- Tulevikuplaanid
- Kütoonik
- Tema silmnäo väravad
- Puruks ja pool ringi tagasi
- Vanavanamees
- Vereriitused
- Nägemused robotitest
- Viimase sõja viimane sõdur
- Jaht pruutidele
- Suits ja peeglid
- Surma maskid
- Tähevaade
- Lendav laev
- Igikelts ja tuli
- Raevu päevad 2
- Raske vihm
- Meeleheite valem
- Taevasselend
- Musta missa vandenõu
- Saturnuse lapsed
- Asumi sõbrad
- Me kasvasime Maal
- 1: Heldin, Maa, Tallinn
- 3: Heldin, Maa, Tallinn
- 2: Heldin, Maa, Tallinn
- 4: Heldin, Maa
- 5: Ustus, Nünd, Ent-Minnu
- 6: Valev, Nünd, Ent-Minnu
- 7: Heldin, Nünd, Ent-Minnu
- 8: Ustus, Nünd, Ent-Minnu
- 9: Ustus, Nünd, Ent-Minnu
- 10: Ustus, Tsäleek, Rähipolimes
- Peamiste perekondade sugulussuhted
- Veel mõningaid termineid-paiku-tegelasi
- Lõhenenud inimkond
- Raevu päevad
- Tsaar Gorohhi Salajuurdlus
- Tähed kui tolmukübemed
- Suverüütel
- Kivike taevas
- Draakon
- Hauatagune oht
- Kolmas tähevärav
- Zoe lugu
- Taltos
- Värav
- Hull kuu
- Tõrkeotsing
- Yendi
- Kosmosehoovused
- Tormirinne
- Me armastame Maad 2
- Jhereg
- Viimane koloonia
- Kaugete päevade valgus
- Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist
- Rajake tähetolmus
- Me armastame Maad
- Kuidas lõhnab kuri
- Uks suvesse
- Pimesi hüpates
- Asunduste öö
- Tondibrigaadid
- Jumalad ise
- Keskpäeva varjud
- Kaugete päevade naeratus
- Haldjaradade ahvatlus
- Üle piiri
- Haldjatants
- Vanamehe sõda
- Kogu maailma valgus
- Lõputu juuni
- Kaose prints
- Hääbuv linn
- Lahkulöömislahingud
- Sügavik taevas
- Varjude rüütel
- Ennesõjaaegne kullakarva
- Tuleriitade öö
- Robotid ja impeerium
- Järgmiseks
- Kaose märk
- Falkenbergi leegion
- Viimane sõrmusekandja
- Torgi Jack Barronit
- Koidu robotid
- Sümfoonia katkenud keelele
- Leek sügaviku kohal
- Amberi veri
- Accelerando
- 13. sõdalane
- Kauge Maa laulud
- Alasti päike
- Hukatuse kaardid
- Algolagnia
- Tormikuninganna
- Anubise väravad
- Linnusild
- Windhaven
- Teemärgid
- Taevatagune suurem ilm
- Skismaatriks +
- Udu
- Teraskoopad
1: Heldin, Maa, Tallinn
„Ühel sulnil kevadhommikul ratsutas noor ja kaunis paruness võigul märal läbi kastese pargi.”
Tüdruk kõõlus ratastega pöördtoolil laua taga, keskendus, kulm kipras, näpud võbelemas arvutiklahvidel, ja jätkas kirjutamist: „Ilm oli selle aastaaja kohta tavatult soe ja nii oli ta avanud jakihõlmad, lootes, et ema sellest teada ei saa – ja mitte ainult kevadtuule petlikkusest, vaid ka noormeeste pilkudest; oma kübara oli ta juba varem ära võtnud ja tema pikad kuldsed lokkis juuksed lehvisid ta selja taga.”
Tüdruk ohkas ja heitis pilgu suurele peeglile. Täpsemalt oli peegliks üks rohkem kui meetrilaiune segment rullikutel liikuvatest maast laeni seinakapiustest. Umbes kolmeteistaastane igat pidi tavaline plikatirts tema jaoks liiga suurel kontoritoolil; ja ta juuksed ei olnud pikad, lokkis ja kuldsed. Ulatusid poolde selga küll, aga olid kahvatublondid ja sirged.
Tüdruk kustutas kirjutatu, ent taastas kohe. Kustutas veel kord ja taastas uuesti. Siis kirjutas: „Oli see ikka jakk, mida nad tollal kandsid? Mis kuu võis olla? Mis kliima seal üldse oli? Aprill – kas puud võisid lehes olla? Kas Prantsusmaal on aprillis puud lehes? Kas nad tollal päriselt ka mõtlesid nii – kas ta unistas poistest? Kas ta üldse tohtis kübarat ära võtta?”
Ta ohkas ja lisas veel: „Midagi ei tule välja...”
Ta ei teadnud, et juba teist lauset kirjutades oli ta teinud kaks korda rohkem, kui üks mees ühes katku pärast suletud linnas, ja kuigi tema eas saab raamatu kirjutamist tõepoolest vaadelda küll austusväärse, kuid ikkagi ilmselt ebaadekvaatse kinnismõttena, oli ta järgnevaid küsimusi esitades ületanud mäekõrguselt paljusid nendest, kes – tihti temast kümme aastat vanemana – raamatu ka valmis on saanud...
„Heldin, sööma! Kas sa ei kuule või?” lõugas temast paar aastat noorem poiss toaust lahti lükates.
„Ta valab paberile oma haavatud hinge valu,” irvitas temast paar aastat vanem poiss üle väiksema õla vaadates. „Kirjaneiu, sööma! Või pead sa dieeti, pontšik?”
Nad laskusid naerdes trepist alla. Tüdruk vaatas end uuesti peeglist. Ta ei olnud paks. Ent modellilikult kõhn kah kaugeltki mitte. Talle ehk oleks meeldinud peenem olla... Aga talle meeldis rohkem olla tugev... vähemalt endasuguste hulgas.
„Vennad...” porises tüdruk arvutit kinni lüües ja kah allkorrusele suundudes.
Kägiseva puutrepi mõned astmed olid nii kulunud, et neid oleks ammu olnud aeg vahetada. Nad elasid kahel korrusel ühes linnamüüri veidrasse sopistusse rajatud elamises. Enamik inimesi ei teadnud, et selline koht olemaski on, igasugustele postiljonidele ja torumeestele pidi ema tänavale vastu minema, muidu poleks nad kuidagi nende juurde jõudnud. Nende elamisse olid tekkinud mõned moodsamad asjad, nagu Heldini toa seinakapiuksed, kuid ema ei tahtnud võõraid nende juurde kutsuda, ise oli ta remonditegemises ülimalt äpu ja isa neil ei olnud.