1.1: Uurijad

I peatükk: Maja mere ääres

Uurijad

„See baas ei näi üldse mahajäetuna.”

Naine pühkis näolt higi ja astus päiksest tulipalavaks köetud rõdult tagasi konditsioneeritud õhuga halli. Või elutuppa – ta ei olnud kindel. Ta kirtsutas nina, kui väljakardin uksel ta juukseid, nägu ja riideid kiskus. Rõdu või terrass oli lõigatud otse tuhmhalli basalti ja selle põrand, parapett ning veel mõned silutud kohad olid peaaegu valgetest, üksikute kuldsete tähnidega kividest, milles vaid pisut looduslike joonte ja mustritena aimus piimakohvipruuni. Suur, vähemalt paarisajaruutmeetrine sopiline ruum selle taga oli ilmselt samuti kaljusse lõigatud või kohandatud looduslik koobas, üleni viimistletud natuke erinevat karva valgete kividega. Seintes domineeris vaevuaimatav leheroheline, mõnes võlvis ja sambas aimus purpurit, põrand oli liivakarva ja lagi kergelt oranžikas.

„See on elutuba,” ütles naine, silmitsedes tundmatust kõvast määrdundvalgest puidust mööblit, beežist nahast tugitoole ja diivaneid ja veidraid, enamasti täiesti arusaamatuid asjandusi seintel.

„Midagi valesti?”

Naine vaatas ringi. „Ei.”

Umbes neljakümneaastane mees tema selja taga uuris pisut rahulolematu näoga laialilõhutud seina rõdule avaneva ukse kõrval. „Me pidime selle ukse ju igaks juhuks avama?”

Naine kehitas õlgu. Mees oli temast pisut pikem, üsna tavalist kasvu ja tavalise kehaehitusega. Ehk keskmisest 40-aastasest tunduvalt paremas vormis ja kuidagi... elusam, kui tavaline sellesse vanusesse jõudnud humanitaar. Relvastatud oli ta ka.

Naine heitis millegipärast pika pilgu peeglisse, mis kattis võlvavasid ruumi tagumises osas. Ta ajas end pisut rohkem sirgu.

„Kuule, panime häire tööle ja sa ei leia seda majakat üles – mis siis? Meid on siin 12. Isegi kui keegi tuleb... Noh, vabandame ja laseme jalga.”

„Mul on lihtsalt tunne, et meil läheb halvasti – nagu sa ei teaks, milliseid relvi on universumi peal olemas. See ei ole mahajäetud baas. Keegi elab siin – me murdsime sisse kellegi koju. Me oleme vargad.”

„Kui info tuleb vargalt...” kehitas mees uuesti õlgu. „Me pidime selle ukse avama, et üldse kusagilt normaalsel viisil käia. Kui me poleks nõrka kohta teadnud, poleks me iial sissegi saanud. Häire läks tööle – naljakas, kui poleks läinud. Teeb närviliseks jah, aga ligi kaks päeva on möödas ja kedagi ei paista huvitavat.”

„Vähemalt leidsid, mida ootasid? Rääkis ta mingiski asjas tõtt?”

David noogutas. „Esimene laadung ju Maal. Muistsete seadmeid on siin rohkem, kui oodata oskasin. Lisaks kõulide tehnikat ja täiesti tundmatuid asju. Aga kõige tähtsamale pole ma seni ligi saanud.”

„Neile siin?” Naine viipas kulme kergitades peegelseina poole. Nad vahetasid pilgu, noogutasid ja kõndisid läbi peegli. See kiskus pisut nende riideid ja juukseid, kuid vähem, kui ruume avatud rõdust eraldav väljakardin.

Peegli taga avanes esimese ruumiga samas mõõtkavas võlvkäikude labürint, mis oli täis erinevaid konstruktsioone.

„Saan ma aidata? Mis see õieti on?” küsis Sara.

David sügas ninajuurt. „Näed ise – mingisugune automatiseeritud töökoda. See pole muistsete töö – erinevalt nende tehnikast püsib see kindlalt lukus, nii et minust pole siin abi.”

„See pole ka kõulide oma,” vaatas Sara ringi. „Föderatsioon? Alati on võimalik hoidjate abi paluda, kuigi tead ise...”

Neile lähenes kahemeetrine, nendega samasuguses välivormis turske kogu. „Värav aktiveerus ja pärast seda ei saa me enam kattemeeskonnaga ühendust. Me taandume. Raadiovaikus.”

Ta inglise keel oli kohmakas ja tugeva aktsendiga, ent selge ja arusaadav. Tema rinnasildilt võis lugeda „Tellek” ja esimesel hetkel võis teda isegi inimeseks pidada. Kõige rabavam detail oli ilmselt inimese omast palju suurem suu, mis avanes palju laiemalt. Isegi pisut sarve või luuharja meenutavat moodustist peas suutis enamik inimesi ignoreerida, mis sest, et see oli kullatud.

David vaatas ringi oma relva järele – kuhu ma selle nüüd jätsin... – ja üritas mitte välja teha teise kahe pahakspanevast pilguvahetusest, kui nad aru said, milles asi.

„Kus teised on? John? Julgestus?” küsis Sara teravalt.

„John liigub 53. rühmaga augu juurest teele,” vastas Tellek häirimatult. „Kohtume B-punktis. Soovitan kohe liikuma hakata.”

David ei olnud kõigi aastatega suutnud alla suruda kerget ebameeldivustunnet, kui too võõrplaneetlasest palgasõdur käsutama hakkas. Mõistusega sai ta aru, et sellistes situatsioonides oli ta loomulik juht, kuid teatud ebamäärane, sügavalt alateadlik protest teisest liigist olendi käske täita ei kadunud. Nad Saraga järgnesid Tellekile välja rõdule või pigem terrassile, mis rippus suure pieteeditundega mäekülge lõigatult suhteliselt märkamatuna ookeanile avaneval ekvaatoripoolsel mäeküljel. Ookean oli hele-hallikasroheline ja peksis kihisedes ja kobrutades raskeid ja kõrgeid laineid teravasse kaljurisusse sadakond meetrit madalamal ja ehk paarisaja meetri kaugusel. Nad teadsid, et rõdult alguse saav rada jõudis ümber mäe kaardudes metsa välja. Täpsemalt lõppes see küll nii kümnekonna meetri kõrgusel, kuid neid meetreid läbida polnud köie abil mingi kunst (võimalik, et seal oli ka mingi peidetud tõstemehhanism, kuid seda nad polnud leidnud). Rada hargnes ja üks haru läks pisut allapoole ühe vähemalt kolmekümnemeetrise kaljuvanni juurde, mille ookeanilained tõusu ajal vett täis viskasid. Kuigi seal ujus ringi ka mingeid elukaid, paistis, et seda on kasutatud basseinina.

Nad jõudsid aga ainult raja algusse, kui kostis zapi säutsatus ja kõige ees olev Tellek nagu kott kokku vajus. Sara ja David tõstsid relvad, kuid järgmisel hetkel ei suutnud David maha suruda ehmunud karjatust, sest ta teadis suurepäraselt, mida endast kujutab nurga tagant ilmunud peegeljas ja mingil arusaamatul viisil natuke läbipaistvana mõjuv kogu. Teine säutsatus – vähem kui kümnendiksekund pärast esimest lasku oli Sara kord maha vajuda, kes oli mehest kiiremini reageerinud ja juba paar kõvasti mööda läinud ja niikuinii kasutut kuuli tulistanud. Ja siis, omakorda vaevalt silmapilk hiljem pööras kogu oma relva seda kõike abitult vahtinud Davidi suunas.