1.7: Kolmikhark

David oli presidendiga – isegi presidentidega – kohtunud, kuid ikkagi tundis ta end pisut ebamugavalt tolle inimese läheduses, kelle käes oli selline tohutu võim. Ta tundis kerget kadedust, jälgides, kui vabalt ja sundimatult käitus Heež. Nojah, tolle olevuse jaoks oli president vaid ühe vähearenenud planeedi väikese osa juht. See oli hea paralleel – sellist aukartusttekitavat võimu ja tähtsuse aurat polnud tema jaoks teiste riikide juhtidel kunagi olnud. Igatahes astus selles seltskonnas pisut kohatult mõjuvates teksades ja valges särgis mees presidendi juurde ja sirutas talle käe.

„Tere. Minu inglise keel on veel väga halb. Peame kasutama tõlkijat. Igal juhul tänan, et oleme seni nii hästi läbi saanud.”

„Tere tulemast,” ütles president. „Mõne nädala kohta oskate inglise keelt juba väga hästi.” Ta juhatas Heeži viipega istuma ja vabastas ta käe alles siis, pärast õlalepatsutust.

Kui kõik olid oma kohtadel, võttis David juhtimise üle, nagu nad lennukis kokku olid leppinud. Ta jälgis muigega, kuidas president kummardas korraks oma sekretäri poole ja see talle midagi kiiresti kõrva sosistas. Kedagi polnud tutvustatud, seega olid nad kõik kunagi kohtunud; ka presidendiga. Kuid ega president siis ei mäletanud – ei olnud inimlikult võimeline mäletama – kõiki, keda talle kunagi on tutvustatud, seega ta ilmselt küsis, et kes see sihuke on...

Heež hakkas rääkima ja David tõlkis lause-lauselt: „Jutt on niisiis kollapsi vältimise meetoditest olukorras, kus välise jõu toimel avaneb suletud ühiskond suuremasse süsteemi. Nagu te teate ja nagu näitab ka kogu Maa ajalugu, on see enamasti lõppenud halvasti. Ma ei hakka siin üles lugema tervete kontinentide kaupa korraldatud praktiliselt absoluutset genotsiidi – me seisame ühel sellisel kontinendil – ja seda segadust, lootusetust ja vaesust, mis valitseb suuremal osal endistest kolooniatest. Ma rõhutaksin vaid, et Briti impeerium oli veel väga leebe jõud, kes siiski andis positiivse arengutõuke rahvastele, kes teatud asjaolude kokkusattumusel olid võimelised seda vastu võtma.

Kõike seda arvesse võttes on otstarbekas leida oma koht Linnuteel kontrollitult. Kogemused kinnitavad, et infoajastusse jõudnud ühiskondades annab pikaajaline info varjamine sellel suunal varem või hiljem ränga tagasilöögi. Ent igal juhul peab suurema maailma võimalikult valutult omaksvõtmiseks olema täidetud hulk nõudeid.

Esimene – kontaktide püsimine planeedi valitsuse kontrolli all. Nagu te teate, ei tasu toidu- ja tooraine vedu tähtede vahel end ühelgi juhul ära. Liiguvad ainult inimesed ja teadmised. Ma näen, et te tahate protestida – kaubavedu on erand ekstreemses situatsioonis. Praegune võimuvaakum siinses Linnutee sektoris on ekstreemne situatsioon.

Läheme edasi – planeedil peab olema üks domineeriv jõud, kes on võimeline rakendama piiramatult jõudu. Sellega on teil õnneks kõik korras ja G20 on väga hea lahendus...”

Edasi puudutas Heež lühidalt kõike seonduvat, alates meemide juhtimisest kuni filosoofia ja religioonini ja Davidil jäi vaid kadedust tunda, kui põhjalikult Heež teemat valdas. Lõpuks jõudis Heež uuesti peamise teemani:

„Teil on siin kasutusel militaarne kontrollimeetod. Kõik täheväravat ja üldse laiemat maailma puudutav info on sõjaväe kontrolli all. Kasutatakse juba olemasolevaid salastamismeetodeid ja isegi seadusandlust. Plussid – töötav süsteem suhteliselt suurte võimalustega salastatus ka tegelikult tagada. Miinused – armee on – pehmelt väljendudes – väga kohmakas teadmiste levitamise kanal, ja rängad eetilised pinged, kuna salastatuse tagamine nõuab tihti ohuallikate füüsilist hävitamist.

Alma mater’i meetod tähendab, et kontroll on teadlaste käes. Eksisteerib mingi kontrollimehhanism, tavaliselt valitsuse sisejulgeolekuorganisatsiooni haruna, ja inimesi kaasatakse vastavalt vajadusele. Plussid – kõige optimaalsem, kiirem ja valutum ühiskonna harjutamine Tundmatusega. Miinused – kellelgi pole õnnestunud alma mater’it kaua kontrolli all hoida.

Kaasav-välistav meetod tähendab ühe lausega öelduna kolooniate rajamist, kuhu kanaliseeritakse kogu vastava valdkonna tegevus. Plussid – tekivad kõrge potentsiaaliga, dünaamilised, väga kõrge intelligentsi ja motivatsiooniga grupid. Miinused – pikemas perspektiivis levivad paranoiad, sest parim osa ühiskonnast eraldatakse, nad tegutsevad mujal, lakkab positiivne tagaside ja nii edasi.

Meetodeid on väga raske kombineerida, kuid just siin avanevad huvitavad võimalused...”

David pidi endale teatud kibedusega tunnistama, et selle neetud salastatuse tõttu olid nad Heežile valetanud ja endast haleda mulje jätnud. Jah, ka Tähevärava staabi eest hoiti seda valdkonda saladuses, kuid loomulikult nad teadsid, mida selles suunas oli mõeldud. Kummatigi teisalt paistis, et nii süsteemselt ei olnud ka kohalolijad seda kunagi aduda osanud.

Kolmveerand tundi oli täis ja nüüd hakkas Heež tõeliselt huvitavate asjadeni jõudma:

„Mõned asjad olete te ka õigesti teinud ja arvestades senist situatsiooni on võimalik edasi minna. Parima tulemuse, nagu öeldud, annaks kõigi meetodite kombineerimine, aga samamoodi näitasin, miks see ei ole võimalik. Kuid üht-teist saame siiski teha. Teil on kaks täheväravat. Need on strateegiliselt õpikunäitena ideaalsetes kohtades – peamine suurima militaarvõimu tugeva kontrolli all ja teine rasketest tingimustest vabal pinnal. USA tähevärav toimetab militaarse meetodi alusel. Antarktika oma peaks aga toimima alma mater’i reeglite alusel – teadlaste kontrolli all, kaasates võimalikult palju ülejäänud G20-t. Veel peab läbi mõtlema, kas kaitsefunktsiooni saab anda Interpolile või tuleb MI6, GRU ja Hiina vastava alusel moodustada midagi uut. Samuti tuleb otsustada, kuidas korraldatakse Maa kaitse – kus näiteks hakkavad treenima teiste riikide sõdurid?

Pildilt on puudu kolmas. Ma soovitan teil kiiresti muretseda kolmas tähevärav ja panna see kuhugi Euroopa Liitu, kuhugi väikesesse tagasihoidlikku vähearenenud riiki – Kreekasse või Eestisse. Kindlasti mitte ühtegi suurriiki, kõrge elatustasemega riiki või sõjakollete lähedusse. EL on selles mõttes ideaalne, et sinna ulatub G20, esmajoones USA kontroll ja NATO vihmavari, samas on need kaks mainitud riiki... ütleme viisakalt: nii absurdsed paigad, et keegi ei tule mõttessegi sealt täheväravat otsida. Eesti on liiga väike. Kreeka jälle Egiptusele, tähevärava algsele asukohale liiga lähedal ja muistse kultuuriga – on teoreetiliselt mõeldav, et tähevärav on kõik need aastatuhanded kusagil koopas toiminud. Otsustamise koht. Igatahes tuleks seal kasutada kaasav-välistavat meetodit – hakata looma kolooniaid.”

David tegelikult ei näinud mõtetki edasisel plusside ja miinuste ja kõiksugu kaasnevate kaalutluste väljatoomisel – muidugi otsustati sellega edasi minna. Riske (kui kulutused välja arvata) ei paistnud kusagilt, ainult võit...

Ta andis Hammerile silmadega märku ja see korraldas nii, et nad jäid hetkeks presidendiga omavahele – nii olid nad tiimiga kokku leppinud.

„Nii, mis te sellest arvate?” küsis president otse. „Mida ma veel teada võiksin?”

Hammer vaatas Davidi poole.

„Härra president,” sõnas see, „pidasime hädavajalikuks informeerida teid teatud kaalutlustest. Heež nõudis vaba liikumist Maal. Ta lendas esimese lennukiga Kreekasse, sealt järgmisega Eestisse. Tema tegevuses ei olnud midagi juhuslikku. Ta on meist kaks sammu ees. Tunneme teda kaks nädalat ega saa temast enam üle ega ümber. Ta manipuleerib meiega väga täpselt ja nagu täna nägime, saavutas ka siin oma tahtmise. Jääb vaid loota, et ta tõepoolest vajab kodu ja pelgupaika, seega tegutseb meie huvides. Teda ei tohi alahinnata. Teda ei tohi ka kuidagi piirata, see oleks mõttetu ja kahjulik. Ent temaga tuleb kaasa mõelda. Väga hoolikalt mõelda, miks ta midagi teeb. Lubage meelde tuletada, et seisame pidevalt universumit uurides vastamisi jõududega, millest pole võimelised täielikult aru saama.”

„Kuid me vajame teda?” küsis president.

„Jah.”

„Mida hoidjad ütlevad?”

David avas suu, kuid Hammer segas vahele, kasutades seda lühikest hetke, mille jooksul David siiski kaalus, kas tasub presidendile rehast rääkida. „Hoidjad ei näe teda fataalse ohuna Maale, kuid näeksid väga hea meelega, et me näpud kõrvetaksime.”

President noogutas mõtlikult. „Kas sellest piisab, kui ma ütlen, et minu soov on, et Tähevärava staap leiaks tolle tegelasega tegelemiseks täpselt nii palju aega, kui te vajalikuks peate?”

Hammer noogutas.

„Tänan, härrased,” tõmbas president joone alla.