Vernor Vinge

Neli

On valus klišee, et maailm on kõige meeldivam Kahaneva Päikese aastatel. Tõsi, ilm ei ole nii raevukas, kõikjal on tunda aeglustumist ja suurem jagu paiku kogeb paari aastat, kus suved ei lõõska ja talved pole veel liiga karmid. See on klassikaline aeg armastuseks. See on aeg, mis ahvatlevalt võrgutab kõrgemaid olendeid lõõgastuma, edasi lükkama. See on viimane võimalus valmistuda maailmalõpuks.

Kaks

Põnn luuras Ezri ruumide juures.

„Hei, Ezr, ma vaatasin sind eile õhtul.” See sundis mehe peaaegu seisatama. Ta räägib banketist. Kaubanduskomitee oli selle laevastikule üle kandnud.

„Muidugi, Qiwi, sa nägid mind saates. Nüüd näed sa mind isiklikult.” Ezr avas ukse, astus sisse. Kuidagi püsis Põnn tal nii tihedalt kannul, et viibis nüüd samuti seespool. „Ja mida sina siis siin teed?”

Eessõna

Selle Mehe jaht venis rohkem kui saja valgusaasta ja kaheksa sajandi pikkuseks. Otsiti alati salaja, mõnikord seda ka isekeskis tunnistamata. Algusaastatel peitusid raadiosaadetes lihtsalt krüpteeritud pöördumised. Möödus aastakümneid ja sajandeid. Leidus vihjeid, vestlusi Selle Mehe reisikaaslastega, viiteid poolest tosinast vastukäivast suunast: See Mees oli nüüd üksi ja suundus veelgi kaugemale; See Mees oli surnud juba enne otsingu algust; See Mees juhtis sõjalaevastikku ja pöördus tagasi neid nuhtlema.

Proloog

Kuidas selgitada? Kuidas kirjeldada? Isegi kõiketeadev vaatleja kõhkleb.

Üksik täht, punakas ja tuhm. Killavoor asteroide ja üksainus planeet, pigem kuu moodi. Sel ajastul rippus täht galaktika tasandi lähedal, otse Sealpoolsuse ääremaal. Pinnarajatised olid tavapilgu eest kadunud, eoonide vältel rusukihiks põrmustunud. Aare asus kaugel maapõues käikude võrgu all, ühesainsas täiesti pimedas ruumis. Kvanttihedusel teave, kahjustamata. Arhiivi võrgust kadumisest võis olla möödas viis miljardit aastat.