2: Heldin, Maa, Tallinn

Ka nende köök oli kummaline segu tänapäevast ja aegadest, mil keegi oli selle korteri sinna paekivist müüride vahelisse pilusse rajanud. Kohati olid seinad ausast hallist paekivist, kohati palkidest. Siis aga algas igati moodne kööginurk oma külmkappide ja roostevabast terasest kraanikaussidega. Edasi kuivasid vanal rohekast vaseroostest korpas ahjukummil maarohtude kimbud ja suur paljude sahtlitega kummut peitis nende paremaid nõusid.
Laual oli kaetud viis kohta.
„Ootame külalisi?” küsis Heldin.
Ema noogutas. „Tume pidi läbi astuma. Aga me ei oota teda.” Ja ta pilk libises üle lauaotsa.
Heldin oleks võinud vanduda, et korraks viirastus seal valge kogu. Laua otsa ei istunud tavaliselt keegi, nägid nad siis seal midagi või mitte. Ja kui inimesi oli rohkem, istus laua otsas tavaliselt kaks inimest. Ega nendega midagi juhtunud. Surnutel ei ole elavatele pretensioone – nii oli Heldin kuulnud tädi Idat ütlemas. Ja lein on ainult meie südames – seda ütles onu Rahe. Ent ometi oli Iilike nendega. Vaene surnud õeke. Heldin oli teda ainult korra näinud. Surnuna. Pisike titenägu riietes, mida ta vajas ainult üks kord. Heldin teadis juba oma lapsemõistusega, et ükskõik kui vanaks ta elab, jääb ta alati seda nägu mäletama. Pisiõde, kellest nad ilma jäid.
Uksele koputati. Siis uks avanes, tulija ei oodanud, kuni keegi talle vastu tuleb. Muidugi, Tume. Neid inimesi oli väga vähe, kes nende majja niimoodi sisse tulid. Suur mehemürakas, vast ehk juba viiekümnene. Natuke kohmakas. Heldin ei sallinud seda pilku, millega ta ema vaatas. Tume kummardus ja libistas korraks käe üle ema õla.
„Tere, Pääsu.” Ta hääl kärises pisut. „Tere, lapsed.”
Heldin ei sallinud seda toonivahet. Kui mees emaga rääkis, oli ta hääl pehme, hell... Mesine... ei, kleepuv... limane oleks veel parem, mõtles Heldin omaette ja taipas Valevi otsa vaadates, et vanem vend mõtleb ilmselt sedasama.
Ema pilk libises jälle üle lauaotsa ja taas viirastus seal pisike valge inglike.
„Ära tee seda,” ütles Tume karedalt. Ta hääl oli ikka tasane ja hell, kuid selles oli ka midagi muud. Hoolivust... Heldin teadis, et ta on ebaõiglane. Kuid mis ta tikub emale ligi!
„Mida?” küsis ema trotslikult.
Tume vaikis ja riputas mantli varna. Ta libistas oma poolsaapad jalast ja, küsinud pilguga nõu, istus temale määratud kohale Heldini kõrval; vennad istusid nende vastas. Ema laua otsas hakkas kulbiga suppi taldrikutele tõstma. Frikadellisupp. Frikadelle tegi ema ise, sest poe-omades polnud viimasel ajal enam üldse toitu, need koosnesid ainult mingist keemiast. Juba hais oli vastik.