Telemys ja Lindy

Telemus ja Lindy

VICTORI URKAS pole elu eriti aktiivsem, kui enne minu uttu tõmbamist, aga Victori juures istub üks võõras ja Milton nookab mind sinnapoole, kui uksest sisse astun. „Aa, Freya,” ütleb Victor. „Saa tuttavaks Ichibaniga.”
Ichiban – Esinumber, tõlgin ma – pöörab sinised praetaldriku mõõtu portselansilmad minule ja kummardab väga kergelt pead. Astun peaaegu et sammu tagasi, kui refleks mulle aristo! röögatab, aga siis taipan: ei. Ta tahab aristo moodi välja näha, aga ei ole nende seast – ei saa kuidagi olla. „Väga meeldiv tutvuda,” sõnan vastu kummardades. Järgnevad mõttetud viisakusavaldused, mina aga püüan aru saada, mis ta selline on.
„Ichibanil on väike mure, mida sina võib-olla saad aidata lahendada,” selgitab Victor. „See hõlmab reisimist.”
„Annaksin väga meeleldi nõu, kui oskaksin,” jään ettevaatlikult nõusse.
„Jah.” Ichiban noogutab mõtlikult. „Sa oled väga suur.” Ta vaatab minu poole üles. See on tõsi: ma olen peaaegu sada seitsekümmend sentimeetrit pikk. Tegelikult meie Looja liigi idealiseeritud koopia, mitte nagu need ülimalt moonutatud kääbused, tänapäeva uusrikaste kõige levinum fenotüüp. „Hea soojusinerts,” lisab Ichiban ootamatult. „Ja sind disainiti Maa tarbeks, enne emantsipatsiooni.”
Hea soojusinerts? Naeratan, samal ajal kui biomimeetilised refleksid tööle hakkavad: põsed löövad õrnalt õhetama, andes märku kergest piinlikkustundest või segadusest. Emantsipatsioon? Mis asja ta räägib? „Ma kardan, et ei saa päriselt aru,” ütlen.
„Minu sponsoritel on üks ese, mis vajab transporti sisesüsteemist Marsile,” lausub Ichiban ja jääb siis delikaatselt vait.
Mispärast siis minu poole pöörduda? imestan ma. Reisimine ei ole mu tugev külg – minu suguvõsa jaoks liiga kallis, et sageli nautida. Kui kahekordistad mõõtmed, siis korrutad ruumala kaheksaga – ja siit tulenevad mass ja orbiidile jõudmiseks vajalik energiaeelarve. Ma olen teistest kaks korda pikem: suuresti sellepärast ma olengi siin plindris ja päikesesüsteem on chibi-kääbuste mängumaa, mitte pärisrahva oma. Pettumuse varjamiseks manan ette viisakat tähelepanu väljendava maski.
„Seda valmistatakse praegu Merkuuril ette ja välja lendama peab ta umbes kaheksakümne päeva pärast. Meie probleem on selles, et see ese on õrn uurimisobjekt, mille väärtus on märkimisväärne. See vajab järelevalvet ja põrutuskindlas keskkonnas hoidmist konstantse temperatuuri, rõhu ja hapnikusisalduse juures.” Ta vahib endiselt mulle otsa. „Ma usun, et teised sinu tüübist on aeg-ajalt saatjate või kulleritena töötanud, eks?”
Kust ta selle võttis? Olen viivu keeletu. „Minu arhetüüp töötati tõepoolest välja saatjaks,” sõnan ettevaatlikult. Mille saatjaks? Jätan igaks juhuks ütlemata. Teatavad eelarvamused surevad visalt.
„Rangelt bioloogilist sorti organismide saatjaks,” nõustub Ichiban lahkelt noogutades. „Roosa massi replikaatorite.”
Püüan ehmatust varjata. „Mis see uurimisobjekt täpselt on?” küsin.
„Ma ei saa sulle seda öelda.” Ichiban naeratab ikka veel kergelt. „Üksikasju pole mulle avaldatud, sest tegu on ärisaladusega. Mul on aga volitused maksta kinni sinu viivitamatu reis Cinnabari välistekil, kui nõustud kohtuma minu kolleegidega ja kaaluma nende ülesannet.” Ta tõstab hoiatavalt sõrme. „Sa pole ainus töövõtja, kellega ühendust võtame. See on mõnevõrra delikaatne töö – meie konkurendid oleksid vaimustatud, kui saaksid selle projekti nurja ajada – seega pole tagatud, et valitakse sind. Aga ma saan aru, et sul on niikuinii vaja transporti planeedilt ära, niisiis loodan, et saame teineteist aidata.”
Nad tahavad, et ma transpordiksin bioloogilist näidist? Elusat näidist? Ma peaaegu vaarun šokist. „Ma... ma aitaksin rõõmuga,” kokutan automaatselt. „Aga... välistekil?”
Ichibani naeratus tuhmub veidi. „Nende sinu pikkade liikmete orbiidile saamine läheb meile kalliks maksma,” hoiatab ta. Mis tähendab, ära pane oma õnne proovile.
Noogutan paratamatusega leppides. Kõndimisruumiga platskaart olekski olnud liiga palju loota. „Millal ma ära sõitma pean?”
Ichiban vaatab Victori poole. „Kohe,” ütleb ta. „Sa tuled kohe minuga kaasa.” Ja vestlus on läbi.

*

ICHIBAN VIIB MIND KIIRUGA välja mööda tagatänavat, millest ma ei teadnud, ja üles mööda järsku tekitreppi teele, kus ootab rikša, ees ponipoiste paar, kes jõllitavad mind punnis silmadega, kui sisse istun. See nagiseb mu raskuse all, kuid Ichiban näib muretu. „Lennake,” ütleb ta ponipoistele ja need traavivad minema, sabad püsti.
Märkan, et meid jälitab paar väikest linnukit. „On need sinu omad?” küsin.
Ichiban heidab mulle ükskõikse pilgu. „Jäta need minu hooleks.” Ta nõjatub istme seljatoele ja sulgeb silmad. Mõne sekundi pärast hakkab üks lindbot suitsema ja kaldub kursist kaugelt kõrvale. Teine läheb meist kaugema kaarega mööda.
Keerame külgkoridori ja jääme seisma ruumika paadisektsiooni ees, kus teisel pool õhulüüsi ootab tilluke gondel pooleldi täis gaasikonteineri all. „Mis see on?” küsin ma.
„Kõige parem on saada sind linnast välja nii kähku kui võimalik: roni sisse.” Ichiban viipab gondli poole. „Selles on toide ja toitained. Sea end mugavalt sisse, sellest saab mõneks ajaks su kodu.”
Uurin seda kaadervärki kahtlevalt. See on kaldtugede ja sasise polstriga liibuv kookon, mis asetseb silindrikujulise toite- ja toitaineadapteri otsas, istme all on mingisugune haarats. Arvatavasti olen sellest kolm korda raskem. „Sa tahad, et ma kannaksin seda kogu tee Merkuurini?”
„Jah.” Ta naeratab ilmetult. „Su lift saabub natuke rohkem kui tunni aja pärast.”
„Minu...” peatun, üks jalg juba pooleldi kookonis. „Sa ostsid mulle liftisõidu?” Ma ei saa sinna midagi parata, et lõpetan vingatusega.
„Loomulikult.” Nüüd on Ichibani kord veidi hämmeldunud nägu teha. „Kuidas sa siis veel lootsid täna orbiidile jõuda?”
Istun ettevaatlikult ja libistan teise jala kookoni sisse. Asi hakkab kohale jõudma. Kannata välja, soovitavad mu mälestused ja ma annan alla. Mu gaasivahetussüsteem on liiga hästi konstrueeritud, et selles lainetus tekiks, aga oleksin ma oma Eluarmastuse liigist, läheksid peopesad niiskeks ja esineks rohkesti südamepekslemist. Ei tea, mida ma ootasin: võib-olla rahulikku sõitu ühte ekvaatorijaama ja seejärel kohta plaanilisel väljalennul. Aga meie asume põhjapoolse polaarplatoo lähedal ja see võtaks aega. Ichibani toetajad on ostnud orbiidil paikneva tuliratta aega ja see väntab just praegu oma tuhande kilomeetri pikkust kätt õigesse asendisse, valmis seda stratosfääri pistma ja mind üles noppima nagu tuules hõljuvat õiekest. Heidan pikali ja lasen kookonil end sisse imeda. See peab neile tuhandeid maksma, taipan ma. Rohkem kui aristoklassi koi. „Kuidas ma räägin...”
„Kookon seletab sulle kõik, mis sul teada vaja,” ütleb Ichiban minekule pöörates. Helkivad tätoveeringud ta õlgadel ja käsivartel teevad mulle silma, kui ta minema kõnnib.
„Tere!” viiksatab kookon hingetult. „Mina olen Lindy! Tänan sind, et valisid reisimiseks Astradyne Toursi, kellele ma kuulun! Kuidas sinu nimi on?”
Lähtekood hoidku mind, ta kõlab entusiastlik. Nagu mul seda vaja oleks. „Mina olen Freya,” tunnistan. „Kas sa oled...”
„Tere, Freya! Mina olen täna sinu kosmoselaev! On sul mugav? Oled pinges? Ma tean, kuidas seda leevendada! Las ma teen sulle massaaži? Ma loodan, et sa ei pane pahaks, aga ma näen, et sa oled klassikalise ehitusega! On sul õõnsusi? Ohoo! Gaasivahetuskops! Selle pean hästi täis toppima! Ma pean paar sondi paigaldama – ära muretse, ma teen nii, et sul on hea...”
Lindy muudkui vadistab hingetult, tema sondid songivad mu avaustes ja suruvad end sisse, täites mu intiimsed paigad eest ja tagant, ülevalt ja alt. Ei solva mitte suguühte alustamine – ta on hooliv ja libe, pärast nii pikka intiimkontaktita aega tundub kongestioon meeldiv – aga ta isiksus on tüütu. Nagu ahistaks sind magamiskott, mis lobiseb Comic Sansis, i-de peal täpi asemel väikesed südamekesed.
„On sul alles suur käärsool! Kas see viib kuskile välja? Sellise sees pole ma tükk aega olnud! Nii, ma ühendan nüüd su visuaalid ja oledki mõnusasti minu sees. Kuidas tundub?!?”
Korraks nõksatab ja siis näen jälle välja. Ta on ühendanud mu silmad ja kõrvad ja väljundliini oma närvisüsteemiga ja nüüd võin näha, et laman tekil, mähitud tema valgest torust kookonisse, ja tema topib kõigisse mu sisemistesse õõnsustesse libedat polstrivahtu. Hea, et ma pole klaustrofoobiline. Lasen end lõdvaks ja jõllitan Lindy ballooni alumist külge oma kohal. Mõtisklen, mida mu Eluarmastuse sugu oleks sellisest transpordimoodusest arvanud: tõenäoliselt oleks suurem osa neist umbisikulise vägistamistunde peale karjudes põgenenud, aga mõned... „Millal me stardime?” küsin, püüdes mitte märgata end täitvat soojust.
„Nüüd kohe-kohe!” ütleb Lindy reipalt ja pigistab hellalt mu nibusid. „Lase end lõdvaks ja las ma aitan sul sõitu nautida?!”
Värisen, kui balloon tekilt kerkima hakkab. Mu kookon pöörab minu teatud kehaosadele suuremat tähelepanu, kui tingimata vaja oleks: keegi pole päris kaua aega minu vastu sellist huvi üles näidanud. „Lindy, kas sa armatsed kõigi reisijatega?” küsin ma.
„Ainult nendega, kellel on vastav varustus!” sidistab ta minu sees tukseldes. „See aitab neil aega mööda saata. Ohoo, ma näen, et me sõidame Telemusega! See on lahe! Ta meeldib mulle! Ta on nunnu!” Oigan hääletult – mu suu on ammuli, kammitsetud pehme vahetükiga, mis hoiab mu huuli ja kurku avatuna – ja tunnen, kuidas sisemuses paisub rahuldamata kibelus. Ma ei saa midagi parata, minu suguvõsal on mõned refleksid teadliku kontrolli jaoks liiga sügavalt sisse ehitatud ja see oli väga ammu – liiga ammu –, kui keegi minuga armatses. Isegi mitte eriti taiplik pinna-orbiidi vahet käiv magamiskott. Ma väänlen või üritan seda teha – Lindy on mind põhjalikult paigale naelutanud – ja just siis, kui hakkan ütlema, et tõmmaku selle klienditeenindusega tagasi, hakkab ta jälle nihelema. „Ooo! Ooo! Jah! Jah! Jah! Ooh!”
Üks minu suguvõsa iseärasusi on see, et ehkki me pealtnäha sarnaneme oma Looja liigi emastega, erineme mõnes suhtes põhjalikult – eriti meie seksuaalsed refleksid. Vaikeolekus (kui me pole vastuvaidlematult oma Ainsale Eluarmastusele vermitud) on nii, et kui üks meist kedagi erutab, erutab tema omakorda meid. See on meie jaoks väga madala tasandi tingrefleks, mille saamiseks on modifitseeritud meie närviarhitektuuri aluseid ja lisatud mingi „täiustatud vomeronasaalse ringi refleksi” nimeline asi. Ilma selle refleksita poleks minust oma ettenähtud otstarbeks kasu – aga mõnikord on sellel tüütuid kõrvaltoimeid. Niisiis kaotan suurema osa kolmest minutist orgasmile, mis oleks juba ammu ära kulunud, ja järelhõõgus hoiab mind veel tunnikese tegevuses.
(See on küllap hea, sest oleks mind jäetud üksi oma kimbatuse üle mõtisklema – abituna ja kammitsetult stardikookonis, hõljumas läbi Veenuse väävelhappepilvede, minu ja all paistva hõõguvkuuma eelmäestiku vahel vaid gaasiballoon, õhuke kui seebimull, ootamas, et tuhande kilomeetri pikkune tross mind järsult orbiidile rapsaks –, võiksin olla paanika äärel. Eriti kui arvesse võtta, et õel aristo soovib mulle halba ja mu eluruumi on võõrad segi pööranud ja kõike seda kuue tunni jooksul. Ja siis on veel peatselt algav liftisõit. Aga Lindy teab täpselt, kuidas närviliste reisijate mõtted mujale viia, ja ma kahtlustan, et määrata temasugune mind tasa hoidma kuulus algusest peale Ichibani plaani juurde.)
Ma olen ennegi liftigondliga sõitnud, nii saab kõige kergemini Maalt minema. Aga Maalt lahkumine oli teine asi. Tookord olin juba hibernatsioonis, pakitud laiamõõdulisse ärilasti ja enne dokkimist ülehelikiire liuguriga õigele kiirusele veetud. Seekord sõidan üksi suures tuhandekilomeetrise varrega kulbis, mille ots pöörleb vastassuunas mööda oma orbiidirada; see sukeldub alla, kuni on keskmisest maapinna tasemest vaid viiskümmend kilomeetrit kõrgemal, et tõmmata mind poolpöördega orbitaalkiirusele: saan kaela kümneid g-sid. (Osaliselt seetõttu ongi Lindy mind nii innukalt täis toppinud: ma vajan polsterdust.) „Mis saab, kui orbiidile jõuame?” küsin talt, püüdes mitte sellele protsessile mõtlema jääda.
„Kes sellest hoolib?” ütleb ta unistavalt. „Telemus on vinge! Ma pole terve igaviku temaga ratsutanud!” Kiristaksin hambaid, kui ta poleks mulle hoolikalt troppi suhu toppinud. „Noh, minu šabloon on, aga mulle on kõik see uus! See on mu esimene lend! Oo! Ma olen nii elevil!”
Ta vabiseb kergelt ja ma tunnen, kuidas värinad läbi ta kesta käivad.
„Minu reisiplaan,” ütlen püüdlikult. „Mulle on see oluline.”
„Küll me su kohale saame!” Ta itsitab natuke. „Telemus viskab meid ära just õigel ajal, nii et jõuame Köielkõndija peale ja temaga läheme ülejäänud tee! Läheb lõbusaks!”
„Sa tuled lõpuni välja?” küsin, püüdes jahmatust varjata.
„Jah! Kui Köielkõndija on meid kätte saanud, morfin oma teise arengujärku, et sa oleksid mõnusasti kaitstud vastiku kiirguse ja mikrometeoroidide eest!” eputab ta oma teise arengujärgu skeemi välgutades – see on töntsakate päikesetiibade, soojusvaheti ja peegelsirmiga vorm. Need moodustavad kena komplekti suure laeva Köielkõndija või mõne ta venna haru küljes rippuva kookoni jaoks. „Meil on aega laialt, et teineteist tundma õppida! Jeee!”
Otsin veel parasjagu hävitavat vastust, kui silman Telemuse kätt vedamas valget armi üle lehtpronksi karva taevakupli meie poole alla. Ja siis ma tahaksin ümber mõelda – aga selleks ajaks on liiga hilja.

*

LINDY ON ILMSELGELT oodanud seksi Telemusega terve igaviku, kui mitte kogu elu, ja too vastab samaga. Nad kepivad kõvasti ja kiiresti liiga suure raskuskiirenduse all, Telemuse sugukombits tihedalt kinni Lindy stardiadapteris. Leian sideseadistuse, mis nende oiged ja vabinal öeldud õrnused välja filtreerib, enne kui need mind kaasa haaravad. Leban üksi ja ligasena Lindy kõhus, kesktõmbekiirendusest lamedaks litsutud, kui Telemus meid orbiidile tõmbab. Mul on rohkesti aega musti mõtteid mõlgutada. Ega ma ei pane pahaks, et mul on litsakas välistekikookon, aga ma lähen enne kohalejõudmist hulluks, kui pean tee peal normaalse vestluseta läbi ajama. Oleksin pidanud kalmistu enne äratulekut sisse lülitama, taipan ma. Vähemasti oleksid õdede vaimud mul jalad maas hoidnud. Aga nüüd on juba hilja ja ma ei hakka paluma, et Lindy mind ühendaks – mõni asi on liiga privaatne.
Kõmisev sõidusurve kaugeneb ja ma lülitan end avatud vestluskanalile parajasti siis, kui Lindy oma armukesega pisarsilmi hüvasti jätab.
Avan silmad ja näen Telemust kogu tema hiilguses, langemas tagasi pärlmutterjate pilvetippude poole, kombitsaots hoolduskesta sisse tagasi tõmbumas. „Head aega!” hõikab Lindy. „Ma armastan sind!”
„Järgmise sinuni,” müristab Telemus, hääl Doppleri efekti tõttu vaibumas, kui me temast kõrgemale tõuseme.
Üritan õnnetu armastaja tähelepanu köita, kui eemale triivime. „Lindy, kas näed juba Köielkõndijat?”
Pärast lühikest pausi: „Jah! Ta on sealpool!” Vaevunähtava tähevalguse täpi ümber sähvib vilkuv punane rõngas. „Kas pole põnev?” Ta pigistab mind korraks.
Sulgen silmad. Kannatust. Ütlen: „Reisimine ei meeldi mulle eriti.” See on kõige taktitundelisem vale, mis kiiresti pähe tuleb. „Saad sa mind kuni kohalejõudmiseni hibernatsiooni panna?”
„Oled sa kindel?” Ta hääl on kahtlev, nagu oleks talle arusaamatu paljas mõte, et leidub keegi, kes ei naudi abitut triivimist tähtede vahel, seltsiks ainult üks arulage lipakas.
„Ma olen kindel, Lindy.” Jäin korraks vait. „Kas sul on alternatiivseid isiksusemooduleid?” lisan kaeblikult.
„Vabandust!” ütleb ta reipalt. „Mina olen mina! Me kõik oleme mina! Mod-42 tüüpi lühiajalise keskkonnatoetuskapsliga saad täpselt selle, mida silm näeb! Ja ma tahan, et sa teaksid, kuidas mulle tõesti meeldib sind enda sees hoida! Aga kui sa oled kindel, et tahad magada...?”
„Olen küll,” ütlen kindlalt ja sulgen silmad, lootes, et unenägusid ei tule.
„Oooo! Hea küll. Maga hästi!”
Universum kaob.

*

ROPP TÕDE – tõde, mis tänapäeval on üldtuntud, aga mida ükski minu Eluarmastuse soost imelikul kombel ei tunnistanud – on see, et kosmosereisid on pask.
(Ma ütlen „pask” üleüldises mõttes jälgi ja ebameeldiva olluse kohta, millel pole ühtegi päästvat omadust. Lähtestatuna sel viisil ja ajal, nagu ma olin, puudub mul vahetu pasakogemus. Me pidime harjutama diatomeemuda ja pruuni värviga. Aga ma kaldun kõrvale...)
Kui oled rikas, võid rentida kajuti lastisaatja ruumides suurel võõral laeval, mis on varustatud kas magpurje või tuuma-elektriajamiga, sõltuvalt sellest, kuhupoole tahad suunduda. Siis saad nädalate või kuude või aastate kaupa koos mõnekuueteistkümne teisega suhelda ja intrigeerida ja tagaselja sigatseda ja tüdinud olla, ruumis, mis pole palju suurem kui minu rendiriiul Veenuse kohal hõljuvas pilvelinnas. Ribalaius on kallis ja selle üle peetakse arvestust – keegi peab hoidma ülekandeantenni su hosti ajule suunatuna ja sellele kilovatte söötma paljalt selleks, et su lobisemist toetada – ja tähed ning planeedid liiguvad nii hirmus aeglaselt.
Aga kui vaene oled, on palju hullem.
Kui oled vaene, mässitakse sind rumalasse kookonisse ja kinnitatakse rihmadega laeva väliskesta külge. Seal on külm või palav ja kiirituse tõttu nõuab su üditehnika pidevalt eneseremonti ja kui sul ei vea, rebib sind tükkideks mõni liivatera, millel on energiat sama palju kui juhitaval raketil. Kui sulle ei paku virgutavat seltskonda sinu kookon ja teised välisteki reisijad, kellega saad rääkida, lähed sensoorsest deprivatsioonist hulluks. Võid otsustada loidaja kasuks, aga sellega on oma probleemid – või siis minna täiesti väljalülitatuna hibernatsiooni ja võib-olla teel surra ja mitte iial enam ärgata. Ja ongi kõik. See kestab kuid või koguni aastaid.
Tahate teada, kuidas on rännata Saturni süsteemi? Kujutage ette, et veedate kuus aastat hullusärgis, seotuna pilvelõhkuja välisseina külge, seltsiks vaid paar tosinat samasugust kuutõbist. See tundub isegi loidajas kuudepikkusena. Sul on side silmil ja see on küllap asjakohane, sest iga paari päeva tagant tulistab mitte eriti täpne kosmosesnaiper hoone poole juhusliku lasu, lihtsalt selleks, et igav ei hakkaks. Ja teie imestate, miks mu õed eriti väljas ei käi?
(Muidugi on see tühiasi võrreldes tähtedevaheliste reisidega. Seal külmutatakse sind ära ja lõigatakse jäsemed otsast, et vähem massi oleks – teisel pool kasvatavad sulle uued, kui pärast kümneid ja sadu aastaid tohutus sügavikus piisavalt tervena kohale jõuad. Aga mul pole plaanis minna Pluutole või Erisele või Quaoarile, et püüda mõnele tähelaevale pääseda. Vähemalt mitte veel kohe praegu.)
Mu Ainsa Eluarmastuse liik unistas ikka kosmosereisidest. See on irooniline: nad olid nii viletsalt ehitatud, et paar minutit vaakumis oleks nad pöördumatult tapnud. Üles minek ja Maa atmosfäärist väljumine nõudis põhjalikke ettevalmistusi, keerukat teisaldatavat biosfääri – vähegi pikemaks reisiks oli vaja kohmakat ja rasket kiirguskaitset. Ja seda enne, kui hakkad kaaluma kõiki muid negatiivseid külgi.
Algul, kui nad uurimisorganid välja töötasid, polnud olemas sealset. Niisiis ehitati arglikud ja rumalad masinad ning heideti need õhuta tühjusesse, et nad sealt teateid saadaksid. Siis ehitati idiootidest telefonikeskjaamad ja paigutati orbiidile, et täita tühjus lobaga. Nende kinnismõtteks olid bioloogilised replikaatorid ja seega jätsid nad tähelepanuta Päikesesüsteemi kõige huvitavamad nurgad ning keskendusid igavale põuasele Marsile. Nad silkasid ikka ja jälle üles, atmosfäärist kõrgemale ja kükitasid Luna tunnelites või võtsid ette ekspeditsiooni Marsi kuplitesse ja surid enne lõppu hulgakaupa, lihtsalt sellepärast, et purki pistetud primaadid ei suuda vaakumis toime tulla ega Päikese loiteid üle elada.
Hiljem, kui neid polnud enam küllalt palju järele jäänud, saadeti minutaoline rahvas – arukad teenrid – kuppelbaase ja -laagreid käigus hoidma ja nende eest uurimistöid tegema ja viimaks ehitama linnu, mille tänavatel nemad kunagi kõndima ei hakanud. Osa saadetud rahvast oli tavalise kehaehitusega, aga suurem osa konstrueeriti vaakumi ja tugeva kiirgusega keskkondade ja korrodeerivate pilvemaastike ja mikrogravitatsiooni tarvis. Nad – meie – tegid orjatööd kaevanduslaagrites ja surid stardiõnnetustes ja ehitasid kohad, kus minu Eluarmastuse liik saaks elada, tegid eikuskist kusagil... ent ühel päeval neid enam polnud. Surnud, nad kõik olid surnud.
(Mis nad tappis? Ei oska öelda. Rhea, minutaoliste šabloonmatriarh ja prototüüp oleks võib-olla osanud meile rääkida, sest tema elas nende keskel nende loojangukümnenditel – aga tema suri enne minu lähtestamist, jättes vaid kolkunud kahetsuse meile viimastele vähestele, kelle olemasolu algas liiga hilja, et tunda Eluarmastust.)
Enne seda, kui meie surnud Loojad minu liigi valmis tegid, oli kosmos tühi nii kaugele, kui teleskoobid näha suudavad, ja niisugusena kõle. Aga meie täitsime tühjuse ja nüüd on seal kohti, kuhu minna. Päikese ümbrus on asustatud, tähelaevad on teel lähemate Päikesesüsteemi-väliste maailmade suunas, meeskonnaks vaprad ja hulljulged. Maa hiigellinnadega võrreldes on kolooniad barbaarsed ja seadusetud, tülpinud aristode mängumaa, kus steriilsete planeetide ja kuude hingematva ilu taustal tehakse ja kaotatakse varandusi ning ehitatakse üles ja lõhutakse impeeriume: ja viimaks ometi pole me tähtede keskel üksi.
Aga kosmosereisid on endiselt pask. Need on kallid ja ebameeldivad ja viivad su sõpradest kaugele – aga vaenlastest kahjuks mitte.

*

LOOMULIKULT ei hiberneeri ma kogu reisi aja. See oleks rumal ja ehk ka hukutav ja ehkki ma pole veendunud, et ihkan elu, pole ma veel valmis surma embusse sööstma. Ärkan korraks, kui Lindy tervitab õnnelikult lobisedes lakoonilist Köielkõndijat, ja sunnin end ärkvel püsima, kui kosmoselaeva lõõg temast kinni haarab ja ta roomab südamiku poole ning seab end paigale kosmoselaeva kandesõrestikul. Jään jälle magama, kui ta haarab sisendliinid ja toitekontuuri ning hakkab minu ümber moonduma – igav vahemäng, kuna selle käigus toimuvad ta ajus märkimisväärsed ümberkorraldused. Ja seejärel ärkan taas, kui läheneme oma sihtkohale.
Köielkõndija käib pidevalt Merkuuri ja Veenuse vahet mööda elliptilist ülekandeorbiiti, iga reis võtab pool aastat. Planeedi orbiidile ta ei sisene, vaid püüab saabuvaid ja laseb lahkuvaid reisijad välja oma võimsa lõaga – Telemuse väiksema vennaga. Meie tema juurde üles viskamine ja teises otsas kinnipüüdmine on kohaliku lõa või sihtplaneedi magnethõljukirööpa töö. Köielkõndija töötab üksinda, ilma meeskonna ja lisaseadmeteta, mitte nagu teised laevad, eriti kaugemates piirkondades. Aga ta pole üksildane: ta saab paljude reisijatega juttu ajada. Tegelikult on see peaaegu üleminekuriitus. Niisiis veedan oma kolm päeva, rippudes pea alaspidi lastikapslitega kaetud kandesõrestiku küljes, päikesevalgus heitmas mu ette söövitavalt teravaid varje, ja kannan talle ette oma eluloo lühendatud versiooni.
„Nii et sa lahkusid kodust, sest tahtsid õdedest eralduda,” tümiseb Köielkõndija mõtlikult. (Ta kasutab madalat häält, võttes oma seisundile kohaselt pühaliku tooni.) „Aga sa oled neisse kiindunud. Miks sa seda tegid?”
„Nad surid liiga kiiresti.” Hellitan mälestuste kalmistut Lindy vaikse krüüsalise sees. „Ma ei talunud mõtet, et oleksin lihtsalt järgmine.”
„Aga nad kõik olid subjektiivselt sinust vanemad. Sinu kuuekümne ühe aastane vahepaus.”
„Mis on kuuskümmend aastat?” Kehitaksin õlgu, kui saaksin. „Muidugi arenesime me erinevalt, aga meil kõigil oli sama probleem.” Haigutav auk keset meie halvasti ülesehitatud elu. „Kuidas saab armastada iseend, kui ei saa armastada kedagi teist?”
„Paljud ei pea seda probleemiks,” mõtiskleb Köielkõndija. „Nad eksisteerivad küllaldaselt midagi armastamata, nad ise sealhulgas.”
„Jah, aga asi pole selles. Sina oled õnnelik, sa teed täpselt seda, mida sa oled ette nähtud tegema. Aga kujuta ette... kujuta ette, et keegi leiutaks teleportatsiooni ja muudaks su üleöö iganenuks. Mida sa siis teeksid?”
Köielkõndija vastab hetkegi kõhklemata: „Ma arvan, et ilma tööta suunduksin tähtede poole, vaataksin, mis seal näha on.”
Ilmselt on ta sellele küsimusele palju mõelnud...

*

AGA MIKS PEAKS keegi tahtma Maalt ära minna?
Mina tahtsin. Kunagi.
Mul oli paljugi eest ära joosta. Liiga palju halbu mälestusi, liiga palju õdesid enne mind teise ilma läinud... Mina olen üks viimastest, lähtestatud siis, kui olime juba iganenud, mingil hetkel rohkem kui kuuekümneks aastaks külmutatud, oma mudeli piire kaugelt ületanud. Viimase sajandi jooksul on kosmosereisi vajadused andnud kehamoele suuna, mida mina ei saa järgida. Mu Ainsa Eluarmastuse (lahkunud) kaaslaseks looduna on minu identiteeditaju tugevalt seotud mu füüsilise kujuga. Ma ei saa end hõlpsalt ümber modelleerida chibi-saniks, väikeseks, suuresilmseks ja -pealiseks, sest see salgaks maha kogu mu otstarbe, armsa ja iganenu. Kui mul poleks sedagi tühist olemasolu õigustust, võiksin samahästi surra. Ja niisiis, degradeerituna jumalannast pisikeste lähestikku asetsevate silmadega jõletiseks, otsustasin põgeneda.
Me kõik eksime, kas pole?

*

KÕIK HEAD AJAD LÕPEVAD ja halvad samuti: igavad lihtsalt kahanevad olematuks. Pärast neljasilmajuttu laevaaruga jään magama ja kui ärkan, on Merkuur lõõmavkuum ketas, mis paistab just üle Lindy päikesevarju.
„Ärka üles, unimüts!” lõõritab ta. „Aeg maha minna!”
Vaatan ringi. Kõikjal mu ümber liigutavad uinakust ärganud lastikapslid ja muudavad kuju, kasvatavad jalgu ja haaratseid ja ioonipõtkureid, siirduvad Köielkõndija lõa poole. „Kuidas me maandume...?” hakkan küsima ja tunnen siis Lindyt värisemas.
„Mööda rööbast! See on tore!”
„Rööbas...” Mälestus Merkuurist kiheleb ajusopis, aga see kuulub surnud õele, keda ma pole täielikult omandanud. Võib-olla Juliette? Üks pöörastest. Võin vaid hingekiipide karpi pigistada ja omaette vanduda. Lindy laieneb pikkupidi, konfigureerib end ümber. „Kui kaua veel minna on?”
„Mitte kaua! Üldse mitte kaua!” Ja ta laseb Köielkõndija lõast lahti.
Kõikjal meie ümber pudeneb Köielkõndija küljest kapsleid ja kookoneid ja mooduleid nagu kübemeid puruneva hooratta rummu küljest, vedrukatapultidest tõugatuna või lõa otsast kukkudes. Mehhaelu lumetorm tungleb tühjuses, samal ajal kui kiitsakas ringluslaev käivitab ioonajami ja aeglaselt eemale tagurdab. Hetkeks läheb vaateväli mustaks, sest Lindy varjab mu nägu kõrvetava päikeseratta eest, seejärel keerame pisipõtkuri impulsi abil ümber ja ma näen enda ees Merkuuri, millest nüüd paistab pool ketast, särav ja läikiv, suurem kui minu rusikad, kui käed sirgu hoida. „Kaks tundi ja olemegi all! Juhuu!” Lindy pigistab. „Kas sa muretsed? Ole rõõmus! Ma võin sind lõõgastada!”
Mööda rööbast. Minu võitle-või-põgene moodulis on arhailine emulatsioonirežiim. See paneb mind neelatama, kurk kuiv. „Massaaž. Palun.” Otsustatud: kui pean surema ajal, mida ma pole ise valinud, siis suren õnnelikuna. Ent Lindy meeleteooria on minu modelleerimiseks liiga nõrk ja niisiis võtab ta mind sõnast. Saabun Merkuurile taguots eespool, hirmust hullumas, selgroo piirkond täiesti lõdvestunud. Tegelikult hea ongi.
Merkuuri paokiirus on üle nelja kilomeetri sekundis ja kõneväärt atmosfäär puudub. Me ligineme orbitaalkiirusest veidi kiiremini, ilma põtkuripaketita ja ei saa olla küllalt palju orbiidilõõgasid sellise rahvahulga jaoks. Aga merkuurlased on leidnud lahenduse: ekvatoriaalne magnethõljukirööbas. Lasku täpselt nii ja selle magnetid püüavad su terase haardesse ning veavad Cinnabari väravate ette seisma. (Lase sentimeetergi mööda ja saad täpselt teada, kuidas on meteoriit olla.)
Magnethõljukirööbas on pimestavalt ere joon üle Merkuuri kraatreid täis kuumaastiku. Me maandume päevavalguses, kuid sõidame videvikutsooni, ja päikese kõrvetav helk viskab meie varju hallikaspruunile maastikule, mis hägusana meie alt läbi jookseb. Ma ei saa tagasi vaadata – kui saaksingi, varjaks Lindy päikesevari vaate – aga meie maandumiskoridori taga on järjekorras läikivatest kapslitest kett nagu meie eeski, kõigil smaragdrohelised märgutuled vilkumas nagu hinnaline ja habras kaelakee. Maastiku lahti hargnedes keerdub silmapiir minu all pannkoogina üles ja muutub tasaseks. See tundub ülespoole sööstvat, kui me rööpa suunas langeme. Kauget silmapiiri raamivad mäed. On see Cinnabari tohutu kuppel, mida ma koonduspunktis näen? Ma pole kindel – silm ei seleta päriselt, isegi kui nägemismeele maksimumini võimendan. „Nüüd tuleb lahe osa!” hüüatab Lindy vaimustunult. „Püüa mitte võpatada! Uiiiiii!”
Silmapiir kerkib nüüd kiiresti. Silman saehambulisi alustugesid, kui hiiglaslik käsi meist kinni haarab ja pigistab. Hetkeks sähvib silme ees müriaad sädelevat väljalülitust, nägemine pikseldub ärevust tekitavalt. Siis lõgistab rida tohutu tugevaid tõukeid mu hambaid ja püüab mind lömaks litsuda. Mu selg kriiksatab, kui Lindy haare valusalt tugevneb, ja ma tunnen, kuidas ma pundun, siseosad vajuvad ta vahu haardes paika. Ent siis aeglustamine vaibub ja mu nägemine stabiliseerub. Otse ette ma ei näe, miski on tee peal ees – miski meie ees rööbasteel. Ühe paanikahetke mõtlen Põrkame kokku! siis taipan, et tegu on kaasreisijaga välistekilt. Rööpaalused tugipostid libisevad ikka veel ärevaks tegevalt kiiresti mööda, aga pole enam saehambaid meenutav hägu. Kiirus peab olema langenud alla tuhande kilomeetri tunnis. „Kas see käib alati niimoodi?”
Vastust ei tule. Mu vaateväli tuhmub mustaks.
„Lindy?” küsin ma.
Järgneb paus. Siis ütleb mu kõrvas võõras mehehääl: „Täname sind, et reisisid Astradyne Toursiga. Sinu reis on nüüd lõpukorral ja lennutoetusteenused lõpevad. Saabud peatselt Cinnabar City rööbastee lõppjaama saabujate vastuvõtualasse. Ohutuks väljumiseks oota, kuni näed oma ühekordselt kasutatava kapsli kohal püsivalt põlevat rohelist tuld ja kapsel koordub lahti...”
„Lindy?” küsin ma jälle. Aga ta ei vasta. Ja ma taipan küllalt ruttu, et ta ei vasta iial. Olen jälle omapead.