder kastikülgedel. Vanal masinal polnud roosteraasugi ja see läikis värskest vahast. Puithoidikule sõitjateruumi tagaseina vastas toetus päevinäinud haavlipüss ja selle all olevas pesas lebas vana kulunud võlurisau. Ford peatus krudinal, kindlalt nagu dinosaurus, ja hetk hiljem mootor seiskus.
Juht, lühikest kasvu jässakas mees valges T-särgis ja sinistes teksatunkedes avas ukse ja hüppas hõivatud mehe kiire liigutusega pikapist välja. Ta oli kiilas, kui mitte arvestada kahustest valgetest tuttidest ranti, ja ta suud ning alalõuga kattis turris valge habe. Ta lajatas ukse hooletu jõuga kinni, naeratas ja kõmistas: „Hoss! Tore sind jälle näha!”
„Ebenezar,” vastasin mina, ehk küll mitte nii kõrvulukustavalt valjusti. Tundsin end talle vastu naeratavat ja astusin lähemale, et kätt suruda. Pigistasin kõvasti, puhtalt enesekaitseks. Tema haare võis spinatipurgi puruks litsuda. „Võta see haavlipüss parem maha. Chicago politseiamet on püssimeeste suhtes peps.”
Ebenezar mühatas ja sõnas: „Ma olen liiga vana, et iga lolluse pärast muretseda.”
„Mida sa väljaspool Missourit teed, söör? Ma arvasin, et sa ei käi Nõukogu koosolekutel.”
Ta haugatas naerda. „Viimane kord, kui ma ei käinud, määriti mulle see kasutu teismeline õpipoiss kaela. Nüüd ma ei julge enam hästi puududa. Äkki sunnivad toda jälle sisse kolima.”
Puhkesin naerma. „Ma ju polnud nii hull või mis?”
Ta turtsatas. „Sa põletasid mu küüni maha, Hoss. Ja seda kassi ei näinud ma enam iial. Ta lihtsalt pani plagama ja tagasi ei tulnud, pärast seda, mida sa pesukojaga tegid.”
Muigasin. Tol ammusel ajal olin ma olnud rumal kuueteistaastane orb, kes oli tapnud oma endise õpetaja võluvägise kahevõitluse väärses kokkupõrkes. Mul oli vedanud, muidu oleksin ise vana Justini asemel söeks põlenud. Nõukogul on seitse võlukunsti seadust ja esimene neist on „sina ei pea mitte tapma”. Kui seda rikud, siis sind hukatakse ja küsimusi ei küsita.
Ent osa teisi võlureid arvas, et ma väärin halastust ja oli olemas pretsedent surmava võluväe kasutamisest enesekaitseks musta maagia vastu. Mind pandi hoopis üsna jubedale katseajale, mille jooksul igasugune edasine eksimine seaduste suhtes oleks olnud karistatav surmaotsuse viivitamatu täideviimisega. Aga ma olin ühtlasi kuusteist ja seaduse kohaselt alaealine, mis tähendas, et mind tuli kuskile paika panna – eelistatavalt kuhugi, kus Nõukogu saaks mul silma peal hoida ja mina saaksin õppida oma väge paremini valitsema.
Ebenezar McCoy oli elanud Missouris Hog Hollow’s nii kaua, kui keegi mäletas – vähemalt paar sajandit. Pärast kohtuprotsessi saatis Nõukogu mu tema tallu ja pani ta vastutama minu edasise haridustee eest. Ebenezari jaoks tähendas haridus palju rasket talutööd päeval, õhtust õppimist ja korralikku ööund.
Ma ei õppinud temalt eriti võlukunsti, aga sain selgeks olulisemad asjad. Õppisin kannatlikkust, seda, kuidas midagi luua, teha oma tööga midagi kasulikku. Ja ma leidsin nii palju rahu, kui üks teismeline võib oodata. See oli minu jaoks tollal hea koht ja tema oli kohelnud mind lugupidavalt ning hoidnud distantsi, just nagu ma vajasin. Ma jään alatiseks tänu tundma.
Ebenezar vaatas nägu krimpsutades minust mööda, kõõritades Põrnika poole. Järgisin ta pilku ja taipasin, et mu auto näeb välja selline, nagu oleks seda tabanud verine rahevaling. Kärnkonnaveri oli kuivanud tumedaks karamellpruuniks, välja arvatud nendes kohtades, kus klaasipuhastid olid selle ära pühkinud. Ebenezar vaatas uuesti minu poole ja kergitas kulmu.
„Kärnkonnasadu,” selgitasin ma.
„Aa.” Ta hõõrus lõuga, vaatas silmi kissitades mulle otsa ja kiikas siis mu sidemesse mähitud käe poole.
„Ja see?”
„Äpardus kontoris. Pikk päev on seljataga.”
„Ahah. Tead, Hoss, sa ei näe eriti hea välja.” Ta vaatas üles minu poole, pilk kindel, kulm kortsus.
Ma ei vaadanud talle silma. Hingepilgu olime vahetanud juba aastate eest, nii et selle kordumist ma ei kartnud. Ma lihtsalt ei tahtnud vanale otsa vaadata ja ta näos pettumust näha. „Ma kuulsin, et sul on siin pahandusi olnud.”
„Mõnevõrra,” möönsin ma.
„On sinuga kõik hästi?”
„Saan hakkama.”
„Ahah. Mulle räägiti, et Vanematekogu on üpris endast väljas,” sõnas ta. „Võib sinu jaoks pahandusi tähendada, Hoss.”
„Njah. Arvasin ise ka.”
Ta ohkas ja vangutas pead, lastes nina kirtsutades pilgul minust üle käia. „Sa ei näe just eeskujuliku noore võluri moodi välja. Ja sa ei jäta teab mis head muljet, kui sul see seljas on.”
Vedasin lauba ennastõigustavalt kipra ja mähkisin ümber sügavsinisest siidist stoola. „Kuule, mul peab ju olema võlurimantel seljas. Meil kõigil peab.”
Ebenezar heitis mulle viltuse pilgu ja pöördus pikapi poole. Ta vedas tagaistmelt välja ülikonnakoti, tõmbas sellest ülikülluslikust mustast kangast rüü ja voltis üle ühe käe. „Miskipärast ma ei usu, et selle all just ruudulist flanellhommikumantlit silmas peeti.”
Ma sidusin oma vana hommikumantli vöö kinni ja üritasin anda stoolale ilmet, nagu kuuluks see sinna juurde. „Mu korralikku mantlit kasutas kass liivakastina. Nagu ma ütlesin, söör, pikk päev on seljataga.”
Ta mühatas ja võttis relvahoidikust oma vana jändriku võlurisaua. Siis tõmbas ta välja ergavpunase stoola ja heitis selle üle rüü. „Siin väljas on selle neetud asjanduse kandmiseks liiga palav. Panen selle sees selga.” Ta vaatas üles, kahvatusinised silmad helkimas, ja laskis pilgul üle parkimismaja käia.
Vaatasin teda kulmu kortsutades ja keerasin pea viltu. „Me jääme hiljaks. Kas me ei peaks koosolekule minema?”
„Natukese aja pärast. Mõned inimesed tahavad meiega vestelda, enne kui sõõri sulgeme.” Ta heitis mulle kõrvalpilgu ja lausus vaiksemalt: „Vanematekogu.”
Ahmisin üllatunult õhku. „Miks nad tahavad meiega rääkida?”
„Mitte meiega. Sinuga. Sest ma palusin neil seda teha, poiss. Rahvas on hirmul. Kui Vanematekogu laseb asjal minna kogu Nõukogu avaliku hääletuseni, võib see sinu jaoks halvasti lõppeda. Niisiis tahtsin, et mõned neist saaksid võimaluse sinuga ise tuttavaks saada, enne kui hakkavad tegema otsuseid, mis võivad sulle halba teha.”
Ebenezar toetas vastu pikapit ja seadis käed üle kõhu vaheliti, langetas pea ja laskis silmadel peaaegu kinni vajuda. Rohkem ei öelnud ta midagi. Mitte miski tema juures, alates härjakaelast ja tugevatest õlgadest ning lõpetades liikumatult lebavate pahklike, tööst karedate kätega, ei reetnud pinget. Aga ma tajusin seda kusagil tema sees.
Laususin vaikselt: „Sa pistad minu eest pea tulle, kas pole?”
Ta kehitas õlgu. „Mõnevõrra ehk jah.”
Tundsin, kuidas sisikonnas kerkib kuum viha, ja surusin lõuapärad kokku. Aga hääle sundisin rahulikuks. Ebenezar oli olnud mulle rohkem kui õpetaja. Ta oli olnud minu mentor ajal, mil mulle polnud jäänud mitte kedagi teist. Ta oli aidanud mind siis, kui paljud teised tahtsid mind lüüa, kuni ma maas laman – või täpsemalt mul pead maha võtta, kuni ma maas laman. Võlgnesin talle oma elu nii mõneski mõttes.
Ükskõik kui väsinud või haiget saanud ma ka poleks, ärrituda oleks vale. Pealegi suudaks vana mulle arvatavasti naha peale anda. Niisiis suutsin oma vastust nii palju mahendada: „Mida kuradit sa oma arust teed, söör? Ma ei ole enam su õpipoiss. Ma oskan end ise kaitsta.”
Viha ei jäänud tal märkamata. Ma pole vist suurem asi pokkerimängija. Ta vaatas üles minu poole ja sõnas: „Ma püüan sind aidata, poiss.”
„Mul on abi juba kõriauguni,” teatasin talle. „Vampiirid hingavad mulle kuklasse, taevast sajab kärnkonni, mind tõstetakse varsti igalt poolt välja, Nõukogu koosolekule olen hiljaks jäämas ja ma ei kavatse siin väljas passida ja Vanematekogu liikmetele pugeda, et nende hääli endale saada.”
Ebenezar ajas lõua õieli ja toksis sauaga vastu maad, et oma lauseid rõhutada. „Harry, see ei ole mäng. Valvurid ja Merlin on täiesti kindlalt sinu vastu. Nad teevad oma käigu. Sa jääd hätta, Hoss, kui sul Vanematekogus toetajaid pole.”
Raputasin pead ja mõtlesin Mabi liustikupilgule. „See ei saa olla palju suurem häda, kui mul juba käes on.”
„Põrgut ta ei saa. Nad võivad sinust ohvritalle teha.”
„Nad kas teevad või siis mitte. Olgu, kuidas on, ma ei hakka praegu ühelegi kogule mett moka peale määrima, ei vanemate omale ega mõnele muule.”
„Harry, ma ju ei ütle, et sa pead põlvili langema ja paluma, aga kui sa lihtsalt...”
Pööritasin silmi. „Mida? Pakuksin paari teenet? Müüksin oma hääle mõnele blokile? Persse, vabandage väljendust. Mul on küllalt probleeme ilma...” Vakatasin ja tõmbasin silmad vidukile. „Sina oled viimane, kellelt ma ootaksin soovitust Nõukogu poliitikasse sekkuda.”
Ebenezar vaatas mulle kurjalt otsa. „Ah nii?”
„Just nii. Tegelikult ütlesid sa mulle viimati, et mis sinusse puutub, siis võib kogu see lämisev kari uimerdavaid peerukotte üksteist rannakarpideks muuta.”
„Ma ei öelnud nii.”
„Ütlesid küll.”
Ebenezari nägu tõmbus punaseks. „Poiss, ma peaks sulle...”
„Ära pinguta,” teatasin talle. „Lase käia ja viruta mulle või tee mis tahad, aga ähvardused lihtsalt ei mõju mulle nii nagu vanasti.”
Ebenezar mühatas minu suunas ja lajatas veel ühe korra sauaga vastu betooni, enne kui ümber pööras ja mitu sammu eemale marssis. Ta seisis seal natuke aega ja pobises endale nina alla. Või ma arvasin, et pobises. Hetke pärast sai sellest häälest allasurutud naer.
Põrnitsesin pahaselt ta selga. „Mis on?” nõudsin ma. „Miks sa minu üle naerad?”
Ebenezar pöördus vaba parkimiskoha poole vastasreas ja ütles: „No nii. Olete rahul?”
Ma ei tundnud mitte üht väesahinat, ei mingit võlujõuhingust end mõjutamas. Mis loor see ka polnud, minu võimed poleks kuidagi selleni küündinud. Ma ei ole võlukunstis just neurokirurg. Mul on olnud oma hetked, aga enamasti rabelen umbropsu, surudes oma loitsudesse kõvasti energiat, kuni enam ei loe, et pool sellest loksub üle serva. Võlukunsti koha pealt olen ma üks härgas jõmm ja kärarikas kui kurat.
See loor oli hea, peaaegu täiuslik, täiesti vaikne. Palju parem, kui mina suudaksin teha paari järgmise kümnendi jooksul. Jõllitasin vapustatult, kuidas see maha langes ja minu ette väreles kaks inimest, keda ma polnud lihtsalt üleüldse tajunud.
Esimene oli naine, rohkem kui kuus jalga pikk. Ta hallid juuksed olid võrgu all kuklasse krunni keeratud. Ta oli juba ametirüü selga pannud, see oli mustast siidist, peaaegu tema nahaga ühte värvi, ja purpurpunane stoola sama tooni kui vääriskivid ta kaela ümber. Ta kulmud olid ikka veel tumedad ja üks neist kõrgele kergitatud, kui ta silmitses ülimalt mittelõbustatud ilmel kõigepealt Ebenezarit ja siis mind. Hääl, mis kõlas, kui ta rääkima hakkas, oli madal, sügav alt. „Uimerdavad peerukotid?”
„Matty...” alustas Ebenezar, hääl ikka veel naerune. „Sa ju tead, milliseks ma muutun, kui Nõukogu poliitikast räägin.”
„Ära sa siin Mattyta midagi, Ebenezar McCoy,” kähvas naine. Ta vaatas mu vanast mentorist mööda ja võttis minu ette. „Võlur Dresden, teie lugupidamatus Valge Nõukogu vastu ei paku mulle vähimatki lõbu.”
Ajasin lõua püsti ja vahtisin naisele altkulmu vastu, silma vaatamata. Seda on raske selgeks õppida, aga kui on piisavalt motivatsiooni, saab hakkama. „On vast kokkusattumus. Mulle ei paku erilist lõbu, et te minu järel nuhite.”
Mustanahalise naise silmad välkusid, ent Ebenezar sekkus, enne kui kumbki meist jõudis auru juurde panna. „Harry Dresden,” ütles ta kuivalt, „saa tuttavaks Martha Libertyga.”
Naine heitis talle ühe pilgu ja sõnas rõhutatult: „Ta on ülbe, Ebenezar. Ohtlik.”
Norsatasin. „Nagu iga võlur ikka ja alati.”
Martha jätkas, nagu ma poleks rääkinudki. „Kibestunud. Vihane. Maniakaalne.”
Ebenezar kortsutas kulmu. „Mulle tundub, et tal on selleks hea põhjus. Sina koos ülejäänud Vanematekoguga kandsite selle eest hoolt.”
Martha raputas pead. „Sa tead, mis temast pidi saama. Ta on liiga suur risk.”
Nipsutasin kaks korda sõrmi ja näitasin pöidlaga oma rinnale. „Kuulge, proua. Ta on ühtlasi kohe siinsamas.”
Naise heitis mulle välkuva pilgu. „Vaata teda, Ebenezar. Ta on inimvare. Vaata, millise hävitustöö ta on põhjustanud.”
Ebenezar astus kaks vihast sammu Martha poole. „Heites väljakutse Punasele Kojale, kui nad kavatsesid tappa selle noore naisterahva? Ei, Matty. Hoss ei põhjustanud seda, mis on sestsaadik sündinud. Nemad põhjustasid. Ma olen tema aruannet lugenud. Ta hakkas neile vastu, kui neile oli kuradi moodi vaja vastu hakata.”
Martha seadis käed, rüüesise taustal tugevad ja pruunid, rinnale vaheliti. „Merlin ütleb...”
„Ma tean, mida ta ütleb,” pomises Ebenezar. „Mul pole enam vaja kuuldagi, kuidas ta seda ütleb. Ja nagu ikka, on tal pooleldi õigus ja pooleldi mitte, ja selgroogu pole tal ollagi.”
Martha põrnitses teda pika viivu kortsus kulmul. Siis vaatas ta minu poole ja küsis: „Kas te mäletate mind, härra Dresden?”
Raputasin pead. „Kohtupidamise ajal oli mul kogu aeg kott peas ja ma puudusin sellelt koosolekult, mille valvur Morgan paar aastat tagasi kokku kutsus. Mul võeti siis puusast kuuli välja.”
„Ma tean. Ma pole teie nägu enne tänast päeva näinud.” Siis läks ta liikvele, tõstes mingist tumedast punakast puust peenikese saua, ja kõndis minu poole, sau iga sammuga kaasa kõlksumas. Vaatasin talle vastu ja panin end valmis, aga ta ei proovinud mulle silma vaadata. Ta uuris tükk aega mu näojooni ja sõnas siis väga vaikselt: „Sul on ema silmad.”
Vana valu lainetas minust üle. Suutsin vaevu sosinast valjemalt vastata. „Ma ei ole teda näinudki.”
„Ei. Ei ole.” Ta tõstis ühe raske laia peo ja tõmbas sellega mõlemal pool mu pead läbi õhu, nagu siluks mu juukseid ilma neid puudutamata. Siis käis ta mu puuriva pilguga üle, silmitsedes teraselt mu sidemes kätt. „Sa piinled. Sul on väga valus.”
„See pole hull. Peaks mõne päevaga paranema.”
„Ma ei räägi su käest, poiss.” Ta sulges silmad ja langetas pea. Ta hääl kõlas raskelt, aeglaselt, nagu tõrguksid huuled neid sõnu kuuldavale toomast. „Hea küll, Ebenezar. Ma toetan sind.”
Ta astus tagasi, minust eemale, selle teise isiku kõrvale, kes oli nähtavale ilmunud. Tema olin ma peaaegu unustanud ja nüüd teda vaadates hakkasin aru saama, miks. Temas oli mingi tüünus, mida ma võisin tema ümber peaaegu puudutada – kerge tajuda, aga keeruline seletada. Ta näojooned, hoiak, kõik temas sulandus taustaga kokku, sumbudes selles tüünuses, rahulik ja vaikne nagu kivi päikese- ja kuupaistel.
Kasvult oli ta ohutu, nii viis koma kaheksa, ehk viis koma üheksa. Ta tumedad juuksed olid punutud pikka palmikusse, vaatamata eakusele, mis kurrutas ta nägu nagu pronksjat nahka punase päikese all, sooja ja kulunut. Ta silmad hõbedaste kulmude all olid tumedad, läbitungimatud, terased. Palmikut ehtisid kotkasuled, kaela ümber oli luutükikestest kee ja ühe käe ümber helmestest käevõru, mis musta rüü alt välja piilus. Üks parkunud käsi pigistas lihtsat nikerdusteta saua.
„Hoss,” ütles Ebenezar, „see siin on Kuulab Tuult. Aga minu jaoks on see nimi üks igavene keeleväänaja, isegi tõelise Illinoisi nõidarsti kohta. Mina hüüan teda lihtsalt Indiaani Joeks.”
„Kuidas ...” alustasin ma. Ehk võis küsimuse „kuidas käsi käib?” esimene osa kätkeda mingit irooniat, aga miski kraapas mu jalga ja ma jätsin ülejäänu ütlemata. Kiunatasin ja hüppasin eemale karvasest välgatusest oma jalge juures, jäämata uurima, millega tegu. Selline päev oli olnud.
Koperdasin oma saua otsa ja kukkusin. Rabelesin end selili, et saaksin jalad näo ja selle tundmatu lõriseva eluka vahele, kes võib mulle kallale söösta. Ühe jala tõmbasin löögiks kõverasse.
Ma poleks pidanud vaeva nägema. Pesukaru, üsna noor seejuures, seisis tagajalgadel püsti ja kädistas mulle pahaselt vastu, pehme hall kasukas metsikult turris, nagu oleks see tehtud mitu numbrit suurema looma jaoks. Võin vanduda, et pesukaru vahtis mind ärritunult, silmad säramas neid ümbritseva tumeda karvamaski seest. Siis jooksis ta Indiaani Joe jalge juurde ja ronis kribinal mööda vanamehe puusaua üles. Loom turnis mööda Indiaani Joe käsivart õlani ja seadis end sinna istuma, ikka veel kädistades ja viiksudes.
„Äh,” sain ma suust, „kuidas käsi käib?”
Pesukaru säuksatas uuesti. Indiaani Joe keeras pea viltu ja noogutas siis. „Hästi. Aga Väikevend on sinu peale pahane. Ta arvab, et igaüks, kellel on nii palju toitu, peaks seda jagama.”
Kibrutasin laupa, aga siis meenus mulle pooleldi söödud šokolaadipulk taskus. „Aa, õige.” Tõmbasin selle välja, murdsin pooleks ja sirutasin pesukaru poole. „Teeme rahu?”
Väikevend tõi kuuldavale rahuloleva viiksatuse ja sööstis mööda Indiaani Joe käsivart ja saua tagasi alla minu peo juurde. Ta napsas maiustuse ja taganes siis mõne jala kaugusele seda sööma.
Kui üles vaatasin, seisis Indiaani Joe minu kohal, mulle kätt sirutades. „Väikevend tänab sind. Sina meeldid talle ka. Kuidas käsi käib, võlur Dresden?”
Võtsin ta käe vastu ja tõusin püsti. „Tänan, ee ... Kuulab Tuult.” Ebenezar pistis vahele: „Indiaani Joe.”
Indiaani Joe pilgutas mulle üht surmtõsist silma. „See maakas ei loe ajalehti. Muidu ta teaks, et mind ei tohi enam niimoodi kutsuda. Nüüd olen Põlisameeriklane Joe.”
Ma polnud kindel, kas pidin naerma, aga ma igatahes naersin. Indiaani Joe noogutas, tumedad silmad säramas. Siis ta pomises: „See, keda sina teadsid Tera Westi nime alla, saadab tervisi.”
Vaatasin teda üllatunult.
Indiaani Joe pööras Ebenezari poole ja noogutas ning astus siis jälle Martha kõrvale.
Ebenezar mühatas rahulolevalt. „Tore on. Kuhu see venelane siis jääb? Meil pole aega siin päev otsa passida.”
Martha ilme muutus eemalviibivaks. Indiaani Joe nägu ei muutunud, kuid pilk pöördus pikale võlurile tema kõrval. Keegi ei öelnud sõnagi ja vaikus muutus nii tihkeks, et sellesse võinuks lämbuda.
Ebenezari nägu muutus väga kahvatuks ja ta toetus ühtäkki raskelt oma sauale. „Simon,” sosistas ta. „Oh, ei.”
Astusin Ebenezari kõrvale. „Mis juhtus?”
Martha raputas pead. „Simon Petrovitš. Vanematekogu liige. Meie vampiiriekspert. Ta tapeti vähem kui kaks päeva tagasi. Kogu Arhangelski laager, Ebenezar. Nad kõik. Mul on kahju.”
Ebenezar vangutas aeglaselt pead. Ta hääl oli tavapärase hale vari. „Ma olen tema kantsis käinud. See oli kindlus. Kuidas nad sellega hakkama said?”
„Valvurid ütlesid, et kindlad nad pole, aga paistis, nagu oleks keegi tapjad sisse lasknud, kaitseliinidest mööda. Kõrvetamata nad ei pääsenud. Seal olid paari tosina Punase Koja aadliku jäänused. Palju nende sõdalasi. Aga nad tapsid Simoni ja teised.”
„Nad lasti sisse?” sosistas Ebenezar. „Reetmine? Aga isegi kui see tõsi oleks, pidi seda tegema keegi, kes kaitseid läbi ja lõhki tundis.”
Martha vaatas vilksamisi minu poole ja siis jälle Ebenezarile otsa. See pilk nende vahel ütles midagi, aga ma ei saanud aru, mida.
„Ei,” ütles Ebenezar. „See on mõistusevastane.”
„Meistrilt õpilasele. Sa tead, mida valvurid ütlevad.”
„See on härjaila. See ei lähe Vanematekogus mingil juhul läbi.”
„Eben,” sõnas Martha leebelt, „Mina ja Joseph oleme nüüd vaid kaks häält. Simonit pole enam.”
Ebenezar võttis tunkede taskust sinise taskuräti ja tõmbas sellega üle pealae. „Kurat,” pomises ta. „Kurat ja perse.”
Vaatasin Ebenezarit ja siis Marthat. „Mis on?” küsisin. „Mida see tähendab?”
Naine lausus: „See tähendab, võlur Dresden, et Merlin ja teised Nõukogu liikmed valmistuvad sinu vastu süüdistusi esitama, süüdistama sind, et oled oma tormakusega põhjustanud sõja Punase Kojaga, ja nimetama sind vastutavaks suure hulga surmade eest. Ja et meil Josephiga pole Vanematekogus enam Simoni toetust, tähendab see, et me ei saa takistada Merlinit asja üldhääletusele panemast.”
Indiaani Joe noogutas, sõrmed hajameelselt Väikevenna kasukas. „Nõukogus on paljud hirmul, Hoss Dresden. Su vaenlased kasutavad võimalust nende kaudu löök anda. Hirm sunnib neid sinu vastu hääletama.”
Heitsin pilgu Ebenezari poole. Mu vana mentor vaatas mulle vastu ja ma nägin tema silmis ebakindlust.
„Põrgu päralt,” sosistasin ma. „Ma olen omadega pigis.”