Tummfilm

Tummfilm

PLANEETIDE SEAS AINULAADSELT ON MERKUURI pöörlemine ja tiirlemine Päikese loodete tõttu resonantsis. See pöörleb ümber oma telje ja seal on päevad ja ööd, kuid tiir ümber Päikese võtab tal kolm oma päeva. Keskpäeval läheb pinnal veidi palavaks – koguni palavamaks kui all Veenuse poolsulanud orgudes. Keskööl on seal sama külm kui Pluutol või Erisel. Seal ehitatakse jõujaamu, suuri päikeseelektrijaamu, mis lendavad Päikese orbiidil, eksportides infrapunaenergiat teisele poole Neptuuni, Kuiperi vöö kääbusplaneetidel asuvatesse laevatehastesse. Nende jõujaamade ehitamiseks ja käikulaskmiseks on vaja raskeid elemente – neid kaevandatakse kohapeal. Ja kas teate mis? Neid kaevandusi peab keegi töös hoidma.
Et vältida äärmuslikku temperatuuri, veereb Cinnabari linn pidevalt rööbastel mööda Merkuuri ekvaatorit, püüdes lõkendavat koitu. Rööbaste termopaarid imevad päevavalguse kuumuse talvise öö jäässe, eraldades energiat, et panna linn kiirkõnni tempos liikuma, üks aasta teise aasta järel. Merkuuril on teisigi rändlinnu, aga minu arvates on Cinnabar kõige suurem ja laiemalt võttes kogu päikesesüsteemi suurim raudteerong. Aga ekspress ta pole.
Kuusteist rööpapaari kulgevad piki süvikut, mis lõikab Sisyphose järjekindlusega üle kraatrite ja läbi mäestike – piki süvikut, mille põrand on üle sajakilomeetrise läbimõõduga orbitaalpeegli kuumussähvatusega sulatatud kivist. Linn, kakssada meetrit lai ja kakskümmend kilomeetrit pikk lüliline hiigeljõehobu väntab muudkui edasi mööda seda kunstlikku armi. Rikaste kuplid ja tornikiivrid läigivad hääbuva tähevalguse all, nende tipud haaravad leegitseva, murdmata valgusega päiksetõusu järele, mis peab jääma igaveseks kättesaamatuks. Liuglen vangina Lindy laipa õmmeldult mööda magnethõljukirööbast, lähenedes jalad ees linna varjudele, kuni sõidan vabajooksul mööda rampi üles ja jään viimase õrna põrkega paigale Cinnabari päratu vastuvõtusaali jääkirmetisega kaetud kaarja varju all. „Hüvasti, Lindy,” sosistan ma, kui pea kohalt pimedusest õõtsuvad välja kolmelülilised haarad ja lükkavad lahti terad, lõigates mind ta surelikust kestast vabaks.
Sisserändetoimingute läbimine võtab mul natuke aega. Suuremas osas tegeldakse roosa massi seirega – Veenuse hõljukitel on hiljuti olnud hulgaliselt puhanguid –, aga minu välistekireisija seisund rahustab neid. (Lindy pakkevaht on seedeparasüüme täis: kui mõni meie Loojatest üritaks sel viisil reisida, jõuaks ta kohale tugevasti söövitatud skeletina.) „Naudi siinviibimist,” soovitab läbipuistamisega tegelenud kapten mulle, kui ulatan talle ühe reaali oma hinnalisest varust. „Püüa pimepoolest eemale hoida, eks?”
Pimepool? Naeratan ja noogutan, astudes läbi ukse õhu ja valguse kätte. Uuriksin järele, aga ma pole veel kohalikus võrgus. Vaatan suures saalis ringi. Merkuur on metallirikkuse poolest kuulus, nii et ilmse rikkuse märgid on eksitavad: tänavaid sillutatakse kullaga selle soojusomaduste ja korrosioonikindluse pärast. Hooned on kinnise fassaadiga, akendeta ja ähvardavad. Pea kohal varjab osaliselt läbipaistev katus tähevalguse ja filtreerib tornide pikad varjud. Kehakujusid on näha külluses, aga nagu väljaspool Maad tavaline, olen ma ikka eriti suur ebard. Leian ühe väljapääsu juurest avaliku võrgu terminali ja kükitan selle juurde ning juhin ta kiulise imurotsa tühja pessa allpool mu juuksepiiri. „Kas sa ei saa end lühemaks teha?” kaebab ta pahuralt. „Sa teed mulle kahju, kui sirutad!”
„Ma üritan. Kas on mugav?”
Ta ei pane mu teravat tooni tähele. „Läks paremaks. Las ma vaatan. Palun kakskümmend santiimi.” Avan rahakoti ja vajun kallakile. Silme ees välgatab, siis tuleb nägemine tagasi. „Nüüd su võtmed.” Lasen rahakoti veel rohkem avali ja vahetan turvalise kanali kaudu terminaliga võtmeid. „Tore, oled nüüd konfigureeritud, isik Freya. Sinu post edastatakse. Võid end nüüd lahti ühendada.”
Tõusen püsti, tundes kergendust, et ei pea selle väikese fanatiga rohkem tegemist tegema. „Tšau,” ütlen ja tõmban sõrmedega läbi juuste, püüdes otsustada, mida edasi teha. Uus planeet, esimene külastus: olen seda ennegi teinud. Mu kaal on esimene vihje. Olen raskem kui Marsil, aga palju kergem kui Veenusel või Maal. See teeb kõnnaku vetruvaks veel enne, kui kontsad välja lükkan. „Hotell,” sosistab ühe mu õe kaja minu suu läbi. „Pead leidma hotelli ja installima õe, kes on varem siin olnud. Ja sa vajad süvaund.”
Tal on õigus. Ma vajan kohalikku giidi, olgu nii aegunud kui tahes. Pealegi kõlab hotell igal juhul hea mõttena. Ma tunnen end sitasti. See pole üllatav, arvestades, mis ma äsja läbi tegin – ioniseeriv kiirgus ei kahjusta meid samamoodi nagu vanamoodsaid bioloogilisi organisme, aga enamik minu mittejäiku kudesid on mehanotsüüdid ja suure energiaga osakesed võivad häirida nende sisemisi juhtsüsteeme. Mehanotsüüdid võivad olla bioloogilisest elust vastupidavamad, kuid neil puuduvad roosa massi maagilised kopeerimis- ja paranemisvõimed – kui küllalt suur osa neist liinilt kõrvaldada, tekib superorganismil probleem. Käputäie tõrkeid suudan ise parandada, aga praegu olen umbes neli protsenti alla normaalse – selle kordategemine võtab aega – ja kui lasen end alla 10 protsendi vajuda, pean arstiabi otsima. (Ja kas pole see lahe, minu ammendatud säästudega?)
Niisiis, tuleb hotell.
Ma ei taha palju – privaatsust, ust, mille saan lukku panna, sulavett kraanist, rõhku ja hapnikku. Ent välejalgne Merkuur asub väga sügava gravitatsioonikaevu põhjas, roosapõsisest Veenusestki üksteist kilomeetrit sekundis maas, ja külalisi ei käi palju. Kes käivad, on ilmselt rikkad, või siis lepingulised kaevurid, ja on vaid luksuslik ja noobel Cinnabar Paris või konveieri etteandeliini all rippuv mittehermeetiline kott, midagi vahepealset praktiliselt mitte. Viimaks kontrollin oma graafikut ja avastan, et mu saabumise ja Ichibani mainitud väljasõiduaja vahele jääb ainult umbkaudu kuus päeva (Maa omi, mitte kohalikke), niisiis hammustan oma alahuulele tekkinud tuima laiku ja lähen Pariselt ta odavaimat pakkumist välja meelitama.
Vaatamata tohutule võlvkuplile ja läikima löödud oliviinpõrandale on Paris vastne tarind – ta on orienteeritud aristode ja kaupmeeste, raskeelementide maaklerite ja juveliiride vajadustele. „Meil on prouale tuba,” vihjab vastuvõtt, „aga paraku pole see odav.”
„Kui odav see siis pole?” küsin ma tema sokli vastu naaldudes. Ta on lihtsalt kehatu pea kasti otsas – hotell on tema keha – aga ta on kena, õigete proportsioonidega pea ja ta vaevumärgatav naeratus on üpris võluv.
„Üheksa reaali.” See oleks mu väikese toa kuuüür. „See on kahekümne nelja tunni eest,” lisab ta.
„Kas soodsamalt ei saaks kuidagi?” küsin ma kulmu kergitades ja püüdes mitte tunduda meeleheitel. Kui Ichibani sõbrad mulle maksavad, saan seda endale lubada, arutan. Kui mitte, olen tissideni pigis ja see tähendab lepinguliseks minemist või õdedelt laenamist ja seda ma tõesti teha ei taha. Ma võin vaene olla, aga vähemasti oman kõiki oma varasid. „Viieks päevaks?”
„Sa oled Rhea liinist, eks ole?” Ta lihtsalt nurrub. „Üks su õdedest oli mõne aasta eest meie juures. Meeldiv külastaja, vaimustav kaaslane. Võib-olla saaksin su arve ära kaotada, kui sa tema mälestused üles leiaksid?”
Nonoh! Ah et hotellil on tavakehade fetiš! Vean sõrmega üle ta kehatu lõua, saadan talle siis õhusuudluse, otsides ajude raginal vihjeid, milline mu pahelisem õde võis siin peatuda. Jelena? Või Inga? Võib-olla Juliette? Ma tean, et Ingal oli kombeks peatuda kõrgema klassi hotellides, lüpsta neid, kuni ta veel teretulnud oli, aga Juliette oli see, kes palju ringi reisis. Minu teada lõpetas halvasti, aga kui ta tundis Parist, tasub proovida. Igatahes pole ma tema hinge veel kandnud, nii et võin sama hästi temaga algust teha. „Mis ta nimi oli?” küsin otse.
„Juliette. Oli ta üks sinu omadest?”
„Oh jaa.” Tegelikult pole mul selleks mänguks tuju, eriti pärast Lindy tulist embust. Aga ma olen kindel, et Juliette’i hing on mu kalmistul ja ma saan lasta tal Parisega tegelda. (Kui ta pole üks neid idioote, kes oma kiibi seksi ajaks välja tõmbas, sest soovis täiesti kohatult postuumset privaatsust.) „Ehk saame kaubale, sõltub sinu sisseseadest ja... varustusest. Mis sul minu jaoks on?”
„Ma näitan sulle.” Ta naeratab laialt ja mu selja taga rullub iharalt üles punase kattega lamamistool. „Võtaksid ehk istet?”
Cinnabar Paris on luksuslik, traditsiooniline ja diskreetne. Ta tuhiseb minuga üle vestibüüli ja üles kuuendale korrusele, kus paigutab mind noorpaarisviiti. „Paljudel meie tubadel on sinu jaoks liiga madalad laed,” selgitab ta, „niisiis leidsin, et see võiks mugavam olla. Aga sul pidi väsitav reis olema, vabanda mind! Kutsu tingimata, kui midagi vajad.” Seejärel eemaldab ta oma liikumisvõimelised jätked, jättes mind üksinda poole kosmosejaama suurusesse külluslikku, vaibaga kaetud tuppa, mille rombikujulistest akendest avaneb vaade üle linnakupli, mägisele silmapiirile.
Saan kõnnitud magamistoaorvani – roosa tapeet ja kullatud keerubid, kes valvavad vesivoodit, mis on küllalt suur Hellase basseini täislaskmiseks, külgedel küllusesarved ja lustisambad –, siis istun ja viskan koti õlalt. Kui selle lahti teen, on kalmistu kaetud härmatisega, avakosmosest puistatud suveniiriga. Puhun soojendamiseks sellele peale ja avan siis kaane. Pudedal sametvoodril seisavad korralike ridadena läbikumavad hingekiibid. Tõmban parema nimetissõrmega üle nende selgade, tajudes lugemismeelega silte, kuni leian Juliette’i memoriaali. Jälle üks äsjane enesetapp meie perekonnas, kui ma asjaolusid õigesti mäletan. See saabus täiesti ootamatult vähem kui aasta eest. Viimasel ajal surevad mu õed sagedamini, kui mina nende mälestusi taasesitada suudan. Värisen – millised õigusega minule kuuluvad saladused võinuksid mul teadmata jääda, kui sel sissetungijal oleks korda läinud kalmistu varastada? Hoian ta hinge minutikese kokkupigistatud rusikas, et see üles soojendada, siis sirutan käe tahapoole ja lükkan selle vabasse pessa just juuksepiirist allpool. Siis heidan pikali, ühendan end sviidi lisaelektritoitega ja varisen hooldusrežiimi. Mitu tundi pole mul muust aimugi.

*

SAAN ARU, ET SEE protsess võib olla teile tundmatu ja seega peaksin seda üksikasjalikult selgitama, aga mind pole reproduktsiooni saladustesse pühendatud. Ja kui otsite tehnilist selgitust, peaksite mujalt vaatama. Võin vaid öelda, et mu luudes on õõnsused, täidetud tehniliste seadmetega, mida meie nimetame üdiks – mehhanismid, mis suudavad lõhkuda ja taasluua mehanotsüüte, toimetada neid ettenähtud kohtadesse ja sealt ära ning sel viisil kahjustusi parandada. Erinevalt roosast massist on see võime mõistlikul määral turvaline: meie projekteerijad ei andnud valimatut, pöörast, kontrollimatut taassigimise oskust kõigile meie alamkoostudele. Seega ei taba meid polünukleotiidseid replikaatororganisme vaevavad lööbed ja talitlushäired. Ei mingeid mutatsioone, vähki ega raugastumist!
Olles õdede süvaund pealt näinud, võin kinnitada, et see on esteetiliselt ebameeldiv, kummastav teekond. Pealtvaataja näeks, kuidas mu nahk lõdveneb ning ilmuvad kummalised klombid ja plekid. Lihased tõmbuvad kokku ja võppuvad, mõnikord kärbuvad. Silmad kõvasti kinnipigistatud laugude all vajuvad sisse, seejärel täituvad taas ja kõvastuvad. Kuue tunni vältel mu keha tursub ja punetab, siis kahaneb ja tugevneb taas, uued mehanotsüüdid rändavad kahjustatuid asendama. Näojooned paistetavad üles, siis tõmbuvad enne tahkestumist ja taas nähtavale ilmumist kiires eneselahustamises kokku. Ebasurnud, süvaunes kehast võrsuvad uued vormikad põsesarnad ja sümmeetrilised silmad, täidlased huuled, tahtejõuline lõug ja kõrge laup. Viimaks tulevad liinile kromatofoorid ja annavad mu nahale tekstuuri, tooni ja elu. Ühel päeval, kui mind tapetakse, läheb mu keha sellesse tsüklisse, kuid ei naase, vaid lammutab end skeletini, mis on kõhedakstegevalt mu Surnud Armsama oma sarnane. Aga praegu suren vaid veidike ning sünnin uuesti värske ja remondituna. Selline saatus ootab meid kõiki – kui me ei tee viimast hüpet pilvepiirilt.

*

KUNI MU KEHA end taastab, triivib mõte ringi. Tulevad vabad assotsiatsioonid, näen elavat und, lõimides juhuslikult mälukilde ja kogemusejuppe, mis on salvestatud Juliette’i elu jooksul, salvestatud ta hingekiibile ja pärast tema surma minu kalmistule pärandatud. Oleme sama päritolu, lähtestatud meie šabloonmatriarhi Rhea salvestatud kiibilt ja seega saame kasutada teineteise kiipidel olevaid mälestusi, kutsumata esile kahjustusi või talitlushäireid. Ent selgelt tuleb minuni vaid see, mida ta seda konkreetset kiipi kandes läbi elas. Vanemad mälestused ja mõtted on salvestatud ähmase kajana, mälestuste mälestusena. Enamik meist kannab oma hingekiipi pidevalt, varukoopiana, kuid on erandeid. Kui sa tahad tõesti-tõesti teha midagi, millest keegi ei tohi teada saada isegi pärast sinu surma, võid hingekiibi välja võtta ja püüda edaspidi oma tegudele mitte mõelda... ja siis on olemas täistõmmised, mis tehakse laboris eriseadmetega, kui tahad luua šablooni uute õdede lähtestamiseks. (Lähtestada saab hingekiibilt, mida on piisavalt kaua uuendatud, aga lüngad ja paramneesianähud jäävad ikka. Ei ole soovitatav...)
Mul läheb kuid või aastaid, et lõimida ta kadunud kümnendid täies mahus, anda ta hingele veidikeseks elu kaja. Loomulikult kanduvad esimesena üle alateadlikud oskused ja õpitud refleksid. Selle jaoks see mehhanism loodi: et soodustada soovitud uute oskuste rõhtsuunalist levimist töölisõdede vahel, hoidmaks ära kardetud iganemispäeva. Päris mälestused ja mõtted hakkavad läbi tulema palju hiljem, pärast seda, kui on moodustunud esialgsed närviteed. Valu veel ei ole. Ma pole kandnud teda küllalt kaua selleks, et võtta vastu enamat kui parfüümihõnguline vihje ta kohalolekust minu peas, ammugi mitte tundnud viimset ängistust, mis sundis ta enne iidse automaatpüstoliga Vene ruleti mängimist kiibi välja võtma (nagu väitis Nike, kes mulle kiibi saatis).
Praegu tajun teda peas lihtsalt veel ühe õena, minust ekstravertsema ja küünilisemana, varjamas hingehaava reipa ja rõõmsameelse hedonismi rabeda maski taha. Juliette reisis tõesti palju – ehkki ma pole veel kindel, miks – ja vestibüüli astumine paneb tema mälestuste sügavast kaevust üles kobrutama déjà vu kajad. Sihikindlus: ta oli siin, Cinnabaris, mingil põhjusel – miski, mida mulle ei meenu temalt tol ajal kuuldud imelikest kergemeelsetest saladustest.
Ja siis mäletan veel üht-teist ajast, mil ta viibis sellessamas hotellis, ja kui ärkan, avastan, et peopesad on niisked ja jalgevahel levib iha kuum toores hõõgus ning igatsus, mis on sama sügav kui mu süda – ent ma olen liiga suures voodis üksinda. Paris on oma (ja minu) soove sihtides liiga diskreetne, andes mulle aega end õe asjadega kurssi viia, enne kui tungivamalt kosima tuleb. „Keera õige...” ägan kurgupõhjast, teadmata, kas see on kirumine või lubadus. Äigan madratsile, mis vastu ei pane, tõusen siis uimaselt istuma ja hindan olukorda.
Ma olen Merkuuril, hotellis, mida ma ei saa endale lubada, et kohtuda gängsteri sõpradega kulleritöö asjus, milleks ma ei kõlba. Ma suutsin Veenusel võimsa vaenlase hankida ja kuhugi mujale minekuks polnud mul raha. Kui täpsemalt vaadata, siis ainus milleks ma kõlban, on olla ammusurnud liigi grande horizontale. Oivaline, Freya. Kuhu edasi? Ma olen päikese gravitatsioonikaevu põhjas: iga suund viib üles. Persse, võiks hullemini olla. See korduv unenägu võiks tagasi tulla. (On juhtunud, et olen nädalaid magamata, kuni hakkan viirastusi nägema, et ainult seda vältida.) Küllap võiksin saata oma hinge postiga Emma või Anaisi või mõne teise hoolde, anda keha nii kauaks lepingutööle, kuni saan kokku raha mõne tühisõitu tegeva vedaja jaoks – või ma võiksin oodata, kuni Stone mu üles leiab või...
Mul on käsil stepptants kaljuserval, kui äkki taipan kahte asja. Esiteks olen näljast nõrkemas. Viimane, mida sõin, oli kannutäis toortoitainet kenas Ishtari linnas, Victori urkas. Pole ime, et olen ärevil ja närviline. Vaatan meeletult ringi – siin peab olema midagi söödavat – samal ajal, kui kuklas torgib tüütu tunne, et olen midagi unustanud: teiseks, teiseks...
Ma ju pole üle kahe kuu oma meili vaadanud?
Tõusen ebakindlalt, kõnnin ukseni ja koputan käepidemele. „Toitu. Palun,” ütlen, viimasel hetkel kombeid meenutades. „Mida iganes toateenindus pakkuda saab?”
Mulle näib meenuvat, et toateenindus on autonoomne – Paris ei juhi isiklikult kõike, mis ta kehas toimub, ehkki nüüd saab ta teada, et olen üleval ja tegutsen. Tõenäoliselt tahab ta mind üllatada. Pilgutan pähe tulvava erutavate mälestuste virvarri peale üllatunult silmi ja tunnen, kuidas põsed õhetama hakkavad. Ah et sellega siis Juliette tegeleski? Erinevalt mõnest oma õest pole ma kunagi ksenomorfide järele hull olnud, aga tegu pole millegi sellisega, millega ma hakkama ei saaks, ja kui Juliette’i meenutusi Parisega amelemisest võib usaldada, siis naudin tema tähelepanuavaldusi suuresti.
Kergelt värisedes käsin printeril teha endale mõned rõivaesemed, mis on natuke veetlevamad kui see reisil kortsunud pükstükk, milles saabusin. Siis võtan riidest lahti ja seisan tualettpeegli ette, et nägu ja juuksed korda teha. Huuled: veidi täidlasemaks, veidi punasemaks. Silmad: veidi tumedamaks. Juuksed: vajavad veidi rohkem kohevust. Väänan oma välimuse sammhaaval Juliette’i tunnetusele vastavaks, siis lähen tagasi printeri juurde. See on mu välismälu läbi lapanud ja käinud välja musta kaltsakliku kleidi, mida ma viimati kandsin Lissabonis väga erilisel peol. See sobib! Lükkan kontsad välja ja proovin katseks keerutada. Naeratan peeglis iseendale. Ma võin olla roostes, aga surnud veel mitte, mõtlen, toppides kalmistut oma uude õhtukotti. Siis vaatan oma tahvlisse.
Seal ootab sõnum Emmalt. Ta kuvand laotab end mu vaimusilma ette, välimus ebaharilikult kurnatud ja murelik. „Freya, kus sa olid? Palun vasta mulle! Ma vajan kiiresti sinu abi. Ma ei saa sulle rääkida, mis toimub, aga kui sa veel Veenusel oled, siis võtab üks sõber ühendust.” Kontrollin ajatemplit ja sõnumi hinda ning judisen – ta saatis selle nelikümmend päeva tagasi. Ja selle saatmise tasu on nädalapalgaga võrdväärne. Ta on tõesti hädas. On teatavad märgid, mis Rhea meile andis, stressi tunnused, mida ei tunne keegi, kes ei jaga meie salaajalugu: Emma sõnum on märguannetest läbi imbunud, paranoiast segane. Aga mida peaksin mina tema arust teha saama? Kas pole ühtegi teist õde, kes saaks ta välja aidata?
Vaatan kähku ülejäänud meilid läbi. Gretalt pole midagi, Sheenalt on sõbralik tervitus, Pippalt, Charmaine’ilt, Elviralt, Sirenalt ja veel trobikonnalt teistelt õdedelt on depressiivne ägamine – Lõpeta see, ütlen endale. Sa oled hotellis, teed end oma võõrustaja jaoks kenaks, et te mõlemad saaksite hästi aeg veeta. Sa ei saa endale tujutsemist lubada. Mõtle millelegi muule. Näiteks kus on toateenindus?
Uks nõuab kõlinal tähelepanu, täpselt märgusõna peale. Hüppan ligi, et see lahti teha, mõeldes õnnelikke mõtteid, ja just siis ja niiviisi saavad kaks surnusilmset mustas peiteülikonnas kääbust minust jagu.

*

ARHITEKTUUR JA MAJANDUS on planetograafia tunnustamata saadused.
Mu Surnud Armsama sool oli palju üleloomulikke võimeid, kuid nende kaitsetus temperatuuri ja keskkonna rõhu kõikumiste eest seadis nende liikumisvabadusele ranged piirangud. Niisiis rajasid nad keskkonnad, kus said elada, ja projekteerisid hooned oma vajaduste eest hoolt kandma. Cinnabari linna vanus ja mastaap ütlevad mulle, et see ehitati meie surnud Loojate soovide kohaselt. See on kupliga kaetud ja hapnikuga küllastatud, keskkonna temperatuur vaheldub divesinikmonooksiidi kolmikpunkti ümber. Ka on hooned varustatud õhulüüsidega ja täis kummalisi jäätmeteisaldustorusid.
Selle käänulise kloaagi kaudu mu ründajad sisse pääsesidki, pressides end üles läbi kuningliku sviidi hunnitu, ent iganenud tualettruumi sisseseade. Kui uks avanes, nägin vilksamisi murelikku toidukäru, külili, rattad pöörlemas – siis sööstis minu poole kaks humanoidset siluetti.
Loomulikult olen ma lõksus tardunud olevikus, mõtlemiseks on aega alles palju hiljem. Astun instinktiivselt sammu tagasi, aga nad on minust kiiremad. Lähem suskab elektrinuiaga minu suunas; rumalast peast püüan seda kõrvale lüüa ja saan kogu laengu käte sisse.
„Freya Nakamichi-47, meie vend Stone saadab sulle tervisi,” teatab teine sissetungija ametlikult, sellal kui mina aeglaselt tahapoole kukun, kromatofoorid lõkendamas ja motoorsed grupid tõmblemas. „Me talletame selle rõõmsa taaskohtumise mällu, et ta saaks sind oma isikliku tähelepanuga austada. Tegelikult korraldas ta sinu jaoks peo ja me suundume sinna kohe, kui oleme sinu kanalisatsiooni läbimiseks ette valmistanud. Kahjuks ei saa ta isiklikult kohal olla, aga me kinnitame sulle, et see kohtumine saab talle naudingut pakkuma.” Mu nahk kiheleb ohjeldamatult, nagu jookseks üle selle tuhat tillukest ämblikbotti.
„Kuule, Flint, lõpeta ajaraisk ja aita mul see vitt kinni mähkida, enne kui ta kuradima koivad tööle hakkavad.” Karedahäälne vari elektrinuiaga hoiab mind pahkluudest ja mässib midagi nende ümber.
Flint ohkab. „Nagu soovid, Slate.” Proovin käsi liigutada, aga ta on liiga kiire ja need kaks keeravad mu kõhuli ning seovad mu käed külgedele. Mingi refleks, mida ma ei mäleta, sunnib mind üritama õlgu pingule tõmmata, aga seda on liiga vähe, liiga hilja: mu servod veel ei reageeri. „Ma arvan, et ta hakkab meelemärkusele tulema,” täheldab Flint. „Tegele sellega.”
Saan suu lahti ja olen valmis appi hüüdma, kuid Slate nõelab mulle viiekümne kilovoldiga selga ja mõnda aega ei märka ma mitte midagi.

*

ON PIME.
Pime on sellepärast, et mu silmad on välja lülitunud. No tõepoolest. Ja ma laman põiki mingi ebamugava ja kõva asja peal. See torgib mu selga ja on kuum.
Püüan silmad lahti teha ja need reageerivad uimaselt, hakkavad silmakoobastes kipitama. Tekib vaid ähmane eredusemulje – olen ajutiseks pime, võrkkestad on ülekoormatud. Nahk sügeleb, iga viimane kui kromatofoor on hõõrutud nii siledaks ja läikivaks, kui veel saab: milline ma pean välja nägema, päris kroomitud kohe. Kui sündmatu, mõtlen segaselt. Kui püüan liikuda, ei toimu midagi. Siis taipan, et ma ei hinga. Gaasivahetus keskkonnaga on lakanud. Kui kummaline, mõtlen hämmeldunult. See peab tähendama...
Paanika!
Üritan karjuda, aga õhku ei ole ja vaakumi jaoks pole mul varustust: mu elektromeel on nõrk, loodud pigem kodumasinate juhtimiseks kui üle kärarikka tsehhi röökimiseks.
Aga ma hakkan aru saama, kus viibin. Nad on sidunud mu risti üle kõva tala – see on mu nimmekoha all ja mu käed on liikumisvõimetult selle all kinni. Proovin jalgu kõveraks tõmmata, aga need on seotud millegi muu külge. Pööran näo kuumusest ära ja tasuks saan ühes silmas hõõguva ereduse ette väreleva varju. Valgustase tundub langevat. Korraks kardan, et mind on viidud linnast välja ja pinnal posti külge praadima seotud, aga paistab, et sellist plaani pole. Pidu, ütlesid nad. Kuulan hoolega, lootes kuulda mingit suminat või jälgiva liikluse loba, aga pole midagi. Teisest küljest tajun nimmekohaga kerget hõõruvat vibratsiooni. Nagu viibiks sellel talal – postil? rööpal? –, mille peal ma laman, veel keegi. Ja mu pea all on padjaks veel miski, miski kõva ja lame.
Hõõguv valgus väreleb nüüd kiiremini, kui ülekoormatud silm kergele hämardumisele reageerima hakkab. Pilgutan silmi, püüdes vähendada pupillidesse siseneva valguse hulka, ja saan tasuks ähmase, ripsmetest varjatud vaatepildi. Ma laman metallrööpal, ühel paralleelselt kulgevate lattide rühmast. Mu pea heidab pika varju neist lähimale. Ma pean olema pinnal ja mu nägu on keeratud loojuvast päikesest eemale. Rööbastest vasakul terendab kraatri sakiline serv. Paremal on rahnudest ülekülvatud tasandik. Tõmbun pingule ja sikutan, köidikuid proovides. Nüüd ma tean, mis nad minuga teinud on, ja see pole naljakas, mitte vähemalgi määral. Olen hästi välja puhanud, ma olen veel elus, kui mu karistus tollhaaval vaateulatusse nihkub, tuhandel rattal kõigutamatult minu poole kõmisedes. Alusplaat, millel mu pea puhkab, on osa lülitusseadmestikust, mis on ette nähtud alusvankrite väljavahetamiseks. Proovin istuli tõusta, aga saan hakkama vaid mõne sentimeetriga, enne kui juustest valusalt sikutama hakkab. Väikesed kõrilõikajad on need ühe liipri ümber sidunud. Kui palju mul aega on? arutan. Tõenäoliselt mitte eriti, vastab viirastuslik mälestus; Cinnabar veereb peaaegu kolmteist kilomeetrit tunnis ja videvikutsoon pole teab mis lai. Urgitsen üksikasjade järele, aga see kaja on vihaleajavalt ähmane ja ebamäärane. Arvatavasti on see Juliette’i mälestus, aga ta pole ühiseks mõtlemiseks veel piisavalt lõimitud. Ja ei saagi olema, mõistan ma: rattad muljuvad minu pea ja tema hingekiibi puruks nagu mikrometeoroidiprahi, samal ajal, kui Stone’i vennad linna vööri vaatlusplatvormil nalja viskavad ja minu hinguseleminekut jälgivad.
Läheb pimedamaks. Kuklasse taguv kuumus hakkab järele andma. Kuidas on rööparemondibrigaadidega? juurdlen ma. Nemad kindlasti näevad mind... Aga ehk mitte: Flint ja Slate poleks mind ju võimaliku päästemeeskonna nina alla paigutanud, või kuidas? Millal Paris taipab, et ma olen kadunud? küsin. Liiga hilja, ütleb jääkülm kaja, mis teab sellest kõledast tühermaast liiga palju. Sa ei taha niikuinii teda usaldada.
Hea küll, ninatark, mõtlen ärritunult, aita sina mind välja!
Miski liigub nugateravates varjudes rööbaste lähedal. Pööran silmad sinnapoole, püüdes ülesärritusest mitte välja teha. Kes sa oled? Stone’i tunnistaja, siin minu surma jälgimas?
Minuni jõuab äkiline kaemus. Las mina tegelen sellega, ütleb kuklast kerkiv kindlustunne. Ma pole kindel, kelle mälestus see on, aga ta tundub peaaegu õnnelik. Lasen minna ja kõik libiseb oma kohale.
Keskendun oma kromatofooridele, kohendan need, mis jäävad päikesepõrgu vastasküljele, peegeldama teisiti, kui vaikimisi seatud. Ma saan oma tekstuuri ja värvitooniga mängida, häälestada nahka roosa massi pehmusest valguskiiri kõverdavate soomusteni. Katseks teen randmete naha korraks karedaks ja kraabin köidikuid ränist teravikega, aga ma ei saa küllalt vabalt liigutada, et kuhugi jõuda – neid sidemeid ma õigeks ajaks katki ei lõika. Kahju, aga Stone’i kättemaksujanused vennad pole nii rumalad. Niisiis tegelen veel natuke oma naha tekstuuriga. Refraktsioon. See, mida ma tegema hakkan, on keeruline töö ja kui ma liiga vara peegelpinnast loobun, kuumenen hirmsasti üle, võib-olla küpsen päris ära. Painuta, painuta valguse suunda. Nahk punasemaks, karedamaks...
Asjandus varjudes liigutab, kummaline virvendav pimedus poolvarju taustal. Painutan selga ja püüan pead kaugemale pöörata, hoolimata rebestavast valust peanahas. „Appi!” hüüan elektrokõnes nii valjusti kui suudan. Tunnen, kuidas kuumus nilpsab äärtest mu peegelpinnaga selga, soojendades mu nägu sellal, kui kromatofooridest võrsuvad difraktsiooniogad tagant paistva päikesevalguse ümber minu painutavad. Näen ilmselt välja nagu põleva naise must siluett, rubiinpunane piirjoon ümber. Pinguldun ja sunnin ogad madalaks. Siis pinguldun teises suunas ja ajan need turri. Vilkuv rubiinpunane piirjoon, vaat seda ma tahan. Ainuke värvilaik sellel paljal mustvalgel maastikul. Pange mind tähele!
Rööbas umiseb mu põse all, kui lõkendan ja tuhmun, lõkendan ja tuhmun. Vaevunähtav asjavärk nuusib liiprite ümber, pöörab siis minu poole ja mind vaevab tunne, et olen seda ennegi näinud. Seda? Teda. „Appi!” kisendan, aga kuulda on vaid sosin. Rööbas umiseb jälle, samal ajal, kui sakilise lõhe tagant kraatri vallis veereb raskelt välja Cinnabar, alustassikujuline kauss kristallkupli all. Poolesaja torni kahvatud nõelad roomavad tuhandel terasrattal minu poole, oma moolokiroomikute all kõike tolmuks jahvatades. Rööbas vingub ja krigiseb nagu elusolend. See on vaid mõne kilomeetri kaugusel – lähedane silmapiir on petlik. „Appi!” karjun ma jälle.
Värgindus varjudes tõuseb ja õõtsutab oma lonti minu suunas. Ta hakkab väga sihilikult minust eemale kõndima. Vilgutan meeleheitlikult oma difraktsioonisiluetti ja ta seisatab viivuks – kerkib siis üles, taga rakettmootori ülespaisatud tolmupilv, ja kiirustab lähemaleveereva linna poole.
„Ära jäta mind siia,” halan ma äkilisest kõledast õudusetorkest rabatuna. (Millegipärast ootas osa minust, et see asjandus – kes või mis tahes ta on – mind ära päästab. Ja nüüd tunneb see osa end reedetuna.) Mõistan, mis juhtuma hakkab, nagu vaataksin õudusfilmi – minu suremise vaatemäng. Siin olen mina, põiki üle kolme rööpa seotud, pea mu oma juukseid pidi kõige põhjapoolsema külge kinnitatud. Sealt tuleb Cinnabar, vingudes ja kriuksudes mööda rööpaid mootorite jõul, mille paneb liikuma hõõguvkuuma metalli soojuspaisumine just ereda silmapiiri taga. See liikuv mägi veereb minu poole nagu hukatuse kehastus, maailma alla neelates. Kõigepealt näen linna eenduvat serva, seejärel juhtrattaga alusvankreid mõlemal küljel. Stone’i vennad on seadnud mu läbimõeldult keskkoha lähedale, kus suured purustavalt võimsad rattad linna väärikalt kaksteist ja pool kilomeetrit tunnis edasi viivad. Kusagil kõrgel, peidus kandeteki kaare varjus, joovad kaks õelat nukku minu surma puhul jäist tigeduserüübet. Tardun hetkeks, kujutledes, kuidas varjud mu peal pikemaks venivad, siis välgatab hetkeks kaarjas peegelpinnaga teras, siis plõksab mu pea pooleks nagu plastist kütusepaak, samal ajal kui nugaterava servaga rattad jalad pahkluude kohalt läbi lõikavad, krõmpsudes kõhuõõne purustavad...
Lõpeta vingumine ja võta ennast kokku, hoiatab osa minust mornilt. Päikesevalgus juba tuhmub: näen linna taga taevas laialipillatud tähti. Sul on umbes kolm minutit päikesevalgust, siis kaksteist minutit, kuni kõik on möödas. Mis on tähtsam: su juuksed või su elu?
Mu juuksed?
Pilgutan ootamatult taibates silmi. Oleks mu koivad vabad, annaksin endale jalaga tagumikku: ma olen loll! Ajast võib puudu tulla...
Mul on pikad rubiinpunased juuksed, üks mu kõige vähem moodne joon. Need kasvavad välja mu peanaha ekstrusiooninääpsudest ja ulatuvad lahtiselt poolde selga. Aristodest mõrtsukad sidusid mu pea rööpa külge mu enda patsidega – need on rööpa all kaheks paksuks vihiks sõlmitud ja ma pole küllalt tugev, et oma peanahk küljest rapsata. Aga kui ma juukseid kasvatan...
Vaat jah. Sunnin peanaha tegevusse, olles valmis ebameeldivaks külmaks kiheluseks, ja pigistan kõik, mis võimalik, juuste välja surumisse, neid tahtega kasvama pannes. Tavaliselt ei lase ma juustel päev-päevalt kasvada, aga moehäda korral suudan teha kümme sentimeetrit tunnis – see on füüsiliselt kurnav ega näe kunagi sama hea välja, aga kitsikuses käib kah. Nüüd ajab paanika mu nääpsud pööraseks, näärmed tukslevad, kui köidikuid tõmmates kaelalihaseid pingutan. Juuksed kasvavad valged ja klaaspeened. Kui alles tarduvaid kiude sikutan, siis need venivad, õhenevad nähtamatuks – seejärel hakkavad katkema.
Paar esimest minutit olen kindel, et see ei toimi (ja kas poleks karjuv ebaõiglus minna surma, nähes vaenlase kuvandi ees välja nii kole, kui veel saab?), aga siis avastan, et saan lõuaga peaaegu rinda puudutada. Lõpetan nääpsude pressimise, naaldun taha, kuni pea puudutab rööbast, tõmban siis õlad pingule ja annan oma parima, et istuli tõusta. Peanahast rebib koledasti ja siis järgneb ootamatu vabadus. Tõmban pea oma võrratust juuksepahmakast eemale, jätan selle rööpa ümber mässituks, juured pooleldi läbipaistvaks õhenenud. Olen kiilas ja kole nagu mehha. Judisen vastikusest selle vaatepildi üle, mida pakun: õnneks olen mina siin ainuke peegel, vaikivad tunnistajad välja arvatud...
Mõni minut möödub šokis ja pea nõrkenult. Rööpad mu kannikate ja pahkluude all hakkavad tungivamalt undama ja vibreerima. Saan kõhulihaseid pingutada ja selja peaaegu sirgu ajada, aga nüüd ootab mind julmem saatus – hävitamiseta poolekslõikamine. Sellist kahju ei saa ma kuidagi ilma abita regenereeritud. Mu käed on selja taga tööstuslikku tihendisse mähitud ja köiega rööpa külge seotud – saan vabalt sõrmeotsi painutada, aga ei saa küüsi sellisesse asendisse, et see läbi lõigata ja rebimiseks on see kaugelt liiga tugev. Ei aitaks isegi silikoonmääre, mida ma higistan, kui erutunud olen. Sa võiksid käed otsast närida, soovitab üks mu enestest kuivalt. See, kuidas tal irooniateadlikkus puudub, hirmutab mind peaaegu sama palju kui ettepanek ise. Need kasvaksid tagasi. Jätan selle idee edaspidiseks kaalumiseks, kui kõik muu peaks nurjuma. Kuidas jalgadega on?
Olen jalad ühegi mõistliku põhjuseta viimaseks jätnud, aga nüüd hämmeldun: ma olen jälle loll olnud, kas pole? Ma olen muidugi paljajalu, kontsad sees. Kontsad. Põimin jalad kokku, varbad sirutatud, en pointe, samal ajal täispikkust püüdes. Jalad kriuksuvad ja nagisevad, kui pöialihaseid pingutan, tunnen pikenduskaableid harva kasutatud tunnelites asendit muutmas. Ma ei kasuta seda asendit kuigi sageli, sest täies pikkuses on mu kontsad viieteistsentimeetrised tikud ja varbad puutuvad vaevu maha, see tekitab mulle rängad tasakaalupiirangud ja ehkki mõni mu Surnud Armsama soost võiks pidada seda erootiliseks, leian mina, et see on ebapraktiline. Aga selles olukorras võin vaid varbaid sirutada. Siruta! Tunnen kontsi välja libisemas, kitsenemas, taldadele lähemale keerdumas, kui väikesed luud end ümber paigutavad, et toetada mu raskus täielikult varbaotstele. Keskendun, püüdes end Parise voodisse kujutada, püüdes end higistama sundida – mida tahes, et seda saatuslikku läbipääsu määrida. On see mu ettekujutus või annavad köidikud veidi järele? Kui nad sidusid mind pahkluudest rööpa külge, siis pidid nad eeldama, et mu jalad on kannast varbani laiemad. Tõmba! Siruta! Aga kui olen en pointe, siis on mu labajalad tavalisest poole kitsamad...
Parem jalg libiseb vabaks sekundi murdosa enne vasakut. Peaaegu löön endale põlvega silma.
Kuni mina tegelesin jalgade perverssemaks muutmisega ja arendasin loovust soengumoe vallas, on rööbastele laskunud pilkane pimedus. Pean silmade tundlikkust võimendama, et midagi näha, ja kummituslik teraline tähevalgus imeb vaate pisidetailidest tühjaks. Rööbas tiniseb ja hakkab kiunuma, kui Cinnabari ilmatu kogu ähvardavalt mulle läheneb. See näeb välja tohutu suur, laiutab üle poole silmapiiri ja kraapab oma tornitippudega kaledat päikesevalgust pea kohal. Väänan end jalgu vehkides küljele, samal ajal kui vingumine ja hõõrumine valjenevad ja rööbas minu all vibreerib. Lükka! Käsivarred on valusalt välja väänatud ja hetkeks näen vaimusilmas, kuidas neist lõikava ratta all ilma jään – aga miski annab järele. Mu vangistajad ei oodanud, et nii kaugele jõuan, ja mul õnnestub end teistpidi libistada, nii et leban piki rööbast, jalad ees, linna suunas.
Köis üritab mu käsi poolest saadik liigestest välja käänata, aga ma kaevan jalad maasse ja surun õlad taha ning tõukan tugevasti, heites kogu keharaskuse külje peale. Köis libiseb just siis, kui linna alumise teki vari ähvardavalt minu kohale kõrgub, karedalt kriipiva mürinaga, mida ma läbi rööpa tunnen – ja siis laman rööpa kõrval liiga kuumal pinnasel, käed selja taha seotud. Tõmban end kössi ja surun lõua vastu rinda ning äigan viimast korda jalaga, kõverdudes randmeköidikust eemale, samal ajal, kui rööbas hakkab hüplema ja kõikuma ja sisistama nagu kurivaim. Ilmatusuured veorattad veerevad üle minu nagu pimedusekettad ja hetkeks üritab üks hiiglane mu käsi otsast rebida. Sunnin end mustas öös lõdvestuma – ja siis sirutuvad õlad laiali ja ma kukun siruli kuumale pinnasele: olen vaba! Sentimeetreid minust tagapool kõmisevad hiiglaslikud moolokrattad reas mööda, ja samasugune komplekt ka vastasrööpal, mille külge mu jalad olid seotud – aga nüüd on mu randmed vabad, nende kohutav surve on köie katki lõiganud.
Leban peaaegu minuti rööbaste vahel, kuni esimesed veovankrid pea kohal mürisevad. Siis pole kümneid meetreid pea kohal midagi muud kui linna aluspõhi, luuke ja pääsuavasid ja redeleid ja rampe täis pikitud, ning välisrööbastel veerevad vabakäigul kandevankrid. Tõusen püsti ja sirutan, tõmban kontsad suuremalt jaolt sisse, kuid hoian tallavõlvid pinges ja vetruvad. Siis pööran ümber ja hakkan jooksma järele veovankrile, mis oleks mind napilt tükkideks hakkinud. Loodan, et seal on redel ja pääsuava. Ja siis on aeg kättemaksu peale mõelda, mõtleb üks mu enestest külmalt.
Judisen. Paistab, et ta teab, millest räägib.