ja veel natuke

Neli

On valus klišee, et maailm on kõige meeldivam Kahaneva Päikese aastatel. Tõsi, ilm ei ole nii raevukas, kõikjal on tunda aeglustumist ja suurem jagu paiku kogeb paari aastat, kus suved ei lõõska ja talved pole veel liiga karmid. See on klassikaline aeg armastuseks. See on aeg, mis ahvatlevalt võrgutab kõrgemaid olendeid lõõgastuma, edasi lükkama. See on viimane võimalus valmistuda maailmalõpuks.

Sula vedamise läbi valis Sherkaner Altmäe Kahanemisaastate kauneimad päevad oma esimeseks reisiks Ülemvaldusse. Ta taipas peagi, et tema vedamine on kahekordne: looklevad rannikuteed ei olnud kavandatud automobiilide jaoks ja Sherkaner polnud ligilähedaltki nii osav automobilist, kui ta arvas. Rohkem kui kord kihutas ta järsku kurvi, ülekanderihm valesti paigas, ning ainult rool ja pidurid hoidsid teda lendamast Suurmere udusesse sinasse (kuigi kahtlemata kukuks ta lähemale, alla metsa, aga ikkagi surmavalt).

Sherkaner armastas seda. Paari tunniga oli ta masina juhtimisele pihta saanud. Kui ta nüüd kahele rattale kaldus, toimus see peaaegu meelega. Sõit oli kaunis. Kohalikud kutsusid seda teed Üksmeele Uhkuseks ja kuninglik perekond polnud kunagi söandanud kaevata. Oli suve kõrghetk. Mets oli juba kolmkümmend aastat vana, umbes nii vana, kui puud üldse olla said. Nad kõrgusid sirgete ja pikkade ja rohelistena ning kasvasid otse maanteeservani välja. Lillede ja metsavaigu lõhn hõljus jahedana tema autoõrrest mööda.

Miilid möödusid. Kuigi keha ja meeled nautisid sõitu, arvutas Sherkaner mõtete sopis: ülikool, kuidas Ülemvaldusele oma kava maha müüa, tõeliselt arvukad võimalused seda automobiili paremaks teha. Esimese õhtupooliku lõpul jõudis ta väiksesse metsalinna. SÜGAVIKULIGI, teatas iidne silt; Sherkaner polnud kindel, kas see on kohanimi või lihtsalt kirjeldus.

Ta peatus kohaliku sepa juures. Sepal oli samasugune imelik naeratus nagu mõnel tüübil maanteel. „Kena automobiil sul, härra.” Tegelikult oligi see väga kena ja kallis automobiil, uhiuus Relmeitch. See oli keskmisele üliõpilasele absoluutselt kättesaamatu. Sherkaner oli selle võitnud kahe päeva eest ülikoolilinnakust eemal paiknevas kasiinos. See oli vedamise asi. Sherkaneri välimust tunti Princetoni kandi hasartmänguasutustes hästi. Omanike gild oli talle teatanud, et nad murravad kõik tema käsivarred, kui nad veel kunagi teda linnas mängimast tabavad. Aga niikuinii oli ta valmis Princetonist lahkuma – ja ta tahtis tõesti automobiilidega eksperimenteerida. Sepp nihkus ümber automobiili, teeseldes, et imetleb hõbekaunistusi ja kolme pöörlevat jõusilindrit. „Nii. Kuidagi kodust kaugel, kas pole? Mis sa teed, kui see enam ei sõida?”

„Ostan bensiini?”

„Ahhaa, seda meil on. Mõned põllumasinad vajavad seda. Ei, ma mõtlen, mis siis, kui su riistapuu katki läheb? Nad kõik lähevad, kas tead. Nad on kuidagi haprad, mitte nagu koormaloomad.”

Sherkaner muigas. Ta nägi sepikoja taga metsas mitme auto kesti. Siin oli õige koht. „See võib muret teha. Aga vaata, mul on paar ideed. Sind võiks naha- ja metallitöö huvitada.” Ta visandas kaks mõtet, mis olid teda sel pärastlõunal tabanud, asjad, mille tegemine pidanuks olema lihtne. Sepp oli nõus, alati valmis hulludega äri tegema. Aga Sherkaner pidi talle ette maksma. Õnneks oli Princetoni panga valuuta vastuvõetav.

Pärast sõitis Altmäe läbi linnakese, otsides kõrtsi. Esmapilgul oli see rahulik, ajatu elukoht. Siin oli traditsionalistlik pimedusekirik, lihtne ja kulunud, nagu neil aastatel sobilik. Postkontori juures müüdavad ajalehed olid kolm päeva vanad. Pealkirjad võisid olla suured ja punased, karjuda sõda ja sissetungi, aga isegi siis, kui Ülemvalduse konvoi läbi mürises, ei pööratud sellele erilist tähelepanu.

Osutus, et Sügavikuligi on kõrtside jaoks liiga väike. Postkontori omanik juhatas talle teed paari öömaja ning hommikusööki pakkuvasse kodusse. Kui päike ookeani poole vajus, roolis Sherkaner mööda maakohti ringi, eksinud ja uudistav. Mets oli ilus, aga ei jätnud palju ruumi põldudele. Kohalikud said osalt elatist välisilmaga kauplemisest, aga nad töötasid oma mägises aias hoolega... ja neil oli kõige rohkem kolm aastat häid kasvuaegu enne, kui külmad tapvaks muutuvad. Siinsed saagiaiad paistsid olevat täis ja küngaste vahet seeris pidev vankriterodu. Kihelkonna sügavik oli seal üleval umbes viieteist miili kaugusel. See polnud suur sügavik, aga teenis enamikku maakohtade rahvast. Kui siinsed elanikud praegu piisavalt kõrvale ei pane, jäävad nad kindlasti nälga Suure Pimeduse esimestel rasketel aastatel; isegi moodsas tsivilisatsioonis jätkus haruldaselt vähe halastust terve ihuga isikutele, kes nendeks aastateks varusid ei kogunud.

Päikeseloojang leidis ta ookeanile vaatavalt neemelt. Maapind langes kolmes kaares, lõunas pisikesse puudega kaetud orgu. Künkaharjal oru taga oli maja, mis nägi välja nagu üks postimehe kirjeldatuist. Aga Sherk ei kiirustanud veel. See oli päeva kauneim vaade. Ta jälgis, kuidas triipude vahelduvad värvivarjundid tuhmusid, kui päikese jälg kaugel silmapiiril kustus.

Siis pööras ta automobiili ringi ja suundus mööda järsku sillutamata teed orgu. Tema kohal sulgus metsa lehestik... ja ta sattus päeva keerukaimasse olukorda, kuigi ta liikus aeglasemalt, kui koblakas kõnnib. Auto jõnksus ja libises jalasügavustes roobastes. Gravitatsioon ja õnn olid peamised asjad, mis hoidsid teda kinni jäämast. Selleks ajaks, kui Sherkaner alla ojakaldale jõudis, arutles ta tõsiselt, kas ta jätab oma särava uue masina siia. Ta põrnitses ette ja külgedele. Tee polnud mahajäetud; nood vankriroopad olid värsked.

Aeglane õhtutuul tõi sõnniku ja mädaneva prahi lõhna. Prügimägi? Imelik mõelda, et selline paik on metsikus looduses. Paistsid määratlematu sodi hunnikud. Aga samuti oli puude varjus lagunev maja. Seinad olid kaardus, nagu poleks puitu üldse töödeldud. Katus vajus. Augud olid kinni topitud põimpõõsaga. Taimestik tee ja maja vahel oli madalaks näritud. Võib-olla oli see sõnniku põhjus: oja kaldal, majast natuke ülesvoolu, seisis kammitsas paar osprehhi.

Sherkaner peatus. Teeroopad kadusid juba kakskümmend jalga eespool ojja. Hetke vahtis ta niisama mõttesse süvenenuna. Siin pidi elama ehtne kolkarahvas, võõramad kui miski, mida linnas kasvanud Sherkaner Altmäe eluski oli näinud. Ta hakkas autost välja tulema. Milliseid vaateid neil võis olla! Mida kõike ta võiks teada saada. Siis tuli talle pähe, et kui nende vaated on piisavalt võõrad, võivad need tundmatud tema kohalviibimise üle üldse mitte rõõmustada.

Lisaks... Sherkaner seadis end õrrele tagasi ja võttis roolist, käigukangist ja pidurist hoolikalt kinni. Teda ei jälginud ainult osprehhid. Ta vaatas kõigisse suundadesse, silmad hämarusega täiesti kohanenud. Neid oli kaks. Nad luurasid varjudes tema mõlemal küljel. Mitte loomad, mitte koblakad. Lapsed? Võib-olla viie- ja kümneaastane. Väiksemal olid veel titesilmad. Ometi oli nende pilk loomalik, kiskjalik. Nad nihkusid autole lähemale.

Sherkaner pani mootori käima ja sööstis edasi. Otse enne ojakeseni jõudmist märkas ta vee kohal puudes peituvat kolmandat – suuremat – kuju. Need võisid olla lapsed, aga see varitsemis- ja kargamismäng oli tõsine. Sherkaner rebis rooli kaugele paremale, põrus roobastest välja. Ta oli teelt välja sõitnud – või polnud? Ees paistsid ähmased, mahakraabitud jäljed: tegelik koolmekoht!

Ta sõitis ojja, nii et vesi mõlemal pool kõrgele pritsis. Suur olend puude otsas hüppas. Üks pikk käsi kriipis auto külge, aga olend maandus Sherkaneri tee kõrval. Ja siis oli Altmäe jõudnud vastaskaldani ja sööstis ülesmäge. Tegelik varitsus lõppenuks siin ummikus. Aga tee jätkus ja kuidagi ei kandnud kiirustav liikumine teda kursist kõrvale. Viimane hirmus hetk tuli siis, kui ta metsa lehtede alt väljus. Maantee muutus järsemaks ja Relmeitch vajus sekundiks tagasi, pööreldes tagumistel ratastel. Sherkaner surus end õrrelt ettepoole ja auto lajatas maha ning tuhises üle künkaharja.

Ta jõudis välja tähtede ja hämara taeva alla ja parkis elamu kõrvale, mida oli näinud oru vastasnõlvalt.

Ta peatas mootori ja istus hetke hingeldades ning rinnus tuikavat verd kuulates. Oli nii vaikne. Ta vaatas selja taha; jälitajaid polnud. Ja tagasi mõeldes... see oli imelik. Viimane, mida ta nägi, oli suur ründaja aeglaselt ojast välja ronimas. Ülejäänud kaks olid ära pöördunud, otsekui ei tunneks huvigi.

Ta viibis maja juures, mida oli teiselt poolt näinud. Eesuksel süttisid tuled. Avanes uks ja verandale tuli üks vanadaam. „Kes seal on?” Hääl oli jõuline.

„Emand Enclearre?” Sherki hääl kõlas kuidagi kääksatusena. „Postimees andis mulle sinu aadressi. Ta ütles, et sa rendid ööks tuba.”

Naine tuli ringiga juhipoolele ja vaatas Sherki üle. „Seda küll. Aga õhtusöögile oled sa hiljaks jäänud. Pead külmade imemistega leppima.”

„Ah. Sellest pole midagi, mitte kui midagi.”

„Olgu. Too aga ennast sisse.” Naine muheles ja viipas väikese käega oru poole, kust Sherkaner äsja pääses. „Sa tulid tõesti pikka teed, pojake.”

Oma sõnade kiuste andis emand Enclearre Sherkanerile korraliku eine. Pärast istusid nad elutoas ja lobisesid. Maja oli puhas, aga kulunud. Lohkus põrand oli parandamata, siin-seal koorus värv. See oli oma aja ära elanud maja. Ent kahvatud kumalambid paljastasid ribikardinatega akende vahele seatud raamaturiiuli. Raamatuid oli sadakond, peamiselt laste lugemikud. Vana daam (ja ta oli tõeliselt vana, sündinud kaks põlvkonda enne Sherki) oli pensionil kihelkonnakooli õpetaja. Tema abikaasa ei elanud üle viimast Pimedust, aga tema täiskasvanud lapsed – nüüd ise vanad koblakad – elasid kõikjal siin mägedes.

Emand Enclearre polnud linnaõpetajate moodi. „Oh, ma olen ringi liikunud. Kui ma olin sinust noorem, purjetasin ma Läänemerel.” Meresõitja! Sherkaner kuulas varjamatu aukartusega lugusid orkaanidest ja jubetormidest ja purskavatest jäämägedest. Polnud palju
rahvast, kes olnuks küllalt hullud, et merele minna, isegi mitte Kahanemisaastatel. Emand Enclearrel vedas, et ta elas küllalt vanaks, et lapsi saada. Võib-olla seepärast jäigi ta järgmise generatsiooni ajal paikseks, õpetas koolis ja aitas oma abikaasal koblikuid kasvatada. Igal aastal õppis ta järgmise klassi tekste, püsides ühe aasta võrra kihelkonna lastest ees, kuni täiskasvanueani välja.

Selle Ereduse ajal õpetas ta uut põlvkonda. Kui nood olid täiskasvanud, hakkas ta tõesti vanaks jääma. Paljud koblakad jõuavad kolmandasse põlvkonda; vähesed elavad selle lõpuni. Emand Enclearre oli tõesti liiga nõrk, et ise valmistuda saabuvaks Pimeduseks. Aga tal oli kirik ja laste abi; tal oli võimalus näha neljandatki Ereduseaega. Seni püsis ta kursis kuulujuttudega ja luges. Teda huvitas isegi sõda – aga nagu innukat pealtvaatajat. „Toppige neile neetud tieflastele tunnel tagumikku, ma ütlen. Mul on kaks nõbulapselast rindel ja ma olen nende üle väga uhke.”

Kuulates vahtis Sherkaner välja emand Enclearre avaratest, peente võrkudega akendest. Siin üleval mägedes olid tähed nii heledad, tuhat erinevat värvi, valgustades ähmaselt metsa laiu lehti ja kaugeid künkaid. Metshaldjad tikitasid lakkamatult vastu võrke ja kõikjalt ümbritsevatest puudest kostis nende tirtsuvat laulu.

Järsku hakkas lööma trumm. See oli vali, võnked liikusid läbi jalaotste ja rinna samavõrd kui läbi kõrvade. Kerkis teinegi kõmin, ulpides esimesega sünkrooni ja jälle hajali.

Emand Enclearre jättis jutustamise. Ta kuulas tusasena seda lärmi. „See võib kesta tunde, ma kardan.”

„Sinu naabrid?” Sherkaner viipas põhja, väikese oru poole. Oli huvitav, et kui välja arvata üks märkus „pikka teed tulemise” kohta, polnud vanadaam öelnud sõnagi neist imelikest tegelastest all orus.

... Ja võib-olla ei ütle nüüdki. Emand Enclearre vajus oma õrrel kössi, vaikis esimest korda pärast Sherki saabumist tähendusliku aja. Siis: „Laiskade metshaldjate lugu tead?”

„Ikka.”

„Ma tegin sellest õpetuses tähtsa punkti, eriti viie- ja kuueaastastele. Nad tunnevad atterkoppidega sugulust, sest nood näevad välja nagu pisikene rahvas. Me uurisime, kuidas neile tiivad kasvavad, ja ma rääkisin lastele nendest, kes ei valmistu Pimeduseks, nendest, kes muudkui mängivad, kuni on liiga hilja. Ma oskasin sellest täitsa jubejutu teha.” Ta sisistas pahaselt söögikäte varjus. „Siinkandis oleme me puruvaesed. Sellepärast ma merele läksingi ja sellepärast tulin ma ka lõpuks tagasi, et püüda abiks olla. Mõnel aastal sain ma õpetamise eest tasuks ainult talunikeühistu võlatähti. Aga ma tahan, et sa teaksid, noormees, me oleme tubli rahvas... Ainult et siin ja seal leidub koblakaid, kes otsustavad olla parasiidid. Õige vähe, ja peamiselt kõrgemal mägedes.”

Sherkaner kirjeldas varitsust orupõhjas.

Emand Enclearre noogutas. „Ma eeldasin, et midagi sellist oli. Sa sõitsid siia üles, nagu oleks su taguots leekides. Sul vedas, et oma autoga läbi said, aga sa polnud suures ohus. Saad aru, kui sa nende heaks paigal püsiksid, võiksid nad su surnuks klobida, aga põhiliselt on nad liiga laisad, et endast mingit ohtu kujutada.”

Oi. Tõelised perverdid. Sherkaner püüdis mitte huvi välja näidata. „Nii et see lärm on...?”

Enclearre lõi käega. „Muusika, võib-olla. Ma oletan, et nad said mõnd aega tagasi koorma kanget süljesirinat. Aga see on ainult sümptom – ehkki see ei lase mul öösiti magada. Ei. Sa tead, mis neist tegelikult parasiidid teeb? Nad ei tee Pimeda jaoks plaane... ja nad hukutavad omaenda lapsed. See paar seal orus, nad on mägilased, kes ei saanud põllupidamisega hakkama. Juhuotstena on nad teinud sepatöid, käies talust tallu ja töötades ainult siis, kui varastamine ei õnnestunud. Päikese keskmistel aastatel on elu kerge. Ja kogu selle aja nad muudkui hooravad, tehes aga ridamisi pisikesi...

Sa oled noor, härra Altmäe, võib-olla veidi eluvõõras. Ma ei tea, kas sa mõistad, kui vaevaline on naist enne Kahanemisaastaid rasestada. Üks või kaks väikest viirgu, rohkem ei tulegi – ja iga korralik daam näpistab need ära. Aga nood parasiidid all orus, nemad on alailma teineteises kinni. Kutt kannab kogu aeg üht või kaht viirgu seljal. Tänu maapõuele, need surevad peaaegu alati. Aga vahetevahel kasvavad need beebiikka. Mõned elavad lapsepõlveni, aga selleks ajaks on neid aastaid koheldud nagu loomi. Suurem jagu on sünged kretiinid.”

Sherkaner meenutas kiskjapilke. Nood pisikesed olid nii erinevad sellest, mida ta lapsepõlvest mäletas. „Aga mõned ometi pääsevad? Mõned kasvavad täiskasvanuteks?”

„Väga vähesed. Need on ohtlikud tüübid, nemad näevad, millest nad ilma jäid. Aeg-ajalt on siin juhtunud inetuid asju. Ma kasvatasin vanasti pisitarante – tead küll, seltsiks ja selleks, et natuke raha saada. Viimne kui üks neist lõpetas varastatuna või tühjaksimetud laibana minu trepi ees.” Ta vaikis natuke valusas mälestuses.

„Säravad asjad tõmbavad kretiinide tähelepanu. Vahepeal oli neil kamp, kes mõtles välja, kuidas minu juurde sisse murda. Peamiselt varastasid nad imemiskomme. Siis, ühel päeval, varastasid nad kõik pildid tervest majast, isegi raamatutest. Seepeale panin ma majapidamise kõvasti lukku. Kuidagi murdsid nad kolmandat korda sisse – ja võtsid mu ülejäänud raamatud! Ma olin siis veel õpetaja. Ma vajasin neid raamatuid! Kihelkonna konstaabel võttis parasiidid selle eest vastutusele, aga mõistagi ei leidnud ta raamatuid. Ma pidin kahe viimase kooliaasta jaoks ostma uued õpetaja tekstid.” Ta viipas oma riiulite ülemise otsa, tosinkonna teksti kulunud eksemplaride suunas. Alumiste riiulite raamatud nägid samuti välja nagu õpikud, lausa beebieast alates, aga nood olid puhtad ja uued ja puutumatud. Kummaline.

Kahekordne trummiheli oli kaotanud sünkroonsuse, sumbus pikkamisi vaikuseks. „Nii et jah, härra Altmäe, mõned faasivälised koblikud elavad täiskasvanueani. Nad võivad peaaegu tunduda praeguse põlvkonna koblakatena. Omal moel on nad parasiitide järgmine põlvkond. Paari aasta pärast läheb seis inetuks. Nagu laisad metshaldjad, hakkab ka see rahvas külma tundma. Väga vähesed pääsevad kihelkonna sügavikku. Ülejäänud jäävad välja mägedesse. Siin on kõikjal koopaid, vaevu paremaid kui loomade sügavikud. Seal veedavad meie kõige vaesemad talunikud Pimeduse. Nimelt seal on faasivälised parasiidid tõeliselt surmavad.”

Vanadaam märkas tema pilku. Ta vastas sellele kiire sakilise naeratusega. „Ma kahtlen, kas näeksin veel üht päikese Eredust. Sellest pole midagi. Mu lapsed pärivad selle maa. Siin on vaade, ehk ehitavad nad siia väikese kõrtsi. Aga kui ma Pimeduse üle elan, ehitan ma siia majakese ja panen üles suure sildi, mis kuulutab, et ma olen kihelkonna vanim koblakas... Ja ma vaatan alla orgu. Ma loodan, et see on puhtaks küüritud. Kui parasiidid on tagasi, siis kõige tõenäolisemalt seetõttu, et nad mõrvasid mõne vaese talupere ja võtsid nende sügaviku ära.”

Seejärel pööras emand Enclearre vestluse mujale, küsides Princetoni elu ja Sherki enda lapsepõlve kohta. Ta ütles, et nüüd, kui ta on oma kihelkonna hämarad saladused paljastanud, peab mees avaldama, mida ta kavatses, kui automobiiliga kaugele Ülemvaldusse sõitis.

„Noh, ma mõtlesin, et astun sõjaväkke.” Tegelikult kavatses Sherkaner väejuhatuse oma plaanidesse kaasata, mitte vastupidi. See oli suhtumine, mis omal ajal ülikoolis professorid hulluks ajas.

„Hmm-hmm. Sa oled pika tee ette võtnud, kui saaksid Princetonis minutipealt sõjaväkke astuda. Ma märkasin, et su auto pagasiots on peaaegu sama suur kui talumehe vanker.” Naine väänutas uudishimulikult söögikäsi.

Sherkaner lihtsalt naeratas vastuseks. „Sõbrad hoiatasid, et ma hulga varuosi kaasa võtaks, kui ma tahan automobiiliga Üksmeele Uhkuse läbi sõita.”

„Šuu, kindlasti.” Emand tõusis mõningate raskustega, toetudes nii keskkätele kui jalgadele. „Noh, see vanadaam peab magama, isegi kenal suveõhtul nii heas seltskonnas. Hommikusööki saab päikesetõusu paiku.”

Naine viis Sherki tema tuppa, ronides kindlameelselt trepist üles, et talle näidata, kuidas aknaid avada ja magamisõrt lahti voltida. See oli õhuline väike tuba, mille tapeet vanadusest koorus. Kunagi pidi see olema lastetuba.

„... ja käimla on väljas maja taga. Linna luksust siin ei ole, härra Altmäe.”

„Sobib hästi, emand.”

„Siis head ööd.”

Naine hakkas juba trepist alla tagasi minema, kui Sherkile turgatas pähe veel üks küsimus. Alati oli veel üks küsimus. Ta pistis pea magamistoa uksest välja. „Sul on nüüd nii palju raamatuid, emand Enclearre. Kas kihelkond ostis sulle lõpuks ülejäänud?”

Ettevaatlikult trepist alla rühkinud naine peatus ja naeris natuke. „Jah, aastaid hiljem. Ja see on samuti lugu. See oli uus kihelkonnapreester, isegi kui kulla koblakas ise seda omaks ei võta; küllap kasutas ta omaenda raha. Aga ühel päeval oli see postisaadetis minu uksel, otse trükkalitelt Princetonis, uued eksemplarid õpetaja raamatuid iga klassi jaoks.” Ta viibutas kätt. „Narr mehike. Aga kõik raamatud lähevad koos minuga sügavikku. Ma hoolitsen, et need saaks kätte see keegi, kes õpetab järgmist põlvkonda kihelkonna lapsi.” Ja ta jätkas laskumist.

Sherkaner seadis end magamisõrrele, niheles, kuni selle kühmuline polster tundus mugavana. Ta oli väga väsinud, aga und ei tulnud. Toa tillukesed aknad vaatasid oru poole. Tähevalgus peegeldus pisikeselt põlenud puu värvides suitsuniidilt. Suitsul oli oma kaugpunane valgus, aga selles polnud täpikestki elavat tuld. Ma oletan, et isegi perverdid magavad.

Kõikjal ümberringi kostis puudest metshaldjate hääli, kui tillukesed olendid paaritusid ja varusid kogusid. Sherkaner igatses, et tal oleks aega entomoloogia jaoks. Elukate sumin käis üles-alla. Kui ta oli väike, kuulis ta juttu laiskadest metshaldjatest, aga samuti mäletas ta rumalaid luuletusi, mida nad haldjate muusikale seadsid. „Üles teel, alla teel, palju asju teada veel.” Siristava heli taga tundus peituvat see lapsik laul.

Need sõnad ja otsatu laul uinutasid
ta viimaks magama.