Kolmas tähevärav

Kaanepilt © Siiri Kumari 2018
Toimetanud Eva Luts
Kirjastus Fantaasia & kirjastus Täheveski
Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Tagakaanetekst

Teatud põhjustel ei saa Päikese läheduses tähelaevad lennata, kuid maalased on avastanud ühe muistse riistapuu, mille abil nad siis võõraid maailmu uurivad. See ei lähe sugugi nii libedalt, mis sest, et mingil määral aitavad neid kusagil kaugemal Linnuteel tegutseva Inimkonna Föderatsiooni agendid – ka kõige vähearenenumad tsivilisatsioonid „seal väljas” kipuvad maalastest tohutult arenenumad olema. Lisaks satub Maa mängu, mida mängivad omavahel intergalaktilisteks suurvõimudeks kvalifitseeruvad tsivilisatsioonid.

Mida inimene teeb, puutudes kokku üliintelligentsete ja praktiliselt piiramatu elueaga olevustega, kes heameelega teeksid inimestega koostööd ühel väga lihtsal põhjusel – nad vajavad keha, milles elada? Kuigi need olevused on võimelised allutama, eelistab parim osa neist sümbioosi, mis lõpuks muidugi ikkagi tähendab isiksuste kokkusulamist... ja pole vaja mitu korda arvata, kes peale jääb. On see inimese jaoks kõige halvemat sorti orjus – iseenda kaotamine – või hoopis julgeimategi unistuste täitumine? Ja on inimsool selliste olevuste vastu üldse lootust pikemas perspektiivis?

Autori järelsõna

Raamatute tõlkimine lisaks nende kirjutamisele annab minu arvates hulga tervema vaatenurga raamatus toimuvaga otseselt mitte seotud järelsõnade suhtes – lugu, mida on põnev tõlkida, saab otsa, ja siis on veel mingi pläku-pläku... Olgu, mõned neist on huvitavad ja isegi vajalikud, enamik aga ei muud kui autori lobisemishimu; kõige mõttetumad on muidugi kohustuslikud tänuavaldused.
Nooremana ei lugenud ma ees- ja järelsõnu peaaegu kunagi, vanemaks saades õpid paratamatult nägema mustreid, tahad autori ja tema mõtete kohta rohkem teada ja teinekord on selline lisa abiks... Igal juhul proovin teha lühidalt :-)

Inimkonna Föderatsiooni maailma (IFM) kuuluvad teosed

„Operatsioon „Ogaline päike””; Fantaasia, 2001
„Keskpäevapimedus”; Fantaasia, 2007
„Taevatagune suurem ilm: Zätereiti lood: Tau sõrmuse operatsioon”; Fantaasia & Täheveski, sari Sündmuste horisont, 2008
„Ajakapsel avanes”; jutustus, Algernon, 2013

IFM-i põhijooned

Kusagil Linnuteel asub umbes kümmet tuhandet maailma (enamasti on selle all mõeldud planeeti) ühendav Inimkonna Föderatsioon. Seda juhivad sisuliselt nn suured tööstusplaneedid (arvestades, et suured tehased ei asu loomuliku biosfääriga planeetidel, on juttu tervet planeedisüsteemi kasutavatest keskustest), mida omakorda juhivad nn suured suguvõsad. Viimased on hajusad moodustised, mis võtavad meelsasti endi hulka mitteveresugulasi ja mis teevad suuremas osas koostööd – sest lisaks „väikesele nokitsemisele”, et inimeksistents kusagil talumatult halvaks ei läheks, eksisteerivad ka intergalaktilised ohud. Föderatsiooni n-ö tuumik hõlmab umbes sajandiku Linnuteest, kuid see tegutseb aktiivselt umbes viiendikus. Seni pole täpsustatud suunda, kus Föderatsioon Maa suhtes asub, kuid, arvestades, et galaktikatasandilt see palju väljas olla ei saa, siis eks see võiks olla seal kusagil umbes 60° galaktilistes pikkuskraadides, Cygnus X-i ja Amburi vöö vahel 1000 kuni 5000 valgusaasta kaugusel...
Päikeses on nn Vega tähekindlus, mingist muistsest sõjast jäänud tehisintellekti juhitav ülivõimas relv, mis hävitab kõik lähenevad laevad, ja seetõttu on Maa unustatud kolgas, kuigi iseenesest kuulub formaalselt Föderatsiooni ja asub servapidi selle suuremas mõjupiirkonnas; siinkandis tegutseb veel väga mitmesuguseid jõude. Mõnedel olevustel on nn Vega kindluse võtmed, inimestele üldiselt mõistetamatud kvantsignatuurid, mis lubavad Maad tähelaevadega külastada. On olemas ka portaalid, kuid Föderatsioon väldib neid, mh sellepärast, et ei saa neist aru.
Sellise maailma mõtlesin välja selleks, et ühelt poolt toimuksid tavaliselt inimkonna kaugesse tuleviku projitseeritavad lood n-ö siinsamas ja nüüd ja meil kõigil oleks teoreetiline võimalus neis osaleda, teiselt poolt aga oleks põhjendus, miks ei täna ega ettenähtavas tulevikus Maa siiski n-ö galaktikaelus eriti ei osale.
Sellega on veel seotud ka siin raamatus läbi lipsavad kaalutlused inimese ja üldse tsivilisatsioonide arenguvõimaluste üle. Vega tähekindlus on üks lihtne variant Fermi paradoksi sedalaadi vastustest, et Maa kui arenev tsivilisatsioon on mingit moodi kaitseala. Kui aga kusagil toimetaksid supertsivilisatsioonid, peaks seda ju taevas näha olema? Jah, täiesti pädev on ka raamatus toodud teooria, et alles 4–5 miljardit aastat tagasi hakkas Linnuteel massiliselt kiviplaneete tekkima. (Ja kuigi tsivilisatsioonid võisid tekkida juba sadade miljonite aastate eest, võivad Maal tõesti olla nii soodsad tingimused, et oleme esimesed.)
Lisaks on ka selge, et meietaoline – tehniline, maavarasid ja fossiilset kütust kasutav – tsivilisatsioon ei saa ühel planeedil eksisteerida eriti kaua. Olgu see „eriti kaua” siin paar või paarkümmend sajandit. Ja ka teistest „pisut kauem” arenenud rasside tasemevahe peaks olema määratult suurem kui näiteks CERN-i teaduril ja Amazonase peakütil.
IFM-i maailmas on ka sellele antud (mitte eriti originaalne) vastus – mingitel väga fundamentaalsetel põhjustel ei saa supertsivilisatsioonid siin tegutseda ja teatud tasemele jõudes lahkuvad ja see n-ö külmutab kõik meie universumis tegutsejad meie jaoks hoomatavale tasemele.

SV