5: Ustus, Nünd, Ent-Minnu

„Ma tahan pissile!” Ustus ei olnud väga kindel, kas tal tõesti nii väga pissihäda on, kuid autosõit oli ta igatahes kohutavalt ära tüüdanud.
„Kannata veel natuke.” Ema hääles kõlas ärritus.
„Juba tükk aega tagasi oli natuke.”
„Nüüd tõesti on.”
Küllap oli. Kuidagi väga selge oli, et kogu maa ja taevas ei keera end enam peavalu tekitava veidra jõnksatusega pahupidi, kui tee ääres on maju ja teel vastutulijaid. Sellised asjad juhtuvad sügaval metsas. Siin veeres nende ümber kummalisi autosid ja ka selliseid sõidukeid, mille seost liikumisega sai tuvastada ainult selle järgi, et need tõepoolest liikusid.
Tume juhtis auto ühe hoone ette ja nüüd tahtis Ustus kõige rohkem hoopis seal seisvaid sõidukeid uurida.
„Siin sööme ja joome,” teatas Pääsu vastuvaidlemist mittesallival toonil. Ustus pani tähele, kuidas Heldin ja Valev pika pilguga ema silmitsevad ja siis pilke vahetavad; ja kuidas ema selle ära tabas ja huuli väärutas. Ustus oli õppinud aru saama, et see tähendas, et ema oli närvis. Ta oli õppinud mõistma, et vanemad õde ja vend tahaksid võtta tedagi sellesse mängu, et nüüd tuleb emmele mitte vastu vaielda...
Ustus neelas kiiruga alla kõik keelel kibelevad küsimused. Emme ei näinud üldse sedamoodi välja, et talt ilma tülita mingit infot kätte saaks, ja õde-venda olid ilmselgelt äraeksinud ilmega. Ja Tumelt ta küsida ei julgenud.
„Ustus, Valev, minuga,” uratas Tume. Pääsu püüdis Heldini pilgu ja viipas lõuga tõstes peaga – eks see pidi tähendama, et ka nemad lähevad koos – ja nii nad siis hoonesse suundusidki, mehed ühele ja naised teisele poole. See tegi enesetunde paremaks – ta oli meeste pundis.
Vähemalt tualetimärgid olid arusaadavad – telekast nähtud operette meenutava kaarja kleidiga, hõbejat maski näo ees hoidev naisesiluett, ja natuke multifilmi-Aladini meenutav ülikonnas härrasmees. Eesruumis, kus oli väga palju voolavat vett, ei olnud kedagi. Tume osutas vaikides usterivile ja kadus ise ühe taha neist. Edasi oli kõik peaaegu tavaline, kui välja arvata puhtus, luksus ja avarus. Käterätik nägi välja nagu rohekas vahvel ja kui ta seda imetles ja mõtles, mis kasutatud rätikuga teha – uusi oli suur virn –, lagunes see tal käes ära. See pani ta muretsema – põrand oli täis rohekat puru. Ent siis ta kiljatas, sest kraanikausi alt tormas välja kari kreemikaid hiiri, kes pulbrit agarasti sööma hakkasid.
„Mis?” oli Tume uksel, nii et peaaegu oli tunda tuuletõmbust.
Ustus ei jõudnud midagi öelda, sest poisi pilgu suunda jälgides oli Tume asjast juba aru saanud.
„Ah need... Koristajad. Pillasid rätiku? See tuleb jah siin kohe ära visata. Sinna.” Ta osutas ühele kastile. „Valmis?”
Ustas noogutas rabedalt.
„Ma ei teadnud, et Hiinas sihukest tehnikat on,” märkis Valev, kui nad fuajeesse läksid ja naisi ootama jäid. Vend libistas sõrme üle laual vedelevate ajalehtede ja ajakirjade, millel olid veidrad märgid. „Küll see Tume ikka sõidab kiiresti!” Ustus mõtles selle üle. Venna hääles oli pilget, nii et Hiinas nad ilmselt siiski ei ole. Ta teadis, et Hiinas kirjutatakse hieroglüüfides, ta oli pilte näinud ja see kiri siin ei näinud üldse sedamoodi välja.
„Tume sõidab kiiresti,” nõustus ta diplomaatiliselt. „Kas sul oli ka valus?”
„Eee...” tegi Valev ja vaatas Tume poole, kes ühelt tahvlilt arvatavasti menüüd luges. „See ei ole nagu Heldinil.” Ta sättis täiesti ilmaasjata oma matkapükste vööd. „Minu aju... Kuule, ma ei tea. See on tegelikult hea märk. Geneetika. See, mis me oleme. Et me saaksime siia tulla.”
„Me ei ole Hiinas?” ei suutnud Ustus igaks juhuks küsimata jätta.
Tume, kes neid muidugi oli kuulnud, turtsatas. „Me oleme Nündil. See on hoopis teises maailmas. Ja see on kenräkfüdd – võõrastemaja. Natuke eriline, siin on meiesuguseid ennegi nähtud. Ja muide, igal pool Nündil sellist luksust ei ole.”
See oli midagi uut – täiskasvanud vastasid! Mitte ainult ei hoiatanud, et sellest ei tohi rääkida, või lõpetanud juttu, et küll ühel päeval... See tegi otsa lahti – Tume rääkis ometi midagi! „Mida sina tunned? Oli sul ka valus?”
„Siis, kui ma teievanune olin. Kõigil nõidadel on. See on teatud sorti vastupanu. Sa hakkad tajuma, kui kasutatakse võluvõimet, ja ühest ilmast teise minek on siin nagu aatomipomm. Aju heliseb kaasa. Te kas õpite seda võimet juhtima või elate ühes ilmas. On neid, kes peavad loobuma. Peavalud lähevad aina hullemaks ja keegi ei saa sind kaasagi võtta. Sealt nad tulevadki.”
Ustus pööras ringi ja vaatas, kuidas ema ja õde tulid, mõtted hullemini sassis kui võib-olla kunagi varem elus. Muidugi oli ta kuulnud haldjaradadest. Muidugi oli selge, et nad ei ole enam Maal. Muidugi oli selgemast selgem, et Nündi ei saa tavalist teed mööda. Ta oli lugenud „Teemärke” – teades suurepäraselt, et ta ei saa kõigest aru – ja veel mõnda sarnast raamatut ning sugulaste juttudesse pudenenud vihjetest võis aimata, et nad kõik jagavad mingeid salapäraseid andeid ja võimeid, millest keegi väljastpoolt midagi teada ei tohi.
Peamiselt oli talle kogu aeg räägitud, kui ohtlik see kõik on. Ja seal ta nüüd oli – tal polnud õrna aimugi, mis üldse toimub.