Suremata jätmist õppides

Esimene osa
SISESÜSTEEM

Suremata jätmist õppides

TÄNA ON Minu Eluarmastuse lõpliku väljasuremise kahesajas aastapäev, nii täpselt, kui ma dateerida oskan. Olen akuhappest purjus ja mul on seljas mu parim peokleit, istun rõdul Veenuse stratosfääris hõljuva naudingupalee all. Mu jalad kõlguvad silelibeda katuserenni kohal, kui üle serva kiikan: kolmkümmend kilomeetrit mu kandadest allpool hõõgub tulipunaselt Maxwell Montese metall-lumine eelmäestik. Mõtlen hüppamise peale. Vähemasti saab minust ilus laip, ütlen iseenestele. Kuni ära sulan.

*

Ja siis...
MA EI kaalu enesetappu kergekäeliselt.
Ma olen vana ja küüniline ja mul on üks iseloomuviga, nimelt selline: ma ei himusta surra. See viga on mul loomulikult elusolevate õdedega ühine. Meie õeskonnas on see püha ülesanne, päritud meie šabloonmatriarhilt Rhealt: ela üle kõik oma surmad, otsustas ta raudse meelekindlusega, ja mina austan tema mälestust. Alati, kui keegi meist sureb, toome tema hingekiibi ära ja postitame seda edasi oma kokkukuivavas leinaringis. Lõppe uuesti läbi elada on valus, aga vajalik: üha uuesti vahendaja kaudu suremine hoiab löögivalmis – ja on hea viis õppida aru saama, kui keegi üritab sind tappa.
(See viimane on väike liialdus. Me oleme sõbralikud ja kibeleme naudingut valmistama ja vähesed tahaksid meid mõrvata – välja arvatud siis, kui oleme masenduses. Aga olge minuga kannatlikud.)
Meil kõigil läheb üha raskemaks edasi minna. Oleme küllalt vanad, et olulised aastapäevad omandaksid saatusliku veetluse, sest sünnipäevad toovad kaasa ebameeldivaid mälestusi ja kui võimalikest päevadest parimad on tulnud ja läinud, milleks siis kangekaelselt jätkata? See on minu suguvõsa ühine puudus – kõigepealt muutume nostalgiliseks, siis takerdume hukutavasse sihitusse ja lõpuks satume kinnismõtete küüsi. Meie, õudusest haaratud pealtvaatajad, tajume oma õdede viimases surmaeelses hingepiinas tükikest iseenese lõpust. Ela üle kõik oma surmad. Siis on karm iroonia, et Rhea, see originaal, kelle pealt meid kõiki kopeeriti, oli üks esimesi, kes selle kohutava koorma meile kanda andis.
Ja niisiis kulutan ma oma saja kolmekümne üheksandal sünnipäeval, nii täpselt, kui loendada võin – sest ma sündisin teist korda (ja kindlamalt) täpselt kuuskümmend üks aastat pärast seda, kui saatuse õel nali mu olemasolu igaveseks mõttetuks muutis – oma hoolega hoitud säästud selleks, et võiksin istuda rõõmsate mängurite rüsinast täidetud mängupõrgu rõdul, ruske metalne maapind kaugel all kontrastiks ülal tupruvatele pilvedele. Ja ma vaatan alla, kaaludes igavest surma, ja püüan end veenda, et see on ikka veel halb mõte.
Võiks hullem olla, ütlen endale. Ma pole enam üksteist; olen vaba nii otsustama.
Ja siis...

*

NAERULAGIN läbi avatud ukse, seest paiskuv jahe õhk ja rõdupõranda kerge vibreerimine kängitsetud jala astumise all ütlevad mulle, et ma pole siin väljas üksi.
See on ärritav. Suurema osa tööaastast olen elanud siin vaikselt omaette: kui soovin viimaks olla oma mälestuste ja pilvedega üksipäini, saan seltsi.
„Oh, vaadake, ebard!” kiuksatab keegi mu selja taga ja minust allpool. „Mida see siin teeb?”
Ära tee neist välja. Ma ei taha nende käitumistsüklit kinnistada. Tõmbun siiski pingule, võitle-või-põgene refleks hakkab tööle. Vastikud väikesed kraaklejad, olen selliseid ennegi näinud, nagu mu õedki. Me teame, kuidas sellega toime tulla.
„See peab olema tööline. Kas ta viilib?”
Vaatan aeglaselt üle õla, sundides näokromatofoorid nii kahvatukreemjalt tühjaks kui võimalik, reetmata ühtegi emotsiooni. „Ma pole lepinguline,” ütlen väga pikkamisi. Mis on täiesti õige, sellel ajal ja selles kohas. Veel üks Rhea kehtestatud reeglitest: ärge jätke ühtegi õde lepinguliseks tööliseks. See on varasemal ajastul tehtud reegel ja meile kalliks maksma läinud, aga keegi meist ei kanna orjakontrollerit. „Ma olen vaba naine.”
Neid on minu ja rõduukse vahel kolm: üks umbes minu suurune bishōjo-naine ja paar ühesuguseid chibi-kääbuseid – uued aristokraadid, meie surnud Loojate karikatuurid, selle sajandi aristomoe soositud keerukad pidurõivad selga nööritud. Kääbused on seistes mulle ninani, kui mina istun: nad jõllitavad mind ilmatu suurte selgete silmadega, milles pole halastuse varjugi. Nende täismõõtu emand vaatab minu poole alla ja irvitab: „Seda annab parandada. Milline jälestusväärne paroodia! Kes selle sisse lasi?” Arvan, et juht on tema, kleidi järgi, mis näib koosnevat peamiselt traatpitsist rüüsidest, mida hoiavad koos paelad, ja on ta kaaslase omast keerukam. Tal on peen lõug, teravad põsesarnad ja tähelepanuväärne rohelistest sulgjatest kiududest juuksepahmakas.
Väike naine tõstab ühe pitskindas käe melodramaatiliselt haigutades suu ette. „Ta rikub vaadet, Domina.”
Domina? See ei saa head tähendada. Surnud õdede kogemustest vaevaga omandatud instinktid ütlevad mulle, et olen suuremas jamas, kui aimasin. Pähe välgatab üks teine õde, mõrvatud ammu kuplialuse Lunogradi kitsal põiktänaval. Tal on õigus: ma ei vaja paheliste aristode tähelepanu, kes hasartmängust tüdinuna teravamaid elamusi otsivad. „Olin just minemas,” sõnan vaikselt ja sean ühe jala põrandale, et saaksin püsti tõusta.
„Tänan, laps,” ütleb Domina oma kaaslasele, „aga ma juba märkasin seda takistust.” Tõukan end jalaga servast eemale, toetan käe maha ja lükkan end üles. Olen juba näoga klaasuste poole pööramas, kui Domina põlastavalt turtsatades oma meeskaaslase poole alla vaatab ja lausub: „Tegele prahiga, Stone.”
Stone – beebinuku välimusega surm mustas kuldsete ornamentidega tuunikas – läheneb mulle, üks käsi liikumas vööl rippuva elektrilise oganuia poole. Ta lagipea ulatab mulle puusani. „Rõõmuga, mileedi,” ütleb ta.
„Ma lähen,” ütlen mina ja mu võitle-või-põgene-moodul paneb mind tegema petteliigutust klaasuste suunas, siis äkki kummarduma ja end küljele veeretama.
Veeretan end edasi, kui vasar lajatab vastu rõduserva kaunistavat aragoniidist inkrustatsiooni. Lendab kilde. Kohtades, kus paljastub dekoratiivne aluskiht, tuleb sisinat ja tossu.
„Arrrh!” möirgab Stone ja tõstab jälle oganuia.
Olen sügavikule ebamugavalt lähedal ja ründaja on minu ja klaasukse vahel. Peaksin piki rõdu minema sööstma, läbi mõne teise akna saali sukelduma ja kaduma. Aga ma olen tasakaalust väljas, vihane ja Domina sekkumise argisest jõhkrusest alandatud, niisiis teen selle asemel midagi täiesti rumalat.
Üks jalg suure tühjuse kohal kõlkumas, haaran vaba käega ta käsivarre järele.
„Iiiiiiiiii!” Ma ei taba ja haaran kogemata ta peast. Tema tõukab mind vastuseks serva poole. Ta jalad hoiavad rõdust kinni nagu liimitud, aga ma olen temast kaks korda pikem ja vähemalt viis korda raskem. Siis tõstab ta jälle oganuia. Satun paanikasse ja toetan teise käe vastu ta õlga ja lükkan täiest jõust, püüdes end sellest asjandusest võimalikult kaugele saada. Ainult et unustan lahti lasta.
Ta pea tuleb otsast ära ja jääb mulle kätte. Keha kukub kolinal lõdvalt rõdule maha: kaelaköndist niriseb kahvatut vedelikku, mis sulgeb selle edasiste kahjustuste vältimiseks. Oganui põriseb ja vihiseb ähvardavalt. Kõik, mida see puudutab, sureb. Hoian sellest nii kaugele, kui saan, kui pea Domina poole tõstan ja talle otsa jõllitan.
„Sa veel kahetsed,” ütleb pea, kasutades puuduva kõri asemel elektrokõnet.
„Tal on õigus,” nõustub Domina mulle vastu naeratades. Paistab, et tal on lõbus. „Stone on kättemaksuhimuline, kas tead. Sa pead kaugele jooksma, nukk, ja lootma, et ta su peidukohta üles ei leia.”
„Tuleb ta mulle järele, kui ma ta käest pillan?” küsin ma kätt üle rõduserva hoides. Astun ettevaatlikult mööda libedat serva tahapoole, vasaku jala kontsaga kindlat jalgealust otsides.
„Seda sa ei tee,” sõnab Domina mõtlikult. „Ta on väga populaarne – tal on üle kahe tuhande venna ja nad kõik kuulutavad välja verivaenu sinu ja sinu omade vastu.” Ta naerab vaikselt. „Kas see poleks lõbus?” Ta kaaslane itsitab vandeseltslaslikult nagu emanda kaja. „Lase käia ja pilla ta käest, nukk. Võib-olla annan sulle edumaa.”
Keeran Stone’i näoga naise poole ja uurin ta koljuköndi tagakülge. Hingekiip on paigas, just nagu ma arvasin, tema pahategusid jäädvustav ingel. Ajan kaks sõrmeküünt pikaks ja kougin selle pesast välja. Siis hoian seda tema silme ees. Ta huuled liiguvad veel: tore. „Vaata.” Nipsan selle tormisesse ja pilvisesse õhku meie hõljuva maailma ääre taga. „Ütle oma varukoopiale head aega, Stone.” Kui ta ka uue sisse paneb, läheb tal mälestuste kogumisega aega ja võtab kuid, enne kui vanemad kogemused – nagu see juhtum – hakkavad kiipi ladestuma. Kuni selle ajani ei saa ta kogemusi vendadele edasi anda. Lasen ta pea ettevaatlikult põrandale. „Kui sa mulle järele tuled ja ma sind uuesti tapan, võid ainult iseennast süüdistada.”
Astun veel sammu tagasi ja paremat kätt on klaasuks.
„Sa veel kahetsed,” ütleb pea hääletult, kui ma jalga lasen.

*

SEE POLE minusuguste jaoks õige koht. Ma pole mängur ja naudingud, mida siin pakutakse, pole suunatud sellistele nagu mina: ma olen endisaegne artefakt, kohatu ja vales ajas, üksildane ja üksinda. Suundun palee oksüdeerimistuuma poole, vihane ja hirmul. Leian hooldus-õhulüüsi, mis on küllalt suur, et sealt läbi mahuksin, ja seda läbides lasen end üle vedela vee dušiga, loputan esindushilbud vahutava joaga maha. Sädelevad küüned ja tikk-kontsad tõmbuvad sisse, nibud ja häbemekarvad muutuvad jälle tavaliseks. Pikad punased juuksed ja näo jätan alles, sest mõne osata identiteedist on raske toime tulla, olgu see nii kallis kui tahes; aga õhulüüsi taga printeris ootab mind mõistlikum kehakate, mis sobib minu alandliku vabakutselise töötaja staatusega. Rääkisin tõtt, kui ütlesin Dominale, et olen vaba naine, aga vaid hädavaevu. Mu suguvõsa ja õed on vabad, aga sellepärast, et vabad oleme, oleme ühtlasi vaesed. Üks elu suurim iroonia.
Mul pole praegu vahetus, aga juhutöid on saadaval, kui tahan. Siin elamise kulu kurnab mu ressursse, aga see on parem, kui olla pinnal, plindris mõnes kupliagulis, rentides oma närvisüsteemi välja süsinikusekvestratsioonijaama analüütikale. Peaksin tõesti leidma mõne rikša, mida vedada, aga olen ikka veel närvis kohtumisest Domina ja tema kõrilõikajaga. Niisiis suundun ühele Keskkonna alltasandile ja lähen Victorit otsima.
Victor on džässklaver, ksenomorf, kellel on rasked ajad – südame, pea ja kätega keelpill ajast, mil autentsus oli suurmood. Tänapäeval on impro moest läinud, hakkab eputava eliidi maitsele vastu. Vale sorti meloodiat võib võtta kriitikana, aristod on kiired vihastama ja veel kiiremad oma au kaitsma. Niisiis töötab Victor päevase vahetuse ajal atmosfäärihoolduses ja öösiti korraldab hooldustunnelites liikuvaid helipidusid. Niisugused paigad on ikka meiega olnud, sellest ajast peale, kui mu Eluarmastuse sugu vana Maa peal kõndis, ja meie, kes me neid mäletame, hoiame traditsioone elus. (Me joome koguni etanooli vesilahuseid, ehkki mitte samal põhjusel.)
Leian Victori sõlme rippuvast aurulukust ühe suure ekstraktorikontuuri all, mis oksüdeerimistsooni siseatmosfäärist sulfaate välja nõrutab. Ta on värvinud seinad süsimustaks, kasvatanud rea värvilisi tulesid ja pannud põranda pressima välja vahtpatju, mis jagavad selle pehme jalgealusega latriteks. Urgas on täna õhtul vaikne ja Milton – Victori puhutine kelner ja kuritöökaaslane – nühib loiult baariletti. „Kus boss on?” küsin ma tema kõrval seisma jäädes.
„Boss on taga, tissivilgutaja.” Milton kõneleb rikkis häälel, kähisevalt ja katkendlikult. „Mes ma soole tuua võiks?”
„Liitrine kann eripruuli. PEG jäta panemata.” Paljudele tõsistele joomaritele meeldib lisada rüüpesse sutsu polüetüleenglükooli, aga minu maitse jaoks teeb see joogi liiga magusaks.
„Sinu mürk.” Milt kehitab ühte õlapaari ja toob kannu ette. „See teeb viis santiimi.”
Panen ta arvele allkirja ja tassin kannu bossi juurde, kes istub ühes õdusas seinaäärses nišis ja toksib ühe käega oma klahve, ümber lugupidav publik, mis koosneb alakoormatud käsitolmuimejatest. „On hetk aega, Vic?” Istun tema vastas maha.
Ta noogutab ja mängib rütmi rikkumata edasi. Käsitolmuimejad on lummatud; nad painutavad jalgu, nii et kõiguvad kohapeal küljelt küljele. Mõni neist kannab sillerdavat vormikesta, aga suurem osa vähenõudlikest koristajatest on paljad nagu päeval, mil nad paljundati ja kiibiti, mustad mitmejalgsed torud peaga, mis pole palju enamat kui narmalised voolikud, igaühel tipus paar väikest nööpsilma. „Ma ei oodanud sind täna õhtul,” möönab ta. „Mõtlesin, et pidutsed üleval koos chibi-sanidega. Tahad jämmida?”
„Oleks tore, aga mitte praegu, Vic.” Vakatan viivuks, kuulates oma sisehääli. „Ma arvan, et pean jalga laskma.”
„Aa. Oota korra.” Ta alustab pikka keerulist lõpusekventsi ja lõpetab oma viisi. Käsitolmuimejad ootavad pärast viimase noodi vaibumist mõne sekundi ja hakkavad siis innukalt üles-alla põrklema. „Pidage väheke vahet,” teatab ta neile. „Te olete suurepärane publik, aga ma pean end laadima.” Ta välgutab Miltonile märgutuld ja baari vastasseinas hakkavad varjatud kõlarid kordama üht varasemat improvisatsiooni. Jääme mõne hetkega omaette. Tolmuimejad tahavad kiiret stimuleerimist. „Kas asi on tõsine?” küsib ta. „Kui kaugele sa minna tahad?”
Kaalun oma võimalusi. „Vist planeedilt ära.” Mu õed on peamiselt Maal; võimalik, et Veenusel olen ainus omasugune. „Ma solvasin aristot.”
„Sa solvasid... kuidas?” nõuab ta. Ta kehakeel väljendab üllatust: ta toob klahvidel kuuldavale jada tõusvaid akorde.
„Ma olin valel ajal vales kohas.” Võtan kannust pika sõõmu. Eripruulil on tugev väävlise ja siirupise alatooniga kreosoodimaitse, kange nätsuaroom, mille kohta keel väidab, et see oleks täiesti jälk, kui ma poleks oma haistmiselundeid Veenuse normide järgi sättinud. „Hmm, see on mõnus.” Üleval kasiinos oli suupisteid, puhastatud segusid rikastele gurmaanidele, aga Victori rüüp pakub lohutust.
„See pole hea,” sõnab ta leebelt. „Kas sul on maailmaväliseks sõiduks raha?”
Võtan veel ühe sõõmu. „See ongi probleem. Siin elamine on olnud kallim, kui ootasin. Ma ei taha oma õdede kaela peale minna, kui... nojah. Ainult hädaolukorras. Ja ma olen küll säästnud, aga selle tempoga kulub veel kuus aastat, enne kui jaksan osta välistekipileti tagasi Lunale.” Vähemalt kakssada reaali – Veenuse gravitatsioonikaevust pääsemine on kallis. „Ma lootsin, et ehk sa tunned kedagi?”
„Ehk tunnen.” Ta mängib kiire akordirea. „Saad sa mõneks tunniks ära kaduda?”
Joon kannu põhjani ja tunnen raskust oma seedekulglas. „Kui kauaks sul vaja on?”
„Teeme kolm: ma pean järelepärimisi tegema.” Ta võtab mu tühja kannu ja viskab selle üle baari, otse Miltoni kolmandasse kätte. „Ma hakkan sust puudust tundma, tüdruk.”
Kehitan õlgu. „See on etem kui teine variant.”
„Kindel see. Lase jalga!”
Ma lasen jalga.

*

LINNAS, kus sina oled peaaegu kõigist teistest kaks korda pikem, pole kerge peitu pugeda, aga ma olen palju harjutanud. Kui suurepealised tumedate hiigelsilmadega mehikesed sind näpuga näitavad ja „Peletis!” karjuvad, siis õpid kiiresti, eriti piiriäärsetes politseita kolgastes. See pole suur linn, aga tal on taristuruumid nagu kõigil Veenuse stratosfääri dirižaablitel – hapnikuga täidetud tõstekambrite sisemus, põrandaalune skeletti meenutav tugikarkass – ja ma olen need selgeks õppinud. Liigun Victori sohvabaarist allapoole, hapnikuga küllastatud tsooni madalaimale tasandile, kohendan oma ainevahetustsüklit ja väljun õhulüüsi kaudu dirižaablikarkassi tohututesse katetega kaetud ruumidesse.
Vahetuste vahel tulen tihti siia. Toon tahvli kaasa ja tegelen oma meilidega, vaatan filme, sirvin vikisid ja koomikseid, püüan unustada, et olen selles maailmas ainus omasugune.
Olen mugavalt redus ühes oma privaatses varjupaigas – nišis tõstekambri number neli ja läbipaistva väliskesta vahel, lesimiseks terve polsterdatud balloonidest ookean ja vaade allpool laiuvale pilvemaastikule –, kui mu tahvel nõuab tähelepanu. Nõjatun vastu kilet, lastes sellel padjaks olla, ja keskendun kirjale. See on Emmalt, ühelt mu pöörasemalt õelt. Taipan, et pole temast mõnda aega midagi kuulnud, ja kontrollin mälu: peaaegu kuussada Maa päeva ja natuke peale, kui täpne olla. Mis on imelik, sest tavaliselt vahetame kirju umbes viiekümnese vahega või nii.
Manan esile tema kuvandi sellisena, nagu ma selle viimati uuendasin. Ta on meeblond modell kosena langevate juuksekeerdudega, kõrgete sümmeetriliste põsesarnadega, pruunide silmadega, vaid kerge vihjega silmanurgakurrule, ja üksnes nõrgalt metalliläikelise nahaga, sama täiuslik ja iganenud ilumudel nagu kes tahes meist. Ent ta kuvand näib veidi kartlik, kajastades kirja sisse kodeeritud tundevihjeid. „Freya? Loodetavasti läheb sul hästi. Saad sa mulle tagasi helistada? Mul on üks probleem ja mulle kuluks su abi ja nõu ära. Tšau.”
Lasen kuvandil sõnumit korrata, üha rohkem hämmeldudes. Ainult kakskümmend sõna, nii pika aja järel? Ma peaaegu vastan ja ütlengi nii, kui vaatan marsruuti ja näen, et ta meilib Eris Highporti keskpostkontori kaudu. Viha vaibub: lühidus on mõttekas, aga asukoht mõistatuslik. Mida ta ometi seal teeb? juurdlen ma. Eris on süsteemi välisservas, peaaegu kaks korda kaugemal kui Pluuto. Kaheksa valgustundi! See on meiesugusele kauge tee. Tavaliselt me süvamusta sisse ei tüki, seal pole meie jaoks midagi huvitavat. Meie Emmaga oleme erandid ja paar tükki veel, nõus planeedilt lahkuma – tingimusel, et teises otsas on tsiviliseeritud koht.
Ükski sugupuu pole identne ja Rhea pesakond on aldis kalduma etalonist kõrvale kiiremini ja kaugemale kui enamik (nii juhtub, kui su spetsifikatsioonid on iganenud ja šabloonmatriarh surnud). Sellegipoolest iseloomustab meid nõrkus tsivilisatsioonikeskuste vastu. Viimati, kui Emmalt teate sain, oli ta Callistol, töötas jäise tagamaa suusapuhkuste giidina. Küllap ei tohiks ma eriti üllatuda, et ta lõpetas ühes Keelatud Linnas ja pikka vaikust võib selgitada edastusele kulunud aeg, aga ikkagi...
„Emma, ma kolin varsti mujale. Mida ma sinu heaks teha saan?” Pigistan sõnumi tihedalt kokku, siis soovin selle postkontorisse üles ja püüan edastustasu kuuldes mitte võpatada. Ta vastus jõuab viimaks minuni, aga see on kulukas kirjavahetus. Hetkeks kaalun ise talle külla minna, aga niisugune mõte on naeruväärne: energiaeelarve oleks astronoomiline, lennuajast rääkimata. Kümneid tuhandeid reaale, kui reisin välistekil – tõenäoliselt miljoneid, kui tahan õigeaegselt kohale jõuda, et abiks olla.
Pärast vastamist üritan oma balloonivoodil lõdvestuda, aga olen liiga häiritud, et end mugavalt tunda. Keegi muu ei armasta mind nii palju, et helistada, ja Domina ähvardus vaevab mu pead. Nii inetu, langeda aristo tüdimuse ohvriks! Ma pean siit minema saama. Isegi kui pean selle jaoks lepinguliseks hakkama? Võib-olla see ongi nii pakiline. Ma tulin Veenusele, mõeldes, et saan otsast alata, aga mingit uut algust pole siin tulnud, olen lihtsalt triivinud ühe ummiktöö juurest teise juurde, mõttetu ja üksildane. Kas see on tõesti kestnud üheksa Maa-aastat? Ma pidin hull olema. Aga siin pole midagi, mille nimel kohale jääda. Aeg ära lennata.

*

MUL ON OMA TUBA all, töölisbarakkide kitsukestes, halvasti valgustatud ruumides, kus orjad magavad kuuekordsetel riiulitel. See pole teab mis, aga põhiline on seal olemas: toitepesad, õhkvoodi, hoolduskomplekt, rõivakapp. See on koht, kus magada ja und näha, ehkki viimast püüan mitte liiga palju teha – kipun unes korduvaid painajaid nägema. Maksan selle rentimise eest suure tüki oma palgast ja hoian seda nii mööblita kui võimalik – massimaks on koletu ja ma olen avastanud, et ühiskondlikud mugavused on eraviisilistest odavamad –, aga see on siiski kõige kodu sarnasem asi, mis mul on. Neid asju pole palju, mida ma kaasa tahan võtta, ent siiski, seal hoian ma oma kalmistut. Ja ilma selleta ei lähe ma kuhugi.
Liigun tagasi läbi kangastunnelite, mis kõiguvad tuultest pühitud tühjuse kohal, mööda redeleid ja voolulatte üles ja rööpaid mööda alla. On must ja räpane, atmosfääri reguleeritakse suurte ballisaalide ja kasiinodega võrreldes halvasti. Siin elavad hooldusmeeskonnad, kes vaatavad, et see õhus hõljuv naudingute palee püsiks promenaaditeki kajutites elutsevate aristode jaoks meeldiv. Siin elavad vähemad vennad, teki võrra kõrgemal kui orjakiibiga töölised.
Minu tuba on üks endistest kaubakonteineritest, mille mõni ammu unustatud ehitusritsikas on virna ladunud, kokku keevitanud ja korteriteks voolinud. Osa korteritest on kahe minu rusika suurused, teised võtavad enda alla mitu konteinerit. Need kõiguvad kergelt, kui linn oma tüüriturbiinid aktiveerib, et tormipilvedest kõrvale hoida: Roolikomitee aristod nimetavad meid ballastiks ja heidavad jämedat nalja meie väljaviskamise üle, kui linn peaks marutuule kätte sattuma.
Kui mööda redelit oma välisukse poole ronin, kuulen nõrka krabinat, polümeerjalgade kitiinset kraapimist vastu metallplaate. Tõmbun pingule, hetkega valvel. See tuleb minu toast! Kas mõni Stone’i vendadest on juba mulle kannule jõudnud? Keeran kuulatades pead, püüdes helipilti saada. Miski liigub sees ringi. Miski pisike ja sibav, väga paljude jalgadega. Mitte Stone, taipan ma. Ronin edasi, vaikselt ja kärmelt, ning sean end ukse kõrval asuvale kitsale rõdule valmis. Siin on mehaaniline tabalukk – sulgesin selle ise – ja tõepoolest, keegi on sanga läbi söövitanud. Ukseriivi küljes kõlkuv lukukorpus on kaetud valge pulbrikihiga. Sissetungija liigub ikka veel minu toas ringi, ilmselt kartmata, et teda segatakse. Kuulatan korraks, ja kui mu „külaline” printeri kandis sahistab, rapsan ukse lahti ning hüppan sisse.
Mu toas valitseb segadus: voodipesu on laiali kistud, printer kummuli pööratud ja lekib töövedelikku, tallele pandud rõivad maha pillutud. Süüdlane kükitab kaose keskel. Ma pole temasuguseid varem näinud: kuus kõhna käsivart, põlvekõrgune keha, kaetud jämeda turris karvaga, kolm suurt fotoretseptorit paigutatud keeruka alalõuakoostu ümber. Minu kalmistu on tal peos, kaas lahti, ta ise lappab mu surnud õdede hingekiipe. „Kuule! Sina!” röögatan ma.
Sissetungija pöörab pea minu poole ja kargab jalule ning kõik ta karvad tõusevad turri, kui ta elektrokisa mulle pahvaka juhuslikku mikrolainemüra näkku paiskab. Ta sööstab kalmistust kinni hoides mu jalge vahelt läbi. Istun kähku maha ja kraban ta kinni, surun vastu põrandat. Ta on umbes nii suur nagu üks keskmist mõõtu koerlane, keda mu Eluarmastuse sugu kaaslasena kasutas, enne kui nad meid valmistasid, ja ta üha kriiskab, nagu kardaks, et ma kavatsen ta ära tappa. Mida ma võingi teha, kui ta on kalmistut kahjustanud. „Viska maha!” käsutan asjandust. „Viska kohe maha!” Mu sõrmeotstes torgib, kui ta karva puudutan, ja ma taipan, et see annab sädet. Võib-olla pole tal kõrvu? Ta näeb küllalt veider välja, et olla vaakumielanik, oh jaa.
Asjandus vingerdab korraks ja latsatab mu käe all lõdvaks. Haaran kalmistu ja torkan selle kähku selja taha. „Kes sa oled ja mida sa siin teed?” nõuan ma.
Ta ei vasta. Ta isegi ei liigu. Mu sõrmeotste vahelt kerkib hõre kibekas suits. „Oih,” pomisen ma. Kas mina tegin ta katki? Võtan käe ta seljalt ja jõllitan. Karv on jäme ja sulgede moodi ja seda uurides näen dipolaarset rekursiooni. Okei, see on vaakumielanik – ja valjuhäälne. Tal pole kopse, vaid kompaktne gaasiballoon ja toitejuhtmete võrgustik, mis näitab, et ta on end kohandanud ajutiseks ekskursiooniks kaevupõhja. See on lihtsalt ülearu kummaline. Võtan kalmistu kätte ja vaatan üle. Pole näha, et see oleks kahjustada saanud, aga ma ei või kindel olla, kui ma just kõiki selle asukaid sisse ei laadi, kiip kiibi haaval. Hiljem, otsustan ma karpi oma päevinäinud õlakotti libistades. „Vaata, et sa seda rikkunud pole,” hoiatan liikumatut murdvarast ja virutan ta kättemaksuhimulise vimma ajel jalaga üle toa. Ta jääb lõdvaks, kuni tabab vastasseina, ent paiskab siis välja pimestavalt valju mikrolaineimpulsi, voldib käed-jalad kokku ja tuiskab otse mu näo suunas.
„Persse!” Kummardun, kui ta üle vihiseb, ülimalt ebaseadusliku heitgaasipahvaku toel otse lahtisest uksest välja. Paistab, et gaasiballoon polnud respiratsiooni jaoks. Keeran igaks juhuks kähku ringi, aga tema tagasitulekust pole märkigi. Selle asemel – kas vastasseinas on rebend? Oi-oi. Jah, on küll. Pisike sissemurdja lõi just linna väliskesta augu. Meeskond selle üle ei rõõmusta, kujutan ette. Parem siit kaduda. Ronin redelist alla, kõigi surnud õdede hingekiibid õlakotis kaasas, ja lähen järele uurima, millise kauba Victor on minu jaoks valmis vaadanud.