1.5: Ringihulkumine

Pealtnäha neljakümnene mees tavalistes teksades ja khakipluusis ei äratanud lennujaamas vähimatki tähelepanu. Must limusiin tõi ta kohale, ta astus tagauksest välja ja viskas õlale oma spordikoti; muud pagasit tal ei olnud. Ta vaatas lennujaamas ringi, muigas ja kõndis turvaväravate suunas. Seal pööras esimese klassi reisijate sektsiooni. Ta kotis polnud midagi kahtlustäratavat ja detektor näitas rohelist, kui ta sellest läbi kõndis. Turvatöötajad muutusid väga tähelepanelikuks, kui nägid ta diplomaatilist passi. Igatahes lasti ta suhteliselt kergesti läbi, ta otsis üles esimese klassi ootesaali ja istus seal veini juues ja ringi vahtides, kuni tuli aeg lennukisse astuda. Lennuk ei meeldinud talle ilmselgelt, ent ta piirdus paari näokrimpsutusega. Üleookeanilennu ajast suurema osa ta magas.

Ta veetis järgmised tunnid Frankfurdi lennujaama äriklassi ootesaalis ja lendas Kreetale. Ta vedeles neli tundi Hania vana sadama kaldarestoranis, sõi üksi ära restorani poolt kahele soovitatava kalavaliku, jõi ära aukartustäratava koguse veini, maksis arve, tõusis püsti, kõndis linna ja kadus.

Kadus muidugi mitte füüsiliselt – kadus USA luure jaoks, kes seni tal diskreetselt silma peal oli hoidnud. Mees, kes nägi välja üsna tavalise põhjamaade turisti moodi, hulkus esialgu pealtnäha sihitult ringi, uuris avatud poodide kaubavalikut ja naisi, tegi siis paar järsku pööret kitsastel tänavatel, lipsas läbi ühe kangialuse, tõusis mõne sammuga kellegi eramaja tagahoovi kitsast trepist ja viibutas end üle kolmemeetrise müüri kooli staadionile. Enne, kui jälitajad ära jagasid, millises suunas ta täpselt läks, oli ta ühest poest juba muretsenud uue koti, särgi ja kaabu – selle suutsid jälitajad isegi poole tunniga kindlaks teha – ning istunud esimesse ettejuhtuvasse taksosse. Ka taksojuhti suutis luure paari tunni pärast küsitleda, kuid sadamas – päriselt toimivas laevasadamas – ta jäljed kadusid. Mitte keegi ei märganud või teadnud, mida tegi sadamas taksost väljunud suurt kasvu valge mees. Niipalju, kui suudeti kindlaks teha, polnud ta üritanud end mõnele laevale rääkida. Oli ta esimesel katsel minema saanud? Igasuguseid aluseid oli muidugi sadamast lahkunud, kuid nende kontroll ei andnud midagi. Kõndis ta lihtsalt linna tagasi? Kuid kuhu?

Heež ei olnud sadamast huvitatud, ta suundus lennujaama. Hania lennujaam oli väike, liinilende seal praktiliselt ei olnudki. Tõsi, lennukeid tuli päeval Ateenast peaaegu iga tunni tagant, kuid see oli ka peaaegu kõik, peamise lennuliikluse moodustasid tšarterlennud. Heež vaatas välja endale sobiva – et ka teises otsas oleks väike lennujaam – ja ronis lennuki rattakoopasse. Õhtuhämaruses lennuki juurde hiilimine ei olnud tema jaoks probleem ja ta kasutas ära erinevate luurete vahelist salatsemist, mida viisakamalt nimetatakse need-to-know-basis – teda Kreetal jälitavad tegelased ei teadnud, et tema jaoks ei ole 10 kilomeetri kõrgusel lendamine – olematu õhurõhk ja temperatuur alla -50-ne – surmav.

Tallinna lennujaamas teda isegi märgati. Turvakaamerad läksid küll rivist välja, kuid kellelegi hakkas silma, et selle ilma kohta – +6, tugev tuul ja vihm – liiga napilt riietatud tegelane kõnnib tavaliselt korralikult lukustatud avariiväravate juurde, avab need pealtnäha pingutuseta ja jalutab minema... Kulus jälle mitu tundi, enne kui USA luure taipas intsidendi kadunud mehega seostada. Isegi tubli, et nad üldse seda seostasid – ka Hanias läks lennujaama turvasüsteem korraks lolliks, kuid seda juhtub... aga kui nad teada said, et täpselt neli lennutundi pluss veel natuke hiljem juhtub see teises lennujaamas, oskasid õiged tegelased USA Õhujõududes asjad kokku panna.

Edasi tegid nad aga vale järelduse ja kulutasid palju jõudu ja vaeva Tallinnast väljuva liikluse jälgimiseks. Oma viga taipasid nad nädal hiljem, kui Heež end oma nime all Palace’i hotelli sisse kirjutas ja palus saatkonnal organiseerida endale võimalikult kiiresti tagasilend USA-sse.